Maolda nali

Kost naanõ peri om?

Kunagi elli Karula kandin üts Vello, kedä kutsuti Aadus, selle, et tä vanavanaesä nimi oll’ olnu Aadu. Ku timä käest küsti, kost tä naanõ peri om, ütel’ tä väega aigupite: «Lits…mõtsast.» Naanõ sai sis egä kõrd väega pahatsõs.

Muda Mari pajatus

Riikevaihõlinõ elo

Kuuli raadiost, et aasta algusõh oll’ riikevaihõlinõ latsõ tegemise päiv. No ma saa arvu külh, mille mul om pall’o sõpru ja sugulaisi, kelle sünnüpäiv om septembrih, sügüse alostusõ kandih.

Aastah om 365 päivä ja egä päiv om määnegi riikevahelinõ päiv. Ku kõik nuu päävä är pitä, sõs elämises ei jääki aigu. Ma saa arvu, ku peetäs vähähaigidõ latsi päivä vai latsikaitsmispäivä vai aidsi ärhoitmisõ päivä. Kuiki noidõ tähtside asjuga piässi egä päiv tegelemä, om hää, ku tulõtõdas inemiisile noid miilde.

Viil või olla autovaba vai mittemidägiostmisõ päiv. Üte kõrra aastan või jättä massina saisma vai puuti minemädä. Tuu and hindäle tundõ, et olõt mittemidägitegemisega midägi hääd är tennü.

A ku hummogu ütles raadiost, et om avalikult kudamisõ päiv vai juunikuun om rõnnahoitjavaba päiv vai maikuu edimäne puulpäiv om alastõ aiandusõ päiv, sõs mis ma tuu tiidmisega pääle nakka? Vai omgi mu jaos septembrihe tettü ullõ küsümüisi küsümise päiv?

Tossu Tilda pajatus

Piniaasta tulõkil

Kuu ao peräst nakkas Hiina kallendri perrä piniaasta. Perämäne oll’ katstõist aastat tagasi.

Üten Võromaa küläklubin otsusti pensionääri tuukõrdsõt piniaastat tähüstä ütenkuun. Naasõ küdsi piirakit ja kuukõ ni meisterdi muud hääd-parõmbat lavva pääle pandmisõs.

A üts naispensionäär kai, et mis pido tuu ilma pääväkangõlaisilda. Tuud ei tiiä, kuimuudu tä suurõ pinikar’a kokko ai, a õdagu algusõn marssõ saali uma paarkümmend nelä jalaga eläjät.

Edimält oll’ nall’a pall’o, a sis sai viländ. Pinnel iks uma elo. Nä tükse ümbre roitma ja nukkõ piten nuhkma. Lavva päält pudõni mõni hää söögipalakõnõ kah «kallitõlõ küläliisile».

Ku pini olli saalist lännü, es olõ sääl pidoliisilgi inämb õigõt söögiisso. Pinnest perrä jäänü nuhe oll’ nii vänge, et ai süäme kur’as.

Esi tettü, häste tettü

Mu kadunu esä oll’ umal aol ollu kangõ loomuga uhkõ miis. Ja mille ei? Kuigimuudu sai ta hindäle murõtsa väiku musta tsiklikese, millega sai Võru liina tüüle kävvü. Esi sündünü ja kasunu Varstu külän, ja nüüt liina tüüle, mis tuust, et väikeste Võru liina, a õks liina. Tuuperäst sõs nõna veidü pall’u pistü nõssigi.

Et esä täpsel kelläaol tüükotussal pidi olõma, pidi imäl hummugusüük minudi päält tarõn lavva pääl olõma. Nii harisigi imä är, et joba köögin pandsõ kohviklaasi tsukru kah sisse.

Ütskõrd juhtu, et tsukrutoosikõnõ oll’ tarõn lavva pääl. Imä pand’ taldrigu ja kohviklaasi lavva pääle ja sirut’ käe, et tsukurd kah panda. Esä oll’ kärätänü, et tä mõist esi kah tsukru sisse panda, nigunii naanõ ei tiiä millestki midägi.

