Maolda nali

Aastapäiv tulõkil

Muusigaoppaja astus klassi ja näge, et timä tuul om kaonu.

«Kon mu tuul om?»

Kõik omma vakka.

«Hää külh. Sis om nii, et saistakõ ti ka kõik pistü. Täämbä har’otami terve tunni hümni laulmist. Vabariigi aastapäiv tulõ jo pia.»

Muda Mari pajatus

Valitsusõ kittüses

Kuuli raadiost, et valitsusõl om valmis plaan, kuis viina ja ollõ müümisest puudu jäävät massu tagasi saia. Riigikassa täütmise jaos nõstõtas pensionnõ.

Midä suurõmba omma pensioni, tuud rohkõmb saa pensionääre käest tulumassu võtta. Tuu om väega hää ja ettenägejä plaan.

Vet egä päiv kõnõldas uudissih, kuis pensionääre tulõ kõrrast mano. Ku kõiki vanno pension nõsta nii suurõs, et lätt massu ala, sõs saa näide käest peris kimmä massuraha kätte.

Tuu vast omgi sõs astmõlinõ tulumass, kon üts astõ om pensionääre jaos. Kitä valitsusõ tarkust võtta massu säält, kost vanakuri kah kätte ei saa.

Tossu Tilda pajatus

Lahja äriprojekt

Latsirahha naati mano masma. Üte suurõ perre imä oll’ väega õnnõlik tuu 33 euro üle, mis timä arvõ pääle lisas sattõ.

«Ütskõrd tunnõ, et latsist om kassu,» kitt’ tä. Riigitüül tä latsi peräst jo pall’o kävvü es saa.

Latsõ omma aastidõga suurõs kasunu, kõgõ noorõmb viil sõkk koolitiid. Õnnõs eläs suurõmb osa latsist kodo lähkül. Ja kavvõmbaltki tullõn löüdäs kodotii üles. Tuukõrd, ku uudis rahast imä rõõmust hõiskama pand’, istõ latsõ jäl esäkoton ümbre lavva.

«A ku sa tuu raha kolmõkümne aasta pääle är jaotat, om seo iks lahja äriprojekt,» arvas’ üts suurõ perre latsist. Tõõsõ nooguti timä jutu pääle.

Nuu vanõmba tulli Võromaalõ tallo elämä kolmkümmend aastat tagasi. Sis nakas’ latsivägi kah kasuma. Ku küsti, midä talon tetäs, ütel’ imä, et seo talo om latsi kasvatamisõ talo. Tä es võlsi. Muidoki kasvatõdi ka eläjit ja aiavillä, et pere iks söönüs saanu.

Mis tõsõn ilman sünnüs

Tsõdsõ Hilda elli Tartu liinan. Ku tä maalõ käümä tull’, tundsõ ma, tütärlatsõtirts, häädmiild: tä tõi üten liinanänni ja pall’u rõõmu.

Egä hummugu lei tä uma huulõ vereväs, mul kah, puudõrd’ nõnna, mul kah, käändse hiusilõ krunnõ, mullõ kah, pandsõ kaartõ ja jutt juussõ kipõstõ. Noid tä juttõ võisõ ma kullõlda. Häste om miilde jäänü sääne lugu.

Tsõdsõ ja tä sõbranna Lehte kõnõli umavahel kokku, et kes inne koolõs, and teedä, mis tõsõn ilman sünnüs.

Juhtu nii, et Lehte kuuli inne. Aasta oll’ pia müüdä lännü, ku ütskõrd unõn nä kokku saiva.

Mõlõmbil väega hää miil tõnõtõist nätä. Lehte oll’ pikält ja lajalt kõnõlnu umast elust taivan. Hilda oll’ viil mõtõlnu, et tä piät väega häste meelen pidämä kõik taa jutu, et tõisilõ edesi kõnõlda, mis sääl korgõl tetäs.

