Tossu Tilda pajatusõ

Küläjutt

Võromaa naanõ sõitsõ seo sügüse Tartomaalõ tädilatsilõ küllä. Kõnõldi perreuudissit ja ku nuu kõnõldu olli, jõudsõ järg küläjuttõ kätte.

Täditütär võtt’ jutus katõ kõvast topkasõbrast külämehe läbielämise palokil käümisest. Mõtsa tuu kotussõ pääle, kon mar’a kasvi, oll’ uma puultõist kilomeetrit. Vet sõbrakõsõ teridi pikä tii pääl pudõlikõsõst umma väsünüt vaimu.

Mõtsa jõudõn naksi nä hoolõga mar’apuhmõ puistama. A oh hädä ja õnnõtus! Ütte sõpra pand’ siug, kelle hääd ärolõmist puhma seen mar’akorjaja essüt’. Sis oll’ märgotamist, kuis kipõlt mõtsast vällä saasi. Pääleki, viina tarvitanu miis või-olla ei saa hiitümisega millestki arvo…

Täditütre jutu vaihõlõ tsusas’ tädipoig, kes om tunnõt krutskimiis: «Ega tä targa pääga kah ei olõs mõtsast vällä mõistnu minnä!»

Miihil olli mobiili karmanin, niimuudu sai kipõtohtri kutsu. A mõtsatii oll’ väega hõel ja massinaga mano es päse.

Pästeammõt vei mehe kanniraamiga mõtsast vällä ja and’ tohtrilõ üle. Salvada saanulõ mehele anti paiga pääl api ja peräkõrd viidi üten ülekaemisõs.

«Suur ülekohus! Huss jäi jo ilma abilda, olkõgi et tä sai viinast kihvtitüse, ku joodikut salvas’,» porisi tädipoig pahatsõlõ.

Maolda nali

Nali vinne keelen

Mõnikõrd, ku kõnõldas nal’alugusiid, lätt kõnõlõja üle mõnõ muu keele pääle. Ka seo lugu tasus vinne kiilde ümbre panda, muidu ei olõ taaga suurt midägi tetä.

Kõlistas miis umalõ valgõ pääga naasõlõ:

«Kon sa olõt?»

«Ma olõ Nooren (в норе)

«Mis kuradi Nooren?»

«Noh, tollõn auton, mille sa mullõ ostit.»

«Ullikõnõ, mitte Noore, a Renoo. Hää viil, et ma sulle Pežood es osta!»

Mõro meele nätäl

Kuuli raadiost, et pääle om naanu mõro keele nätäl. Ma lätsi piigli ette, ai keele vällä ja kai iks ütelt puult ja tõõsõlt puult. A es näe midägi esierälist. Hummogu jõi külh mõrro kohvi, a sei makõt kuuki mano ja es saa arvugi, et kiil mõro olõs.

Nä olõs võinu vällä hõigada innembä mõro meele nädäli. Miil lätt iks mõros külh, ku viimätsel aol raadiot kullõt. Mõnõlõ kõnõlõjalõ om jummal andnu külh ammõdi, a om jätnü mõistusõ andmada.

Tuu pääle lätt miil mõros mitte õnnõ egä nätäl, a jo egä päiv.

Muda Mari

Raha hoitmisõst

Ku ollimi latsõ, sõs peimi iks vanõmbidõ inemiisi kombit, nigu märdi- ja katrisandin käümine.

Külä latsõ tulli iks inne kokko ja sis mõtõldi täpsele, midä tetä, ku sisse kutsutas. Tandsõmi tsõõrimängu, kaara-jaani ja küssemi pererahva käest mõistatuisi.

Anti kompvekke, piskviite, ubinit, rahha. Ku ollimi väsünü ja lätsimi kodo, sõs tulli saadu as’a ja raha kopka päält är jaka. Muidogi oll’ hää miil, et sait uma raha – ostat õkva, midä tahat.

Tsolko kuuli lätsit, sääl oll’ ka puut, koh tull’ raha õkva är kuluta. Ostsõmi sõs karbiga hernekommõ ja saiapätsi kõrvalõ, putõl limmonaati kah viil. Nii mõni päiv ja rahakõnõ oll’gi otsan.

