Maolda nali

Hiina kiil

«A kae, Hiinamaal, sääl ma olõ külh käünü,» uhkustas kahr mõtsan tõisi eläjide iin. «Ma, kahr, olõ hiina keeli «kunn». Repän, sa olt hiina keeli «runn», a sa, tsiga jälleki «tsunn».

«Mi ei tahaki hiina kiilt oppi ega Hiinamaast midägi teedä,» ütlese mükr ja jänes nigu ütest suust ja pandva minekit.

Muda Mari pajatus

Kässiga kõnõlõminõ

Kuuli raadiost, et pia nakkasõ mi tii pääle tulõma esijuhtja auto. Tuu olõ-i kül määnegi uudis. Mu meelest om inämbüs autit, mis uulidsa pääl liikva, esijuhtja.

Innembä oll’ kavvõst nätä, et inemine kõnõl’ sõidu aigu telefoniga, täl oll’ käsi kõrva man. Parhilla jo inämb telefonõga ei kõnõlda. Tuu tähendäs, et ei kõnõlda suu ja helüga, a kõnõldas kässiga. Ku inemisel om nutitelefon, sõs tä piät vähembält üte käega tuud riibma. A vahepääl viil katõga. Ja nii ei olõki aigu autot juhti ja auto piät esi sõitma, selle et juht kaes kõik aig ummi jalgu vaihõlõ vai kohegi kõrvalõ.

Auto omma targa ja pia või olla nii, et juht ei tiiäki, kohe auto tä vii. Peris vanastõ, ku talomiis hinnäst kõrdsih purjo jõi ja vankrihe magama jäi, mõistsõ hopõn tä iks kodo viiä. Ku esijuhtja auto kah nii nakkasõ tegemä, sõs om tuu kül hää asi. A ku mehel om mito naist, kas sõs auto tiid, määndse naasõ mano miis minemä piät?

Tossu Tilda pajatus

Sünnütämine suvistõpühi üül

Väiku sünnütüsmaja läävä kinni! Kõnõlimi ildaaigu tuust kuvvõ latsõ imäga Võromaalt, kelle latsõ omma joba uma elo pääl. Vastakaalus suurõs lännüle purõlõmisõlõ oll’ täl illos lugu uma neländä latsõ sündümisest.

Olli suvistõpühi, ilm oll’ väega illos. Õdagupoolõ näütsi märgi, et midägi või sündüdä. Ja õdagu leigi miis tsikli käümä, et naanõ külgkorvin Võro haigõmajja tohtridõ hoolõ ala viiä. Oll’ mahhe ja väega lämmi õdak, mõts lõhnas’ ja tsirgu tsiristi. Ikäv olõs õkva asõmõ pääle pikäle vaoda. Veidü inne süäüüd lätsi nä sünnütüsosakunda. Tütär sündü vahtsõ päävä hummogu ilosal kelläaol – 5.55. Latsõ esä lei tsikli käümä, et kodo sõita.

«Ooda-ooda! Massin tull’ siiä huuvi õdagu kell ütessä, sisse tulliti üüse. Kon ti olliti nuu kolm tunni?» uursõ mootorimürinät kuuldõn ämmäimänd, kes oll’ õkva palatihe astnu.

«Unõhtimi hinnäst tsirkõ kontsõrti kullõma, iistlauljas oll’ sisask. Es panõ tähelegi, kuis aig linnas’,» naard’ õnnõlik imä vasta.

Eesti 100 aasta juubõli vastavõtminõ rohtõga

Üte hummogu juhtu, et näi hindä käeh midägi säänest, millest tei tsipsi är. Mu käeh es olõ külh roho, a ku tuud pilti näi, märgoti, et vast nii mõnigi võtsõ saandat aastapäiva õkva niimuudu, rohtõga vasta.

Taa pildi perrä või jo märgota midägi laembalt Eesti kotsilõ, a las jääs seokõrd lihtsäle nal’apildis. Vai kiä taht, mõtõlgu tast edesi.

Musta Riivo


Musta Riivo pilt

Ega tüü jänes olõ-i

Olõ õdagidõ mõlguhtanu, et meil iks tühä peräst taad rahha raisatas naidõ «welkamme» ni kivilatakidõ pääle. Tuu asõmõl võinu käändä nõna raamadukogo poolõ, kon ilma egäsugumadsõ massulda saat vanno eestläisi vanasõnno lukõ. Ni perän tukõ.

