Tossu Tilda pajatusõ

Õigõ supp

Üten Võromaa taloperren kasvi suurõmbidõ latsi kõrval sääne poiskõnõ, kiä es taha suppi. Tä nurisi, mille hää praat är tsurgitas ja ülearvo pall’o vett patta pandas.

Imä kah kai lavvan poja taldrigu pääle suppi nõstõn, et supp olõs rohkõmb sakõ. Esä sääl kõrval lõmpsõ supiliimi.

Ütskõrd, ku hernesupp oll’ häste paks ja illos lihatükk laiut’ kah seen, haard’ poiskõnõ kahvli ja väidse, esi kitt’: «Vot seo om õigõ supp!»

Rätiga raadio

Sõa algusõn kor’ati rahva käest kõik raadio är. A Mari käve iks Leenalõ kõnõlõman kõgõst, midä tä koskilt kuulnu oll’.

Inemise imesti, mis antenni külh Mari pään omma, et kõik uudisõ kinni püüd.

Mõnikõrd, ku Mari oll’ ummi uudissidõga är käünü ja sai teedä mõnõ vahtsõ põrotava as’aluu, litsõ tä õkva Leenalõ tuud kuulutama.

Latsõlats, kiä näkk’, et Mari tulõ, ütel’: «Näet, rätiga raadio jäl siin!»

Maolda nali

Midä eläjä söövä?

«Võiukriis» tulõtas miilde luu Võro koolioppajast, kiä küsse algklassi latsi käest niimuudu: «Kar’amaal seivä lehm ja lammas võidu. Midä nä seivä?»

Õigõs vastussõs lugi, et haina. Esi oll’ tä uma küsümüsega väega rahul ja arvas’, et võrokõisist koolilatsõ ei saa eestikeelitsest sõnast «võidu» õigõlõ arvu ja pakva, et eläjä võidu söövä.

Ostami põrssa kotih?

Kuuli raadiost, et inne valimiisi keeletäs kandidaatõ päähämäärmine är. A kuis saa är keeldä tuud, mis olõ-i viil alanu? Vai mille ma tohe-i tiidä, kedä valli? Vahtsõ valla omma ilmadu suurõ. Parhilla olõ-i ma nännü viil kõiki kandidaatõ nimmigi. A kedä nännü olõ, sõs nuu omma inämbähe võõra nime. Ku mõni omgi tutva nimi, sõs näko kül ei mõista mano panda. Vai vastapite: mõni inemine om näo perrä tutva, a ma tiiä-i, mis täl nimi om. Kõnõlõmada tuust, mis mõttõ näil omma mi valla iistvidämisega.

Mul om plaan säädüse muutmisõs. Ku kandidaadi omma vällä hõigatu, sõs panda kõiki ütesuurudsõ näopildi üteh nimmiga uulidsa viirde ritta. Nigu vanastõ sotstüü kangõlasõ. Ja las nä ripusõ sääl kas vai valimispäävälgi. Et inemise es pidänü valimiisi aigu põrsast kotih ostma.

Muda Mari

Sügüsene kardohkavõtt

Meil Aakrõ külän elli miis nimega Oskar, kutsuti Ossis. Sääne muhhe miis. A nüüt om koolnu. Tä oll’ häste avitaja, käve kõik aig küsümän, kas om api vaia.

Ossil oll’ traktor ja olli Laine, Taimo, Malle, Elve ja Kaja maalapi, kon tull’ avitaman kävvü. Keväjä kardohkavirksit ajaman, muldaman, sügüse valla ajaman.

Oll’ 2001. aastaga süküskuu lõpp. Ma ütli Ossilõ, et ku tä lätt naisilõ ajama, ajagu mul kah kardohka üles, nigunii sõit müüdä.

Aigi. Kõgõpäält oll’ edimädse virkse ilostõ ajanu, a perän, ku Aakrõ päält tagasi tull’, ai vahtsõ virkse. Ku lätsi põllu pääle, näi, et kõik kardohka olli poolõs, neli virgest. Vesi tull’ silmä. Korssi nuu iks kah üles. Esi mõtli, kuis Oss kardohka no nii är lahksõ.

