Muda Mari pajatus

Musta habõnaga jouluvana

Ma kuuli raadiost, et eestläse ei uskvat kedägi ega midägi. Tuu om külh tävveste võlss jutt.

Olõ-i kuulnu joht üttegi last vai suurõmbat inemist, kiä olõs viimätsil nädälil ütelnü, et jouluvanna olõ-i olõmah ja tuuperäst ei võta tä käest ka üttegi pakki. Vastapite, nigu mõni verevä paltoga miis tarrõ sisse astsõ, nii naksi kõik karmanit kobima. Õks tuuperäst, et karmanist tuu tark massin, kon salmi kiräh omma, vällä võtta. Ja salmi oll’ vaia selle, et loodõti iks vana käest kingitüst saia.

Pääle tuu valgõ habõnaga jouluvana uskva eestläse ka musta habõnaga jouluvanna. Vai om tä näärivana, selle et ilmus vällä egä aasta pääle joulõ. Ku inemiisil omma saadu joulupaki üle kaetu, är tarvitõdu vai ka minemä visatu, om ainumanõ luutus vahtsõ aasta horoskoop. Säält saa teedä, kuis aasta otsa kooni tulõvaidsi joulõni är ellä. Musta habõnaga näärivana tulõtas miilde, et elo om karm ja massa-i väega pall’o uuta. Ega ma ei ooda kah, et täämbä kiäki mu juttu lugõ, vet kõik lugõva Maalehte.

Tossu Tilda pajatus

Kae, timä kah viil!

Tsipa inne aastalõppu näüdäs’ televiisor jäl suurõ parteipääligu matussit Moskva liinan. Sai nätä matussõ rongikäüki, mille iinotsan sõitsõ auto kadonukõsõga. Auto pääle oll’ riputõt ütlemäldä pall’o avvorahho. Liikvast pildist olli vällä lõigatu varõsõ kraaksminõ ja tuu jälle mürtsähüs, ku kirst hauda lasti.

Vet egälütel omma noist päivist uma mälehtüse, elli tä kon elli. Lats tull’ latsiaiast kodo ja kõnõl’ uudist, et Niidilits om är koolnu. Imä lei kattõ kätt kokko ja ütel’: «Kae, timä kah viil!»

Perän tull’ vällä, et jutt om iks ütest ja tuustsamast. Õnnõ väiku kiil es painu nimme Leonid Iljitš vällä ütlemä.

Eläjälooma viisakus liiklusõn

Sõidi talvitsõl pöörüpääväl Antslan müüdä Veski uulitsat. Oll’ parasjagu talvitsõlt luminõ tii ja eriti virgastõ autuga liiku es saa, pääleki liinan jo üle 50 ei tohe kah. Tsipa inne Nässmõisat tull’ Kasumõtsa puult üts pruun taksikõnõ ja tahtsõ üle tii minnä. Mõtli: näet, pinikene lätt talsipühäde puhul naabrilõ küllä, ja võti kiirusõ tävveste maha.

Taksikõsõl paistu kah aigu küländ ollõv ja timä jäi peris saisma. Peräkõrd istõ tii keskjoonõ pääle maha – minke müüdä kostpuult tahati! Sai tedä kõrralikult silmädä. Paistu ollõv tõvvupuhas pini, aga plekist avvurahasiid tel kaalan es olõ. Või-olla tä tiise paksõmba pleki säädüst ja tuuperäst es tükü mu autuga jõudu pruuvma.

Kaimi ütstõsõlõ otsa ja ma sõidi edesi.

Aapo, kui sa taad luku loet, olõ hää ja tii laul «Väikuisi liinu pini omma targa». Ja tõnõ palvus: liiklusõmehe, ku rahakott lupa, ankõ toolõ taksikõsõlõ üts auraha. Timä om tuud väärt inämb ku kiäki muu.

Pulga Jaan

Merevaigutütrik

Oll’ illus jaanilaupäävä hommuk Läti piiri lähkün Tagakolgan. Nurmi pääl häitsivä lilli, orun vulisi aigupiten Piili uja ja päiv pilsõ edimitsi kullatsõid pritsmõid kastõhainu pääle. Üle tuu suurõ rahu oll’ laotunu õrn undsõ nigu pruudi valgõ luur. Imä rutas’ lauda manu lehmä sõõratama ja lamba määgsevä vällalaskmist uutõn.