Nii haardsõ tä kohviklaasi ja läts’ küüki tsukõrd võtma. Vast oll’ aig joba sõitma naada, rutuga kugist’ tä söögi alla, jõi kohvi pääle ja pand’ sõnna lausmalda minemä.

Ku imä lauda kraamsõ, sai selges, et esi tettü om õks häste tettü: kohviklaasi põhjan oll’ manna.

Kindma Maimu

Tsohkatadõn üle tarõpõrmandu

Latsõpõlv om lahe aig… Niimuudu om luulõtanu Tungla Leelo. Külh timä joba tiid!

Mu latsõpõlv jääs kavvõlõ. Oll’ päältsõa aig – vilets ja vaenõ. Ummõtõ om tuust aost jäänü pall’o ilosit mälestüisi. Egäkõrd vast mitte nii ilosit… A olku pääle. Ellimi Võrosuul jaama lähkün Aida uulitsal esä ehitedün majan. Vahel tull’ sõsaraga kah ummapääd koton olla. Tuu meile miildü. Ku imä pidi liina söögitsekke perrä minemä vai muid asju ajama, pand’ tä ussõ lukku ja käskse hää latsõ olla. Egä kõrd mi lubasi. A kuis asi periselt oll’… tollõst pajataski täämbäne jutt.

Imäl oll’ jäl vaia minnä. Ku tä oll’ lännü, lätsimi sinnä tarrõ, kon olli riiuli. Esä oll’ noorõn Rõbakovi man kängsepätüüd opnu ja praavit’ inemiisi jalavarjõ. Sis es olõ poodist egä kõrd võtta. Esä tüütarõn riiulidõ pääl oll’ rian egäsugumaidsi kängi ja saapit. Noid, mis olli parandõdu, ja noid, mis viil oodi meistrikätt.

«Tsohkatami!» hõisas’ sõsarakõnõ. «Tsohkatami!» hõiksi ma vasta.

Küünütimi riiuli päält maaha uma tsohkasaapa. Nuu olli tuuaigsõ naisi moodukängä loodotška. Pannimi kängä jalga ja naksimi võiki üle tarõpõrmandu aknõ poolõ minemä. Tuu tähendäs, et tsohkatama. Säändse sõna ollimi esi vällä mõtõlnu. Ma olli viieaastanõ, sõsar aasta noorõmb. Kängä olli suurõ nigu loodsigu mi väikeisi jalgu otsan ja es püsü jalan. Vahel sattõmi kängi otsast põrmandu pääle. Tuu kõik oll’ väega nal’alinõ. Sääne asi oll’ meile muidoki kõvva är keeletü. Et kraap põrmandu är. Viil hullõmb, ku tege määnestki vika võõrilõ kängile…

Seokõrd ollimi nal’a ja naaruga üle tarõ tsohkatadõn hinnäst aknõ mano pressnü. Ja mis mi näimi: tiid pite tull’ illos tsäron pääga sinidse kleidiga tütrik. Nii illos, et võisõ kogoni printsess olla… Jä käänd’ õkva mi värtest sisse! Tull’ aknõ ala ja tunnist’ tükk aigu läbi klaasi kängi riiulidõ pääl. Ütel’ sis, et tull’ ummilõ kängile perrä, näüdäs’ käega: näet, noilõ verevile. Nuu olli rihmuga kängä. Teimi aknõ valla ja annimi tütrigulõ kängä. Tä pand’ nä säälsaman hoovi pääl jalga, olli parra. Sis naarat’ meile lahkõlõ ja astõ värtest vällä. Lännü tä oll’gi. Mi sõsaraga ollimi õnnõligu.

Ku imä kodo tull’, kõnõlimi tälle külälidsest. Läts’ tükk aigu, inne ku imä taibas’, mis oll’ sündünü. Ai kuis mi tõrõlda saimi! Vitsaga tsipsada kah… Kuimuudu asi lõppi, tuu olõ-i inämb meelen. Juhtu jo niimuudu, et vannulõ kängile es tuldaki perrä. Elo oll’ edesi lännü, parõmba meelega kanti vahtsit asju. Mis noist vannust inämb. Viil pall’o aigu ildamba videli kuuri all mitu paari säksäaigsit puutallaga kottõ…

Imä löüdse pääle mi tettüt pahandust värte veerest puhma alt rõivast tettü hirmsalõ kakõnu kängäkese ja visas’ mullaunigu otsa. Nuu olli mi printsessi uma.