Ku jutu aetu ja hüvästejätüaig käen, oll’ Lehte kutsnu Hildat hindäga üten. Tsõdsõ oll’ ülnü, et täl om viil eläde 25 aastakka ja viis kuud. Sõbranna oll’ haardnu täl käevarrõst kinni.
Hilda oll’ jõuga Lehte käe är touganu ja ülnü kimmält: «Kas sa es saa arvu, et mul tulõ viil ellä 25 aastakka ja viis kuud,» ja üles heränü. Näide umavahelinõ kõnõlus oll’ pääst pühitü nigu luvvaga.

Tuu käe pääl, kost koolnu oll’ kinni hoitnu, olli sinidse näpujäle ja käen es olõ jõudu, tuu oll’ nigu halvatu. Tä pidi mitu kõrda tohtri man käümä, inne ku käsi terves sai.
Tsõdsõ Hilda elli tõtõstõ nii kavva, nigu tä unõn oll’ lubanu.

Aidma Hele

Kõõks

Kolhoosi algaastil pidivä tuksambõ koloosniku talvõl mõtsatüü normi täütmä. Karla Ruudigõ es olõ koloosniku. Nä tüütivä suvõl turbaraban. Et näil talvõl midägi tetä es olõ, lätsivä nä vaesilõ koloosi orjõlõ appi Ähijärve taadõ palkõ lõikamõ. Mõtsatüü näil selge. Siberin sai sõa aigu korpusõn mõtsa lõigatus.

Karla karas’ Rebäsega Veliki all sakslasi poole üle ja sõdisi Sinimägeden kuulipritsi takan. Ruudi sõatii lõppi Kuramaal.

Ütskõrd ütel’ Ruudi: «Kahju, et ma sääl Sinimägeden su kõrval kuulipritsi takan es niidä noid «barbareid». Ega seo or’aaig kaua ei kestä. Ütskõrd sinnu austõtas sinidse-musta-valgõ lipu all Sinimägeden. Ma jää igäveste okupandis.»

Seo pääle läts’ katõmihesaag kipedõlõ käümä, ka laul võeti üles:

«Kodumaa, sa olõt vangla,
ainult katus pääle tõmmata…»

Kevväi tull’ kätte ja tüü sai otsa. Ütel pääval tundsõ Karla, et alaotsan nakas määneki valu närimõ. Läts’ egä pääväga kõvõbõs.

Läts’ sis Karla Antsladõ jaoskunnatohtri manu. Tuu küsse: «Mis tüüd seltsimiis tege?»
«Talv aigu sai Ähijärve takan mõtsa lõigatus.»

«Näet nüüd, olõt sälläle tüüga haigõt tennü. Panõ sälläle viina- va eederikompressi ja hoia sälg lämmän!»

Es avitõ tuu viinagõ määrmine ei seestpuult, ei väläst. Lämmit es kannatõ sukugi.

Tõnõ kõrd tohtri man sai sõimatõ: mis tä mõtlõs, et häda nii ruttu üle lätt! Oll’gi mõistus otsan.

Lõpus löüdse Ruudi lahendusõ. «Tiimi nii, sõidami Tartuhe. Sa viska haigla lähkün uulitsa pääle pikäle. Ku keski ligi tulõ, aja kaal sirgu, lõug taiva poolõ, pöörä silmä paheldõ ja häälitse: kõõks-kõõks! Ma kae nuka takan, mis sünnüs.»

Edimäne, kes manu sai, oll’ miilits. Virut’ jalagõ Karlalõ ribikontõ piten ja kärät’:
«Smirna jobõnõi pjäänits!»

A tu «pjäänits» käändse pää kõrvalõ, ai lõvva taiva poolõ, käänd’ silmä paheldõ ja tekk’: kõõks-kõõks. Õnnõs sai võmm aru, et mihel om midägi väega halvastõ, ja kutsõ kiirabi.
Kiirabin kõõksõ Karla edesi, es ütle üttegi sõnna. Äkki oll’ täl ümbretsõõri hulk valgidõ kitlidega arstõ. Valu läts’ Karlal joba väega suurõs. Lõug jäigi taiva poolõ, silmä paheldõ ja kõõksõ tull’ väega vaivalisõlt.