Kõgõ tuu ilu ja rahu keskele ilmu lauda takast äkki vällä nuur naistõrahvas. Pallidõ jalguga, pall’a ihu külge kliipünü läbilikõ õhukõnõ kleit hainaprahti ja nõgõsõsiimniid kõrrast täüs. Hiussin aga ripõndiva kuiunu haina ja pedäjenõgla. Kaimi imäga tuud ilmutist nigu muumaalast. Naanõ toet’ kindlusõ saamisõs sälä vasta vanna tammõ ja es lausu sõnnagi.

Imä kohend’ nüssiku tõistõ kätte ja ühmäs’ mullõ: «Taa sääne nigunii su tutva, kõnõla esi,» ja läts’ edesi lauda manu. Nüüd pässi naasõl kah helü valla: «Gde ja? Stes Latvija?» küsse tuu likõ olõvus läti aktsendiga vinne keelen. «Ah et konh. V Estonii,» lätsi ma kah vinne keele pääle üle.

Tull’ vällä, et Riia oppaja olliva tulnu autidõga siist paari kilomeetri kaugustõ Läti järve viirde kooli lõppu pedämä. Võeti muiduki ka viina, käüti oidman ja tunti hennäst häste pääle rassõt aastat. Järve veeren pedäjite all olliva häste madala katusõaludsõ, kohe sai varr’u roomada. Naanõ oll’gi sinnä ala roninu ja magalõ jäänü.

Ku üles heräsi, olliva kõik lännü. Jo kiäki es olõ naasõst puudust tundnu. Kona kõik rõiva pääle kleidi olliva üte oppaja autudõ jäänüvä, oll’gi tuu timä ainumanõ ihukatõ, miä sälgä tõmmada. Kah kõik dokumendi ja raha olliva autun, miä joba ammu Riia poolõ sõitsõ.

Nii tä oll’gi sis nakanu ütte tiirata piten astma, kooni näkse mi elämist. Võtsõ tsihi õkva maja pääle, aga iin oll’ lag’a luht uja, kaalani nõgõssõidõ, angõrpiste ja tarnapuhmõga. Säält läbi murdõn tä tuu hainaprahi hendäle külge kor’aski.

Jutu seen sai teedä, et timä nimi om Dzintars, mis eesti keelen tähendas merevaiku. Olõmi ausa, tuust ilosast tõrvapärlist oll’ seo pallidõ jalguga likõ «meitene» (preilna) külh väega kavvõn.
Kutsõ ma sis «merevaigutütriku» tarrõ, paksõ pitsi konjakit ja paar tassi kangõt kohvi – õks küläline Riiast, mis tuust, et läbileonu, puulpall’as ja veidü pohmellin.

Suur oll’ naasõ imestüs ja murõ, ku sai teedä, et tä Eestimaal om. Tuu oll’ viil aig, ku Läti-Eesti piir kinni oll’, nii et üleminekis pidi hinnäst registriirmä ja tokustaati näütämä. Mis edesi tetä? Lubasi viiä tä autuga Vastsõ-Roosa piiripunkti. Preilna tiidse hendäl olõvat Hopan sugulaisi, kelle käest raha ja rõiviid saas lainada, et tagasi kodu sõita.

Vastsõ-Roosa piiripunktin tull’ üts valvõn ollõv tutva kaitsõliitlanõ meile vasta. Ku ma as’a olli ärä seletänü, kaie miis tuu naistõrahva pääle ja vangut’ pääd: «Siist ei olõ meil enämb medägi võtta vai tahta. Ja dokumente jo nigunii ei olõ. Saada sa tä Läti piirivalvuriidõ manu, ma lää tunnistajas üten, et tä mi mant om läbi käünü.»

Lätsimi sis kolmõkõistõ –ma lühküin kodorõivin, vormin piirivalvur autumaadiga ja tuu hainapepriid täüs naanõ – lätläisi poolõ pääle. Piirimehe tulliva vällä, kulssiva mi jutu är ja jäivä mõttõhe.