Valpri Liina


Koha Priidu tsehkendüs

Kunstmudso pukki!

Mnjah, Kama nõud no käsüvalitsõjat. Mitte pall’o aigo tagasi tahtsõ samma asja Kaplinski. A ma taha inemise asõmõlõ valitsõma kunstmutso. Inemisest tulõ otsustamiisi man lähembä paarikümne aasta joosul tävveste vallalõ saia. Ma ei usu ei Kamma, ei Kaplinskit. Hinnäst ammuilmagi mitte.

Inemisel om tuu inemise loomus. Tuu and üte käega ja samal aol tõsõga topõld võtt. Näütüses nõstõti aasta alostusõn kütüsseaktsiisi ja õkva tull’ vällä, et kütüssefirma omma hindäle kolmõ kuu jago odavat tagavarra hanknu ja no möövä joba inemiisile täüshinna iist. Inemine om sahkri, mis sa tiit.

Ja petüs tõbras om inemine kah. Esihindäst normaalnõ inemine Paedi Urmas näüdäs’ Hispaanian käümise aol sotsiaalmeediän säälsit odavit kütüssehindu ja saman all pildiallkirän pahand’ parhilladsõ valitsusõga mi kütüssehindu peräst. Tuust tä ei hooli, et joba 2015. aasta mahlakuun, ku tä esi võimul oll’, üteldi vällä, et kütüseaktsiis nõsõs 2016. aastal 14% (diisli) ja 10% (bendsin), ja egäl järgmädsel kolmõl aastal viil 10%. Inemine ei piä umma loomust häbendämä. Jummal tä nii lei, õigõ, Paet!

Sotsõ ja Keskeräkunnaga om kah kehväste. Ei olõ inemisel ja inemisel vaiht. Näile hindäle tunnus hää, silmä kaiõn paistus esiki, nigu olõs tuu kunstmudso näil joba pääl. Õnnõ protsessor, mis tuud kaadõrvärki keerotas, om hainavikadi mõistusõga. Ku valitsõja masva rahvalõ õndsa näoga mano joba ette hinna nõsõmisõga ärsüüdüt rahha, mis tuu sõs om?

Sääne ands’ak tunnõ om, et pido om läbi ja no om peräkõrd jalguga lavva pääle ronitu, et viimätsegi kibõna kokko kühveldä. Purukõisi õks om viil.

Mis tuu käsüvalitsõjagi avitas. Egäsugudsõ ümbrekõrraldamisõga vahetas kapital lihtsäle umanikkõ. A panõmi kunstmudso pukki ja sõs kaemi, mis saa. Timä om sõs nigu jummal, tiid kõkkõ, tiid kõigist, tiid, pall’o meil ressurssi perrä om ja kuis tuud targõmbalõ pruuki. Timä rehkendäs. Ja kunstmudso ei piä sukugi määnegi krõbusk olõma. Ku tä kõik teedüsse läbi tüütäs, sõs kül tä ka nall’a mõist tetä. Ma usu kül, pall’o parõmbahe viil ku vana Baskin.

Kooni vanajummal jalgu istmise alt vällä ei võta, teemi esi hindäle kunstmudso-jumala. Timä avitas, tõsõ inemise üle otsustaminõ käü inemisel hindäl üle jõu. Hindä iist otsustas ja hoolitsõs häämeelega ülegi. Miilde tulõ Janukovitši määnegi ministri vai rahaga kammandaja, kelle kotost lövveti muu hää kõrvalt puhtast kullast sitapott.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
tulõviguinemine

 

 

Telegraafiaparaat

Telegrammõ saatminõ nakkas är häädümä, a aastakümnide iist oll’ tuu üts sidepidämise vorm.