Mi edevanõmbil om egä as’a kottalõ kimmäs ütlemine, miä lüü ku rusik silmämulku. Tõõnõkõrd või mõni rahvatarkus katõ otsaga kah olla, nigu näütüses taa lajalt pruugit «Aigu om!».

Selge tuu, et vaihõpääl tulõ aig maaha käändä ni mol’ota. A tõõnõkõrd and taa ütlemise taadõ käkki nii uma ull’usõ ku laiskusõ. Ei jätä jo ütski kõrralik pernaanõ supipata kolmõs pääväs tulõ pääle hapnõma, et aigu om…

A mu vanamehele miildüs hirmsahe taa «Aigu om!». Kon vähägi saa, sääl tä tuud ütlemist tarvitas. Siiämaalõ ma mõtli, et ku mu vanamehel iks vaimu pääl ei olõ, sis ei panõ tedä tüüle ei ma ega maavärrin. A ull’ olli ni essü.

Minevä keväjä löüdsemi kuurinukast ilosa puupaku, kon mulk ka seen, paras tialadsõ pesäkastis. Vaia õnnõ kats lauda mano lüvvä, üts katusõs, tõõnõ põrmandus. Vanamiis arvas’, et käkitego, ja säädse hinnäst ammõtilõ.

Kõkõpäält võeti noid lavvajuppõ mõõtõ pia tunni jago, sis jalotõdi kolm tsiiro ümbre laubõ (veranda) lavva. Ma tönksi, et ega tä vahtsõt Munamäe torni ehitä-i, a tuul momendil kattõ täl kõrvakuulminõ är. Lavvakõsõ lõiksõ tä külh vällä, a sis saie toss otsa. Säädse paku laubõ lavva nuka pääle, nii jäiegi – aigu om.

Pia paar nädälit peesüt’ tuu pakk sääl. Keväjä mul tiidäki käe-jala tüüd täüs. Ku laubõst müüdä lätsi, õks silmänukast mõõdi tuud pakku ni pobisi umaette. Ütskõrd läts hing täüs, sis kähvsi vanamehele, et taa keväjä jääs tsirgul pesä nägemädä. Rohkõmba es julgu kobista, tuu loetas kodokõrra perrä näägutamisõs.

Ütel hääl pääväl kaie: mu vanamiis astus, rind kummin, tüüriistakast näpon, laubõ poolõ. Peräkõrd omgi vaim pääle tulnu, vanamiis ütles muidogi peenembält: inspiratsioon. Kibõna ao peräst hõigati minno kõva helügä. Pääst leie läbi, mis vallalõ, põroht’ vasaraga näppo vai…

Pilt sääne: pakk oll’ nõstõt lavva keskele, a sääl, kon tä inne saisõ, oll’ tsirgukõsõl jo kokko kannõtu sammõld ni hainapepri. Ma süämest naari, viil paar päivä, ni olõssi suvinõ hüdsevorsti degustiirmine är jäänü.

A väiku tsirgukõnõ pand’ vanamehe paugupäält tüüle. Pesäkast saie nigu niuhti 10 minodiga kvaliteedikaubas. Kõrrapäält säeti ploomipuu ossa külge. Kavva tettü, kaunikõnõ.

Arvada, et mu vanamehe «Aigu om!» peräst jäie minevä aastak kevväi illatsõmbas ku muido ja tsirgukõsõ võti õigõl aol pesäkasti umas.

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

42 päivä ilma

Parhilla ei olõ mu elon kõgõ parõmba päävä. Jälle maahajätmise vaiva, 42. päiv lätt ilma, 42 päivä järest elä hamba risti. Mullõ om üteldü, et maahajätmise vaivu ei olõ olõman, et kõik om pään kinni, a ku sa olt määndsegi jamaga pia terve elo köüdet olnu, sõs nii lihtsäle tuu vallalõsaaminõ ei käü.

Sülg juusk suuhtõ, kuiki ei suta hinnäst kokko võtta. Õnnõ tiidmine, et ku vannaviisi edesi elä, sis pikkä pito ei olõ, sund minno vasta pidämä. Ku maaha lõpõ, sis saa kah kõgõst priis, a kõgõst ei olõ ma viil valmis vallalõ ütlemä.

