Tossu Tilda pajatusõ

Vesi võtt jala nõrgas

Külän elli kolm lõbusat sõpra: Ruudi, Volli ja Kusti. Näile miildü viinakõist visada. A är es vao nä külh kunagi. Säändse truksa Eesti mehe.

Ütskõrd sügüse, ku kardokavõtja lõunatunni pei, olli kolm sõpra äkki kaonu. Ku tüü jäl edesi läts’, olli mehe vahtsõst platsin ja väega hään tujon.

Tüüd teivä nä tõisiga üten, a kiil suun käve kipõlt ja jala all olli nõrgavõitu. Mehe seledi, et süüdü om tuu lumbi vesi, kost nä olli joonu. Tõõsõ kardokavõtja naari ja kiti perrä. Kõik tiidse, et tuu lump oll’ viinaputõl, mille sõbra olli tühäs joonu.

A üts putõl kõvvu miihi es murra. Ja tuul ammudsõl närotsõl kolhoosiaol läts’ teno nal’amiihile tüügi lõbusambalt.

Lahutust es tulõ

Rahvakohus arot’ abielolahutusõ avaldust. Kohtunik küsse naasõ käest, mille tä ülepää joodikulõ mehele läts’. Naanõ selet’ hindä kaitsõs: «Ma sai arvu külh, et miis om egä jumala päiv pur’on. A ma mõtli sis, et täl om väega hää teenistüs, ku nii pall’o juvva saa.»

Kohus arot’ asja ja löüdse, et abiello ei lahutõda. Kohtukuludõ masminõ võtt pall’o rahha är, viina jaos jääs mehele veidü. Mine viil tiiä, vast tulõvikun nakkas tä kah suurõmbat rahha tiinmä.

Maolda nali

Ei saa rummi juvva

Om joba küländ üü, ku väsünü pidolinõ kõrtsi astus.

«Ma taha kokaga rummi juvva!»

Kõrdsimiis lätt kohegi taadõpoolõ ja tulõ pia tagasi.

«Ei saa!»

«Mille?»

«Kokk om joba kodo är lännü.»

Õnnõ uulidsa viin

Viil kuuli raadiost, et Lätist viina vidäjä omma nii pall’o rahha kokko saanu, et omma no naanu tugõma Eesti kõgõ rohkõmb kaetut saadõt televisioonih. Ja tuu iist saava nä umma ärri inemiisile päähä määri.

Ku muido viil kõik pensionäri es tiiä, et viina piä-i poodist ostma, a tulõ otsi mõni tutva, kiä Lätimaa vahet käü, sõs egä puulpäiv opatas tuud no telekast inne pääväuudissit. Tetäs puust ette ja värmitäs vereväs kah. Ma tiiä-i õnnõ, kas mi Õnnõ uulidsa pääl müü viina Allan vai Jürka.

A tuud ma tiiä, et ma esi olõ-i viil üttegi tuud lõunast peri pudõlit saanu. Käve suvõl eski Lätih, a es mõista säält midägi osta. Puut nigu puut iks. A tull’ vällä, et nuu õigõ poodi olõki-i Lätih, nuu omma õnnõ piiri pääl. Nii ei jõvvaki nuu turistõ hordi periselt Lätti ja ei näeki õigõt liisna varbaga lätläst.

Muda Mari

Lakjaajamisõ säädüs

Kuuli raadiost, et kokko elämine keeletäs är. Riigikogo taht tuu säädüse, minka inemise kokko ellä võiva, är keeldä. Kae ku pall’o säädüsest üle astjit sõs meil om!

Pall’okõnõ sõs parhilla noid ammõtlikult paari pantuid om. Inämbüs eläse niisama kokko. A ku tuu om säädüse vasta, mis sõs noist saa? Pandas kinnimajja vai?

Üts tark miis ütel’ viil, et piiblih olõ-i kah ütte ja tõist kiräh, mis lupassi kokko ellä. A ma olõ piiblit lugõnu ja sääl ei olõ kiräh ei internetti ega karmanitelefonni. Ja ütski riigikogolanõ olõ-i ütelnü, et nuu piäs är kiildmä.