Ku ma ütli, et seo om tükk merevaiku naabriilõ jaanipäävä kingitüses, muiassiva lätlase pääd kõrvalõ käänden ja käsksevä naasõl edesi Hopa poolõ astu. Nõgõsaprahinõ «merevaigutükk» tennäs’ minnu ni piirimiihhi ja nakas’ minemä, likõ kleit pall’a iho ümbre lapsman. Ennedä pallidõ jalgu kastõtsõ jäle jäivä asfaldi pääle.

Nädäli peräst saiõ ma Riiast mobla pääle sõnumi: «Paldies, Silver!». Äkki oll’ tõnõ hoopis näkipreili, merevaigukulladsõ süämega? Inemise sisse jo ei näe.

Silla Silver


Koha Priidu tsehkendüs

Süändlämmistäv aastak

Võtami sõs kokko, midä halva ja midä hääd ni süändlämmistävät minnev aastak inemiisile pakk’.

Mullõ miildü, et tõtõelosaatõst tunnõt Prooviabielo-Helen võtt’ mõistusõ päähä, lõpõt’ uma näo eksponiirmise ja näütäs no sotsiaalmeediän perset. Nägo täl ülearvo pall’oütlev ei olõ, ei olõ perse kah, a perse mõos kuigi vaossin hoiõtumpa. Või-olla es olnuki mõtõt uma näo ja nimega vällä tulla, olõs hinnäst algusõst pääle Prooviabielo-Persenä tuvustanu, olnu kõigil rõõmsamb lõpp seol aastal.

Persenäütämine näütäs Heleni arõnõmisvõimõt. Näo näütämine om ohtlik. Prooviabielo-Liisa, näeti, sai arvo, et staarisaisusõga tulõva tälle ka kohustusõ üten, läts’ bensinijaaman katõlõ vinne naasõlõ seletämä, et müüjäga kõnõldas eesti keelen, ja tuu pääle pesti täl nägo säälsaman üles. Vast näütäs kah edespite rohkõmb perset ku näko.

President Kaljulaid ütel’, et timä meelest es olõ Vinne aol õnnõlik latsõpõlv võimalik. Targa naasõna es tii tä tuud kesk üüd bensinijaaman. Selle et ku sul vana-aastaõdagu inemiisile näko näüdädä ei olõ, tulõ näüdädä teedäki midä – piltligult parhilla riigin olõvat olokõrda, tuu tähendäs…

Viil võti minevä aasta hinnäst pall’as Martinsoni Hanna, Selde Kaisa, Paometsa Triinu, Borni Elina, Jurmani Marilyn ja Kuurmaa Lenna. Aituma näile kõigilõ!

Barutol ehk Höövelsoni Kaidol läts’ kah häste, võtt’ hindä pall’as ja sai Jaapani telesar’an geimehe rolli. Inne pidi jaapanlasõ muidogi häbendelejäle eestläsele lubama, et tä ei piä seriaalin üttegi miist kumpma. Või-olla omgi tä näütlejän võimsamb, ku tä sumotarin oll’. Sumon tulõ kõik aig umma vastast kumpi, kiä om teedäki miis, või-olla selle es tulõki Barutokõsõst Yokozunat. Ku Yokozunas tahat, sõs tulõ vastast õks egält puult ja kõrraligult kumpi. Ja Yokozuna, kedä sa kumpma piät, kump jo vasta kah. Väega kõvva kump. Siist ja säält!

Seo aasta tulli kõik kuulsa ja kiusadu naasõ vällä ja anni uma ülestunnistusõ. Kavva võtt’ aigu. Kats tuhat ja katõssatõist aastat om joba Jeesusõ sünnüst, ja no tull’ vällä, et kõik mehe omma ahistaja ja perverdi. Martinsoni Hanna, Selde Kaisa, Paometsa Triinu, Borni Elina, Jurmani Marilyn ja Kuurmaa Lenna võtva hinnäst pall’as, a pervert olõ ma? Prooviabielo-Helen tsuskas tagaotsa mullõ vasta puutriekraani, a pervert olõ õks ma? Vai vahet ei olõ, Kalvi Kallõ, vai määnegi Weinstein.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
loomuvastalinõ inemine

 

 

Horoskoop 2018. aastagas

Katõtõistkümnele tähemärgile ütles laelambi abiga vahtsõs aastas tüü-, raha-, armastusõ- ja ilmaõnnõ Eesti kõgõ veidemb tunnõt tähetark Kaldmani Hedi (38).
 

