Tossu Tilda pajatusõ

Latsõ tahtsõ viinerit nätä

Tarto liina veeren läts’ miis uma kodo lähküle puuti. Ussõ pääl tull’ vasta naabrimutt. Miis pand’ tähele, et naabri kotist paistu kilekott viineridega. Oll’ sükäv nõukaaig ja viineri panti müüki harva, päämidselt inne suurõmbit pühhi. Miis küsse kah. Kaupmiis ai vasta, et ei olõ säänest värki. Miis läts’ juhataja mano ja küsse vahtsõst. Juhataja jutt oll’ säänesama: ei olõ ja ei tulõ! Ummõhtõ oll’…

Miis kai, et pahandamisõga ei saa midägi. Tä tekk’ häste kurva näo ja ütel’: «Ega ma süümises tahaki-i. A latsõ ütli, et nä ei olõ kunagi viinerit nännü, nimä tahassi lihtsäle nätä, määne viiner om.»

Poodi juhataja naas’ kurba juttu kullõldõn naarma ni arvas’, et kilokõsõ võisi latsi rõõmus iks löüdä.

Vanaimä jõuluruug

Latsõlatsõ sõidi maalõ vanaimäle küllä. Jõulu olli tulõkil ja talon käve kõva ettevalmistus suuris pühis. Vaaritõdi ja küdseti, kraamiti ja säeti. Kõigil olli käe tüüd täüs.

Vanaimä pand’ latsilõ kausi verikäkke täüs ja jätt’ nä küüki süümä, esi läts’ ummi toimõnduisi mano. Ku memm veitü ao peräst jäl küüki tull’, näkk’ tä, et kauss oll’ tühi. Vanaimä rõõmust’ ja ütel’: «Oll’ jo hää ruug!» Suurõmba latsõ põrnitsi umaette, a kõgõ väikumb mudilanõ kõnõl’ tõisi iist: «Naa varsa junni pilsõmi mi läbi köögiaknõ vällä lumõ sisse.»

Tossu Tilda pajatusõ2017-12-19T13:03:10+02:00

Muda Mari pajatusõ

Tagasi pümehüste

Kuuli raadiost, et kümne aasta peräst ei piäki ministri inämb eesti kiilt mõistma.

Ku gümnaasiumi lõpueksämil piä-i eesti keeleh kirota mõistma, vet sõs olõ-i tuud ülikoolih kah vaia.

Nii lõpõtasõki inemise ka ülikooli kirja mõistmalda. Ja läävä tüühü. Kiä ministris, kiä presidendis, kiä nakkas koolih latsi oppama.

A midä sa oppat, ku esiki ei mõista kirota. Nii olõmigi kipõstõ jõudnu tagasi üleminevähe saandihe pümehüse sisse.

Nigu tsiga ja tuvi

Kuuli raadiost, et tuvi om kinni püütü.

Vanastõ üteldi, et parõmb varblanõ peoh ku tuvi katussõ pääl. A no om hoobis tuvi peoh ja tsiga katussõ pääl.

Ja viil ollõv tuu man pall’o rahha är mõstu. Hää no, et raha puhtas sai, pühä jo tulõmah, piät iks kraamma.

A kuis jõululavva pääle tsiapraati ka saa, ku tsiakasvataja kinnimajja pandas ja lihonigu jupsva, om mõtlõmisõ kotus.

Muda Mari pajatusõ2017-12-19T13:02:38+02:00

Nii unõh ku ilmuisi

2017. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ võidujutt

 
Oll’ aasta 1990, ku ma üte üüse näi unõh, kuis ma lätsi Niitsikulõ surnuaida ummi vanavanõmbidõ haudu säädmä. Surnuaia asõmõl oll’ suur valgõ lammõ katusõga hoonõ. Astõ ussõst sisse ja näi, et kõik koolnu olliva sängeh, säändsiteh reformsängeh, kõllatsidõ otsõga, nigu vanastõ iks olliva. Kõigilõ koolnutõlõ olliva valgõ lina üle tõmmatu ja ma naksi säält noidõ siäst umma vanaimmä otsma. Ruumist läts’ edesi pall’o ussi. Mõnõ olliva korgõmba, tõõsõ madalamba. Tuust edimädsest ruumist ma umma vanaimmä es lövvä.