Muda Mari

Ettearvamisõ peräst kattõ mõõk

Taa jutu kõnõl’ Harglõ murdõ kirjapandjailõ päält kolmõkümne aasta tagasi Uibu Ella Mõnistõ vallast Kuutsi küläst, kiä oll’ esi sis päält säitsmekümne ja oll’ kuuldunu luku latsõn uma imä käest.

Vanast tsaariaigu võeti nuuri mehi nekrutis õks väega pikäs aos, ka katõkümne viies aastas. Tuud ei tiiä, kas miis, kellest jutt, nii kaugõ kroonun oll’, aga taal jäi pruut uutma, et ku poiss aastõidõ peräst tagasi tulõ, tegevä pulma.

Kommõ vana aasta õdagu tulõvikku ette arvada ei olõ põra enämb nii moodun nigu vast sada aastaigu tagasi. Õnnõ valamist viil tundas, a vanast tetti õks egäsugumatsi kunstõ.

Noorõ tütrigu lätsi aasta viimätsel õdagul ütsindä sanna vai aita, konh häste pümme oll’, ennegi üts küünel võisõ palada, ja kaie sääl piiglide. Kiä piiglin nätä oll’, tuu pedi tütrigu tulõvanõ miis olõma. Ennegi sällä takka es tohe piiglide vahtja kaia, muidu lätt halvastõ.

Tuusama tütrik, kel peigmiis kroonun, oll’ nii etev, et tahtsõ kah õks pruuvi, kas tulõ tuusama poiss piiglide. Läts’ vana aasta õdagu ütsindä aita, pand’ küündle palama, sääd’ piigli rõivakirstu pääle… ja näkk’ piiglin umma peigmiist, uhkõ mundri sällän ja mõõk puusa pääl. Tütrik hiitü nii, et unõt’ ärä, et sällä takka kaia ei tohe. Nigu tä kai, kattõ peigmehe kuju piiglist, a mõõk sattõ kolinal aidapõrmadulõ maha!

Tütrik es julgu kellegi kõnõlda, mea tä tekk’ ja mis sündü. Tä käkke mõõga kirstu rõivõidõ ala.

Aasta lätsi, peigmiis pässi kodu, tetti pulma ja kõik oll’ häste, nikagu ütskõrd juhtu peremiis medägi aidast rõivakirstust otsma ja löüse säält mõõga. Nüüd tull’ taal naasõga hirmudu suur pahandus. Naanõ pedi üles tunnistama, määnest kunsti tä tütrigun tekk’. Miis oll’ nii pahanu, et lätt vai minemä, selle et taal oll’ kroonun mõõk ärä kaonu ja tedä taheti sääntse suurõ essümise iist tribunali ala anda ja maha laskõ. Õnnõkombõl viil anti andis, selle et taa kõik aig väega kõrralik soldat oll’ ollu.

Nõlvaku Kaie


Koha Priidu tsehkendüs

Valigõ minno!

Valimisõ omma väega tähtsä. Inemine saa egä nellä aasta takast valli, ku suurõ sita sisse tä ast. Ku õkva vällä üldä, sis valli om, kas mul lätt järgmädse neli aastat sitastõ vai väega sitastõ.

Sitastõga olõmi harinu, sitastõolõk paistus eestläsele nii, nigu olõssi kõik häste. Selle et häste ei olõ tan ilmangi olnu.

Ma ei soovida ülepää eräkundõ perrä valli. Kotusõpäälist ello juhtva ja vidävä uma nuka inemise, tutva inemise. Ku om teedä, et inemine om tubli ja as’alik, varastas veidemb ku tõsõ, või olla, et ei varasta sukugi, millen sõs küsümüs? Tubli inemine tulõ pukki panda. Olkõ sots vai reformikas vai kes taht. Ületsehe kaia, parteina ei kõlba nä ütski, a ku inemine om normaalnõ, sõs tä omgi normaalnõ. Mullõ suurõn plaanin ei miildü sotsi, a Padar, Allas ja Järvelill näütüses omma mõistligu mehe, nii et kõik om nii, kuis võtta. Kõgõ tähtsämb om, et koton olõs iinotsan uma ja hää inemine.