A tull’ järgmäne aasta, iks vaia santi minnä, ja mintigi. Käüti är ja jälleki kraami ja raha jagaminõ, koh tull’ vällä suur ime, millest ma tahtsõgi kirota. Mino veli Oleski Lembit ütel’ kõva helüga, et täl om mineväaastanõ sandin käümise raha alalõ hoitu. Tuud mi muidogi es taha usku, a sõs tõi tä vällä üte vana rahakoti, kost näüdäs’, et oll’ jah alalõ, õkva kopka päält, aasta aigu hoitu sandiraha. Veli ütel’, et no pand seo raha kah mano ja nakkas rahha kogoma.

A ku mi kompvekke ja saia ostimi, iks andsõmi velele kah. Veli mugu kogosi joba noorõlt rahha ja om kõgõ olnu kitsi umma rahakotti tuulutama, a mõist iks olla külh. Koonõr, üteldäs õkva võro keelen vällä. A tõnõ vanasõna om kah: kes kopkast ei korja, tuu rublat ei saa.

Riitsaarõ Lainõ


Koha Priidu tsehkendüs

Pilvi vaihõl paistus päiv

Ütiskunnan omma õnnõ kurva uudissõ ja säändsel juhul tulõ kultuuri- ja meelelahutustüüstüsel esieränis kõvva vaiva nätä. Riiken nigu Põh’a-Korea, Vinnemaa, Kasahstan jne, om taast as’ast joba ammu arvo saadu.

Näütüses ei olõ depressioonin inemiisile mõistlik kehvä ilma lubada. Ka kõgõ hullõmba taivapasa man mass lubada sõitjidõ pilviga ilma ja külmä süämega kolm-neli kraati lämmind mano panda.

Halvast uudissõst tulõ tetä plussmärgiga teedääandminõ. Ka kõgõ halvõmbast saa midägi parõmbat tetä. Minkjaos inemiisi üte Vabahusõ platsi pääl maaha lastu haigõga kurvas tetä, ku saasi kirota lühkü uudissõ, pall’o meil ütiskunnan haigit maaha laskmalda jäi. Ku korvist satas üts mustik vällä, om küsümüs, kas sa kirotat artikli mustkast vai korvitävvest.

Noorõ inemise kaosõ, külmäse är, et tulõ kunagi kodo… Mille ti meile säänest kurba teedüst annati? Kirotagõ pagolaisist, egä päiv, et poolõ siiätuudu omma jälgi jätmäldä kaonu ja kiäki ei olõ ütegi peräst helikoptõrit üles nõstnu. Mis saami kergembä süämega tüüd tetä ja massõ massa.

Inemiisile ei olõ olõmanolõmisõ jaos leibä vaia, inemiisile avitas luutmisõst. Ei olõ vaia kirota uudist, mille kõgõ jaos haigõkassal rahha es jakku. Mittejakkumisõ või nimmada kokkohoitmisõs tähtside asjo nimel. Ja siiä kõrvalõ ei passi uudis, et haigõkassa vahtsõnõ juht jäi pikä nõnaga nõuhtõ 7800eurodsõ palga ja egäkuist 700eurodsõ uma auto tarvitamisõs mõtõldu lisarahaga. Kirotagõ haigõkassa juhi rassõst latsõpõlvõst. Või-olla täl om mõni autoõnnõtus olnu? Vai vähämbält psoriaas vai jalasiin.

Ku ti näütäti muutumissaatõn 64aastast Elvet, kelle vällänägemist muudõti 20 aastat noorõmbas, sõs rohkõmb luutust täüs olnu tuu, ku ti tuuti umma saatõhe 20 aastat tagasi är koolnu vanaprovva ja tiiti tä kaejidõ iin 20 aastat noorõmbas. Ei tundugi nii võimalda, ku mõtlõma naada…

Ku ti tuuti aokirändüste naasõ, kedä pääministri kiusas’ ja kiä ütles, et tälle es miildü, sõs toogõ õkva ka pääministri, kiä ütles, et saa ohvrist arvo, selle et tälle hindäle naas’ asi pehmehe üldä väega vasta.

Luutus om nii leevä ku tsukru asõmõl, tuud viimäst ei või inemiisi käest är võtta. Tiidüsuudissidõ jao piäs olõma täüs sõnomit, et ummõhtõ löüti vähäruuh, miä periselt avitas, ja ku eläjide pääl om tuu ruuh är proomitu, sis õigõ pia saa naada inemiisi tohtõrdama. Sõs panda sotsiaalmeediähe pilte vähäst terves saanuist hobõsist.

