Maolda nali

Kruvikäändjä avitas

Kiirabi saa vabariigi aastapääväl kõnnõ:

«Üts niildse mi pidolavvan punnivinna ala. Tulkõ kipõstõ!»

«Sõidami vällä. A seeni ku mi jõvvami…»

«Seeni proovimi kruvikäändjäga pudõli vallalõ saia.»

Muda Mari pajatus

Vaesusõ ärkaotaminõ

Kuuli raadiost, et ku mi riik om sada aastat vanas är saanu, sõs saava pia kõik Eesti inemise riigi priileevä pääle. Olõ-i vaiagi inämp maad katõs lõigada, et eräle rikkide pääliinas ja vaesidõ Eestimaas jaka.

Ku kõik eestläse omma kinnimajja är pantu ja riik kolm kõrda pääväh söögi ette tuu, olõ-i inämp vaesit ega rikkit.

Tuu jaos om no valitsus tennü säändse säädüse, midä ei olõki harilikul inemisel võimalik täütä. Kinnimajja pandas egäl juhul. Ku laulat hümni võlssi vai võlss kotusõh, läät kinni. A ku egäs juhus ülepää ei laula, läät iks kinni. Ja ommaki inemiisi egäpäävädse rahamurrõ murtu. Lämmi kambri ja prii süük päälekauba.

Ku ma minevä kõrd kiti valitsust uskmada hää plaani iist, sõs es mõista arvadagi, et and viil vinti mano käändä. A näet, vallalidsõ pääga inemise olõ-i Eestimaalt otsa saanu.

Tossu Tilda pajatusõ

Keeletsukõlus

Üten liinaasutusõn, kon tüül käve eestläisi ja vinläsi, küsse üts vinne miis uma eesti tüüseldsilidse käest aig-aolt eesti keele sõnnu. Mehe esi ütli tuud asja keeletsukõlusõs.

Tuu vinne mehe tõõnõpuul oll’ kah sääl asutusõn tüül ja timä oll’ kah väega huvitõt eesti keelen kõnõlõmisõst.

Ütspäiv küsse vinne miis, kuimuudu nimmatas tuud tsirku, kiä vasta puud toks: tok-tok-tok. Sõbõr tiidse, et tuu om rähn. A mille jaos säänest sõnna vaia om?

«Ma ütlen naisele: sa toksid mind nagu rjahn,» sellet’ vinläne, kuis tä ütles, ku naanõ timäga pahandas.

Vahtsõstpruukminõ

Ku miihil oll’ vaia hiust lõigada vai mol’o päält hapõn är aia, olli joba vanal aol tuu jaos liinan tsirulnigu.

Tull’ maamiis ütte tüükotta. Tsirulnik tsusas’ tälle puust kuulikõsõ põskõ, et kundõ nahk olõs sille. Ku tsirulnigul oll’ tüü tett, küsse maamiis: «Mis olõs saanu, ku ma olõs taa jublagu alla niildnü?»

«Olõssi hummõn mullõ tä tagasi toonu, nigu kõik tõõsõ omma tennü,» vastas’ tsirulnik rahulidsõlt. Kae, ku kavvõlõ küünüs vahtsõstpruukminõ!

Võlss raha

Naksi ütskõrd poodin kassan masma, taheti 14 euri. Andsõ kümnelidse paprõraha ja ütli, et uutkõ, ma otsi viil manu. Kassapedäjä ütel’, et seost om joba ülearu, tiä and mullõ siist viil rahha tagasi. Kaiõ sis, mis raha tiäl näpu vahel om, ja naksi hädäldämä, et oi-oi, andkõ tuu mullõ tagasi, tuu om võlss raha. Kassapedäjä visas’ tollõ raha mu ette lavva pääle ja peris rüükse, et võta uma võlssraha.

Ma olli tiäle kogõmada viiekümnelidse rahapaprõ andnu. Mu kadunu esä opas’ iks minnu, ku ma lats olli, et rahakotin piät alasi olõmbõ üts suurõmb rahapapõr, midä ei tohe ilmangi rahakotist är anda, muidu ei tulõ sinnä inämp rahha manu.

Olõ kõik aig pruuvnu sedä iks meelen pedädä ja tuud rahapapõrd mitte vällä anda.