Hää inemine ei olõ kimmäle tuu, kiä umasuukaejit kiusas. Midä nä halva omma tennü? Mõni sussõrdas suuri altkäemassõga, mõotas kinnisvaratehingit, a ku rahvuslikku süüdläst otsma naatas, sõs omma neo umasuukaeja. Nimä es võta sadama alt miljonidõ iist altkäemassõ, es tegele maavahetusõga, es sussõrda praamiliiklusõga. Nä es alosta edimäst ega tõist maailmasõta, es viska Hiroshimalõ ja Nagasakilõ tuumapommõ. Umasuukaeja omma õnnõ ohus traditsiooniliidsilõ pereväärtüisile. Ku küssü umasuukaejidõ vihkajidõ käest, mis neo traditsioonilidsõ pereväärtüse omma, sõs om näil suu kinni ja laian lastun tulõ vällä, et ku tsuskat õigõhe mulku, sõs olõt õigõ inemine. Nii lihtsä seo asi no kah ei olõ.

Valimiisi aol õks hirmutõdas. Ku sa meid ei vali, sõs tulõva Vinne väe, umasuukaeja ja islamipagulasõ. Ma soovida mõosambalt hirmuta! Ku sa meid ei vali, sõs tulõ Pihkva takast Vinne islamipagulaisist-umasuukaejist-hindätapja-terroristest dessant ja kõik mi traditsioonilidsõ pereväärtüse kantas vasta mi tahtmist üle mi tõistõ mulku. Ku islam tulõ, sõs keeletäs juuminõ kah är, moslem joht juvva ei või. Mi traditsioonilinõ riidiõdagunõ pummõlung ja naasõpesmine võiva niimuudu vällä koolda.

Valigõ hindä kõrvalt süämega inemine! Ärke eräkunna pääle mõtõlgõ. Om vaia inemiisi, kes tegevä asjo ja avitasõ süäme perrä, ei hirmuda määndsegi utoopiaga ja ei aja muud paska. Valigõ minno! Ma olõ inemine, kiä teid mua seest vällä nõst ja puhtas mõsk!

Ah õigõ, kurat… ma seokõrd jo ei kandideeri…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kõgõ parõmb kandidaat

 

 

Hindäst tettü piltpostkaart

Täämbädse pildi pääl om Plaksi August, kiä sündü 1895. aastagal Haanin Kurgjärve külän.

Tä oppõ Kokõ vallakoolin, Rõugõ kihlkunnakoolin ja läts’ Võro 4klassilidsõ liinakooli lõputunnistusõga Tartohe Treffneri gümnaasiummi opma.

Ei olõ midägi vahtsõt tan ilman – täämbägi valiva pall’o võrokõsõ Treffneri kooli!

1918. aastagal läts’ tä õigustiidüst opma ja ildampa tull’ Võrolõ ja oll’ tan notar.

Augustil oll’ kommõ tetä hindäst piltpostkaartõ ja sis nuu kodo saata. Es olõ tuul aol jo internetti, Mol’ovihku ja muud säänest.

A seo, sada aastakka tagasi posti pant kaardi pääl kirotas August, et saat üte pildi, kon hinnäst härmoonikuga üles võtt’. Viil om kaardi pääl juttu, et liha om otsan ja tulõ paastu pitä. Koolin lätt häste, pühäpäivilde käü apteegin (arvada tüül).

Juttu om ütest tutvast tütärlatsõst, kiä mehele läts’, ja muidu elost, miä lätt rahulidsõlt. August luut, et talv lätt kah rahulidsõlt müüdä, ja tervitäs kõiki süämest.

Olõ-i tan ilman midägi vahtsõt: elo-olo om lännü parõmbas, a koolilatsi murrõ ja mõttõ olõs nigu täämbä kirja pantu.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Parõmb sügüse tsungi ku keväjä kündä

Süküs om tävven huun, a aiapidäja saa-i hinnäst kuigi viil sällülde sängü visada. Näpu iks süütvä viil mulla perrä. Mõnõ kotusõ pääl om edimäne külm joba uma tüü tennü ja kirivä lõunamaisõ häitsme är külmänü. A tuust olõ-i hullu, seo aasta omgi süküs pikält lasknu näide ilost häädmiilt tunda.

Ku olõt ärhäitsenü ja külmä ärvõedu häitsme komposti visanu, sõs om iks ütte-tõist, midä saat viil inne talvõ uma aian är tetä.