Mille sa kirotat uudissõ, et ehitüsfirman X sattõ kolm tüümiist tellingide päält alla? Kiroda, et matussõfirma Y sai seol pääväl kolm kõrralikku telmist. Kõkkõ saa tetä nii, et päivä pilvi vaihõlt är ei kistuta.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
trüüstjä

 

 

Pilt märklavvas

Taa pildi pääl om aoluulinõ moment: üles omma võedu Rõugõ vallavalitsusõ ja vallavolikogo liikmõ 1930.–1934. aastil.

A ku pilti ligembält uuri, tulõ vällä, et sääl seen om hulga esi suurusõn kuulimulkõ. Arvada om vahtsõ kõrra aol seod tarvitõt laskõtiirun märklehe alussõs. Mõnõ kuuli omma pildist läbi lännü (pilt om papi pääle kleebitü ja tuuperäst ei olõ kõik kuuli pildist läbi lännü, mõni om pidämä jäänü). Suurõmba kuuli omma lännü märklehest müüdä ja pildi veerele pihta saanu.

Huulmada kõgõst om seo Zopa Gustavi tett pilt täämbä viil alalõ. Ja et pildi all omma kõrraligult kirän ka ammõdinime ja ammõdimiihi nime, om seo fotodokustaat Rõugõ kandi aoluust ja viil üts näüde võõrvõimu vihast mi vasta.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

30 aastakka «Põuda ja vihma»

30 aasta müüdäminek võrokiilse näütemängu «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl» ilmumisõst tõi 26. rehekuul Kiuma rahvamajja Kõivu Madissõ ja Lõhmussõ Aivo umadsõ, külärahva ja tõsõ paigavaimust vaivadu liinast ja laanõst. Inämbüsele näist näüdäs’ kotussõvaim hinnäst seokõrd lõhna kujol.

Peräkõrd tuuperäst, et Lutsu külä tiatritegijä Rüütle Janno lugi alostusõs «Põvvast ja vihmast» ette Verdi ütekõnnõ Kähri ja Põlva kandi umast nal’alidsõst lõhnast, midä kongi muial ei olõ. «Tuud sa tunnõt õkva, ku Võro puult tulõt ja taha nii umbõs Tilsi mano jõvvat. Vai ku Tarto puult om tulõk, sis nakkas jo vast Karilatsin tundma vai Kiidjärven vai Kuurveren. Ei olõ säänest (Põlva magusat lõhna) Tarton, ei olõ Võrol, ei Pihkvan, ei Tal’nan, mis tuust kõnõlda».

Lõhmussõ Aivo (1950–2005) läsk, TÜ aokirändüse oppaja Pärli-Lõhmussõ Maarja kõnõl’ «Põvva ja vihma» sündümisest ku väega ilosast aokibõnast, ku kotussõlõ antas tähendüs tagasi timä uman keelen. Lõhmussõ Aivo näkk’ suurt vaiva, kuis saia võro kiil näütemängu elävält kirja, selle et varrampa olõ-s kiäki taan keelen näütemängu otsast lõpuni kirotanu.

«Seo teosõ geniaalsus om uma ao – 1914. aasta – jovvulidsõn kirja saamisõn korgõst filosoofiast, poliitikast nikagu ütsikinemiisi tundmiisini. Tuust aost om püvvet kinni midägi säänest, miä pia kaos, selle et kõik virtuaalnõ saa tähtsämbäs ku õkvanõ kogõmus, peris elo, peris lõhn,» kõnõl’ Pärli-Lõhmussõ Maarja.

«Põud ja vihm» näütäs, ku ehtsäle kunstiteos vahetut kogõmust edesi and. «Selle omgi luutust, et tulõva edespitegi siiä Põlva kanti lugõja ja rändäjä, kiä saava kimmüse, miä kõik om siin varrampa olnu ja tähendänü.»

Pärli-Lõhmussõ Maarja ja Lõhmussõ Aivo pojal Lauril tull’ miilde tuu, kuis nä esäga egä keväjä käve Ahja jõõ viirt piten tsirkõ kaeman ja kullõman. «Ku liinan kõnõl’ esä puhast eesti kiilt, sõs Põlva maakunna piirist üle tullõn läts’ õkva võro keele pääle üle.»

