Maolda nali

Taht, a om vaiki

Ütsik meesterahvas ja ütsik naistõrahvas sõitva rongin üten kupeen. Peräkõrd miis tüdines vaiki istmisest ja pruum naasõga viisakalõ juttu tetä: «Mille sa nii vaiki istut?»

«A vot taha ja olõ vaiki.»

«Jummal hoidku! Ku sa tahat, mille sa sõs vaiki olõt?»

Muda Mari pajatus

Perimüskultuuri aasta

Ma kuuli raadiost, et Euruupah om perimüskultuuri aasta ja pallõldas kõigil inemiisil pruuki kõnõlõmisõl vannosõnno ja rahvaliidsi ütlemiisi.

Hääd iinkujjo omma tuuh as’ah näüdünü joba mi riigikogolasõ ja ministri.

Nä õnnõ tarvitasõ tuu jaos võõramaist sõnna – metafoor.

Eesti rahval om pall’o egäsugumaidsi ümbre nuka ütlemiisi, millest egäüts saa vällä lukõ tuud, midä taht. Nii saa hambit külge aia egä ütlemise pääle, ku õnnõ tahtmist om. Ku kinkal om must kass vaihõlt läbi joosnu vai ku heng om pailaga kaalah vai vesi om ahoh vai midägi om liimist vallalõ, sõs olõ-i iks tõõsõ süüdü. Ku ma ütle tõõsõlõ, et ta om rikas ku Riia kikas, sõs ma olõ õnnõ arõndanu perimüskultuuri ja olõ-i põhjust kohtuhe minnä. A ku osalõ poliitikilõ om antu luitsaga ja võetu kopaga, sõs ei lõpõ tülü niipia.

Tossu Tilda pajatus

Pinsipäivä jõvva-i är uuta

Tull’ vahtsõnõ aasta vahtsidõ lubaduisiga. Egä aasta olõmi kuulnu pensionnõ nõstmisõst. Seo aasta kah. A vahtsõt oll’ niipall’o, et tüül käüvil pensionäärel tulõ määnegi osa rahast är anda. Ja tuu asi pand’ nä vihatsõlõ üürgämä. No midä! Riik hoolitsõs, et kiäki ülearvu rikkas ei saasi…

Kats mammit arodi umavahel, kuis nä pensioniga vällä tulõva. Nimä tüül ei käü. Nigu aolehen om moodun kirota, nä nautva umma penskariello.

«Pinsipääväl om kõik väega häste. Rahha jääs ülegi. Järgmädsel pääväl olõ-i kah vika. A kolmandal pääväl nakkat joba mõtlõma. Noid mulkõ om pall’o, kohe su raha lätt. Ahoküte ja arstirohu ja mis kõik viil… No neländal pääväl nakkat vahtsõt pinsipäivä uutma,» selet’ üts memm umast tiidmisest tõõsõlõ.

Tõõnõ oll’ vakka. Vast rehkend’ umaette, ku kavvõl timäl vahtsõnõ pinsipäiv om.

Kiusaminõ kanakar’an

Koolikiusamisõst omma vast kõik kuulnu, halvõmbal juhul tuud uma naha pääl tunda saanu. Põhjusõs hariligult kehvä rõiva vai vällänägemine.

Päält sõa, mu kooliaol, olli pia kõik viletsäle rõivin ja koolin tuust suurt nummõrd es tetä, a tull’ vällä, et kanakar’an külh.

Latsõpõlvõkotun olli mul kõik kana «ristitü». Üts vanõmb kana nimega Tana oll’ tsipa losakil ja sorakil olõmisõga. Ei tiiä, kas tä kikas Kököle «silmä tegi» vai midägi muud, a näi, ku üts nuur ja uhkõ olõmisõga kana Tipa marssõ timä manu, käändse sälä, kergüt handa ja s… tälle õkva sälgä…

Tuu jäi ulli näoga kaema, soput’ sis hindä puhtas – ja kõik.

Es usknu, ku esi päält es nännü.

Kolodinskaja Külli

Horoskoop ei võlsi

Oll’ talvinõ aig. Vällän sattõ tassakõistõ lakja lummõ. Haardsõ uma kepi ja lätsi posti perrä. Tundsõ häädmiild lumõ üle ja unõti hindä peris är. Kõrraga kattõ jala alt ja olli käpile lumõhangõn. Imesti: kuis ma maaha sattõ, mul ju kepi toes käen.