Oinas 21.03.–20.04.

 
Tüü. Varrampa häste sisse tiinnü tüüots või seol aastal är kaoda. Hoia uma sälätagonõ joba ette kimmäs, kae näütüses valmis mõni koolitus, mink pääle olõt joba ammu mõtõlnu, ja panõ hinnäst sinnä kirja.
Raha. Pluuto lindlõs su rahaõnnõ kotsil, aasta seen või sinno mitu juhuslikku rahasüsti uuta. A kae ette: ku tiit otsussit ülearvo oina muudu, kaos tuu raha sama kipõstõ, ku tull’.
Armastus. Püsüs sammamuudu. Ku midägi om, sis tuu jääs, ku ei olõ midägi, sis jääs kah.
Ilm. Kehväpoolinõ.
 

Pull 21.04.–20.05.

 
Tüü. Olõt trehvänü Uraani küüdsi vaihõlõ, tuuperäst om ohos hinnäst tüü sisse är uputa. Kae tuuga ette! Periselt piät tüü man iks pulli kah saama. Kõrralda tüüseldsiliidsile määnegi üllätüs.
Raha. Kae ette, et lehmä sinno rahaasjuga es nüsnü.
Armastus. Pull tulõ pikä ilo pääle. Võta hindäle aigu armumängõs, kõkkõ piä ei kõrraga kätte saama.
Ilm. Jaanipäävä om virmaliisi võimalus, jõulu aigu om maa must.
 

Katsigu 21.05.–21.06.

 
Tüü. Siiämaalõ olõt tennü tüüd katõ iist, no om aig tsipa hõngu haarda. Sõida näütüses puhkama lämmäle maalõ.
Raha. Rahha om parasjago, a ku sa olõs heldemb ja raha hoitmisõ pääle nii pall’o es märgotanu, olõs taad viil inämb.
Armastus. Timahavva om su armuõnn peris hää, kogoni nii hää, et piät tegemä rassõ valimisõ. Tuu tegemise man või olla sullõ tähetarkust api.
Ilm. Päiv ja Kuu mõosõ ütenkuun nii, et põlluvilju kasvatamisõs om umbõ hää aastak.
 

Vähk 22.06.–22.07.

 
Tüü. Tüü löüdmisega hätä ei olõ, olõt egäle poolõ väegagi oodõt. Tuugiperäst võissi hinnäst võõrkiili opmisõga tävvendä, ilmangi ei tiiä, kuna vaia tulõ.
Raha. Rahha om nigu rapa.
Armastus. Mine mõtsa! Pedäjide, kuusi ja saarõpuiõ vaihõlt lövvät hindäle tuu õigõ seldsilidse.
Ilm. Jaanipäävä aigu võit trehvädä viipöörüst, esieränis sis, ku olõt joogist ülearvo väke võtnu. Jõulu aigu om rahulikumb.
 

Lõvi 23.07.–22.08.

 
Tüü. Seo aastak om sul hulga kohustuisi, miä tähendäs, et piät sundma hinnäst väikeisi puhkuisi jaos aigu võtma.
Raha. Ku ülearvo rahast piät, sis tedä ei olõ, ku ei piä, sis om.
Armastus. Ku hoiat karva läükmän ja laka lehvmän, sis tulõ ja jääs su mano ka armastus.
Ilm. Jaanipäävä tervütäse sinno pühä Elmo tulõ, jõulu aigu om harilik suusailm.
 

Neitsü 23.08.–22.09.