Alopi Ene

Lugu, midä es juhtu

Ku taa suur sotsialismus oll’, es kõnõlda ärist midägi. A midägi iks äriti ja tetti ja olli kontrolliki, et noid asju är hoita.

Olõ iks mõtõlnu toda talvõ, ku Armeenian tuu suur maavärrin oll’. Sis panti üles uudis, et nakatas orbõ Armeenia latsi tuuma Eestihte ja egä latsõ iist tulõ kimmäs kopkas. Tiiä pall’usid, kes joba rehkendivä tullu ja mis kõik saama nakkas.

Tiidse tuud kah, et süä olõs olnu külm ja noil latsil ei olõs määnestki ellu tulnu. Joba taa luudus…

Ei tiiä, kost tuu tarkus tull’, et asi katski jäi. Säändse mõttõ tulõva iks, ku kuulõt naist sõapagulaisist.

Raudkatsi Ene

Kriuhka riisõit

Ma olli küländ tsill’okõnõ lats, ku imä-esäga võtiva nõus ütel talvitsõl pühäpääväl kopsõ tuuluhta ni üle Tamula järve kõndi.

Minno pakiti kah kõrdapiten sisse, et külm mano ei saasi. Istmise ala laotõdi nelläs kanditu tekk. Tuu oll’ imä hindä ummõldu, pääl verevide häiermidega sitsirõõvas, kohe puumvill sisse tepit. Tekikesest olli ma jo vällä kasunu, sängüh jäivä varba pall’as, a ma tõmpsi tä lõvva ala ni kutsi «kaisus». Puust regi oll’ kah esä hindä meisterdet, kõva sälätoega.

Reisi algusõn tundsõ ma häädmiilt, ku regi sille lumõ pääl kipõlõ juusksõ, a esäl läts’ nätä igäväs. Jo tulliva poiskõsõao miilde ni leie vere kiimä. Pääväpaistõn istsõ kalamehi terve järvetäüs, egälütel raotu tirgotamisõ jaos mito mulku. Osa mulkõ oodiva umma järge ni saisiva tühält. Noidõ pääle jäiegi esä silm pidämä, ni nakas’ki minno kõva vaardiga üle mulkõ tõmbama.

No timä jaos olliva mulgu muidogi nigu kikkapää, a latsõkõsõlõ paistuva laja nigu puul talolumpi. Vet ma sis inne ekä «surmakargamist» kiuhksõ hirmust killõ helüga. Esä kõrvulõ paistu tuu meloodia häste pasvat, tõmmas’ reke viil kõvõmbahe.

Pikäpääle sai ma kah targõmbas, vette es plartsahta, ni jätse kiuhkmisõ perrä. Esäl sai vist villänd tuust Beethoveni pausist, kamandõdi minno rii päält maaha.

Lämmistüses joosi ümbretsõõri, a esä tugi hinnäst rii naalõ ni tõmmas’ Priimat. Kodotii pääl, ollimi vast poolõ pääl, ütel’ imä kõrraga, et kostki tulõ kõrbõhaisu.

Kipõstõ kamandõdi minno maaha, sopuhtõdi tekki kah, ei midägi. Viil kõrra imä hädäld’, et iks tulõ kõrbõhaisu. Vahtsõst tuu sopuhtamisõ jando, iks midägi. Esä muidogi hirnsõ, et imäl kalapraatmisõ lõhn nõnan.

Ku kodo saimi, arotõdi minno rõivist vallalõ, võti uma «kaisu» üten ja tahtsõ sängü pääle laota, ku kõrraga näi – taivanõ arm! Keset tekihäiermit neli musta kõrvõnut tsõõri. Nigu soldani sirgõn rian.

Vet esäl oll’ iks pabõrossi ots kohegi teki alomadsõ veere vaihõlõ sadanu. Puumvill tossas jo tassakõisi, ku õhku mano ei saa. Mu püksitagaotsa pääl es olõ üttegi musta tsõõri viil.

Edimält ma iki iks kõvva, et mu illos «kaisu» om är tsurgitu. Sis ütel’ imä, et taa tekk omgi vana ja väiku, paras maalõ kassilõ külealotsõs viiä.