Kotun lei aolehe lakja ja loi horoskoobist hindä tähemärgi kotsilõ: liiklusõn piät häste ette kaema. Avariioht. Naardsõ tõsõlõpoolõlõ: «Loe sa kah horoskoop läbi, tuu täämbä ei petä.» Miis torisi: «Mis sa porrat, egän lehen esimuudu ettekuulutus, horokoopi tohe-i kül usku.»

Perän lätsi puid tuuma ja sattõ puiõga õkva sällülde maaha. Umbõ valusalõ lei hindä är, ikk ja naar tüksevä pääle. Horoskoop õks es võlsi: avariioht.

Aidma Hele

Ijäpurigu

Ku mi tütär vai timä miis es saa mõnikõrd peräst tüüd umalõ tütrele latsiaida perrä minnä, sõs vanaesä vai papa käve iks latsõlast kodu tooman.

Tuukõrd oll’ latsõlats joba katõaastanõ ja näil lasti piaaigu egä päiv paprõ pääle tsehkendä, perän anti latsilõ üts pilt kodu üten.

Vanõmbõ oodi näid iks rõivaruumin ja ütspäiv tull’ Hanna sinnä üte umavanudsõ poiskõsõga, mõlõmbil pilt käen. Hanna näüdäs’ umma pilti papalõ ja poiskõnõ umma pilti imäle.

Poiskõsõ imä küsse timä käest mitu kõrda, mis imeligu kriipsu tä sinnä paprõ pääle om vidänü. Lats oll’ mugu ikudsõ näoga vakka, midägi es ütle, a Hanna es piä peräkõrd inämb vasta ja küsse: «Kas sa sõs esi arru ei saa, et naa omma ijäpurigu?»

Alopi Ene

Tsiga ijävangin

Kolhoosi aigu oll’ nii, et ku lehmäl oll’ pulli vaia, tull’ autu kodu ja asi sai kõrda. Aga tsiagõ pidit esi kolhoosi tsialauda manu mineme.

Oll’ vast 1988. aasta detsembri. Ilm oll’ peris külm ja lummõ oll’ ka maan. Pidimi viimä immise kolhoosi tsialauta. Saksugõ oll’ kokku lepütü ja nä lubasivõ tsiatalitajagõ tuu tüü är laskõ tetä. Mõtlimi, et mis mi nakkami tedä autu pääle vinnamõ, läämi jala. Tuud maad es olõ pall’u, läbi mõtsa vast kilumeetri vai tsipa rohkõmb.

Miis läts’ leevätüküge iin. Ma vitsakõsõgõ takan. Et ku saisma jääs, sõs kopsa takast. Kos tel õks minnä oll’gi, ku leevälõhn iin ja vahepääl sai suutävve kah.

Mõtsa seen oll’ väiku oja. Tuu oll’ ilustõ kinni külmänü, a sääl lummõ pääl es olõ. Nigu tsiga ijä pääle sai, oll’ tä kõtulõ. Kõik neli jalga külle pääl lajan. Mul oll’ hirm, et nüüd kül murdsõ kondi är. A tä oll’ vakka, es liiguta ka innäst.

Miis pruuvsõ tõugatõ. Ijä nilbõ, es saa. Miis lassõ indä sõs kõtulõ, jala vasta perve ja kässige tõugas’ tsika tagaotsast. Tuu pilt oll’ nii nall’akas, et ma naksi suurõ helüge naardma. Tsiga es küünü viil tõsõlõ poolõ. Tsipa jäi puudu. Miis oll’ sõs mullõ kuri: «Midä sa vahit ja itsitet, tulõ tõuka minnu!»

Nii mi sääl sõs kolmõkõistõ kõtulõ ijä pääl ollimi. A tsia nõna sai vasta tõist perve ja ku edimedse jala joba veere pääle saiva, oll’ tsiga ka püstü. Edesi läts’ joba häste. Aga kodu tõimi kül autugõ, es julgu inamp ijä pääle minnä.

Nüüd aastit ildamb tulõ naar õks pääle, ku mõtlõ, määne pilt tuu oll’, ku mi kolmõkõistõ ijä pääl kõtutimi.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Karvadsõ käekese

Sääne lugu, hää võrokõsõ, et raamadu «Vii pääl» perrä tett film, üts mu puult lubat asi, jääs valmis tegemäldä. Projekti om arõndõt, võttõkotussõ omma vällä otsidu, näütlejä, noidõ hulgan latsõ, vällä validu, videoklipp filmi kotsilõ valmis tettü. Ja kõik. Võro filmi ei sünnü.