Unõn näe, et ma jälki tarvita, tunnõ õkva ku määndsitki tutvit lõhnu ja habi näid sisse, sõs heräne üles, külm higi juusk külgi pite maaha. Edimält om nii hallõ, et jälki es tulõ ma toimõ, jälki sai sõltuvus must võitu ja sõs pikäpääle nakka arvo saama, et seo oll’ uni. Et ma õks ei olõ viil perrä andnu. Või-olla seokõrd lätt õnnõs…

Mõnõlõ, kõnõldas, ei nakkagi külge. Vahel, ku iso om, sõs võtt veidükese ja sõs om jäl jupp aigu ilma. Ma nii ei saa, ma ei saa ka veidü võtta, mul kisk kõik aig sinnä ülearvo pruukmisõ poolõ. Lõpp om taa as’aga hirmsa. Kiä lätt vähkä, kellel ütles süä üles. Mul läävä närvi läbi. Tiidmine, et sa tiit säänest asja, et sul om kõik aig õnnõ tsipakõsõ puudus vahelejäämisest, aja ullis.

Naabri ei tiiä mu orjusõst. Mul om hää õhuvaeldus, ka olõ ma kõik aig esi kraamil perän käünü. Ütski edesimüüjä ei olõ mu man käünü, nä ei tiiäki, kost minno otsi.

Ma ei taha, et must latsilõ halv mälestüs jääs. Naasõlõ niisama. Näile ma olõ ammu üles tunnistanu. Et nä olõssi valmis, et ütspäiv tuldas, lüvväs uss maaha ja käänetäs mul käe sällä taadõ. Parhilla om elämine puhas, häste välläopnu pini vast võtas kinni, et elämisen om seod kraami olnu, a mis tuust kassu. Leüdä täl mu puult midägi ei olõ ja pinni, olkõ tä nii vällä õpatu, ku tä om, kohtun mu vasta tunnistama ei panõ.

Must turg om tedä täüs. No ku määnegi asi är keeletäs, sõs saa timä päält tiini. Tedä saa säädüslikul kujol ka võtta, a nii tä ei mõo ja ei tulõ õigõt tunnõt. Mõnutunnõt. Ku mõnutunnõ käen, tulõ mul kõgõ üledoosist sääne väega rassõ olõk, a ku ma tarvita nii, nigu lubatu om, keedetült, sõs ei tulõ mõnutunnõt ega midägi. Õnnõ üledoos, rassõ olõk kõtun ja muu hädä…

Noorõmbast pääst ma panni viil majoneesi kah pääle, õkvalt värskelt praaditulõ, süäme peräst murõt es tunnõ, taldregu pääl ujjo kõik rasvan. Sõs oll’ «Jõgõva kõllast» saia, «Sulõv» ja «Olõv» olli tsiakardoka. Ildamba tull’ «Adretta». No viimädse ao olõ ma «Laurat» tarvitanu, verrev, hää maiguga… Tihtsäle omma poodist ostõdu kardoka perän praatmist makõ, nigu olõssi nä külmä saanu, a «Lauraga» om egä kõrd asi kimmäs.

No lätt 42. päiv ilma, lõpõti tuu ärkeelet kardokapraatmisõ är. Põra om väega rassõ, a kaemi päiv kõrraga, mis ja kuis edesi…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
sõltlanõ

 

 

Lepistü kuul sai 50 aastakka vanas

Täämbäne pilt om peri aastagast 1931. Pildi pääl om Lepistü kooli rahvas maja iin ja aknidõ pääl. 12. mahlakuul 1931 sai 50 aastakka aost, ku alost’ Tsooru-Lepistü algkuul. Õigõ pia muudõti kuul katsaklassilidsõs ministeeriümikoolis ja tä oll’ edimäne umasugunõ Võromaal.

Jaigi Juhan om kirotanu, et taa kuul oll’ hinnan mitmõ valla opilaisi siän. Kavvõmba opja käve Jaigi jutu perrä Lepistüle Krabilt, Sarust ja Hopast.

Kooli sünnüpäivä peeti pidolidsõlt ilosas tettüin ruumõn, kon sõnavõttõ vaihõlõ laulsõ latsikuur. Kooli juhataja Pilli Heinrich lugi ette koolikroonikat ja säält kuuldu ütte-tõist põnõvat kooli edimädse 50 aastaga kotsilõ. Aktusõ kõgõ esierälidsemb osa oll’ tuu, ku lava pääle ilmu põnnõv halli pääga vanamiis, kiä oll’ Lepistü kooli edimäne juhataja Kurvitsa Otto. Timägi kõnõl’ põnõvit mälehtüisi ja ku lõpõt’, oll’ väkev kässiplaksutaminõ.