Äkki läts’ määnegi uss vallalõ ja mu mano juusk’ terve trobikund latsi. Oll’ nii põlvõpikkuisi ku ka jo veidü vanõmbit. Kõigil näil olliva ütesugumadsõ, põlvini küündüvä valgõ hammõ säläh. Näi noidõ siäh umma tütärd, haari tä üskä, olli kuri ja pahandi, mis tä ummõtõ siin tege. Kuimuudu tä siiä sai? Marss õkva kodo! Es lasõ last inämb üsäst maahagi. Joosi, nigu jala võtsõva, huunõst vällä. Tuupääle hiitü esi unõst üles. Ja ega mul uni inämb es tulõki. Olli kimmäs, et hääd ei saa sääne asi tähendä, ja mõtli, et kae latsõlõ hoolõga perrä. Ei lasõ tedä ka kellelgi tõsõl hoita. Tütär oll’ tuudaigu neläaastanõ.

Nii lätsivägi kats päivä, ku uma tüü jäivä tegemäldä ja ma nigu närvihaigõ kõik aig tütre ümbre olli.

Kolmandal pääväl lätsimi kõgõ perrega surnuaida minemä. Mi man elli todaaigu üts vanainemine, kes ka üteh tahtsõ tulla. Tä võtt’ limonaadipudõliga vii üteh, et sis ei piä lille valamisõ jaos järve viirde vett otsma minemä ja saa kipõmbalõ tagasi. Timä istõ mu latsiga taadõ, miis istõ kõrvalõ ja ma istõ uhkõlõ autoruuli. Ma käve todaaigu autokoolih. Lupõ mul viil es olõ, a praktikat oll’ vaia ja nii alosti sõitu. Olli saanu paar kilomeetrit sõita, ku latsõ naksiva rüükmä, et kitsõ, kitsõ. Miis kinnit’ viil takast, et oeh, ku pall’o, ja käske latsil lugõma naada, ku pall’o om. Poig oll’ aasta vanõmb ja mõistsõ numbrit lukõ külh. Ma naksi kah kõrvalõ vahtma, a sis näi, et massin oll’ pia kraavi perve pääl.

Tei rooliga äkilidse liigutusõ, et õigõ kotusõ pääle tagasi saia. Ütekõrraga es saa inämb arvu, mis mehel, kes mu kõrval istõ, hädä om. Täl oll’ sälg mu poolõ ja poolõst kihäst oll’ üle auto sälätoe hinnäst taadõ painutanu. Käsi oll’ kah istmõ sälätoe takah. Sis kuuli tä röögätüst, et piä õkva auto kinni. Ja sis kuuldsõ ka latsõ rüükmist.

Ma es saa esi midägi arvu. Joosi ümbre auto latsõ mano. Pilt, mis ma näie, oll’ sääne, midä ma looda, et kunagi inämb nägemä ei piä. Latsõ pää rippu auto tagomadsõ tsõõri vasta, pikä hiusõ küündü tii pääle ja nätä oll’, et käsi oll’ asfalti pite lohisõnu ja oll’ verine. Miis hoitsõ üte käega kinni latsõ kleidihannast.

Tull’ vällä, et latsõ käsi oll’ olnu ussõlingi küleh. Ku ma rooliga äkilidse liigutusõ tei, läts’ uss vallalõ. Miis oll’ arvu saanu, mis juhtu, jõudsõ hinnäst ümbre käändä ja sai latsõ kleidihannast viimätsel minotil kinni haarda.

Õnnõs es olõ pääh haavu. Vesi, mis üteh oll’ võet, kullu õkva mar’as är. Käänimi massinal otsa ümbre ja tullimi kodo tagasi. Ma inämb rooli taadõ es tükü.

Olõ seo luu pääle pall’o kõrdo mõtõlnu ja pruuvnu unõnäko ja õnnõlikku õnnõtust kokko säädä. Usu, et maailm mi ümbre om iks väega keerolinõ ja mi ei saaki kõgõst arvo. Mis om ette määrät, tuu tulõ ja tollõ vasta ei saa.