Mullõ tähendäs seo aasta tüü luhtaminemist, aasta jago palka jääs saamalda. Ja mitte õnnõ mullõ, tan om kõvva inämb inemiisi süämega as’a man olnu. Hindamiskogo liigõ Õunpuu Veiko om iks viil tuudmiilt, et lugu om hää ja rohkõmbki. A filmiinstituudi pääprodutsent Tibbo-Hudginsi Piret, kiä inne luku ekäpite kitt’, löüdse no, et luu algus vinüs ja periselt pidänü terve stsenaariumi robodi alt läbi laskma.

Minno es olõ ärütlemise man, es saa tälle õkva üldä, et olõ nii tan Uman Lehen ku ummi raamatidõ ja näütemängõ man är opnu: luujast ja mõtlõjast inemisest om luumisõ jaos tävveste küländ. Robodi omma kah olõman, nuu võit hindäle ütskõik määndsehe mulku tsusada. Tegevä mitund muudu surinit, võit timmi nii, et algus vinüs vai et lõppu ei olõki.

Minevä aasta üte sõbra sünnüpääväl tull’ mu mano nuur naistõrahvas ja ütel’, et tä esä pallõl’ mullõ edesi üldä, et romaan «Vii pääl» oll’ tälle väega süämele lännü. Et esä ollõv Räpinä kandist peri ja kõik raamatun ollõv oll’ tälle tutva latsõpõlvõpildi silmi ette toonu. Sõs ütel’ naistõrahvas, kiä tä om. Et Ulfsaki Maria om timä nimi.

Lembit oll’ joba lännü. Tä ollõv tahtnu noid sõnno mullõ esi edesi üldä, a tä aig sai inne otsa. Mullõ ei olõ innembi mulla alt tervüisi saadõt, ammuki midägi niipall’o ilosat üteldü. Udsutsõs kisk’ silmi iist. Ma olli produtsendilõ ütelnü, ku stsenaariumi edimäne variants valmis sai, et tahas vanna Ulfsakki Kalju osan nätä…

Ja filmiinstituudi pääprodutsent taht mullõ uma käega robodi takast sisse tsusada? Ütles, et kotusõpäälidse kinonkäüjä võimalik huvi «Vii pääl» vasta om keskmäne. A kinolevitäjäle, kiä stsenaariummi lugi, väega miildü ja tä tekk’ miika lepüngi. Lepüngi, mitte eellepüngi. Lepüng om lepüng, mitte määnegi sääne lubahus, määndse su suust pudõnõsõ, sa petüs inemine sääl instituudin!

Kõigilõ rahha ei jakku, tuu om selge. A esi mängseti hinnäst nukka. Tuu, et ti annit Võro liina luu asõmõl papi «Klassikokkutulek 3» jaos, näütäs, ku süvväle ti hindäle tuu robodi olõti uputanu. Esiki Kultuurkapital ei anna lihtside meelelahutusprojekte jaos rahha, a ti sääl annati raha äriprojektis mõtõldulõ puulpornolõ?! Mullõ ei paistu, et provva Hudgins olõs täüsull’, tuuperäst mõista-i ma muud arvada, ku et tuul väikul filmirahal, mis om, omma uma karvadsõ käekese vaihõl.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
luuv ja mõtlõv inemine

 

 

Kuulsa spordimiis Kubija suusarato pääl

6.–7. radokuul 1982 peeti Kubija suusarato pääl Võro rajooni meistrivõistlusi. Sääl sai 5 kilomiitre suusatamisõn 5. kotussõ 63aastanõ kuulsa sporditegeläne ja sportlanõ Neeme Harri. Veteraanõ rehkendüsen sai tä muidoki 1. kotussõ.

Neeme Harri (1919–2011) oll’ spordimiis, kiä võistõl’ 14 spordiala pääl. Timä avvohinnakapin oll’ hulga medäliid nii suusatamisõ ku kergejõustigu iist.

1956. aastagast oll’ Neeme Harri nõvvokogo liidu meistrisportlanõ, 1970. aastast Eesti NSV teeneline sporditegeläne. 1995. aastagal valiti tä Võro liina avvukodanigus.