 
Tüü. Kullõ ummi tüüseldsiliidsi, näide käest võit ammuta suuri tarkuisi, mink pääle sa esi ei olõs tulnugi. Tähtsä om nuu är tunda ja kinni püüdä.
Raha. Ei olõ, a tuu om okei.
Armastus. Veenus om sullõ armulinõ, a õnnõ sis, ku sa timä vasta kah olõt. Är mängku uma õnnõga ja hoia noid, kiä sul omma.
Ilm. Päält jaanipäivä om sul suur põud ja tolmusaadana võiva vaivama naada. A vähembält talvõl om illos ja rahulinõ ilm.
 

Kaalu 23.09.–23.10.

 
Tüü. Inne, ku vahtsõ tüükotussõ vasta võtat, piät hoolõga läbi märkmä. Inemise pruuvva sinno seo aasta esieränis pall’o tüssädä.
Raha. Timahava om rahakõist veidemb, ku oll’ minevä aastak. Õnnõmängõn nii pall’o ei viä, a tuuiist lätt jäl armuelon kõik kõrda.
Armastus. Õigõ inemine om su elon joba olõman, sa olõ-i lihtsäle seod viil tähele pandnu. Vahtsõnõ aastak tuu su pää sisse seo arvosaamisõ ja õnn saat sinno egäl puul.
Ilm. Aasta läbi om külm ja vihma satas.
 

Skorpion 24.10.–22.11.

 
Tüü. Umma tüüd tiit väega häste. Esiki ku sinno välästpuult timahava veidemb kitetäs ja tähele pandas, rühi uma tsihi poolõ sammamuudu edesi. Toetami, igatahes!
Raha. Rahasais om kõik aig üttemuudu. Aasta tõsõl poolõl või tulla suurõmbit välläminekit, a saat neo umast kokkohoiõtust rahast katõtu.
Armastus. Kõik maailm armastas sinno, sa piät tuud lihtsäle esi inämb uskma.
Ilm. Välku ja pauku om nii jaanipäävä ku jõulu aigu.
 

Vibumiis 23.11.–21.12.

 
Tüü. Ku sul om mitu tüükotust, piät opma parõmbalõ aigu näide vaihõl är jagama. Väiku pinge tüü man võiva ette tulla, a lövvät näide maandamisõs api sõpru käest.
Raha. Om kah.
Armastus. Saat timahava Amori nuuliga mitu kõrda pihta. Är lasku suuril tundil umma pääd peris segi aia, tõõlinõ herrä vai õigõ provva timahava viil su mano ei jõvva.
Ilm. Tulõva piniaasta peräst om terve aastak pini-ilm.
 

Kivikits 22.12.–20.01.

 
Tüü. Vanõmba kivikitsõ piäs mõtlõma pensionilõ jäämise pääle, noorõmbil tuuiist om aig helgädä – vahtsõl aastal uut sinno mitu põnõvat tüüpakmist ja võimalust.
Raha. Lövvät rahapaa.
Armastus. Peläkü ei armutii pääl nilvõstumist, miä sinno vahtsõl aastal iin või uuta – egäst vahtsõst kogõmusõst om midägi oppi.
Ilm. Hoia hinnäst kerävälgu iist, seo või sinno ohusta kongi jaanipäävä ja jõulu vahepääl.
 

Viikaldaja 21.01.–19.02.

 
Tüü. Tüü tuu leevä lavva pääle, murõhtagu ei. Ku sul omma suurõmba plaani, sis tulõ rohkõmb vaiva nätä, a siski är hinnäst peris krõnglis tüütägu.
Raha. Raha olõ-i su jaos timahava tähtsä, tuu tähendäs, et tedä vahepääl om ja sis vahepääl jälleki ei olõ.
Armastus. Timahava võit armastusõ seen peris ujju. A kae ette, et är es uppunu!
Ilm. Likõ ja külm ja ilõdu.
 

Kala 20.02.–20.03.

 
Tüü. Ku tüü sullõ närve pääle käü ja tüüseldsilidse ulli omma, sis piä vasta – timahava tulõ seon as’an suur muutus.
Raha. Marsi poolõst võinu jo olla.
Armastus. Hoia noid, kiä sul omma. Ku kiäki om su elon olnu joba pikembät aigu, sis tiiä, et inemise uutva joba ammuki, kuna saa pikä lavva taadõ. Tulõ näile vasta!
Ilm. Taivast satas kallo ja kunnõ.

