Maolda nali

Kellässepä tüü

Naasõ aroti, et vibraator läts’ katski, piäs vahtsõ ostma. Tuud juttu kuulsõ päält vanõmb naistõrahvas, kiä oll’ harinu, et katskilännü as’a remonditas iks är. Tä naas’ mõtlõma, et ku sääne asi katski lätt, kohe tuu tulõs parandustõ viiä…

Kängsepp vast joht ei paranda. Vai om tuu hoobis kodomassin? Mõtõl’ miä mõtõl’, a vällä mõtõl’ – säändse riistapuu parandus om kellässepä tüü!

Muda Mari pajatus

Vahtsõ napsi oppus

Kuuli raadiost, et kotoh ei tohe esi puskarit vai handsat aia. Tuu ollõv salaviin. A sama hääd juuki saa kotoh tetä võiuleemest. Võromaal saat tuud joba poodistki osta.

Kraati tuul joogil muidoki olõ-i, a ku eelmidse õdagu om kõvastõ handsat pruugitu, om võiuliim õkva tuu õigõ juuk, millega tervüst praavita.

Parhilla kotoh kiäki inämp esi võidu ei tii ja nii ei jää ka võiuliimi üle. Noorõmba inemise ei tiiäki, kuimuudu võiul liim saa olla. Selle ma seledä teile tuud retsepti.

Kõgõpäält tulõ osta lehm, kiä piimä and. Ku piim om är nüsset, sõs tulõ tuu lämmähe tarrõ hapnõma panda. Piimä pääle saistunu kuur saa võius ja klõssist võit kohopiimä tetä. Võiu tegemine om lihtsä. Pessät kuurt nikavva, ku paks ja vetel eräle omma. Paksu määrit leevä pääle ja vedelät juut pühäpäävä hummogu pääparandusõs.

Muda Mari

Tossu Tilda pajatus

Kon om lapju?

Oll’ illos keväjäne aig. Vanatädi tohkõrd’ umal pindremaal. Sis näkk’ tädikene kõrvalmaja lats’kõst tiiraa pääl. «Tuu lapju!» hõigas’ tä latsõlõ. Tütrik sai arvu, nigu vanatädi ütelnü tälle, et tulõ appi. Lats’ naas’ kipõlt pindremaa poolõ rühkmä.

«Mille sa ilma lapjulda tullit? Lapju om ussõ man,» opas’ vanatädi. Tütrik juussõ ussõ mano. Sääl ripõnd’ nööri pääl määnegi palak. Näide pere oll’ muialt Võromaalõ elämä tulnu ja koton es pruugita noid sõnnu, millega kõnõli paikligu inemise.

A lats’ mõtõl’, et sai seokõrd tädikese nõudmisõst arvo. No muidoki oll’ tuu asi lapp! Näo vai kässi pühkmises…

Tä haard’ rõivatükü ja juusk’ rõõmsalõ pindremaa poolõ. Vanatädi ühmäs’ midägi, läts’ tõi esi ussõ kõrvalt lapju ni naas’ hoolõga pinnärd kaibma.

Hulga aigu om müüdä lännü ja tütrik suurõs kasunu. A tuu võro keele opmisõ tunn, mille tä sai lapjut otsõn, om meelen ja ajas naarma parhillaki.

Tossu Tilda

Sällämõskmisõst

Lätsi 1962. aastal Tarto Ülikuuli aptiikriks opma. Saiõ elämä Tiigi uulidsa internaati.

Tuu oll’ väega hää kotus, õkva kõrvalmajan oll’ sann. Ma saiõ egä puulpäiv, ku Võrumaalõ kodu es lää, sannan kävvü, nigu kotun olli harinu.
Noil aastil oll’ sannan kõgõ pall’u inemiisi ja nä aiva iks ütstõsõgõ juttu, peris võõra kah. Ütskõrd ütel’ üts vanõmb tädikene mullõ, kas ma mõsknu timä sälgä.