Pildi pääl ollõv koolimaja sai valmis 1912. aastagal ja haridust anti sääl 2008. aastagani. Kokko oll’ Lepistün kuul 127 aastakka.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Kallis otav käsitüü

Om üts asi, millest ma sukugi arvu ei saa. (Tegelikult om säändsit asju muiduki rohkõmp). Kas ilma pääl om ütsjagu säändsit inemisi, kes tegevägi ilma rahalda tüüd, ei süü, ei juu… Ja kuimuudu nuu inemise kõik Hiinamaalõ ommava trehvänü. Ja kohe nä sääl käkidü ommava, selle et ma olõ Hiinan kah käünü, ja nuu inemise, kedä ma sääl näi, seiva ja jõiva külh.

Ku ma Islandil olli, naksi Islandi kampsõ kudama. Islandi lambil om väega ummamuudu vill, kampsi omma väega ilosa, lämmä ja piaaigu viikimmä. Selle et tuu villa seen om ütsjagu lanoliini. Noid kampsõ ei või eski mõskõ, muidu mõsõt lanoliini vällä ja inämp ei olõ nii kimmäs. Vihm ja tuul nakkasõ läbi käümä. Islandi kampsi säetäs vällä tuulduma. Ja no tuult sääl maal pidä!

Islandi poodin mass üts sääne kamps katõsaa euro kanti. Ostmisõs om tuu küländ suur raha. Ma naksi õkva huvi peräst rehkendämä, et või-olla saa kampsikudamisõga miljonääris…

Kampsitävve langa iist tulõ umbkaudu 50 eurot vällä kävvü. Ku kudaminõ käpän, võit üte kampsi kudamisõ pääle rehkendä nelikümmend tüütunni. Tuu olõssi nigu üts tüünätäl vai neländik kuud. Vai neländik kuupalka. Kampsi kudamisõ iist mass puut sullõ 60–70 eurot. Kuupalgas tege tuu kõgõ inämb 300 eurot. Tuuga ei elä Eestingi är, kõnõlõmalda sõs Islandist, mis om prõlla vast joba maailma kõgõ kallimb riik. Nii et Islandil koetas kah iks õnnõ tuuperäst, et om ütsjagu inemiisi, kellele miildüs istu, varda üsän.

A kõgõ tuu man om viil sääne hädä, et Islandi kampsi turgu tsolkva hiinlasõ. Noidõ tettü Islandi kampsi omma tükk maad odavamba.

Ecuadorin tetäs Panama kaabusit. Vanast oll’ keeletü USA-dõ Lõuna-Ameerika kaupu viiä, sõs viidi kõik sääne värk Panamadõ, säält saiva nä hindäle Panama tollitempli külge ja nii juhtugi, et Ecuadorin tettül kaabul on Panama nimes.

Panama kaabusit tetäs üte esierälidse palmivarrõ kiust. Kaabu hind olõnõs tuust, ku peenükeses om kiud kistu. Ku om ummõlusniidijämmüdsest kiust koet, sõs võtt tegemine katõssa kuud ja ostja jaos mass sääne kaabu paar tuhat dollarit. Dollar ja euro ommava prõlla inämb-vähämb üte kõva. Ku om lihtsämbät sorti kaap, lätt tuu tegemises kats päivä ja hind om poodin mõnikümmend eurot. Kudaja saa tuust kätte 7–8 dollarit. Tuu raha iist om tä palmi suurõst kasvatanu, maaha ragunu, palmivart kiitnü ja kuivanu, pleegitänü ja sõs viil kats päivä kudanu kah. Manu või üteldä, et elämine ja süük om Ecuadorin inämb-vähämb Eestiga üten hinnaklassin.

Ja sõs müvväs turu pääl piä säändsitsamatsit, õnnõ kunstkiust tettüid Panama kaabusit. Hiinast…


Mustmaa Ulvi

Alutagusõ mõtsa jäie nägemädä

Ma käve Narvan. Ütsindä. Asja peräst. Mu asjaajamine oll’ liina veeren, nii et liina sisse asja es olõ. Mu arust omma liina kõik üttemuudu, nii et es huvita. Kül aga tegüsi mitmiid mõttiid sõidu pääl; säidse tunni rooli takan om mu hallele ajurakkõlõ nigu Poirot’lõ taimõtsäi.