Pikkä aigu juhtsõ tä Võro spordikuuli, timä iistvidämisel sai valmis pargi palliplatsi, spordikooli maja, Kubija spordibaas ja Haani suusastaadion.
1961. aastagal oll’ tä üts Võro–Haani suusamaratoni iistvõtja, nii kõrraldaja ku võistlõja.

Suusataminõ oll’ Neeme Harri elämise viis ja tuuperäst om tä ka täämbädse vana pildi pääl kihotaman finiši poolõ 1982. aasta Võro rajooni meistrivõistluisil.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Neländä talvõkuu alostus Islandil

Islandimaal nakkas talvõ tõnõ puul pääle abikaasa-pääväga. Tuu hummogu tulõ abielumiihil juuskõ ümbre maja nii, et suss vai saabas om õnnõ üten jalan ja tõnõ om pall’as. Mille puult vai vasta tuu hää om, et tiiä inämb õigõlõ kiäki.

Ku är om joostu, nakas Þorri kuu pihta. Tuu oll’ vana Põh’amaiõ kallendri perrä nelläs talvõkuu ja tuus aos es olõ söögiga inämb priisada. Paganligul aol oll’ sõs kombõs kokko tulla, Thori avvus ohvriid tuvva ja ütenkuun veidükese kangõmbat kraami pruuki. Tuu tava – Þorrablót – om täämbädseni püsümä jäänü. Nigu eestläse jaanipäiv – kõik, kes kongi kavvõmbal eläse, pruuvva Þorrablót’i aos koduküllä jõuda.

A ku iks kuigi ei jõvva, sõs Þorrablót’i pidusüüki Þorramatur’it, egäsugust hapõndõdut-kuivatut-fermenteeritüt värki pakutas tuudaigu egän avalikun söögikotussõn kah.

Lambast tarvitõdas söögis är 90-95 %. Nii ommaki Þorrablót’i lavva pääl hapõndõdu-keededü oinamuna (hrútspungur) ja peenise (lambatittlingur). Noid viimätsit muidu suurt inämp es süvvä, saadõti kõik Aasiadõ, a ildaaigu löüdse islandlasõ, et nuu omma grillitüst pääst kah väega hää, ja inämb noid Aasiadõ ei saadõta. Noh ja sõs hapõndõt vaalaliha (súrhvalur), kivikõvas kuivat kala (harðfiskur), suitsutõt lambaliha (hangikjöt), soolat lambaliha (saltkjöt), mitu verivorstisorti (lifrapylsa, bloðmör)… Egäs juhus om kõkkõ katõn variandin – hapõndõt variant ja värski. Hapõndõt lambapääsült (sviðasulta) om säändse mekiga, nigu olõs kiitmise aigu ätiket manu valõtu, a hapõndamada om sült nigu sült iks. Manu süvväs kartliputru ja magusat kaaliputru.

Hapus saiva as’a vanast nii, et kõik panti vadaku sisse – tuu läts’ hapus ja kõik, mis sääl seen oll’, võtsõ kah hapu meki manu. Eski verivorsti omma lavva pääl kattõmuudu – hapanu ja hariligu.

Pidul omma kimmä reegli. Kõgõpäält kõrraldustoimkund. Tuu om väikene saladus ja avvuasi ütekõrraga – kiäki täpsele ei tiiä, kiä toimkunnan om. Päält pitu nimmas toimkund järgmädses aastas vahtsõ toimkunna.

Sõs ommava valgidõ linnuga pikä lavva. Lavva pääl om õnnõ hákarl – nuu nätsu muudu haikalajupi. Sõs om þorrablótbuffee. Disainipoolõ päält om ette nättü, et kõik söögi omma moldõ vai künäde seen. Sõs tulõ tiatrietendüs, kon visatas kõgõ külärahva üle nall’a. Etendüst oodõtas hirmsalõ.

Etendüse vahelõ lauldas. Ütenkuun ja laululehti päält – õkva nigu kerikun vai matussõ pääl, õnnõ tükk maad lõbusampa. Capri saarõst küündlävalgusvalsini.
Ja kõgõ vahelõ käü brennivin, tõsõ nimega Svarti dauði ehk Must Surm. Tuu juuk om nigu Viru Valgõ ja Vana Tallinn kokko. Tetäs tuud kääritedüst kartlipüreest ja maitsõs om pantu küümnit.

Ja sõs omgi rahvas tandsus valmis. Lava pääle tulõ ansambli ja inne hummogut inämp är ei lää…


Mustmaa Ulvi