Reimanni Hildegardi tsehkendüse

Tarõkassi mänguasi

Kuimuudu tarõkassi mänguasja sisse patarei panda

ja kuis kõik tuu kokko võissi vaimutervüsele hääd tetä.

 
Tarõkassi vaimutervüs om kõgõ kallimb asi maamuna pääl, selle et ku tarõkassil om ikäv, sis tä võtt ette. Näütüses tüülavva päält vagivahtsõ Mirca Eliade «Uurimusõ usundiluust» ja tsaga ummi terävide hambidõga raamadu kaasõ kunstilidsõlt läbi. Tulõmus peris vinne muudu puupits muiduki ei olõ, no sääne, mis vanast maiu ehtmises tarvitusõl oll’, a umbõs kohegi sinnäpoolõ. Eläjäloomakõsõl tulõva hamba, ja ku hamba tulõva, sis hamba süüdäse. Ja ku hamba süüdäse, sis om vaia süütä. Jürrä, tähendäs. Ku kirävarast saa viländ, sis lätt pruuv hambaga kõik potililli läbi. – Ah et üts läts’ ümbre? Ah et mulda kah sattõ põrmandu pääle… – No kuulõ, katõjalgnõ, kon pürst, kon kühvli, massa-i egä väiku as’a peräst niimuudu hindäst vällä minnä. Närve tulõ hoita, ega nuu kakkõmalda kunstjõhvist olõ-i.

Närve tulõ hoita, tuu om selge. Ja nii lätt inemine tarõeläjide puuti ja kaes, kas om määnegi vahtsõnõ tarõkassi mänguasi müüki tulnu. Õga tarõkassiga om nigu väiku latsõga, kõik aig tulõ mänguasju vaihta ja manu osta, vannust saa virka viländ. No ku pall’u taad sulõnuusti õks pillut ja takan ajat… Kas taa om sis mõni tävveväärtüseline kassipõlv?

Inemine kaes tarõeläijde poodin ümbre, kangutas uma rahakoti ravva lõpus rassõ süämega vallalõ ja ost as’atamisõs as’a, õks säändse as’a, mis asi om, muudsa ao tehnikavidinä, et esi istut kiiktuuli, rüüpät tsäid ja loet hääd raamatut kõrvalõ ja sis tõsõ käega lasõt pulgast kassilõ tarõ saina pääle verevit valgusträhne ja sis kass kargas tuu perrä kasvai uma naturaalnahka kaska sälläst maaha, et kas saa kätte. No kost tä sis saa, muiduki ei saa. Tuu tuu as’a mõtõ omgi. Aja tuud verevät tsäpendüst sainupiten nikavva takan, ku är väsüs ja magama hiit. Sängü pääl magaja tarõkass om ilmkistumalda illus kaeminõ, tuu pildi nägemises või õks veidükese rahha kuluta. Ja ku tarõkass kinäste kerän maka ja nurru lüü, sis säändse as’a kaeminõ mõos perädü häste närvitervüsele kah. Õkva nigu elläv feng shui. Ku õnnõ karva nii pall’u es ajanu.

Inemine võtt sis tuu kassilõ ostõdu muudsa vidinä peiu ja nakkas uurma, kuis tu as’akõnõ ka tüütäs. Kolm nöpsipatareid omma manu pantu ja mõistusõga mõtõlda piäs nuu kuikina tollõ pulga sisse saama, et asi tüüle naanu. Inemine pruuv ütest otsast ja tõõsõst otsast ja viil ütskõrd ütest otsast ja tõõsõst otsast … no ei olõ säänest kotust tettü, kost patarei saanu sisse toppi. Edimädsest otsast ei mahu ja tagumanõ ots ei tulõ vallalõ, kaku, kuis tahat. Tarõkass kaes inemise pusimist suurõ huviga ja täl nakkas inemisest hallõ – lätt kaes maja pääl ümbre, leüd üte ärnätsütedü rõivast roti ja pand inemise jalgu ette maaha, et võta no seo, mul parõmbat olõ-i, mängi no seoga, ku sul ikäv om.