Üts, miä tulõ hoolõga üle kaia, om hirmsa umbrohi, miä vasta süküst hirmsadõ võimust võtt. Tuu om võõrkakar ehk tõsõ nimega Brežnevi hain. Tsill’ukõisi karikakra muudu häitsmidega, maru võimsa juurõpuhmaga päältkaia süüldä hainakõnõ. A ku tä su aida om joba jõudnu, sõs lätt õnnõ paar aastat müüdä ja kõik kotussõ omma tedä täüs. Edimäne külm võtt tä kül är, a siimne saava iks valmis. Tollõ haina vasta avitas õnnõ ropp välläkakminõ vai niitmine ja pääle tuud tohe-i taad haina põllu pääle jätta vai komposti visada. Ma esi korja nä kokko ja vii palotamisunigu pääle. Ku sa tahat taad haina kuigimuudu kontrolli all hoita, sõs piät uman aian aasta läbi nigu inspektri ümbre kaema, egä häitsme vällä kakma ja är häötämä. Sõs om määnegi luutus, et sa iks esi olõt uma aia peremiis.

Muro niitmine om terve tiidüs. Tuust tulõ ka iks paar sõnna kirota. Inne lummõ olõs hää muro kõrra viil är niitä, a tsipa korõmbalt ku sa harinu olõt. Pall’o korgõs tohe-i kah jättä, sõs võiva egäsugudsõ mädänigu su muro seest keväjäs tükü vällä haugada. Maahasadanu puulehe võit ka julgõhe muroniitjäga murolõ väetüses laskõ. Vai ku sullõ väega miildüs näid riibu, sõs vii nä iks komposti vai põllu pääle rammus. Ku väega rassõ maa om, sõs and õhku mano, ja ku pall’o liivanõ, sõs om, mille külge ramm saa pidämä jäiä.

Aiamaa pääle tasus viiä ka kõik tuhk, ku sa olõ-i määnestki plastmassi uman ahon palotanu. Miä olõ-i hää ei tuhalõ, ei aholõ. Kõlbas nii nõglapuu- ku lehtpuutuhk. Lehtpuutuhk om su kõgõ kallimb vara ja õnnõ ull’ pill tä kohegi mulku vai viil hullõmb – pand prügükasti. Lõuna-Eesti mulla omma kõik väega happõlidsõ. Suurõmbalõ jaolõ kasvõlõ miildüs neutraalnõ muld ja happõlidsõ mulla seen jääse nä hanku vai kasu-i sukugi.

Sügüsene tsungminõ om parõmb ku keväjäne kündmine. Ja nii omgi, tii vai vahtsõaastaüül taa tüü är. Nii häötät är haina ja kah’otegijä. Ku viil tsipakõsõ sitta ka inne mulla käändmist saat anda, sõs saat vahtsõl aastal rõõmuga kaia, ku kasvu huuga kasusõ.

Jutus om tulnu, et mis tetä ärhäidsenüisi häitsmidega. Ma olõ tuud miilt, et tõnõkõrd tasus laisk kah olla. Ma lõigu uman aian nä tagasi keväjä. Toda tuuperäst, et varrõ hoitva häste lummõ, tuud veidükest, miä tulõ. Ärlõigutut vart pite saa vesi häste kasvu süäme mano ja sõs tä sääl külmetäs ja määtäs, miä jõud. Nii võit uma suurõ hoolitsusõga hoobis kõvva kurja tetä. Lisas saava tsirgu talvõl siimnit süvvä ja tasus om su aid mõnõl härmähummogul ku üts muinasjutt.

Istutamistöid võit tetä nii kavva, ku lapju maa sisse lätt. Istuta saa kõkkõ, viläpuid ku mar’apuhmõ, häitsmit ku lillisibulit. Ku sa sibula iks inne maa külmämist maaha saat, sõs võit keväjä häitsmit kah nätä. Kõiksugumadsõ ümbreistutamisõ tüü võit ka sügüse är tetä. Kuldreegli ütles, et kõik, miä häitses sügüse, istuta ümbre keväjä ja vastapite.

Kae viil aian ümbre, vast om mõni maiguhain vai mar’akõnõ, mille saat är kuivata vai külmäkappi panda. Petersell, leeskputk – tuul kõlbasõ juurõ kah, vehverments, mõroritka juurõ, kibuvitsa- ja pihlamar’a, ubina. Ku hää tunnõ sõs talvõl om, ku umast aiast kor’adu hainu tsäi vai söögi sisse saat tsusada.