Kõgõpäält: ma tiise, et säälkandin omma suurõ Alutagusõ mõtsa. Ma sis vahe kõik aig tii viirde, et konõs nuu mõtsa alustasõ ja kui suurõ nimä omma. Mõtsa jäiegi mul nägemädä. Jo ma olõ sis Eesti geograafiast võlssi arru saanu. Tii veere olli kül parajiid vankrivehmrepuid täüs, sekkä mõni rihavarrõpuu ja kotussidõ olõs eski karjaaiapostõ kannatanu varuda. Küländ pall’u oll’ lakõraotut, kohe es olõ midägi istutõt. Sääne tunnõ jäi, et Alutagutsõl om mõtsa pääle käega lüüd. Siski, Iisaku kandin olli tii veeren suurõ taimõaia, nii et kongi käü õks istutus kah.

Ja mis viil süäme lämmäs tekk’: mitmõl puul näi puu otsan hiireviud. Vägüsi läts’ mõtõ tuu pääle, et egäsugutsiide mõttõlagõdiide raudteie asõmõl võinu ehitä mõtsa sisse üte kõrraliku ruusatii, kon tohtnu sõita mitte üle 30 kilomiitre tunnin. Kui joba musugutsõl tulõ himmu õigõt mõtsa nätä, mis sis viil lääne puult parembrahvas ütles. Aga kimmäle ruusatii, kon mõtusõkikas jalutas ja ruusateräkeisi korjas. Ja mõtsavedu olõssi tuu tii pääl kangõst keeletü. Põdrajaht, või-olla, kah.

Tagasi tullõn läts’ kõtt tühäs, nii et Rannapungõrjal pei üte pugõriku man kinni ja osti kats suidsukalla. Lutsu sei õkva säälsaman är, väega mahlanõ ja parra soolaga. Õkva nätä, et tuulsamal pääväl suidsutõt, või-olla ka püvvetü. Latikaga toidi kotun perre är.

Kotun ütel’ naanõ, et Kristus ollõv üles nõsõnu. Timä jo kah toit’ katõ kalaga hulka rahvast är. Arvada, nuu kala olli niisama värske ja mahladsõ nigu Peipsiveere vinläisil.

Viil tull’ mul sääne mõtõ: jummal tennät, et vinläse pidävä ummi usupühi perän meid. Muidu es ollu meil lihavõttõ aigu kostki kõrralikku kalla võtta.

Meelega mõista, et mõtõ läts’ ka Tartu ja TEHASSÕ pääle. Üts tark miis ütel’ mullõ, et tuud tehast ei saaki muialõ ehitä ku Naroova viirde, muial ei ollõv nii pall’u vett ku vaia. Nojah, kui Naroova viirde, sis vast saat Rannapungõrja putkast edespidigi hääd kalla. Kui õnnõ vinläse Pihkvalõ midägi säänest ei tii. Olkõ no Krimmi ja Ukrainaga kui taht, aga säändse asja piasi umõta naabriidega kokku lepmä.

Tulku no tehas pääleki Naroova viirde, egäl juhul piassi padurohilidsõ, tuu asõmõl, et jäätisepapriid kokku korjada, algatama Alutagutsõ raestutõ täüsistutamise kampaania.

Tuud piat kül ütlemä, et Võrumaa tiide veeren om pall’u inämb noorõndikkõ ja veidemb lakõraotut ku Virumaal. Hää tuugi.

Pulga Jaan


Noorõndik Võromaa tii veeren. Rahmani Jani pilt

Süämega kandlõperimüse kandja

Kandlõmängjä ja -oppaja Kanni Tuule sai timahavadsõ Eesti folkloorinõvvokogo perimüskultuuri avvohinna «Teotugi». Avvohinnaga tunnustõdas perimüskultuuri kandjat, kink tegemise avitasõ perimüst egäpääväello tuvva ja kiä hindä tegemiisiga tsusk tõisi ümbretsõõri perimüsega tegelemä. Õkva sääne inemine Kanni Tuule omgi.

Kimmäle om Tuule «süüdü» tollõn, et väikukandlõ mängmine Eestin jälki moodun om. Perämädse paarikümne aastaga om naatu väikutkannõld oppama koolin, taad pilli tarvitasõ mitmõ perimüsmuusika ansambli. Tuule omgi inämb tunnõt ku väikukandlõ mängjä ja oppaja.

A perämädse viis aastakka om tä rahvakannõld uurnu ja mängnü. «Kandlõga olõ tõtõst aastakümnit joba kokko puttunu, a rahvakandlõ mänguga vei minnu kokku rahvakandlõ kaardistamisõ projekt, miä alas’ 2012,» seletäs Kanni Tuule.