Ku ma sõs sällä puhtas saiõ, nakas’ tiä mu sälgä mõskma ja nühkse peris suurõ hoolõgõ. Ku tiä sõs lõpõt’, ütli ma aiteh.

Ossa taivas, kuis tädikene pane kiuhkma. «Mitte kunagi ei tohe sällämõskjat tennädä,» ütel’ tä. Tuust pidävät seene sälgä kasumõ ja mitu muud hätä viil tulõmõ.

Nuu tõsõ hädä es jää mullõ miilde, a täämbädse pääväni, ku kiäki mu sälgä mõsk, ei tennä ma inämp.

Ma proovi iks laviiri ja üteldä midägi tõistmuudu – no nüüt sai mu sälg peris puhtas, vai ütle, et kae kos nali, sälg ei süüdäki inämp, vai ütle, et nii hääd sällämõskjat ei olõki mul inne olnu…

Alopi Ene

Uutmada teno

Käve polikliinikun hambaproteese proovin. Tagasi tullõn trehvi tõsõ kõrra ussõ pääl kokko tutva müüjä ja timä tütrega, kes oll’ nii 3–4aastanõ. Ma tei näile ussõ vallalõ ja lassi hindä iist trepist alla.

Trepist alla minnen väiku tütrik ütel’ mullõ: «Meil latsiaian ei olõ külh poiskõsõ nii viisaka ku sa».

Tenssi ja ütli, et kül poiskõsõ kasusõ suurõmbas ja laskva ka tütärlatsi hindä iin ussõst sisse ja vällä. Nimä lätsi umma tiid ja ma umma, a hinge jäi sääne imelik hää tunnõ.

Johansoni Madis

Milles õks murõta

Tere. Mu nimi om Hundu. Mitte et ma ollu määnegi mõtsasusi, aga peremehe jutu perrä mu vanavanaesä ollõv ollu Vinnemaalt. Vanaesä tull’ Eestide Peterburist, timä vahetõdi Vinne hurda vasta. Nii et vannu hinduga olõsi vanaesä hind kats küllä talupoigõ vai midägi umbõs säänest. A mis mii no hinnast, pääasi, et tüüd ja leibä jagunõs.

Peremiis lask mu õdakult vallalõ ja nimmas egä kõrd, et nüüd ollõv kõik vastutus mu pääl, timä minnev magama. Mõnikõrd nimmas viil är, et ma ollõv terven Eesti riigin ainukõnõ vastutusvõimõlinõ tegeläne. Ma arva, et tä esi õks kah om, muidu olõs minnu pääväs ka ketist vallalõ lastu.

Ma vastuta egasugustõ massiniide iist, et näil üüse kütet är es varastõdu. Peremiis vastutas kummõ täüspumpamise iist, täl omma vastava riista olõman.

Üts suurõmb tüü om mul rebäsiide ja kährikiide mõtsa tagasi ajaminõ. Talvõl külmäga käävä nimä üüse lambalauda ussõ takan magusat lõhna nuusutaman. Tegelikult sääl magasõ kana kah, mul om kahtlus, et repän vast nuusutas noidõ lõhna. Säänest asja ma vällä ei kannada, nika nuusutasõ, ku kana kaoma nakkasõ. Üte kährigu ma võõruti peris är, tuu es tulõ-lähä inämb kohegi. Ma sai viil kärntõvõ külge, loomaarst pand pritsi ja puha.