Õdakus tulõ esäne inemine kah kodo ja sis nakkami katõkõisi vahtsõst uurma, kuimuudu õks kassi mänguasja sisse patarei panda. Esäne inemine tege edimält kah tuusama tutva tii läbi – käänd pulgakõsõl maaha edimädse otsa, kost valgus pidänü paistma, ja saa küländ virka selges, et säält patareid õks sisse ei topi, ku just kaageebeešnik ei olõ. Pastapleiätsil om niimuudu, et mõnõl käü vahtsõnõ terä sisse edimädsest, mõnõl tagumadsõst otsast. A seo kassi mänguasi om peenemb riist, ei olõ määnegi pastapleiäts vai patareilamp, millel egä mats mõist patareid vaihta. Ku tahat moodu perrä ellu ellä ja tarõkassi pitä, sis niisama lihtsäle ei päse.

Proovimi sis katõpääle uuri, kas tõtõstõ pulgakõsõ tagumanõ ots kuikina vallalõ ei käü. Tuu tähendäs, et noh vast saanu ilma ravvasaagi vai relakat pruukmalda. Veidükese väidsega urgitsõmist, mink man naistõrahvast inemine lätt hirmsalõ närvi, et tõnõ lõikas hindäl veeni läbi vai sõrmõ ostast, tuud viil vaia. A väidsega tsuskmisõ käügin saa pikäpääle selges, et ku saanu tuu tagumadsõ otsa vallalõ, sis või trehvädä, et säältkaudu saanu patarei esiki sisse panda. A mis perrä ei anna, tuu om perämäne ots. Kablavedämise meetod kah ei avida – tuu tähendas, et üts võtt ütest ja tõnõ tõõsõst otsast ja tõmbas kõgõst jõust hindä poolõ… Perämäne ots om kimmäs ja perrä ei anna. Esätsele inemisele halgahtas miilde, et võinu pruuvi näpitstangõga. Tuu om hää mõtõ. Tagumanõ ots tulõ vallalõ ja kõik, mis pulgakõsõl seen om – näütüses lülit, pudõnõs vällä. Imätsel inemisel ei olõ tuust suurt hätä, tä nii väikeist asja ei näe ei pall’a silmä ega silmäklaasõga kah. Tarõkass õnnõ tulõ kaes, mis tuu vanamutt sääl lavva all nellä käpä pääl ruumas, et naanu kah hiiri otsma vai…

Lülit tulõ tagasi panda, tuu om no selge. A minka sa säänest mikrovidinät tagasi topit? Magamistarõst otsitas vällä naisi kõgõ tähtsämb tüüriistakomplekt, õks nuu, minka küüdsi kohendõdas. Maniküürmise karbin levvüs kül pall’u tarviliidsi asju, a õks jääs veitüs. Naistõrahvalõ halgahtas miilde, et tudõngipõlvõn sai heegelnõkluga näütüses veinipudõli korkõ vällä õngitsõdus, ja tä lätt ots pitsiheegeldämise nõglakõsõ üles. Nuu omma perädu peenükese ja aoluulidsõ tüürista – mamma uma. A ega sis inemisel tarõkassi hääs olõ-i minkastki kah’o. Esäne inemine mugu pusis õnnõ ja imätsel saa joba viländ, et jätku no perrä – ega mi peris kahju kah es kanna: kolm vagivahtsõt nöpsipatareid olõs nigu ilma massulda ant ja tuu pulgakõsõ võit näütüses võtmiidõ manu köütä, kolisõs-tiläses häste ja levvät võtmõpundi kotipõh’ast kinäste üles.

Lätt aigu pall’o lätt, lõpus saa lülitikene kuikina paika, patarei kah sisse, a medä es olõ ega tulõ, oll’ verrev valgus. Tuu tähendäs – naistõrahvast inemise käen mänguasi es tüütä sukugi, meesterahvast inemise käen siski veidükese tüüt’, timäl õks kõrra-paar trehväs’, et pulgakõsõ seest vilgahtu ka verevät valgust. Mis umakõrda kinnüt’ niigi teedä olõvat teooriat, et mehe jääse elo lõpuni poiskõsõs ja näil om, nigu tarõkassõlgi, kõik aig vahtsit mänguasju vaia. Muidu nakkas näil ikäv ja nä võtva ette.