Kimmähe om viil sada muud tüüd, miä tulõ-i inne miilde, ku ilda om. A sõs vast omgi hää talvõl lämmä aho man pleiäts ja papõr kätte võtta ja uma vahtsõ aasta plaani aia jaos kirja panda. Papõr kaos külh tuus aos är, ku taad vaia om, a ku joba läbi sai kirotõdus, kül sõs tulõ õigõ ao man miilde kah.

Trolla Tiia, aidnik

Naksikõisi rata pite

«Nuhutami tsipakõsõ paigavaimu,» juhatas Allasõ Tiia sisse võro keele ja kultuuri oppajidõ matka Luhamõtsa ja Roosiku kanti, kirämiis Jaigi Juhani noorõpõlvõratu pääle. Om rehekuu edimäne puulpäiv ja katskümmend oppajat ja muud huvilist omma, seerigu jalan, Luhamõtsa küllä jõudnu.

«Kel kaarnakivi üten, tuu telgu hääd ilma, et mi vihma kätte es jäänü,» and Allasõ Tiia käsu kätte. Kiäki ei ütle midägi. Om jo selge, et ku sul om kaarnakivi, sis tasus olla vakka, et tuust kuulsus ülearvo lakja es lännü.

Luhamõtsa külän uut matkaliisi iin nuur miis Otsingu Henri. Tä om seo keväjä uma tõõsõpoolõga Luhamõtsa küllä kolinu ja märgotas no, kuis taa kant võinu rohkõmb ello sisse võtta. Henri om opnu filosoofiat ja om päält siiäkanti kolimist uurnu Jaigi kirotõduid raamatit. Henri arvas, et Jaigi kirotõdu tondikõsõ omma küländ põnõva, et inemise mujjaltki seod kanti kaema tulnu. Täämbä käümi läbi üte osa Jaigi Juhani koolitiid, läämi läbi mõtsa ja kaemi, kas mõni säni vai naksikõnõ kah mõtsan hinnäst näütäs.

Mõtsa minek

Kõvvõr nuur petäi kuulutas ette, et iin om kõvvõr ja keerolinõ mõtsatii. Rahmani Jani pilt

Mõtsa sisse minek lätt ütest taluhoovist läbi. Näemi kannu ja aiamaad, kapsta omma viil võtmada. Ja sis tulõ mõts. Üts nuur petäi kasus mõtsa väretin, häste kõvvõr. Kas tii tulõ kah käänüline?

A tii läbi mõtsa om küländ sirgõ. Vihma om sadanu, traktori sissõsõidõdu jäle omma mõnõ paiga pääl vett täüs. Seerigu avitasõ noist kuiva jalaga müüdä saia.

Henri imä Otsingu Marit vidä Eestin Gaia kuuli. Tuu om säänestmuudu latsi oppaminõ, kon kõnõldas inämb luudusõst ja perimüsest. Marit om kah matkaliisiga üten tulnu ja seletäs no, et mi võinu naada juttu kõnõlõma. Niimuudu, et üts alostas ja tõõnõ kõnõlõs edesi. Latsilõ sääne asi väega miildüvät, esieränis luudusõn kõnõldu jutu. Proovimi, a jutt ei taha tulla.

Tii om iks viil sirgõ, tii veeren mõnõ seene. Puraskit ei näe. Naksikõisi, sänni vai mõnt pudõlitonti kah ei trehvä.

Ei saa üle Mustajõõ

A mul om tsipa hirm pääl. Kuigimuudu olõ arvo saanu, et mi piät minemä Mustastjõõst üle. A kuis om sis tuu Mustajõõ hiinlasõga?

Mustajõõ hiinlanõ om kah üts Jaigi tegeläne. Tuu om Vabahussõa aigu Mustajõkkõ uppunu hiinlanõ, kiä no hinnäst näütämän käü. Ja mitte niisamatõ hiidütämän, timä tege peris kurja. Ku läät üle kitsa sillakõsõ vai puu, sis või ta pää jõõst vällä aia ja uma hamba sullõ siirde lüvvä.