Kiviti Kadri


Koha Priidu tsehkendüs.

Nii unõh ku ilmuisi2017-12-19T13:01:56+02:00

Suun plahvatanu muna

Õks juhtus. Üten restoranin pakuti kundõlõ kipõnküdsäjän lämmistedüt munna. A muna võtt’ kätte ja plahvat’ kundõ suun ja tsurksõ täl kuulmisõ är. Kundõ, nigu vällämaal kombõs, läts’ restorani vasta kohtuhe.

Tetti uuringu, tiidläse uurõ ja puurõ asja ja löüdse, et statistilidsõlt om tõtõstõ väiku võimalus, et muna suun plahvatas, ja et kipõnküdsäjän lämmistedü muna suuhtõtopminõ om nigu munaruleti mängmine.

Tiidläse püüdvä kõgõst arvo saia. Kuis tuu Higgsi boson hingäs, om ilmaruumin toda tummõtainõt vai ei, kuis aigruumi painuta, et hirmaigladsõst valgusõ kiirusõst olnu küländ, et kaugin galaktikin külän kävvü. Kõiki tiidläisi ei saa kvantarvutiid kokko pandma palgada, mõni piät jäämä sis õgalõütele arvo saia asjo mano, kaema, et lihtsä inemise hinnäst kuumõ munnõ ja muu säändsega õhku es lasknu.

Om sääne ütlemine, et jutt keerel’ nigu kuum kardokas suun. No või munaäpärdüse päält üte ütelüse mano tetä. Näütes. Küsümine, kas ti olõti umma ammõtit kur’astõ är pruukinu ja umalõ tõõsõlõpoolõlõ tsiatoetust määränü, keerel’ majandus- ja taristuministril Simsonil mõnõ sekondi suun nigu kuum kardokas. Sõs plahvat’ ministri suun kipõnküdsäjän lämmäs aet muna: «Mu tõõnõpuul Soormi Teet ei olõ sentigi toetust saanu. Mitte sentigi.»

Kiilt tulõ kujondidõ ja ütelüisiga rikkambas tetä. Parhilla saasi ilosahe üldä, et Rehvormieräkunna tasadsõ esimehe Pevkuri Hanno suuhtõ eräkunna puult pant muna valijidõ pettumusõs es plahvatagi. Timä arvatav perrätulõja Kallasõ Kaja ei paistu ülepää muna suunhoitjat tüüpi, täl om esiolõmist, et lämmasaet muna ka alla neeldä, ku vaia piäs olõma.

Neo olli lihtsäle näute, kuis kiilt parõmbahe pruuki. Ja kuis tiidüst keele edesiminegi jaos är pruuki. Olkõ ausa – tiidüstüüst, mille järeldüs om, et kuuma muna suuhtõ pandmisõl või jamas minnä, jääs täämäbdsel pääväl ütsindä veitüs. Seeni ku üte tiidläse munnõ veerütäse, tüütäse tõsõ joba tehisintellekti kallal.

Kunstmõistus om joba peris elo, mis opsõ esi nelä tunniga malõmängu selges ja sai jako maailma kõgõ parõmbast malõprogrammist Stockfish. 100 mängu joosul es saa Stockfish mitte ainumatki võitu.
Ma mõtlõ, et 10–15 aasta peräst või riigikogo ja ministri vallalõ laskõ ja kunstmõistusõ asõmõlõ panda. Kunstmõistus ei nakka hindäle munnõ suuhtõ topma, ja võimalus, et tä koton sängü kaudu tsiakasvatusõga köüdüssen om, om kah väega väiku.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
tiidüshuvilinõ

 

 

Suun plahvatanu muna2017-12-19T12:58:54+02:00

Haanimehe suusõga vahtsõhõ aastahe

Seo Hollo Alfredi tettü pildi pääl om Misso valla Korgõssaarõ külä taloperemiis Oleski Paul umatettüisi haanimehe suusõga.