Kõivu Madissõ (1929–2014) tütrele Viialõ tulli kah kõgõ inämb latsõpõlvõst miilde Pekri talo lõhna. «Egän tarõn oll’ uma lõhn, köögist ja sahvrist kõnõlamalda. Ja tädi Elfriide oll’ ilma kõgõ mõnusamb inemine, kiä todaaigu käve pallidõ jalguga,» tulõt’ Viia miilde, vesi silmän. «Ja paksõ pannkuukõ tegi tä väega häste. Maja vastan oll’ keldri, kon olli kõgõ Elfriide tettü soolakurgi. Tõtõstõ esierälidse lõhna…»

Kiuma raamadukogo hoitja, «Põvva ja vihma» olõngi üts kõrraldaja Nõmme Maie julgust’ mälehtüisi kõnõlama ka Kiuma umaaigsõ kuulsa paigavaimu hoitja Soka Hilda (1924–2015) latsõlatsõ Liisi. «Elfriide võtsõ meid lämmält vasta nigu ummi latsi, näüdäs’ piili pääl kudamist – ütesõnaga tõistmuudu ellu. Ja Pekril oll’ hoobis tõistmuudu lõhn – vana ao hõng,» mäleht’ Liisi, kiä oll’ ka «Põvva ja vihma» telelavastusõ ülesvõtmisõ man 1994. aasta põimukuun.

«Põvva ja vihma» mäletämise-päävä teos saamisõ iist saisõ Põlva keskraamadukogo rahvas iinotsan Otsa Külliga.

Allasõ Tiia


Rüütle Janno lugõ kokkotulnuilõ ette Verdi ütekõnnõ. Parhomenko Eduardi pilt

Naisivägi musta laega saalin

Mõistaki-i üteldä, midä kuulujutu kõnõlõsõ, a võrokeeline luulõ om elon ja hää tervüse man. Tuud näüdäs΄ märdikuu alostusõ luulõõdak, kon vägevä naasõ ummi luulõtuisi ette kanni.

Märdikuu edimäne päiv. Tal’na liin, kiränige maja. Trepist om üles roninu paras saalitäüs rahvast, arvada tuuperäst, et vällä om hõigat võro keelen luulõtuisi kirotavide naisi õdak. Kirändüsõdagu päälkiri om «Istõ inemine suurtii veeren» ja üles astus säidse naist.

Häniläne

Häniläse luulõtuisin om tähtsä kotus mõtõluisil seost ja tõõsõst ilmast, inemiisi suhtist. Et om pääle naanu hengikuu, passisõ timä luulõtusõ väega kinäste luulõõdagu alostusõs.

Tä om ka süüdü tuun, et säänest õdagut peetäs: neo luulõtaja om Häniläne siiä kokko kutsnu. «Ma tahtsõ näüdädä, et võru kiil om kultuurkiil. Saa süvä mõttõga kirändüst luvva,» seletäs Häniläne.

Trummi Riina

Trummi Riina laul ummi luulõtuisi. Tä om muusigainemine ja mõist helüga egäsugutsit vigurit tetä. Nii tulõgi viilaulu sisse viivullin ja mõtsalaulu sisse mõtsakohhin.

Riina laulu mõosõ ku loits ja jääse tsipa kummitama. Seo luulõõdagu man om Trummi Riinal tähtsä kotus, laulda sis, ku üts luulõtaja uma lugõmisõ lõpõtas ja tõõnõ pääle tulõ. Niimuudu saa Trummi Riina kõgõ inämb «eetriaigu». Ja neo laulu tugõva tõisi ülesastjit.

Säinasti Ene

Säinasti Ene seletäs, et tege luulõtuisi elost mi ümbre. Kiil om Ene luulõtuisi man väega tähtsä, ka ütest sõnast või luulõtus tulla. Näütüses sõnast «häierm»:

Elo om häierm,
nii naarit sa eelä,
läbi undsõ lätsit,
ma sinno es keelä.

A õigõ pia lätt Ene uma jutu ja luulõtuisiga mõtsa. Lätt nii mõtsa är, et terve õdak inämb mõtsast vällä ei tulta.