Om nätä, et kedägi tõist tuu hiinlanõ ei hiidütä. Arvada nä tiiäki ei, et sääne tegeläne iin uuta või. Mis ma piäs tegemä? Tõisi hoiatama? Äkki läävä tuust närvi ja ku sääne kamp närvin om, sis kiä tiid, kuimuudu sääne asi lõppõda või. Proovi hinnäst tõisist iinpuul hoita, et ku hädä nakkas kätte tulõma, saanu viil midägi tetä.

Musta jõkõ ei tulõ. Mõts saa otsa ja tulõ nurm, kost vili är om võet. Inne tuud om kõrras määnegi väiku essütäjä suurõ jao rahvast tõistõ tsihti veenü, a tuu om olnu nuur, arvada essütäjä poig (Kutsik? Vasik? Kuimuudu essütäjä latsi kutsutas?). No olõmi õigõt tsihti võtman, ku saami arvo, et osa matkaliisi om siski puudu.

Telefoni võetas karmanist ja naatas puuduolõjit takan otsma. Omma olõman, jäänü üte kikkaseeneplatsikõsõ mano perämäidsi kõllatsit suutäüsi üles võtma.

Võrokeeline tahvli inneskidse Lepistü koolimaja saina pääl Roosikul and teedä, et Jaik om tan majan koolitarkust saanu. Rahmani Jani pilt

Edesi lätt tii üle nurmõ ja joba paistus mõni külämaja. No ei olõ kül päsemist, Mustjõgi om iin, jõvva mõtõlda. A jõkõ ei tulõ. Ütekõrraga olõmi asfalttii pääl välän ja ma olõ umast essütüsest arvu saanu. Olõmi kõndnu kõik aig niimuudu, et Mustjõgi jääs kurrakätt.

Jalutami tsipa ja joba paistuski verevide telliskivisainuga maja.

Sokolaadivabrik koolin

Lepistü koolimajan käve koolioppus kooni 2008. aastani. Sis jäi maja tühäs, a täämbä omma aho jälleki lämmäs kütetü. No tetäs tan sokolaati ja peetäs väikut kohvikut. Viie latsõga Alevi pere om majalõ elo sisse puhknu.

Matkalidsõ saava kohvitarõn jalgu puhada ja umist Jaigi-kogõmuisist kõnõlda. Paistus, et inemiisil om, minkast kõnõlda, jutt taha ei sukugi otsa saia. A kõgõst taast jutust jääs sõgla pääle, et Jaigi kirotõdu tondi ja tondikõsõ omma väärt, et näid kuigi inämb vällä näüdädä. Kasvai tuusama raa pääl, mille mi õkva läbi käünü olõmi.

Käük Jaigi rata pite nakkas läbi saama. Paigavaimu om kõvastõ tunda saadu. Ja vihma muidugi es sata. Tuu ei saa tähendä muud, ku kinkalgi iks oll’ kaarnakivi üten ja tä silest’ tuud ja suuvsõ, et vihma es tulnu. A kinkal tuu kivikene üten oll’, tuud es saaki seokõrd teedä.

Rahmani Jan


Matkalisõ omma mõtsast läbi saanu. Otsingu Henri, kiä paistus pildi pääl vällä nigu kalamiis, kiä umma suurt saaki näütäs, kõnõlõs hoobis Jaigi tondikõisist vai minkastki kolmandast. Rahmani Jani pilt

Sulõ teräväs! Uma Lehe jutuvõistlus uut vahtsit umakeelitsit juttõ

Hõi, vana kirotaja! Sa olõt seod kuulutust joba uutnu! Uma Lehe 14. jutuvõistlus om no vällä kuulutõt. Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe 14. jutuvõistlusõlõ. Parõmba kirätükü saava avvohinna ja hää jutu trükümi lehen är 2018. aastaga joosul.

Hõi, vahtsõnõ kirotaja! Sa olõt lugõnu Umast Lehest naid jutuvõistlusõ juttõ ja mõtõlnu, et kae, a mul oll’ hoobis sääne lugu. Võta pleiäts peio vai istu arvudi taadõ ja panõ uma lugu kirja. Inemise avastasõ elo joosul hindän vahtsit andit, vast olõt sa üts, kink sisse kirotajapisiläne käkitü om.

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu

Lugu, miä om olnu kas nal’alinõ, oppusõga, saatuslik vai muido ummamuudu. Juhtuminõ olku peri kas hindä vai mõnõ tutva-sõbra perrest, umast küläst-liinast, bussist, tüükotussõst… Lugu piäsi olõma juhtunu kas kirotaja hindä vai mõnõ tutva inemisega vai olõma päält kuultu-nättü.