Haanimehel olli esierälidse nüürega laja suusa, üte säändse omma ka Võromaa muusõumin nätä. Neo olli hariligõst suusõst tsipa lühembä ja laemba. Suusanõnno seen olli mulgu ja sinnä mulku oll’ köüdet linadsõ kabla üts ots. Noidõ kapluga sai suusõ juhti, niisama joosõ-s suus mäest alla, ku juhtu jalast tulõma. Ja ku suusa jalan es olõ, es piä näid kangli all vidämä, näid sai nigu riikeist perän vitä. Näide pääle sai mõnikõrd ka jahisaaki panda.

2003. aastagal pakuti Võromaa talvõ vallategemisel Haani suusastaadioni man aokiränikõlõ haanimehe suusõga sõitmist. Nuu tahtsõ olla sama kõva mehe nigu vanastõ haanimehe ja es võta suusakeppe. A õigõ pia olli paar tükkü tagasi ja palssi iks keppe kah. Mäest alla oll’ keppeldä hää sõita, a mäest üles rassõ.

Soovi kõigilõ vana pildi huviliidsilõ ilosat, lumist ja suusalist jõuluaigu!

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Haanimehe suusõga vahtsõhõ aastahe2017-12-19T12:57:27+02:00

Talsipühi aigu om päiv umah pesäh

Talsipühi algas nelläpääväl, jõulukuu 21. pääväl, ja suuri pühhi peetäs jõulukuu 25. pääväni.

Talsipühi päävä omma aasta kõõ lühkumpa ja pümmempä. Päiv om uma pesäh. Üts aotsõõr om lõpnu ja õkva luvvas vahtsõnõ alostus.

Kodo ja inemise miilde luvvas talvinõ rahu. Tuust, miä sa nüüt tiit vai tegemäldä jätät, saa alostusõ vahtsõ aastatsõõri õnnistuminõ. Kodo kutsutas tarkust, õnnõ ja küllust luuma kadunukõisi henge.

Talsipühi (21.12) hummogu tulõ varra heränedä ja ummi huunid peripäivä tennämä minnä. Hüdsega võit väreti pääle, väläussi pääle, kao pääle ja muialõ tähtsile kotussilõ kraapi kaitsõs katsakanna vai Andrese risti (☓ – Andrese rist), köütä madaraverevit villatsit langu.

Hummogupoolõ kraamitas elämine, puhastõdas ruumi kadajasuidsu ja soolaga, kraabitas aknõlaudu pääle hõpõvalgõt. Nüüdsel aol tuvvas tarrõ kuus. Ilos ja hää um õnnõ kaitsõs tetä olõst vai ruust hää tetä krässe ja kodaridõga tsõõrõ. Olgi tuudi vanastõ tarrõ, et hengil olõs talsipühi aigu tarõh hää, pehme ja vaganõ olla.

Puhtah tarõh keedetäs ja küdsetäs pühhirua: verivorst, tsiapää, leib ja kapsta. Katõtas laud ja süvväs säidse kõrda. Kõik tuu pühhiaig hoiõtas üüse tarõh valgust, laud katõtu ja leib valla lõikamalda lavva pääl. Pühiaig om rahulik, uma perrega ja vaganõ. Tüüd ei tetä, tarrõ tohe ei inämb pühki (pühit jõukusõ majast vällä). Egä asi om uma kotussõ pääl.

Kõik lainadu as’a omma vaia kodo tagasi saia ja är klaari ka raha- ja muu võla.

Pühiaigu käütäs kalmuaiah, palotõdas kündlit, a pall’o tähtsämp om toimõtuisi ja juttõ sisse köütä inemiisi inne meid. Köüdüsse omma kimmä, ku aost aigu lätt edesi tiidüs ja tego. Pernaasõ kraamva, küdsäse leibä ja valassõ vorstitsõõrõ. Sausannah savvutõdas lihha. Peremehe käävä tsõõri ümbre maiõ ja mõtsu, tennäse maad, puid ja ilma. Vahtsõ aastatsõõri päävä ja tegemise saava käänüao tulõst ja kündlest väke.