Hummokidõ saada ma peremehe peldikulõ ja ooda esi ussõ takan. Tuu om väega tähtsä moment, peremiis pidä mullõ sääl loengut. Iilä sellät tä mullõ, miä om poliitilidselt korrektne haukmine. Ütspäiv sellät tä mullõ, mis om idapartnerlus ja milles tuu meil keeletü om. Ma sai aru küll, et päävänõsõngu poolõ ei tohe litadõga sehvti tetä, muidu või hädäs lüvvä. A päävämineku puul om suur mõts iin, sääl ei olõki pinne. Peremiis lupa õks mullõ määndsegi litakutsiku tuvva, aga sis tullõv mul feministis nakada ja paremba pala kutsikalõ anda. Olkõ pääle, ma kannada tuu vällä, pääasi, et kellegagi hullada olõssi. Kutsika ma olõs esi kõrralikult vällä opanu, nii et vastutas ja puha…

Peremiis kõnõlas mullõ muidki asju. Egä suvi pügä tä mul kasuka maha, et kuum es ollu. Mineväne suvi oll’ sääne, et kasukat es olõki vaia pügädä. Külm oll’. Peremiis kõnõl’ mullõ, et süüdü ollõv ilma lämmämbäsminek üle ilma. Ma tuust häste arru es saa ja peremiis ütel’, et timä kah ei saa.
Vahel õdakildõ kaemi peremehega tähti. Peremiis pelgäs hirmsalõ, et mõni täht alla maa pääle satas. Ütläs, et tuu ollõv hulga hullõmb ku vana-aasta saluut. Ma küll häste arru ei saa, kuimuudu saa midägi viil hullõmbat olla, aga peremiist piat uskma. Muidu niisama taivalõ kaien, sis nuu tähe omma peris ilusa.

Nii et mii peräst ei massa murõta. Ku peremehel tervüst om, sis elämi õks är. Peremiis opas’ mullõ säändse vilusoohvia: niikaua ku elämi, ei olõ surma. Kui tulõ surm, sis ei olõ meid.

Milles sis murõta?


Hundu,
Pulga Jaani pini

 

 

A papa oll’ jo siin!

Mu esä, kedä latsõlatsõ papas naksi kutsma, elli ligi 87aastadsõs. Ku tä uma kolm last kasvi, oll’ tä Tsiberin vangilaagrin säidse aastat. Ku tä kodu pässi, es mõista tä ummi suurõs kasunuidõ latsiga kuigimuudu läbi kävvü. Tuud rohkõmp hoitsõ tä peränpoolõ latsõlatsi.

Täl oll’ sääne muud, et ku latsõ olli tarõn ümbre lavva, istsõ ahu veeren vai mängse vällän muru pääl, läts’ papa müüdä minnen latsõ manu, pandsõ sällä takast kats sõrmõ latsõlõ krae vahelõ ja raput’ tsipakõsõ. Latsõ kutsi tuud hellätämist tukatamisõs.

23 aastat tagasi papa kuuli, oll’ 3. jaanuar. Matussõpääväl saisõ kõgõ noorõmb, viieaastanõ latsõlatsõlats Tanel kirstu kõrval, hoitsõ käekeist papa otsa iin, es kae kohegi poolõ, es lausu üttegi sõnna.

Tull’ märdsikuu. Kotun olli õnnõ mu sõsar Milvi ja tä tütrepoig Tanel. Vanaimä läts’ maja takka uibidõ vahelõ tõmmatu nööri pääle mõssu laotama. Ilm oll’ päivlik, a väega külm ja Tanel pidi tarrõ jäämä. Aknõ ala oll’ tougatu tugituul sälläga aknõ poolõ, nii sai poiskõnõ põlvilõ ollõn kaia, midä vanaimä tege. Tä es olõ harinu ütsindä olõma, papa oll’ jo varõmb kõik aig talvõl tarõn seldsin olnu. Pia nakas’ Tanelil ikäv, tä nakas’ sõrmõga aknõ pääle toksma ja mugu lugõsi: ma-ei-ta-ha-üt-sin-dä-ol-la, ma-ei-ta-ha-üt-sin-dä-ol-la!