Kipõlt lasti Karla egäsugutsidõ massinidõ alt läbi. Peräkõrd sällüt’ Karla suurõn saalin lavva pääl ja sis kattõ pilt iist. Ku ähmäne pilt vahtsõst ette tull’, oll’ tä valgidõ linnu all palatin. Läbi udu nägi, et tohtri sais tä iin. Suurt vallu enämb es olõ, aga alaotsa liigutaminõ oll’ väega vallus.

«Tulõ vast viil edesi tembutadõ,» mõtõl’ Karla. Käändse pää kõrvalõ, ai lõvva taiva poolõ ja kõõksõ joba kõvõmba helüga.

«Är kõõksku siin inämb midägi! Mi lõiksi sul mädätse pimmesooliku valla. Viil tunnikõnõ ja sa ei olõs siin enämb kõõksnu,» ütel’ tohtri.

Nii saigi Karla surmahädäst valla ja hüüdnimes Kõõks.

Täämbädsel pääväl omma tohtridõ manu pikä järekõrra, ei tiiä, kas sääntse nipiga saas rutõmb. Ma ka saisõ puusaliigõsõ valogõ kats aastat järekõrran, inne ku sai vahtsõ ravvast «sarniiri».

Prisko Mart


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Ütesugumanõ tohtõrdus

Nüüt om sääne asi, et loomuhaigõ ommava Eesti är rüüvnü. Säändsesama nigu Hollivuudin, a viil hullõmba. Hollivuudi perverdi kiusasõ õnnõ naisi, näütäse näile jõvvupositsiooni päält kaaraterrä, a mi ummil ei olõ määnestki vaiht, kas naanõ vai miis: nä saisva, riista ripakilõ, ja õnnõ ähkvä.

Aastalõpp ja presidendi kõnõ. Mullõ miildü, president oll’ illos, ilm Vabahusõ platsi pääl oll’ illos, presidendi kõnõ oll’ tõistmuudu ku harilikult, sääne rohkõmb inemise muudu jutt ja rohkõmb inemisele mõtõld.

Järgmädsel pääväl naksi loomuhaigõ hüürgämä, et kohe tuu hümn jäi. Mitte midägi es loe, õnnõ hümn ja hümn, kohe jäi hümn. President pidi esi loomuhaigidõ käest andis pallõma. Inemise, kiä es näe tuu hümni takast terve ettevõtmisõ plaani ja kuunkõlla, omma loomuhaigõ.

Ma tundsõ viil ildaaigu hinnäst nigu häste eestläne ja ummi edevanõmbidõ perrätulõja, kooni sinnämaani, ku taad hümni naati leikaga tagaotsast sisse valama.

No tuu koolidirektri lugu. Inemine valmistas süämest ette kontsõrdi, vinneaigsidõ naiivsidõ estraadilaulõga, rõiva… Ja loomuhaigõ ütli ettevõtmisõ õkva havvateotamisõs. Ku pall’o Vinne võim Eesti inemiisi kiudut’, ku pall’o hukka sai, ku pall’o tapõti, ja ti laulati Alla Pugatšova helleverevit ruusõ? Või-olla laulati esiki mõnda Raimond Paulsi luku? A Gennadi Podelski umma?

Reformieräkund ja IRL pruumva no rahvuslusõ päälekrutmisõga EKRE käest ossa inemiisi üle võtta, muud ma sääl takan ei näe. IRL om prügükastipartei, a Reformieräkunnan om jo mõni inemine, kiä ei olõ õkva näkko kaiõn vastik. Tekke sõs nii, et inemiisiga kõnõlõsõ Kallasõ Kaja ja Ligi Jürgen eräle vai ütenkuun, a tsill’o pardsi nigu Michal ja Paet las pussasõ ja haisasõ inemiisist veidükese kavvõmban ja pilliruun. A jätke Alla Pugatšova rahulõ, tä ei olõ mitte üttegi inemist är kiudutanu, krokodill Gena ja Muslim Magomajev viil veidemb.