Sann kütetäs 24. jõulukuu pääväl nii, et valgõh saa sanna mintüs. Kütmises tulõ võtta säidse esi puud ja silmämõsuvesi tulõ tuvva lättest. Mi perreh om talsipühi sannah olnu egälütel uma lõhmusõviht. Lõhmus om pühä puu ja vihta tetäs lõhmussidõ häitsemise aigu eräle talsipühi sanna jaos. Pühisanna kutsumi kalli kadunukõsõ, jätämi näile viha, seebi ja silmämõsuvii. Sausanna lepälõunõh saa puhtas iho ja miil. Ijämulk mõsk maaha kõik, millel om aig minnä.

Pühi lõpõtusõs tetäs orgo tuli. Kõnnitas peripäivä ümbre tulõ, et pääväle jõudu anda. Tulõn palotõdas vana sannaviha, tarõn olnu olõ, krässi ja muu ohutisõ. Tulõ veeren istutas ja kaias, miä uus aastatsõõr perrele tuu.

Egäst mõttõst, egäst sõnast niika egäst teost vai tegemäldä jätmisest jääs perrä vägi.

Aotsõõr veerüs aostaigu a inemise vägi om köüdüssih mõttih.

Talsipühi omma rikka söögi, perrega kuun olõmisõ, laulmisõ, mõtõlusõ ja kündlide palotamisõ pühi.

Puhtit mõttit!

Veeroja Eda
Mooska talo pernaanõ

Talsipühi aigu om päiv umah pesäh2017-12-19T13:04:36+02:00

Aoluku mõotanu võrokõnõ

Ildaaigu ilmu raamat maailma aoluku kõgõ inämb mõotanu võrokõsõst. Et tä tuu man umbõ pall’o võlssõ ja et sa timäst midägi kuulnu olõ-õi, tähendä-ei midägi – prohvõti olõki-õi kuulsa umal maal.

1869. aastal Veriora lähkül sündünü Sibula Jaan saigi tuntus hoobis Ameerikan Ivan Narodny nime all ja Eestin olõ-õi timmä seeniaoni hinnatu. A olõs pidänü, kasvai tuu iist, et Jaan-Ivan sutsõ suurõ lumbi takast olla umajago «süüdü» ka vabadussõa võidun. Tuu om fakt ja tuu ja muu kotsilõ saa innekidse tehnikaülikooli dotsendi Kitveli Toivo raamatust lukõ.

Toivo Kitvel «Kolm nime – üks mees».
Külim 2017

Narodny-Sibul oll’ Õpetatud Eesti Seltsi liigõ, perimüsekorjaja, aokiränik (aliasõga Jaan Talune) ja luulõtaja, kink värsi ilmu kõrvu Koidula ummiga. Tä oll’ taimõtoitlanõ, karskusseltse asutaja, rahavõltsja, kinnimaja klient ja ullimaja patsient, vägivallatu võitlusõ iistkõnõlõja, revolutsionäär, pagulanõ, moralist, esoteerik, ingliskiilne ulmõkiränik, dramaturg, muusiga- ja kunstikriitik (timä kirotuisi tsiteeritäs Ameerikan täämbädseni), mitmõnaasõpidäjä, aatõmiis, Eesti patrioot, geniaalnõ võlssja ja samal aol väega tagasihoitlik inemene. Narodny käve muu hulgan läbi Lenini, Stalini, Maksim Gorki, Lev Tolstoi, Mark Twaini, Nikolai Roerichi ja väega pall’odõ tõisi maailma näko kujondanu inemiisiga, ja tuu om kah fakt, mitte vällä mõtõld asi. Lisas oll’ Narodny umast aost päält saa aasta iin, ku tä soovit’ Eestil Saarõmaalõ Ameerika sõaväebaasi laskõ, a tuu iist naarti tä vällä. Pia oll’gi 1939. aasta fiasko käen, täämbädses omma NATO üksusõ Eestin ja lää-ei kohegi.

Ma olõ esi kah tuud Narodnyt uurnu ja ai salastatusõ alt vallalõ timä ja Eesti Ameerika saatkunna ja Eesti valitsusõ kirävahetusõ, kost tulõ vällä, et tä oll’ viil 1939. aastal Ameerikan võro kiilt kõnõlnu. 19. saandi lõpun Eesti aolehtile, päämidselt Olevikulõ, kirot’ Jaan ka võrokeelitsit nalju ja juttõ, näütüses «Kuotsli külä Hõkla äpärdüs», kon pilgati viinajuumist. Inglüse keelen kirotõdust ilokirändusest om eesti kiilde täämbädses jõudnu õnnõ kats novelli ja ka kodomaal ilmunu olõs viil vaia arhiivest kokko kor’ada. Õnnõs saa Kitveli raamatust hääd juhatust.