2. Lugu, midä periselt es juhtu

Mõnõ luu omma tegünü inemise pää seen: nättü unõn vai määndsestki juhtunust as’ast edesi mõtõldu, kuimuudu olõs võinu olla. Mõnikõrd ei saaki periselt arvo, om taa lugu juhtunu vai vällä mõtõldu. A lugu om jo iks olõman, kasvai kirotaja pää seen. Peräkõrd om hää lugu?

3. Tervüisi tõsõst ilmast

Kas om kuigimuudu (unõn vai elon) kokko pututu kadonuga viil päält timä kuulmist. Vai om nättü midägi muud, midä hariligult peetäs ilmvõimalda luus: nättü mõnt tunti vai muud seletämäldä kujjo. Vai om mõni asi esihindäst ütest paigast tõistõ kõndnu.

Teema om vällä pakutu kuuntüün Eesti rahvaluulõ arhiiviga.

4. Maolda nali

Ku meelen mõlgus mõni hää ja tsipa ull’, või-olla ka kulunu nali, sis noid või kah jutuvõistlusõlõ saata.

Inne luu kirotamist lugõgõ läbi seo oppus:

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit ega internetti üles pant. Lugu võinu olla mõistligu pikkusõga, mitte pikemb ku üts arvudilehekülg (3500 tähemärki, 700 sõnna). A või ka lühembä jutu kirota.

Ku pään om hää jutt, a saa-i vai mõista-i taad kirja panda, sis kõlista tel 782 2221 vai 5692 2841. Märgimi vällä, kuimuudu lugu iks kirja saanu.

Egä jutu mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr! Ku tahati, et lehen trükitäsi ti tõnõ (vällämõtõld) nimi, kirotagõ tuu suuv eräle luu lõppu mano!

Oodami juttõ nikani ku 24.11.2017. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.

Parõmba jutu saava preemiä. Kõik kirotaja saava tenotähes Võro-Seto tähtraamadu.

Ja hõi-hõi, koolilatsõ üle Vana-Võromaa ja kavvõmbal kah! Timahavanõ koolilatsi kirätöie võistlus «Mino Võromaa» uut ütenlüüjit. No saava koolilatsõ ummi võrokeelitsit juttõ saata Uma Lehe jutuvõistlusõ aol ja teemas või valli ka midägi taa jutuvõistlusõ umist. Parõmba kirätüü pandas internetti üles, egä viie aasta takast plaanitas trükki kõgõ parõmbist töiest kogomik.

Üten Uma Lehe jutuvõistlusõga kuulutas Võro Instituut vällä 31. latsi ja nuuri võrokiilside kirätöie võistlusõ «Mino Võromaa».

Oodami võistlusõlõ kõiksugutsit kirätöid: juttõ, luulõtuisi, nal’ajuttõ, näütemängõ, katõkõnnit, märgotuisi, laulõ jne. Timahava saava latsõ ja noorõ valli kuvvõ teema hulgast. A olõs hää, ku kirätüül olõs uma mõtõld päälkiri (tuu tähändäs, et teema ei olõ üteliidsi jutu päälkiri). Kimmäle või kirota ka vabal teemal, niisama Uma Lehe jutuvõistlusõl vällä pakutul teemal. Hinnatas vannusõrühmi perrä (I-III, IV-VI, VII-IX ja X-XII klass).

«Mino Võromaa» 31. võistlusõ teema omma:

Mu koolitii
Äpärdünü …käük
Mu kõgõ suurõmb suuv
Vigurit täüs … (inemine/lats/elläi/äpp)
Pand i-le pää otsa
Mu uma pido
Oodami latsi ja nuuri võistlustöid novvembri 24. pääväs meili pääle kaile.kabun@wi.ee.

Üts osavõtja või saata võistlusõlõ kooni kolm tüüd. Ku tüüd kuigi meili pääle saata ei saa, või käsikirä tuvva-saata Võro Instituuti (Tartu 48, 65609 Võro).

Parõmba kirotaja saava avvohinna. Lähembält saa võistlusõ kotsilõ küssü tel 525 3215 (Kaile Kabun).