Täämbädse Normani Erichi tett pildi pääl om Vahtsõliina sidejaoskunna tehnik Tirpi Kallistrad, kiä parandas telegraafiaparaati 1956. aastaga 19. vahtsõaastakuul.

Säändse aparaadi välläarõndus naas’ 1937. aastagal, ku õnnõ morsekoodiga tüütäv telegraafiaparaat tekk’ säändse muutusõ, et sai edesi anda teedüst tähemärkega. Sisetiidüsligun uurmisinstituudin tett prooviaparaat sai katsist läbi ja tuud naati tuutma. Ildampa muudõti aparaati viil veidükese, massin sai kipõmbas: minotiga sai edesi anda 300 sõnna inneskidse 200 asõmõl.

Esiasi oll’ muidogi telegrammõ lugõminõ, vahepääl oll’ tuu peris hiina kiil. Saman muusõumi kogodõn olõvil edimädsest Eesti aost peri telegrammõl om ka pleiädsiga kirotõdut teksti. Nõvvokogo ao tulõkiga tulli telegrammiblankette pääle tekstiga riba. Säänest ripa om nätä ka pildi pääl olõva aparaadi külen.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Eläjide süümine

Ma olõ nüüt jo õigõ hulka ilma müüdä tiirutanu ja egäsugutsit asju pruuvi saanu. Kõgõ jällembä omma vast ollu Islandi delikatessi rai ja hai. Mõlõmba, nii hai ku rai puhul om kõgõ hullõmb hirmsa kusõhais – nail eläjil olõ-i kummalgi neerõ ja kõik, mis tõsõ eläjä vällä laskva, kasvatasõ nuu tegeläse lihas. Selle näide liha edeotsa süvvä ei sünnüki. Tuud tulõ ilmadu aig leota, inne ku suuhtõ võit panda.

Prõlla raisit ei püvvetä, ku võrku jääs, visatas merre tagasi. Õnnõ inne jõulu lätt rai hinda, selle et 23. detsembri om skáta-päiv.

Fermenteeritü rai tegemine käü niimuudu: kõgõpäält lastas rail vanniviin är koolda ja sõs tulõ kõkkõ tuud kupatust üten viiga neli nädälit üte temperatuuri pääl hoita. Ei või vett vaheta, ei või sekä. No sa võit arvada, et tuud haisupommi elämisen hoita olõs küländki jälle, nii et tuu viiäs kohegi kavvõmbalõ kivi taadõ.

Ja sõs, 23. joulukuul, nakkas viimäne jago. Nahk kooritas näpitsidega maaha ja pandas suulvette kiimä. Kuumutamisõga tulõ vällä nii pall’o ammoniaaki, et kokk, kiä pistü jääs, lätt päält protsõduuri kontrolma, kas Island om alla kirotanu Haagi konventsioonilõ, miä kiild är gaasirünnägu tsiviilinemiisile…

Lõpõtusõs pandas raipurulõ sekkä viil veidü lambarasva ja tsipakõsõ suula. Kõik. Hais ei olõ kohegi kaonu. Jakku!

Ei saa üteldä, et kõigilõ Islandi inemiisile skáta väega miildüs. Küländ pall’o islandlaisi ütles kah, et «parõmb ütsindä koton ku skáta’ga pidol».

Hai ettevalmistaminõ võtt viil inämb aigu. Hai lõigatas jupõs, pandas 6–12 nädälis maa sisse ja sis riputõdas 2–4 kuus nööri pääle kuioma, et ammoniaak minemä linnanu. Säändsit hailihavürflit – 1,5 x 1,5 cm – kutsutas hákarl’is. Näid süvväs terve aasta, nä omma veidükese eski nigu nätsu iist. Ollõv tervüsele väega hää ja tekev sooligu puhtas. Suurõmb osa minnev kogoni Jaapanidõ. Mekk om näil sääne hapukas-kumminõ. A kusõ perrä haisasõ nuu vürfli iks kah.