Raamat kihotas läbi aoluu väega kimma huuga, a säält saa ka hulka lisatiidmiisi. Tulõ vällä, et viil saa aasta iist arvati soomõugrilasõ olõvat rassilidsõlt mongoli ja näütüses Mississippi osariigin es tohtnu eestläne tuuperäst valgõ inemisega paari minnä. Kimmäle om väega tähtsä ka kuulsa psühhiaatri Cesare Lombroso avastus, et suurmehe välläheide om hariligu inemise umaga võrrõldõn tõistpite keerun.

Raamadu edimädsen otsan om ka pall’o Veriora, Võro ja Võromaa aoluku, esieränis muidoki Sibulidõ võimsa suguvõsa perrä, ja kõik tuu om pantu meisterlikult globaalsõhe konteksti.

Ilvesse Aapo


Seo pildi mano om seletüses kirotõt: Ivan Narodny, innembi Sibul, Jaan – aokiränik ja kiränik New Yorgin. Pilt om peri Eesti kirändüsmuusõumi Eesti kultuuriluulidsõ arhiivi fotokogost, (EKLA, A-1:983)

Aoluku mõotanu võrokõnõ2017-12-19T12:50:12+02:00

Rumeeniä raport

Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

5. kiri. Kolm valgõpääd

Kolm blondi jalutasõ restoraani. Kõiki tühju laudu pääl om silt «Reserveeritü». Kats valgõpääd mõista-i lukõ ja tuuperäst näide miil kurvas ei lää. Kolmas käänd küsüvä pilgu kõgõ ligembä ettekandja poolõ ja… Tan ei tulõ blondianõktoodi jaos paslikku puänti.

Asi klaarus hariligult nii, et kõik ettekandja sulasõ nigu ijätüs kuumal suvõpääväl ja juhatasõ kolmigu laja naaratusõga lauda. Esieränis neo kats blondi, kiä lukõ-kirota mõista-i, omma paikligõ jaos nii vastapandamalda nunño, et oldas valmis peris pallo näide jaos tegemä.

Sääne om põâamaa miihi elo Rumeeniän. Valgõpää olõmi loomuligult ma ja mu kats poiga. Lämmäle võeta ei meid vasta mitte õnnõ söögikotussin, a egäl puul, kon ümbre liigumi. Helle pääga latsi om tan tõtõst veidü ja säändside lumivalgidõ tsäropäiega põnnõ arvada rohkõmb olõki-i. Seo tõmbas tähelepannu ja kink meile hulga naaratuisi. Kõgõ suurõmb vaih Eestiga, kon kah latsi pääle väega hää pilguga kaias, om seo, et mehe ei häbendä tan ummi tundit vällä näüdädä. Turskõ mehepoja ei häbendä üteldä: kae, määndse nunño! Ei olõ harva juhtumisõ, kon poissõ võetas üskä, näile pakutas magusat jne.

Ka tüütegemise man tulõ silmä paistva hiusõvärv kasus. Inemiisile om väega lihtsä miilde jäiä ja ku olõt kõrd joba tutvas saanu, sis tuu tutvus ei kao kipõstõ vahtsidõ ja huvitavampi varjo. Tutvas saia om esihindäst kah lihtsämb. Ildaaigu sai kokko üte suurõ ettevõttõ naistõrahvast juhiga. Timä edimädse sõna päält teretämist olli: «Tiiät, kuis ma olõ su pääle kadõ! Ma piä säändse hiusõvärvi saamises hulga aigu ja rahha kulutama.» Pääle säänest alostust olï kerge ka tüüasjo arota.

Seo kõik tähendäs õnnõ ütte: eesti miis om põnnõv ja eksootilinõ!

Craciun fericit!*

* «Häid jõulõ!» rumeeniä keeli.