No tutkit! Haari «kaisu» kõvva kangli ala ja põrohti, et olkõ tä must vai kõrvõnu, mino umas tä jääs. Egä kõrd inne magamajäämist saadi uma «vainlasõ» noidõ kõrvõnuisi tsõõrõ sisse, kost nä inämb tagasi es saa.

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Ahuna ja mõts

Üts hummok sõitsõ Peipsi pääle kalla püüdmä. Tal’nast om 200 kilomiitret, nii et kell 4 üles ja puul 5 massinalõ helü sisse. Ku Rakverest edesi sai, naksi mullõ mõtsa vidämise massina vasta sõitma, 80 kilomiitre pääle oll’ säidse vai katõssa massinat. Mullõ tundu, et tuud oll’ pall’o.

Ja määndsel aol, üüse salahuisi, mõtõlgõ, puu lõigati näide unõaol maaha ja laaditi autidõ pääle. Mullõ paistu neo massina kiuduvankridõ muudu. Hallõ nakas’.

Mustveen oll’ joba terve unik kalamiihi iin, nimä lätsi massulidsõ päälevidäjäga. 15 euro iist saat hummogu järve pääle ja õdagu jäl viirde, a mul omma hindäl jala all. Ja mineväst kõrrast meelen kah, kost kalla otsi. Nii vissigi üte jutiga viis kilomiitret järve pääle. Edesi puursõ mulkõ ja kõndsõ ja tirguti ja otsõ ja kellä 12 ümbre sai kalalõ pihta. Väega tähtsä om tälle pääle trehvädä, egä kõrd ei õnnistugi. Talvõl om tuu võtuaig nii lühkene, et ku pall’o ilda kala pääle trehvät, om timäl joba seos pääväs kõtt täüs. A seokõrd läts’ mul kinäste. Sai kõrraligulõ parvõlõ pääle. Kats seltskunda veidükese kavvõmbal naksi kipõstõ mu poolõ liikma. A ei olõ nii, kõigilõ ei jakku kalla, kvoodi tõmmatas egä aasta mutnikuga täüs ja kalla nii pall’o ei olõ. Ja ega ma sõs parvõ uma mulgu alt ti mano ei lasõ, ku ma tä joba üles leüdse.

Kuus killo poolõ tunniga, ja sõs pand’ kala suu kinni. Säändse 350–450 g ilosa ahuna. Kuvvõ kilo sisse näid pall’o ei lääki. Sõs istsõ niisama ja liiguti sikuskaotsa ja mõtli, et elol ei olõ hätä.

Es olõki, kooni jäl noidõ puiõ pääle mõtlõma naksi. No om ragomisõ vannust alla lastu ja mõtsaga lätt niisama nigu ahunaga. Tõmmatas puhtas. Ja ku tuu puidu rafiniirmise tehas sääl Imäjõõ pääl tüüle nakkas, sõs nakkas maa pääl sama kavvõlõ kaia olõma nigu Peipsi pääl. Ainumanõ hädä, et kavvõlõ näet külh, a tuud, midä kaia, sääl ei olõ. Midä sa tuust lakõst kaet.

Hüvvi mõttit arvada ei olõ. Inemiisil. Esiki puulhüvvi ei olõ. Möövä õnnõ tuud, midä nä ummi kässiga tennü ei olõ. Kalla, puid, siini. Ku olõssi hüvvi mõttit, sõs nä tennü ummi kässiga midägi ja sõs möönü tuud. A ku ei olõ mõttit, sis ei olõ jah midägi tetä.

Kodotii pääl sõidi jäl mõtsa vidämise massinist müüdä. Kolmõst, ma väega es kupata. Mõtli, et olõs hää teedä, ku pall’o kõigi mõtsu ja puiõ pääle kokko puud üten päävän mi maal mano kasus. Kas 50, 100 miitret, vai tulõ esiki kilomiitrega rehkendä. A periselt ei olõ vahet, ega mõts inemisest ette ei jõvva. Ei olõ todamuudu hirmugi.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kalamiis

 

 

Kärgula laulukoori elost 90 aasta iist

16. radokuul 1928. aastagal oll’ paikligun aolehen Wõru Teataja artikli Kärgula segäkoori tegemiisist.