Meil om peris häti rohkõmb ku umajago. Vaesus, inemise läävä minemä, 200 vai rohkõmb inemist aastan lõpõtas esi uma elo, tohtrijärekõrra omma puul aastat ja rohkõmb… A tohtõrdõdas kõiki häti üttemuudu: tsusatas leika tagaotsa ja valõtas hümni sisse. Ja ku ei avida, sõs võetas jämmembä otsaga leika ja valõtas rohkõmb. Ja sis joosõt – ja ku sul hümn siiri pite alla juusk, pantas sinno hümni teotamisõ iist häbüposti.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
ütiskunnakriitik

 

 

Muusõum sai uma tarõ

1941. aastagal alostanu Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuusõumi mano sai kokko nii suur kodoluukogo, et oll’ vaia umma majja. Tuukõrdnõ direktri Krulli Aleksandri ai as’a niikavvõdalõ, et Võro liinan maaha lahutava vana Krümmeri koolimaja krundi pääl alostõdi 1976. aastagal vahtsõ muusõumimaja vundamendimulgu kaibmist.

Läts’ viil mõni hää aasta ja majakarp sai pistü. A viil pääle säidset ehitüsaastakka tull’ kätte pidolinõ vallategemine. Tuu oll’ 10. radokuul 1983. Muusõumi ette platsi pääle tull’ kokko hulk rahvast ja valla tetti Eesti edimäne muusõumis ehitet hoonõ.

Täämbädse pildi pääl om hetk, kon Võro kodoluumuusõumi maja lindi lõikasõ läbi EKP Võru rajoonikomitee I sekretär Männiste Aare ja ENSV kultuuriministri edimäne asõtäütjä Mossi Ilmar. Näid avitas muusõumi noorõmbtiidrü Kengi Kaja.

Muusõum tetti valla etnograafiamuusõumi (parla ERM) kokko säedü rahvarõivanäütüsega, kon avvukotussõ pääl olli Vanalt-Võromaalt peri rahvarõiva.

Seo pildi om tennü Pakleri Mati. Pilditegijit oll’ vallategemisel hulga ja nii omma muusõumin alalõ nelä fotograafi seost sündmüsest tettü pildi.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Kats presidenti

«Kas mehe võiva kah presidendis saia?» ollõv küsünü latsõ Islandil. Selle et väiku riigikõnõ Island, kon kõgõ maa pääle kokko om inemisi kolmõ Tartu jagu, oll’ maailman edimäne, kiä hindäle naasõ presidendis julgusi valli. Tuu juhtu aastal 1980 ja pia niisama ku mi Kaljulaiu Kerstiga – tegelikult es olõ säändse võimalusõga keski rehkendänü. Ku helü kokku loeti, oll’ tulõmus nigu poliitilinõ maavärrin. 50aastane naanõ, filoloog, inneskine turismitüü tegijä ja reisijuht, tele- ja raadiosaatidõ vidäjä, tiatriinemine. Lahutõt, adopteerit latsõga ütsikimä riigi kõgõ nooblimban elämisen – kohe tuu kõlbas? Rõnnavähiga kakõlnu naanõ – kas tä iks jõud? Kas tuu kõik iks lõpõs häste?

Lõppi külh. 1930. aastagal sündünü Vigdís Finnbogadóttir arvas’ päält tuud, ku tä oll’ jo kolm kõrda tagasi valitu, et avitas, ja inämp es kandideeri. Miä tähendäs, et tä oll’ uma maa iinotsan 16 aastakka. Tuu aoga oll’ tä tennü uma riigi muudsas, kõgõ rahuarmastavambas, latsi- ja naisisõbralikumbas riigis maamuna aoluun. Ja ku tä 1996 sõs ütel’, et avitas, las tõsõ kah juhtva, oll’ tuu saarõrahva jaos pia nigu leinapäiv.

«Mi riik olõ-i väiku,» ollõv Islandi naispresidendil kombõs nall’a visada. «Mi riik om väega suur – tä ei mahu eski üte kontinendi pääle är!»