A äkki nakas’ lats kõvastõ rüükmä. Vanaimä jätse mõsukausi sinnäpaika ja juussõ tarrõ, hõigatõn jo ussõ päält, et mis juhtu. Viimäte sai poiskõnõ kõnõlda ja ütel’, et papa oll’ siin. Vanaimä nakas’ uurma, mille tä nii arvas. Lats ütel’, et muiduki oll’, et papa tull’ ja nakas’ tedä tukatama, a tä hiitü, selle et tiidse, et papa om jo Ritsikä surnuaian.

Kindma Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Tõsõ mõõtmõ

Eestimaalasõl, kiä om harinu elämä mõtsa seen ja kelle jaos kõgõ suurõmb parkmisplats om Tartu Lõunakeskusõ man, om rassõ ette kujuta, et mõnõl maal või olla parkla nigu meri – et mitte määnestki viirt ei paistu. Hiinan või nii olla.

Ku mi olõssi trehvänü umma massinat parkma säändse platsi keskele, sõs mi olõs iks hindä jaos mõnõ tunnismärgi vällä mõtõlnu. A mi massin oll’ pargitu terrakotasõdalaisi muusõumi sisseminegi kõrvalõ hotelli ette. Mi tiidse silmä perrä väega häste, määne hotell ja määne massin. Massinal oll’ viil puhtjuhtumiisi Eesti lipu värvega logo perse pääl.

Autojuht ütel’ külh, et välläpäsemine om tõsõ kotta pääl. No ku om, sõs om. Ega ma es mõistnu tuu tiidmisega prõlla kah midägi rohkõmbat ette võtta.

Muidoki oll’ terrakotamuusõumin põnnõv. Üts talomiis, Yang Zhifa, ollõv naanu 1974. aastal kaivu kaibma, a kaost tulliva vällä sõamehe. Täämbädses om noid elosuurusõn savist sõamehi jo 8000 säält kaost vällä tullu. Kõik Qin Shi Huangdi sõamehe aastist 210–219 inne Kristust. Qin Shi Huangd alust’ Hiina väikeisi riike ütes suurõs liitmise ja Hiina müüri ehitämisega.

Kaokaibja talomiis esi istõ kah keset muusõumi, raamaduvirn iin ja helgäs’ nigu päiv. Raamat ollõv õkva valmis saanu ja miis oll’ valmis kõigilõ sisse kirotama. Veidükese häpü meil jo oll’, et mi es tahaki naaratava talomehe hiinakeelist raamatut. Mi aruti hoobis, et ei tiiä, kas ta helkäs tan jo 1974. aastast saani.

Ja sõs mi hiitü. Konkotsil või olla sissepäsemine ja kon mi massin? Nii kavvõlõ ku silm võtt’, õnnõ massina… Ja ülepää om kõik jumala tõist näku. Määnestki nuult vai silti, mis ütlesi, et sissetulõk võinu olla säälpuul, ei olõ. Vai ku om, sõs mitte säändsen märgikeelen, midä mi mõiganu. Om õnnõ värät mi sällä takan ja miljoni massina.

Kävemi edesi-tagasi. Kassu tuust ei olõ. Parkla oll’ täüs mundrin as’apulkõ, a ku mi inglüse keelen kõnõlõma naksimi, kääni kõik sälä. Ütel naasõl naas’ peräkõrd iks hallõ ja tä helist’ sõbralõ. Eski sõbralõ oll’ küländ rassõ selgest tetä, midä mi taha. «Ti ei tiiäki uma parkla nummõrd? Ti ei tiiäki uma autu nummõrd? Ti ei tiiäki uma autujuhi nimme? Ti ei tiiäki autujuhi telehvoninummõrd?» Tõsõl puul torro oll’ väega rassõ usku, et üts täüskasunu inemine nii ull’ või olla. Lõpus sai ma kah sõnna. «Meil om õnnõ ütte asja vaia. Ütelge naasõlõ mi kõrval, et tä meid piledikassa manu juhatanu.»

Nii lihtsäle saigi saaga otsa. Taivas, määne rõõm oll’ nätä Zhangi – miist, kedä mi tundsõ nii umbõs viis tunni, ja kelle massinal oll’ perse pääl Eesti lipu värvega logo.