Artiklin oll’ kirän, et Kärgula laulukuur Willemsoni Gustavi (Ildampa Viljasoo) juhatusõl om perämäidsil aastil suuri sammõ edesi tennü. 1926. aastagal käüti laulupidol Tarton, no om plaanin minnä Eesti üldlaulupidolõ Tal’nahe ja seo jaos käävä ettevalmistusõ.

Luun om kirän, et lauljilõ saa Tal’nahe sõit arvada prii olõma, selle et perämädsest pidost jäi puhast rahha perrä 70 kruuni. Viil oll’ saadu võikilaulmisõ iist Võro laulupidol tõõnõ kotus ja tuu iist 30 kruuni. Tal’nahe sõitmisõs oll’ vaia viil 40 kruuni, a tuu loodõti kah kokko saia. Kirän oll’ viil, et aktiivsõlõ tetti pruuvõ, käüti ülekaemiisil ja konkurssõl, et uma unistusõ teos saia.

Et kõik kõrda läts’, om nätä täämbädse vana pildi päält, kon om üles võet Kärgula segäkuur IX üldlaulupidol Tal’nan 1928. aasta hainakuun.
Pildi pääl kesken ist koorijuht Willemsoni Gustav.

Pildi om tennü Tal’na piltnik Voolmanni Hans.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Bussisõidu pääl…

…või egäsugutsit asju juhtu. Sääl või juhtu, et takanistja ossõndas sullõ pähä. Ku sa olt plaannu sõita 12 tunni, sõs istutki 10 tunni, põrkna ja peterselli hiussin. Nii juhtu Indian. Õnnõs trehväs’ ossõndaja taimõtoitlanõ olõma ja tuu soeng suurõmbat es haisagi!

Ku ma edimäst kõrda LõunaAmeerikan pikembä bussiotsa pääle juhtu – Tšiilist Argentiinadõ –, juusksõ müüdä bussi näitsik ja kandsõ kõigilõ kohvi ja kuuki. Nigu linnukin. A ku Boliiviast Peruudõ naksi minemä, tuudi joba peris praadi ette. Nigu linnukin.

Kõik oll’gi nigu linnukin, selle et buss sõitsõ päälpuul pilvi. Selle et tii läts’ üle Ande ja kõgõ korgõmb kotus tuu tii pääl oll’ 4800 miitret üle merepinna. Tuud ma kah es olõ innembä trehvänü nägemä, et pilv nigu jõgi üle tii või juuskõ.

Boliivia bussõn süvvä ei anta, a sääl omma egä piätüse man sisseviskaja. Tuu, et vahekäiku tuldas piirakit pakma, om iks tutva värk. A sääl omma kõrraligu praadi ilosalõ papptaldrigu pääle säetü, kõik kupatusõ umakõrda läbipaistvadõ kilekotti köüdetü, läbi aknõ tetäs kaup är ja praat lindas jumala täpsele bussi tõsõ kõrra aknõst sisse. Aknõst vällä lindas raha.

Peruun jälki tull’ bussijuht tõsõ kõrra pääle ja nakas’ laulma. Es olõ tõsõl ei kõrva ega hellü ega mällu, a no mis sa tiit, ku inemisel om lauluhimo pääl! Hää, et täl mällu es olõ, jummal tiid, ku pikäle muidu olõs lännü. Perän võtsõ juht kaabu ja tekse tuuga bussirahva seen tiiru. Egäüts taht ellä!

Peruu inemiisile miildüski väega bussin üles astu. Nä omma arvu saanu, et aig om raha. Ei olõ mõtõt laskõ suurõl hulgal rahval sõiduaigu niisama maha mol’ota.
Edimäst kõrda ma es mõika, mis pito nüüt pidämä naatas. Et kas mõni tull’ jälki laulma. Es tulõ, oll’ illos triigitü-viigitü miis, mikrofon ümbre pää köüdetü, ja nakas’ seletämä. Mugu «Informaciones, amigos!» ja «Depression, amigos!» ja «Reumatismo, amigos! Artritis! Osteoporos! Urinarias! Panico! Mucho problemas, amigos!». Ma edeotsa mõtli, et om määnegi tervüst edendäv bussiliin rahva harimisõs tettü, a perän tull’ naada taimõtiid ostma. Hää, et niigi läts’ – Tenerifel ma trehvsi säändse bussiekskursiooni pääle, kon müüdi madratsiid!