Ene kõnõlõs, kuis tä mõtsaga kõnõlõs. Ja tund murõt, et mõts ei ütle suurt midägi vasta, puu raputasõ egä jutu pääle õnnõ pääd.

Panga Milvi

Panga Milvil om vällä tulnu terve ports eestikeelitsit latsiluulõtuisi. A niisamatõ om täl kirotõt hulk luulõtuisi võro keelen. Tä ütles, et kirotas võro keelen tuuperäst, et tä uma latsõ taad kiilt är es unõhtanu.

Väikest viisi omma Milvi luulõtusõ mälehtüse. Õks jäl puiõst, nigu mi luulõtajil kombõs, a ka eläjist, sannast ja rehetarõst saa kuulda.

Vaheri Anna-Liisa

Anna-Liisa om olnu keriguopõtaja Mulgimaal, a parhilla om tä kodomaal tagasi: tiin Võro Kuperjanovi pataljonin, om sääl kaplan.

Tä seletäs, et om küländ pall’o luulõtuisi kirotanu, a võro keelen veidü. Noidõ luulõtuisi hulgan om mõtõluisi, om koto ja maad. Luminõ kuusõpuu juusk kah läbi. Ja mälehtüse:

Iks ütel imä: «Ikk ei avita!»
Tuu minno vihast –
lats jo tahtsõ pai.
Ja õnnõ kimmält lätsivä
nu päivä, ao ja aasta.
Ma iksõ külh,
a ummõhtõgi naarda kah jo sai…

Anna-Liisa and seo õdak vällä lubahusõ: «Nakka rohkõmb võro keeleh kirotama!» Loodami, et nii ka lätt.

Kauksi Ülle

Üllega om sääne põnnõv asi, et mi jo tiiämi tedä. Olõmi kuulnu ja nännü, kuis ja midä tä lugõ. A iks egä kõrd sutt tä üllätä, nii vahtsidõ luulõtuisi ku väega põnõva ettekandmisõga.

Timä luulõtuisin om rütmi, ettekandmisõn väke. Tä kõnõlõs mõtsast ja kananahk tulõ iho pääle. Tä kõnõlõs hätist, miä üle ilma omma, ja löüd noilõ hätile näüte umast kodoküläst. Ja ku tä piaaigu räpiluuga lõpõtas, om tunnõ, nigu olõs määnestki inneolõmalda asja nätä-kuulda saanu.

Holtsi Leila

Leila om Põlvast Kähri küläst peri luulõtaja, kiä eläs Inglüsmaal ja kirotas võrokeelitsit luulõtuisi. Tä seletäs, et nuu omma laulu elost hindäst. Sääne kodomaalt ärolõk pand Leilat terävämpä nägemä ka tuud, miä kodokandin muutus. Ja jälleki jõud luulõ luudusõ, mõtsa mano:

mõtsa müügis?
talomõtsa, suurõ mõtsa
riigimõtsa

tsiuh!
lükkä müügikuulutus lehte
inämbpakminõ
riigihangõ

tsiuh!
võta ühendüst.
tsiuh!
lükkä tulõvik mõtsa maahavõtmismassinahe

tsiuh!
tühä käe
pal’as maa.

Katõ tunniga om naisivägi umilõ luulõtuisilõ-laulõlõ tsõõri pääle saanu. Võrokeeline sõna om tan umma väke näüdänü.

«Kõik esinejä olli huvitava asja vällä valinu. Hää ja mitmõnäolidsõ asja,» löüd Häniläne.

Luulõtuisi om kuultu tõtõst mitund muudu, a õdak kokko om õks selgele luudusõ poolõ kaldu. Mõts om helisnü seo õdak luulõtajidõ süämen.

Paistus, et tego ei olõ olnu õnnõ lihtsä luulõõdaguga. Või olla om seo õdak Eesti elon midägi muutnu.

Samal aol, ku võro keelen kirotava naasõ ummi luulõtuisi ette lugõva, omma Tal’na valitsõja kokko lepnü, et tsipakõsõ lastas võimu nuhuta ka rohiliidsi parteil. Tuu tähendäs, et vähembält sõnnu perrä naatas inämb huult kandma luudusõ iist. Kas või olla niimuudu, et võro naasõ omma loitsnu ummi laulõga rohilidsõ Tal’nan võimu mano?