Esierälidse vanaaolidsõ mängutehnika

Tuu projekt tähendäs, et kogutas kokko teedüst pillimängjide, pille ja mängustiili kotsilõ ja võetas linti ka pillilukõ. Egä mängjä kotsilõ täüdetäs ankeet ja kor’at teedüs lätt Eesti rahvaluulõ arhiivi.

Tuu teedüse korjamisõ man om löütü maailmakultuurin esieräliidsi kandlõmänguviise, minkast inne arvati, et nä omma joba är unõhtõdu. Näütüses vanaaolinõ katmistehnika. Katõ kandlõmängjä käest om tollõn tehnikan mängitüid lugusiid no ka linti võetu. Kanni Tuule kõnõlõs, et esierälidse mängmisviisi kaosõ, ku nä moodust är läävä. «Vanaaolist asja ei opata noorõmbilõ,» seletäs tä.

Sammamuudu löüti mõnõ aasta iist Põlvast ja Perävallast viil noid pillimängjit, kiä mängvä kannõld päkäravvaga. Tuu oll’ Ahunapalu kandi kunagidsõ pillimeistre ja pillimehe Tähnase Akseli mängustiil: et pill pidol kõvõmbat hellü tennü, panti pässä ümbre ravvast rõngas.

Noorõ opva tunnõtuisi pillimängjide käest

Tuule pidä umas tähtsäs tegemises ka nuuri muusikidõ oppamist. «Mu jaos om väega tähtsä, et ma ku oppaja tutvusta väiksile latsilõ vanno pillimehi ja näide mängu,» kõnõlõs tä. August Pulsti opistu iistvidämisel om perämäidsil aastil tettü säänest kotonopmist, kon kandlõhuvilinõ saa oppust õkva meistri hindä käest, piä ei koolin käümä.

«Vannolõ mängjile väega miildüs, ku noorõ inemise kaesõ näide poolõ alt üles, vaimustusõga. Tuu vaimustus ei pruugi kül edimädse kõrraga tulla, sääl om veidükese kumpmist alostusõn, a kolmandal-neländäl-viiendäl kõrral löüdäs sõprus üles. Sääne sildu ehitämise tüü om kül mullõ süäme lähkün,» ütles Kanni Tuule.

Nädälilõpu-võrokõnõ

Tuule nimmas hinnäst nädälilõpu-võrokõsõs. Tä kõnõlõs, et väega kimmäle tä Võromaa kultuurielon seen ei olõ, a tegijit iks tund ja mõnõl puul pruuv üten lüvvä. Tenoga tulõtas tä miilde Telgi Maimu ja Runteli Ene kõrraldõduid kandlõpäivi, kon om esi mitmit kõrdo üles astnu ja säält ka pall’o oppust võtnu.

Mikandi kandlõmängu-elo kotsilõ ütles tä, et mõni asi om lännü parõmbas, mõni kehvembäs. «Väega hallõ om Udrasõ Miljast, timä surm om suur kaotus. Timä oll’ sääne inemine, kes ekä asja tekk’ suurõ himoga. Milja esi mängse kah rahvakannõld ja täl oll’ ka sugulaisi-tutvidõ hulgan vanno inemiisi, kelle käest küssü. A ku inemine kaos, sis kaos ka pall’o tiidmist. Tuu om naidõ vannu asjuga, et ku sa ei saa hannast kinni, sis tä omgi lännü. Egävädses.»

Saman om iks tekkünü ka mõni vahtsõnõ kandlõhuvilinõ. «Tartese Heino tund huvvi nii lõõdsa- ku kandlõmängu vasta, timä ka kogu teedüst mängjide kotsilõ. Ja Põlvan, a kuulu perrä ka Moosten ja Võrol käävä kuun kandlõmängjä,» tiid Kanni Tuule.

Tuule usk, et esierälidse kultuuri püsümise jaos om tähtsä, et tiidmist ja mõistmist iks alalõ proovitu hoita. «Mängjit om kül veidembäs jäänü, a või-olla tulõ aig, ku vana kandlõ võetas kätte, lastas meistril kõrda tetä ja nakatas mängmä. Kunagi ei tiiä, tuuperäst piät kõgõ valmis olõma, õhutama tuud tulõkibõnat,» kõnõlõs tä.

Rahmani Jan


Kandlõmängjä, -uurja ja -oppaja Kanni Tuule. Rahmani Jani pilt