Kõgõ peenemb värk om tuu, et terven Lõuna-Ameerikan ei saaki bussiga sõita, ku sul passi ei olõ. Piletikassan nõutas passi ja bussijuht küsüs ja ütskõrd tull’ inne bussi minekit eski näpujäle anda. Tuu trehväs’ väega mägine sõit olõma, ma mõtli, et või-olla olliva näpujäle tuu jaos, et ku kuristikku käänd, sõs om perän hää laipu kokko lukõ. Ja mõnikõrd om nii, et kaamõramiis tulõ ja võtt üles kõik, kiä bussi pääle läävä.

A kõgõ kinämb bussisõit om iks Luxekspressiga Tal’nast Võrolõ…


Mustmaa Ulvi

Kihnu Virve 90 aasta juubõlikontsõrdil

Mul um üts hää sõbranna, kes iks mu hinge iist huult kand. Seokõrd kinkse tä nii mullõ ku hindäle Vanemuisõhe piledi Kihnu Virve 90 aasta juubõlikontsõrdilõ. Ma olli külh Kihnu Virvet telekast nännü, a lähkõst ja ilmuisi um iks tõõnõ asi.

Saal oll’ muidoki puupistü täüs egän iän inemiisi. Kõgõpäält tull’ Virve püüne pääle, tervit’ ja istsõ mugavahe tugituuli. Võtsõ sukavarda vällä ja nakas’ umma eloluku kõnõlõma, et tä um tüütänü iks maa ja mere pääl ja pikkä aigu oll’ kultuurimaja juht kah viil. Samal aol kävevä sõrmõ õigõ kipõstõ vardidõga.

Pääle tuu tulliva Untsagu ja laulsõva õigõ mitu laulu. Näide kõgõ hallimb vanaherrä võtsõ Virve tandsma ja nä keerutiva valssi nigu uhkõ nuurpaar.

Sis tulliva nuu ilosa tütrigu ummi uhkidõ rahvarõividõga, võtsõva Virve kah puldi taadõ saisma ja nüüt läts’ sääne pido käümä, et rahvas kõik saalin pesse kässi kokko. Virve ai vaihõpääl kihnu keelen törts juttu kah ummist nuurusaastist.

Pääle vaheaigu kävevä lava pääl viil Audru Jõõlaivandusõ Pundi trio ja Kukõrpilli üten Järsumäe Virve perreansambliga laulman. Virve laulusõna olli iks inämbält jaolt nuurusõ armastusõst, meremehe igatsusõst ja muidoki merest, näide toitjast.

Ku edimält olliva naisil pään ilosa kirivä räti, sis no joba uhkõ Kihnu pääkattõ hõbõhõidsi rahho vai litritega ja kaalan hõpõhelme. Nä kõik olliva väega ilosa ja võrksa. Ja ku vaihõpääl tull’gi mõnõl meeleliigutusõst vesi silmä, sis tuu pühiti ruttu põllõ sisse är.

Lõpõtusõs ütel’ Virve üte lausõ, mis mullõ täpsele kihnu keelen miilde es jää ja ma panni tuu ümbre mi kiilde: «Mu edimäne nuurus oll’ pikk ja illos, tõnõ nuurus läts’ ruttu müüdä ja põra um mul kolmas nuurus, mis um kah illos ja loodami, et iks pikk kah viil. Näemi järgmädsel juubõlikontsõrdil!»

Ku kontsõrt läbi sai ja vällä tullimi, oll’ süä nii lämmi, et es panõki tähele, kuis välän oll’ jo pia kümme kraati külmä.

Ma arva, et kõik suuvsõva uman süämen Virvele viil pall’o ilosit ja õnnõliidsi aastit, et saassi iks viil timäga kokko ja noid timä kirotõduid süämehe minevit laulõ kullõlda.

Olõsi hää, ku meile kah säändsen iän viil elopäivi, jõudu ja mõistust antanu!

Urmi Aili


Järsumäe Virve perreansambli. Pilt om 2009. aastagast, ku ansambli Oravil üles astsõ. Pilt Uma Lehe arhiivist