A Ecuadorin ja Peruun süvväs – ja tuud ma joht ei olõs mõistnu arvada – meritsiko! Mitte jõuluaigu, tuu om harilik veidü pidolidsõmb süük. Meritsial nudsitas aju vällä, tsusatas puupunn takast sisse ja pandas grillmassinadõ. Kõik käpäkese ja muu jäetäs ilosalõ külge.

Liha sääl ülearvu pall’o ei olõ ja mekk om kah tutva – liha õks liha. Õnnõ vällänägemine om mi inemise jaos veidü vahtsõt muudu.

Täämbädses pääväs om suurõmbat sorti meritsiga kah joba arõtõt, tuu om pia kilo rassõ. Arõtaja luutva, et no nakkas terve ilm meritsiko süümä, ollõv väega pall’o valku ja veidü rasva ni kolesterooli.

Nii taa elokõnõ ilman om – süvväs tuud, mis om. Kõkkõ, mis lindas – ku tuu just linnuk ei trehvä olõma –, ja kõkkõ, mis ruumas – ku tuu just tank ei trehvä olõma.


Mustmaa Ulvi

Mi perre televiisorilugu

Ku inemise naksiva pääle minevä saandi keskpaika edimädsi televiisorit kodu tuuma, olliva mu vanaimä ja vanaesä arutanu, kas tuu asjandus tulõssi hindäle kah soeta. Vanaesä olõssi õkvalt nõun olnu, a vanaimä mõtõl’ joba ette, kuimuudu nuu talutüü kül tettüs saava, ku vanaesä televiisorit vahtma nakkas.

Vanaimä oll’ mõnikõrd hädän olnu, ku vanaesä aolehte lugi. Vanaimä parasjagu uutsõ, kunas vanaesä lauda manu vai hainamaalõ appi tulõ, mitu kõrda pallõl’, a vanaesä mugu istsõ, aoleht käen, ja ütel’: «Ooda, ma loe lehte.» Egäl juhul läts’ nii, et televiisorit es ostõta.

Sugulasõ tulliva ütskõrd küllä ja küsse, kuimuudu ma kül koolin nakkama saa, ku televiisorit kotun ei olõ. Nä kõnõliva, et piät iks tiidmä, midä sääl näüdätäs ja mis ilman sünnüs. Tuud nä es tiiä, et mul oll’ lugõminõ ja kirutaminõ juba inne kuuli selge. Kotun oll’ häste pall’u raamatit. Vanalimäl oll’ aigu mukka kõnõlda vana ao asjust. Tähti ja sõnnu kirutimi udsudsõ aknõ pääle, lugõsimi aolehti.

Tüü käve kah. Egä keväjä teimi pindrit, suvõl oll’ mul rihä käen, aviti haina palada ja kokku riibu. Sügüse korssi egä päiv puiõ alt ubina är. Televiisorit sugulaisi juttõ peräst ostma es naata ja egä kiäki puudust kah es tunnõ.

Ku ma edimäst süküst koolin käve, johtu nii, et Brežnev kuuli äkki är. Matusõpäiv anti koolist vabas. Kõnõldi, et suurõ riigijuhi matussit tulõ kotun televiisorist kaia. Ma kah mõtli, et ku nii kõnõldas, sõs tulõsi kaia. A midä sa kaet, ku televiisorit ei olõ?

Naksimi otsma, kelle poolõ võissi minnä. Ku kaeminõ käen, paistu tuu ilmadu ikäv – pilt oll’ hall ja pall’u inemiisi siibõrdiva siiä ja sinnä. Muusiga oll’ kah väega hirmsa. Suurõ inemise kõnõliva, et ku puusärk hauda lasti, käve kõva kolak. Arutõdi, et kas oll’ avvupauk vai mis. Mul oll’ hää miil, ku kodu minemä saimi.

Egäl juhul om lugu nii, et vahtsõnõ põlvkund om pääle kasunu, a televiisorit ei olõ meil täämbädse pääväni majan ja kiäki ei taha tuud osta. Mi loemi ja märgutami pall’u. Kõgõ parõmb märgutamisõ aig om sis, ku saa maad kaiba, pindrit tetä, mõtsan kävvä vai puid lahku. Ah jah, raadiot om meil külh eluaig kullõldu, a tuu ei sekä egäpäävätsit töid ja säält saa kõik ilma uudissõ kätte nii, et kere suurõ istmisõ peräst är vaivat ei olõ.