Nal’amiis om ka üte hoobis tõsõ kontinendi pääl olõva riigi president. Tuul mehel om joba nimi nal’akas – Lenín Voltaire Moreno Garcés. Vanarahvas arvas külh, et nimi ei riku miist, a no mi maal külh säändse nimega miist keski tõsisõlõ es võtnu. Ecuadorin, näet, võetas.
Nal’amiis Lenin om joba pia kats aastakümmet ratastoolin ollu. 1998 tulliva tälle tii pääl kats rüüvlit vasta, võtsõva är nii raha ku autovõtmõ ja adios-ütlemise asõmõl tulistiva sälgä. Lenin ütles, et tä om umast murrõst üle saanu õnnõ teno naardmisõlõ. Tä om naardmisõ jõust eski joru raamatit kirotanu.

Lenin om Ecuadori president aastast 2017. Inne tuud oll’ tä pikkä aigu asõpresident. Ja et täl hindäl om külänt häti olnu, saa tä ka arvu tõisi inemisi hätist. Ja tä mõist kõnõlda kõgõ vaesõmba seltskunna kiilt – põlisrahva, ketšua indiaanlaisi kiilt.

Nigu Lenin asõpresidendis saiõ, nii tä häräl sarvist haard’. Katõ nädäli peräst (!) tulliva toetusraha imädele, vannulõ, vigatsilõ. Haridusõlõ anti kõvva rahha manu. Tulliva ratastoolitii. Tulliva latsilõ massulda koolivormi, arsti- ja söögiabi, lõunasüük. Tuud kõkkõ oll’ nii pall’o, et eri organisatsiooni üle ilma paksõva Leninit 2012 Nobeli rahupreemia kandidaadis. Es saa, sai hoobis Euruupa Liit. A sääl otsustamisõ man võisõ külh olla, et mehe nimest sai segäjä…

Ilosat Vabariigi aastapäivä meile kõigilõ!


Mustmaa Ulvi

Kiluvõiuleib vabariigi aastapääväs

Pidulaud om kõigi suurõmbidõ sünnüpäivi aigu tähtsä. Eesti Vabariigi sünnüpäävälavva pääle passis häste kiluga võiuleib.

Uma riik and inemiisile võimalusõ tunda rahvustunnõt, olla minkastki üts osa: kõnõlda umma kiilt, hoita umma maad, inemiisi ja kultuuriperändit. Kõkkõ seod, miä meid rahvusõna ühendäs. Sada om illos nummõr – om, midä hoita, väärtüslidses pitä ja latsilõ edesi anda.

Kiluga võiuleib om vabariigi sünnüpäävälavva pääl hädätarvilinõ süük. Tä sais kuun mi rahva aoluukildakõisist. Läükvä kilusällä kalamiihi tuulõst ja rassõst tüüst parkunu kässi vaihõl võrgun helkämän. Koorõst võiu välläklopmisõ vaiv. Eesti võiu kuulsus vabariigi algusõaost, ku võidu müüdi suurõn hulgan Inglüsmaalõ. Rüäleevä ainuumanõ maik, traditsiooni. Pall’udõ naisi ja esiki miihi egänädäline leevätegemine koton – ka täämbädsel aol, ku jo kõkkõ om poodist saia.

Kiluga võiuleevä tegemine om lihtsä, tuud saa tetä ka üten latsiga. Ja esiki ku võiuleevä ei tulõ sis kõgõ kõrraperätsembä vällänägemisega, om ummi kässiga tett pidusöögil iks kõgõ parõmb maik.

Hää kiluvõiuleevä tegemises om vajja: umaküdsetüt leibä, talovõidu, killu, munna, sibulit.

Küdsä leib eelmidsel pääväl valmis, selle et seo piäs inne lõikamist jahtuma.

Lõika umaküdset leib kääres, määri võidu leeväle pääle, võiu pääle panõ vürtsikilu, munalipsu ja mõni sibularatas. Säe võiuleib taldreguga ilostõ lavva pääle ja kostita tuuga ummi kalliid küläliisi.

Ilosat vabariigi sünnüpäivä!

Kärgenbergi Helina


Üten latsiga tettü kiluvõiuleevä. Asi Allari pilt.