Rumeeniä raport2017-12-19T12:44:31+02:00

Mõnõ juttõ hindajidõ tähelepandmisõ

Timahavadsõ jutuvõistlusõ juttõ loiva ja hindsi Harju Ülle, Kahro Marek, Kama Kaido, Koha Priit, Kõivupuu Marju, Säinasti Ene ja Valpri Valdo. Tan omma mõnõ hindajidõ tähelepandmisõ timahavatsidõ juttõ kotsilõ.

* * *

Juttõ om vanast aost pääle kõnõldu tuujaos, et ummi tarkuisi ja läbielämiisi tõisiga jaka. Ku om juhtunu määnegi hallõmb lugu, saat tuu süäme päält är. Ku om nall’akas juhtuminõ, lasõt tõisil kah naarda. Tark jutt tege egäüte tsipa targõmbas.

Hää, et mi inemiisil jakkus iks jutulanga. Inämb kirutõdas tuust, midä uma pini, kass, tsiga vai lehm om kõrda saatnu, mis tohtri man om juhtunu, kuis kolhoosin vai Vinne sõaväen elu käve. Säändsit vana ao juttõ om musugutsõl noorõmbal jorsil väega põnnõv lukõ. Mi siän om viil ka noid, kiä mäletase sõaaigu. Neo mälestüse omma küländki esimuudu ja midä aig edesi, toda inämb omma naa väärt.

Uman keelen juttõ lukõn tulõ õkva keväjä tunnõ pääle. Neo väiku jutu omma nigu võidlilli siimne, midä kirutaja hindä ette lakja puhk ja mis sõs kavvõmbalõ, kohegi muialõ lindlõsõ. Sääl saava naist jälki vahtsõ kõlladsõ häitsme, tõisilõ kaia ja kor’ada. Rõõmu ku pall’u!

Kahro Marek

Es olõ üttegi tõisist pall’o kõvõmbat juttu. Väega kehväkeisi oll’ kah veidü.

Paigajuttõ, kotussidõga köüdetüid pajatuisi es jää väega silmä. Timahava tundu mullõ, et häste olli kirja pantu rahvaluulõ arhiivi puult välläpakutu teema, tõispuulsusõ jutu. A kõrralikkõ juttõ tull’ seokõrd ka teemadõl, mis kunagi varramaba omma olnu – savvusann, piimäpukk. Nii et ooda tõsõ ilma ja vanarahva uskmiisi juttõ edespite kah.

Maolda nal’a kiskmist vast ei olõ rohkõmb vaia. Las noid mõtlõs vällä Uma Lehe päätoimõndaja esi.

Valpri Valdo

Seo aasta jäi silmä pall’o häid juttõ vanõmba ao elost. Kuis pulma tõõsõl pääväl olti vai kuis märti joosti vai kuis eläjitega egäsugumaidsi toimingit tetti…

Säändsit asju võissi rohkõmp kirja panda. Noid inemisi nakkas vähäs jäämä, kiä viil säänest maaello mälehtäse. Ma kitä kõiki kirotajit, kiä võtiva tuu tüü ette.

Säinasti Ene

Jäi miilde pall’o juttõ, miä naksiva pääle väega põnõvalt ja pall’olubavalt, a ku lugu edesi läts’, kattõ sisu kuigi är ja lõpun es saaki arvo, midä kirotaja om tahtnu kirja panda. Tuu tekk’ hindamisõ muiduki lihtsambas. Silmä jäi viis-kuus luku, miä mu arvamisõ perrä tõisist kimmähe parõmba olli. Väega miildü luu, kon peris elo ja unõnäo elo olli põnõvalt kokko kirotõdu. Üts maolda nali Krabi kandist oll’ ka väega hää, a ma pelgä, et tuu trükümusta ei kannata.

Koha Priit

Mõnõ juttõ hindajidõ tähelepandmisõ2017-12-19T12:41:44+02:00

Timahavanõ jutuvõistlus: 100 vahtsõt juttu 46 kirotajalt

Seos aastas om Uma Lehe jutuvõistlus läbi. Kokko tull΄võistlusõlõ 100 juttu, kirotajit oll΄46. Jutuvõistlusõ tulõmusõ:

I kotus: Kiviti Kadri, jutt «Nii unõh ku ilmuisi».