Rahmani Jan


Kauksi Ülle ja Häniläne tõõnõtõõsõlõ autogrammi jagaman. Takanpuul ka Säinasti Ene. Rahmani Jani pilt


Kõik ülesastja üte pildi pääl. (Kuralt) Trummi Riina, Vaheri Anna-Liisa, Säinasti Ene, Kauksi Ülle, Panga Milvi, Holtsi Leila ja Häniläne. Rahmani Jani pilt

Käü Uma Lehe jutuvõistlus!

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu
Lugu, miä om olnu kas nal’alinõ, oppusõga, saatuslik vai muido ummamuudu.

2. Lugu, midä periselt es juhtu
Mõnõ luu omma tegünü inemise pää seen: nättü unõn vai määndsestki juhtunust as’ast edesi mõtõldu, kuimuudu olõs võinu olla.

3. Tervüisi tõsõst ilmast
Kas om kuigimuudu (unõn vai elon) kokko pututu kadonuga viil päält timä kuulmist. Vai om nättü midägi muud, midä hariligult peetäs ilmvõimalda luus: nättü mõnt tunti vai muud seletämäldä kujjo. Vai om mõni asi esihindäst ütest paigast tõistõ kõndnu.

4. Maolda nali
Ku meelen mõlgus mõni hää ja tsipa ull’, või-olla ka kulunu nali, sis noid või kah jutuvõistlusõlõ saata.

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit ega internetti üles pant.

Egä jutu mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr!

Oodami juttõ nikani ku 24.11.2017. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.

Üten Uma Lehe jutuvõistlusõga käü ka latsi ja nuuri võrokiilside kirätöie võistlus «Mino Võromaa». Kae ligembält: wi.ee/mino-voromaa

Rumeeniä raport

Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

2. kiri. Bună ziua!*

Parhilla, ku olõmi Bukarestin elopaiga löüdnü ja hinnäst sisse säädnü, saa rahun naada liinaello tundma opma. Bukaresti ja Kärgula elo omma küländ esisugumadsõ. Ku näütüses Kärgulast Sulbi liina jalota, või trehvädä nii, et tii pääl tulõ-i üttegi inemist vasta. Tan võit liinan terve päävä kävvü ja ku tahat, sis üü takkaotsa, a säänest hirmu ei olõ, et sul kõgõ mitund inemist õkva kõrval ei olõs.

Autit om liinan pall’o inämb ku ruumi parkmisõs. Seo pand inemiisi mudsu tüüle – parkmisõkotus löüdäs jalgtii vai muro pääl vai lihtsäle risttii nukan.

Tsõõrigu risttii omma nelärialidsõ ja laskva autit küländ häste läbi, kuigi arvosaamalda kombõl. 95% noist, kiä omma sisemädse sõiduraa pääl, käändvä tsõõri päält maaha, samal aol ku inämbüs välimädse raa pääl sõitjist sõit õkva edesi. A tuu man om Eestiga võrrõldõn üts asi tõistmuudu. Kõgõn taan edimält kõrralda paistvan tsebimisen andas tõisilõ kõik aig umast plaanist teedä. Suunatulõ, signaal ja esiki aknõst vällä küünütet käsi avitasõ autojuhel tõõnõtõõsõst arvo saia. Ei olõ vajja betoonist plokkõ ega ravvast aidu!

Metroo** om hummogu ja õdagu nii täüs, et võit piätüsen kats-kolm rongi müüdä laskõ, inne ku hinnäst vagonihe saat pressi. Ja ummõtõ sõit rongõ tipptunni aol egä kolmõ minodi takast.
Targa inemise omma ütelnü, et nikani ku midägi vahtsõt opit, püsüse halli ajuraku elon. Bukaresti kolinu maainemine või kimmäs olla, et opmist ja vahtsõ avastamist jakkus tan mitmõs aastas.

Lõpõtusõs mälumängufakt Loka Toomasõlõ. Edimädsenä maailma spordiaoluun sai naisi riistvõimlõmisõn hinde «10» Rumeeniä võimlõja Nadia Comăneci 1976. aastagal Montreali olümpiämängõl.

Mulțumesc!***

* «Tere pääväst!» rumeeniä keeli.
** Rong, miä sõit maa all.
*** «Aituma!» rumeeniä keeli.


Epleri Rain