Küläraadio stardipauk Urvastõn

Riidi, 9. radokuu päiv. Urvastõ seldsimaja muusõumitarrõ om üles säetü arvuti, tuu kõrval laud, kon pääl väiku mikrofon. Tan piäs õkva pääle nakkama vahtsõnõ ettevõtminõ, mink nimes «Ajan roitmine Contraga». Tuu kujotas hindäst jutuajamiisi, kon kõnõldas Urvastõ kandi aoluust. Nuu jutuajamisõ võetas üles ja noid saa internetist õkva ja ka perrä kullõlda.

Kell saa 14. Saadõ piäs pääle nakkama, a küläliisi viil ei olõ jõudnu. Saatõjuht Contra (Konnula Margus) maigutas suud ja tehnikamiis Konnula Herbert sääd rohiliidsi kõrvaklappõ päähä.

Kõlistõdas. Jah, mõlõmba saatõkülälise omma tii pääl. Mõnõ minodi peräst astus noist edimäne, Konnula Peep sisse. Tä ütles kõrraga är, et pruuv täämbäst juttu mõnõ mälestüsega tävvendä, a uut, et päämidse jutu kõnõlnu iks tõõnõ küläline.

Ja säält tuu tõõnõ küläline tulõgi. Suurõlt jaolt 83aastadsõ Kõlleri Alvari peräst taa jutuajaminõ ette võetus saigi. Nimelt om aoluu- ja kultuurihuvilidsõl inneskidsel agronoomil mõtõ, et vana Urvastõ valla (tuu, mis jääs siiäpoolõ orgu) tähtsämbit tegeläisi pidänü meelen pidämä. Üts võimalus, midä Alvar uman pään märgotanu om, olõs tetä siiäsamma seldsimajja tarõ, kon Urvastõlõ kuulsust toonu tegeläisi pildi ja jutt näide kotsilõ saina pääl. Alvar võtt kaustigu vallalõ.

Kas koolimaja palamist 1938. aastal mäletät?

Saadõ nakkas küländ äkki pääle. «Plaanin om kõnõlda aoluust, midä mi esi viil mäletämi,» juhatas Konnula Margus saatõ sisse. Edimäne jututeema om koolimaja maahapalaminõ 1938. Kas Alvar tuud mäletäs? Jah, midägi mäletäs, timä vanõmb sõsar oll’ sis koolin.

Edesi tulõ egäsugumaidsi juttõ, sekkä trehväs ka küläjuttõ väega vanast aost. Paistus, et jutuajajit matal mikrofon ei sekä. Vahepääl lätt Kõlleri Alvar esiki nii huugu, et võtt lavva pääl olõva mikrofoni jutuhuun peio ja ei taha tuud tagasigi panda.

Päämidses jututeemas saa seldsielo Urvastõ mail. Kõgõ põnõvamb om vast tuu, et kultuuritegijit oll’ pall’o ja umavahel oll’ näil esiki konkurents: kiä tege parõmbat näütemängu ja kiä ilosampa koorin laul vai pilli puhk.

Mälehtüisi om hulga. Ja küländ hulga om ka inemiisi, kiä Urvastõ kandilõ kuulsust toonu. Heibergi Marie, Elleni Jaan, Neeme Harri, Palutedre Lembit. Naa omma õnnõ mõnõ nime Kõlleri Alvari ettevalmistõt nimekiräst. Paiguldõ jääs jutu sisse pikembit pausõ, a jutt saa ilostõ aetus, om alostusõ ja otsaga, sekkä tsipakõsõ kõrvalõpõikamiisi kah.

Kats tunni om lännü. Jutt ei taha läbi saia, a lindistüsmassin pandas kinni. Kel himo kullõlda, miä taa katõ tunni seen kõnõldi, saa tuud tetä internetin. Lüü sisse aadrõs urvasteseltsimaja.ee/raadiosaade ja säält seo tulõgi!

Rahmani Jan


Saatõ ülesvõtminõ om tävven huun. Pildi pääl kolm põlvkunda Konnulaid (Herbert, Margus ja Peep) ja Kõlleri Alvar. Rahmani Jani pilt.