A tarõkassil oll’ vahtsõ mänguas’a peenembäst mõttõst jummala ütskõik. Tä haard’ plekist pulga hambidõ vahelõ ja läts’ tuuga ummi kassiasju ajama. Feng shui oll’ jälki majan ja rahu maa pääl.

Kõivupuu Marju, tarõkassi pidäjä


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kats tuhat katõsatõist

midä tuu tuu aasta
kats tuhat katõsatõist
kui ma tiiässi teile kah
õkvalt kõnõlda võissi

Igor Mang timä küll pall’ugi
üüldä tuu pääle mõist
a no timäl lätt puul vai esiki
kats kõrda puul lätt võlssi

arvada om et tulõ pikk
tuu kats tuhat katõsatõist
vaivalt küll et mineväst
aastagast pall’u lühkümb

kümne kuuga jaku saat
aasta kõigist töist
kümmet tunni egä päiv
mõtõt ei olõ kül nühkü

arvada om et tulõ hää
tuu kats tuhat katõsatõist
valgõt laiku kül kimmäle
hindäst timä ei jätä

teemi kõik pall’u ulluisi
ja rõõmu lövvämi noist
ja ku miil om hää sis elul
vast ei olõki hätä


Contra

Täüs patareidega vahtsõhe aastahe

Iks om usutu, et aastagavaihtus mõotas tulõvat aastakka. Tuuperäst proovitas olla rõõmsa, süvvä hääd süüki, saia inemiisiga kokko. Aastavaihtusõ aol ei tii inemise inämbüisi tüüd, a võtva mõnõ päävä puhkamisõs. Tuud nimmatas muudsambal aol patareide laatmisõs.

Ka telekas om täämbädse ao vahtsõ aasta vastavõtmisõ man tähtsä ütenlüüjä. Kaias, määndse nal’asaatõ seokõrd omma, poolõ kõrvaga kullõldas ka presidenti.

Nii võigi juhtuda, et suurõst klõpsmisõst saava vahtsõ aasta edimäidsil päivil telekapuldi patarei tühäs. Aasta alostus om hää aig ka nuu patarei kõrraga ja süsteemi perrä vällä vaihta. Ja ku patareide ostmisõs joba läts’, sis olõs mõistlik üle kaia ka egasugumaidsi anduridõ (suidsu ja vingu) patarei. Sis om tullõv aastak jäl hoolõlda.

Hüvvä vahtsõt aastakka kõigilõ Uma Lehe lugõjilõ!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Viaparandus: Räpinäl om uma raamadupuut

Mineväkõrdsõhe Umma Lehte lipsas’ sisse üts kõva liialdus – periselt om Räpinäl raamadupuut tävveste olõman.

«Joulukuul oll’ meil müük elävämb. Kõgõ inämb ostõti Mikita Valduri «Kukeseene kuulamise kunsti», Relve Hendriku «Kiviaja puudutust», Kaasiku Ahto «Pühapaikade teejuhti» ja tervendüskallendrit «Aastaga haigustest priiks». A ostõti ka hulk hüvvi latsiraamatit,» ütles Räpinä raamadupoodi müügikonsultant Asi Anu.

Timä sõnno perrä või raamaduäriga Räpinäl inämb-vähämb rahul olla. Päält raamatidõ kauplõs puut viil kunsti, kontorikaupu, postkaartõ ja lavvamängõga.

Asi Anu löüd, et Räpinä inemiisi huvi raamatidõ vasta om küländ suur. Ja ku ka raamatit osta ei jõuta, kävväs iks kaeman, määnest vahtsõt kirändüst vällä om tulnu.

«Piämi taad väikut puuti üten imä Tolmuski Marega katõkõistõ. Timäl saa vahtsõ aasta radokuul seod puuti juhitus joba 47 aastakka,» seletäs Asi Anu.

Uma Leht suuv Räpinä raamadupoodilõ joudu ja vastapidämist!

UL