Mustmaa Ulvi

Sainaleht mõot’ inemiisi ello

Massina-traktorijaama (MTJ-i) olli Nõvvokogõ Liidun 1928–1958. aastil. Nii ka Eestin pääle II ilmasõta. MTJ-i olli riikligu ettevõttõ, kon olli traktori, põllutüü- ja veomassina, minka käüti kolhoosõn tüül. Edimädse MTJ-i luudi Eestin 1941. aastagal.

Inne sõta olli Eesti Vabariigin sääntsesamadsõ traktorijaama, miä võisõ olla riigi vai ütistü uma, a ka peris eräumandin. Nii oll’ seo asi mi talorahvalõ tutva.

Täämbädse pildi pääl om nätä Varstu massina-traktorijaama sainalehe Mehhanisaator toimõndust lehte tegemän 1956. aastaga urbõkuun. Sainalehen oll’ juttu elost ja tegemiisist, miä omma häste mõonu ja avitanu tüükõrra rikmist veidembäs saia. Kõrrarikja panti häbüposti ja sinnä es taha kiäki saia, selle et sis jäit ilma egäsugumaidsist hüvvist as’ost (kortina saaminõ; auto, külmäkapi, vaiba vm ostmisõ luba).

Pildi om tennü ETA piltnik Normanni Erich.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Lillipoodin lille ilosas säädmän

Lätsi umalõ sõbrannalõ appi naisipääväl lillipuuti lille lõikama ja müümises ette valmistama vai tõisi sõnnuga üteldä, lille ilosas tegemä. Ku nuu roosi Hollandist tulõva, sis nä umma nii kokko pitsitedüisi pakkõ sehen, et tahtva hinnäst vällä sirota ja täüs juvva, inne ku müüki läävä.
Eesti tulbi ja nartsissi tulõva niisama paprõ seest vällä võtta ja pikkusõ perrä är sortiiri.

Tuu tüü um peris illos. Ainumanõ viga um, et roosi umma väega nõklu täüs ja nuu tulõva varrõ külest kõik är kor’ata, ja sis mõni nõgõl lätt iks näpu sisse kah. A muido ei olõ tüül vika.

Naisipääväl oll’ kõik aig poodin järekõrd nigu vanastõ sis, ku mõnikõrd mandariinõ müüdi. Inämbjaolt olli iks mehe, a mõni ütsik naanõ oll’ kah sappa är essünü.

Ja ma piä ütlemä, et eesti mehe umma arõnu. Ku vanastõ õnnõ vinne mehe ostiva ummilõ naisilõ üsätäüsi viisi lille, sis seokõrd ma näie uma silmäga, et eesti mehe es olõva sukugi kehvembä. Nä ostiva niisama suuri üsätäüsi lille ja lillipuntõ ummilõ naisilõ kah. Kae seo oll’ tasõ!

Kõgõ rohkõmb ostõti verevit pikki ruusõ ja sis valgit ruusõ ja sis tuuperrä tõisi kirivit ja muud värvi lille.

Ma kül mõtli hummogu puuti minnen, ku näie nii pall’o lille, et kes nä kõik är ost. A kae imet, õdagus olli pia kõik lilli är müüdü. Mõni ütsik häierm õnnõ oll’gi vaasi jäänü.

Tuust järelüs, et eesti mehe umma ka nakanu naisi väärilidselt hindama ja vast umma rahakoti ka paksõmbas lännü. Õnnõs um naisipäiv kõrd aastan, sis võit iks tuu nimel veidü vaiva nätä.

Naisõ muidoki väega tennäse mehi tuu iist, et näid meelen peetäs ja är ei unõhtõda – vähämbält naisipääväl!

Urmi Aili


Nätäl peräst naisipäivä nakkasõ lilli vaasin joba tsipa närvetümä. Rahmani Jani pilt