Raudheina Liilika

Noorõ kunstnigu pildinäütüs Põlva raamadukogon

Triibulidsõ püksi jalan, haaknõgõl musta pinsagu rõnnan ja lühembä, paiguldõ sinitses värvidü hiussõ: saagõ tutvas, seo om 15aastanõ Metsa Loona, kiä tekk’ minevä neläpäävä valla uma pildinäütüse Põlva raamadukogon.

Loona lõpõt’ minevä keväjä kittüsega Tarto latsikunstikooli. Siiämaalõ om tä kõgõ suurõmb õnnistuminõ kunstin Eesti Rahva Muusõumi joonistusvõistlusõl uma vannusõrühmä võitminõ.

«Ülesandõs oll’ valli üts mustri vai eksponaat ja tuud joonista. Ma jaluti sääl ja jäi silmä soomõ-ugri aoluuga köüdet talvõosa. Saami mustri, kalapüüdmispaat, püstkoda. Sääl oll’ mannekeen, kiä kandsõ saami rõivit. Joonisti noid rõivit kandva mehe ja kalamehepaadi, taadõ üte järve,» kõnõlõs Loona ERM-i joonistusvõisltusõ tüüst.

Lemmikpildi suurõst kastist

Siiä, Põlva raamadukokko om tä valinu vällä ummi lemmikpilte läbi ao.

«Mul om koton kapin suur kast, kon hoia ummi joonistuisi joba väega varatsõst latsõiäst. Seo om suur osa must. Valisi uma lemmikumba pildi vällä ja tõi nuu siiä. Tan om pall’o kunstikoolin tettüid töid, a ka visandiid, hindä algatusõga tettüid maalõ ja joonistuisi,» seletäs Metsa Loona.

Kunst, kirändüs, muusiga…

A kunst ei olõ täl ainus huvi. Parhilla opp Loona muusigakoolin viiulit. Pääle tuu kirotas juttõ ja laulõ, om hindä käe pääl kitarri opnu.

«Ma ei suta olla nii, et midägi ei tii. Piä midägi luuma: muusiga, joonistusõ, luu. Tegelnü olõ ka videoga, a seo vist ei olõ mu ala. Ka käsitüü miildüs: kudaminõ, heegeldämine, umblõminõ. Usu, et omgi õigõ, ku inemisel om pall’o huvisiid. Sis saa hinnäst parõmbalõ edesi anda ja seo om suur ja tähtsä osa kellestki,» seletäs Loona umma loomingulisust valla.

Matõmaatiga tõmbas kah

Tulõvigu pääle märken om Loona kimmäs, et määndsengi osan om tuu kunsti ja muusikaga köüdet. Ummõtõgi omma täl erialaplaani tõistsugudsõ: «Ma olõ mõtõlnu matõmaatiga opmisõ pääle,» ütles tä. Viil tahtnu tä kiili oppi ja ilman ümbre rännädä.

Latsõst pääle Põlva pääl

Tarton elävät ja koolin käüvät Loonat köüt Põlvaga vanaimä. «Mu vanaimä eläs ja tüütäs tan, ma olõ latsõst pääle tan aigu viitnü. Mu lemmikpaik om Põlvan raamadukogo,» seletäs Loona.

Üts asi viil. Loona om väega viisakas. Tä tulõ aokiränigu mano ja tennäs tedä kohalõtulõgi iist. Sääne teno ja viil 15aastadsõ puult om peris uutmalda. Tuu pand mõtlõma, et vast ei olõki täämbädse ao nuurus viil peris hukan. Vähembält Metsa Loona olõk and külh määnestki luutust.

Rahmani Jan


Metsa Loona ummi Põlva raamadukogon pilte kõrval. Rahmani Jani pilt


Metsa Loona pildi Põlva raamadukogo näütüselt.