II kotus: Silla Silver, jutt «Merevaigutütrik». Lisas kroonujutu eräpreemiä, jutt «Ma lasõ su maha, raisk!»

III-IV kotus: Valpri Liina, jutt «Tsohkatadõn üle tarõpõrmanda». Jutt sai ka latsõpõlvõmälestüse jutu eräpreemiä.

Katõgooria võitja

III-IV kotus, Kindma Maimu, jutt «Aga papa oll’ jo siin!». Jutt võitsõ ka katõgooria «Tervüisi tõõsõst ilmast».

Katõgooria «Lugu, midä periselt es juhtu», võidujutt Raudkatsi Ene «Lugu, midä es juhtu!»

Katõgooria «Maolda nali», võidujutt Jaaksoni Eve «Kas õnnõ üits kõrd ka lugõ?»

Katõgooria «Periselt elon juhtunu nal’alinõ lugu», võidujutt Niklusõ Mare «Tsiga jäävangin».

Eräpreemiä

• Lämmä süämega kirotõt hää eläjäjutu eräpreemiä – Antoni Annika, jutt «Häste lõppõnu jõulutsukõlus».
• Rehepapijutu preemia – Orassoni Rael-Adiina, jutt «Rossin 2».
• Latsõpõlvõjutu eräpreemiä – Reiliku Kalev, jutt «Tagunu lasku».
• Eräpreemiä ilosa võrokeelidse sõna – perrätohtõrdus – tarvitamisõ iist – Karu Jaak, jutt «Kokkosaaminõ ortupeediga».
• Perimüskultuurijutu eräpreemiä – Liira Singa, jutt «Hädäh märdisantõga».
• Eläjäjutu eräpreemiä – Patte Maimu, jutt «Näänü».
• Ahistamisjutu eräpreemia – Zilmeri Hele, jutt «Kuis sõbra nõu perrä talitadõn puhada saa».
• Aiandusõ eräpreemiä – Kuslapuu Kaisa, jutt «Minevädse suvõ viimne reliikvia».
• Eräpreemiä „Aigu om“ – Väljandu Ellen, jutt «Ega tüü jänes olõ-õi!».
• Meditsiinijutu eräpreemiä – Prisko Mart, jutt «Kõõks».
• Meelekimmüse eräpreemiä – Raudheina Liilika, jutt «Mi perre televiisorilugu»
• Tüüotsmise loo eräpreemiä – Õkva Margit, jutt «1744».
• Hää perimüsjutu preemiä – Alopi Ene, jutt «Sällämõskmisõst».
• Tõõsõ ilma jutu eräpreemiä – Nahkuri Liidia, jutt «Salaperäne pästjä».

Hää jutu preemiä

• Linderi Kaja «Taksosõit Tal’nah»
• Panga Milvi «Oi, määne häbü!»
• Nõlvaku Kaie «Sugulanõ käve tõsõlt puult tagasi»
• Metsa Sirje «Mino turvakodo»; Aidma Hele «Mis tõsõn ilman sünnüs»
• Pärnaste Leida «Midä arvata vaimujuttõst?»
• Juhkami Tiiu «Mustlasõ ettekuulutus»
• Johansoni Madis «Mullika sõit kokkoostu PAZ bussiga»
• Vaiksaarõ Tõnu «Varõs vaga linnukõnõ»
• Oleski Villem «Kõrralik keretäüs»
• Puderzelli Linda «Pidolõkäük Talinahe»
• Kolodinskaja Külli «Kiusaminõ kanakar’an»
• Plumanni Kaja-Riina «Kura puul ja hüvä puul»
• Tammõ Aili «Jumala liha» ja «Unõhtamalda kokkosaaminõ».

Tennämi: Kure Hilja, Mägi Meinhard, Seimi Lea, Holstingu Jannu, Läti Vaike, Musta Riivo, Asbergi Eha, Riitsaarõ Laine, Laanekivi Õie, Kala Hardi, Lillemetsa Arne.

Timahavanõ jutuvõistlus: 100 vahtsõt juttu 46 kirotajalt2017-12-19T12:23:29+02:00
Go to Top