Es lääki pall’o aigu müüdä, ku Oss tull’ kotost mu poolõ. Oll’ nännü, et traktoril ei olõki saha man tsõõri all, är kaonu. Hoitjapolt üten kontramutriga oll’ vallalõ päsnü, nii sis tsõõr pässigi alt är minemä. Oll’ videlnü Aakrõ puult tullõn Ägli tii perve pääl. Oss vei tsõõri kodo, ütel’, et tege kardohkaajaja kõrda, hummõn tulõ vahtsõst.

A tuusama päiv tull’ Oss viil mu poolõ, oll’ joba tsipa sapsunõ, üten oll’ Lõunamaisõ putõl. Küsse mu käest, kas ma ei olõ väega kuri tä pääle, et niimuudu läts’ kardohkidõga. Lubasi iks asõmõlõ tuvva. A ma ütli, et olõ-i vaia. Mis mul iks, Oss tull’ jo Lõunamaisõga umma tüüd andis pallõma.

Järgmädsel pääval ai sis kül ilostõ kardohka vallalõ ja kardohkamassin oll’ kah üten jupin.

Seo om olnu lugu.

Linderi Kaja

Lats kaonu

Tuu asi juhtu 1976. aasta sügüse. Mu tütär Kati oll’ sis poolõtõsõ-aastanõ. Mu esä elli ütsindä Oravil kotoh. Ma sõitsõ egä nädäli kodo. Vaia oll’ tarrõ kraami, mõssu mõskõ ja tetä pall’o muud, kon naistõrahva kätt vaia om. Latsõkõnõ oll’ kõgõ üteh.

Tütär nakas’ väega varra kõndma ja kõnõlõma. Olli esä puul ja mõsksõ köögih mõssu. Esä parand’ väläh ussõ kõrval saina veereh umma võrri. Tütär hoitsõ väega vanaesä pinni ja pini hoitsõ last. Nä mängsevä moro pääl.

Mul oll’ iks silm pääl ja esä oll’ kah säälsamah. Esä pandsõ võrri käümä ja läts’ tii pääle proovisõitu tegemä. Paari minodi peräst lätsi last kaema, es olõ nigu hellü kuulda.

Moro pääl es olõ kedägi. Esäkodo om mõtsa seeh ja ei olõ kavvõndahe nätä. Säälsamah sõitsõ esä tagasi ja ma küsse, õt kas tä last ja pinni nägi. Esä ütel’, õt tä es näe tii pääl kedägi.

Nakasi õkva last otsma ja hõikma. Oll’ väega vihmanõ süküs. Kõik lumbi ja kraavi olli veereni vett täüs. Joosi naabri poolõ, õt vast sinnä läts’ – kohe täl iks minnä oll’. Last es olõ sääl. Joosi tõsõ naabri poolõ, sääl kah es olõ last.

Viimäne tiiots vei bussipiätüse poolõ. Aig läts’. Joosi kilomiitre taadõ bussipiätüste, õt vast lats ulli pääga nakas’ bussi pääle minemä. Ku ma tühält tagasi joosi, oll’ naabrirahvas tulnu kah appi last otsma. Esä oll’ rihäga lumbi ja kraavi läbi tõmmanu.

Pini oll’ tagasi. Mul nakas’ suurõst hirmust miil pääst minemä. Aigu oll’ lännü joba üle poolõ tunni. Tsill’okõnõ lats – kohe tä sai nii är kaoda? Piniga nä üteh olliva. Lasksõ pini mano põlvi pääle ja küsse tä käest, koh lats või olla.

Pini kai mullõ väega targalt otsa ja nakas’ toda tiid piteh minemä, koh esä võrri pruuvsõ. Lätsi nigu hälvät pinil takah. Kõrraga käändse pini tii päält mõtsa.

Soinõ mõts oll’ likõ ja mättit täüs. Lätsi pini takah. Kõrraga kuuldsõ latsõ ikku: «E-e-ema, e-e-e-ema!» Juussõ helü pääle nii, õt suka olli ossõ küleh purus.

Lats oll’ hindä nii är iknu ja mättide vaihõl likõs saanu. Haari latsõ üskä, esi sattõ põlvildõ, jala olli all nigu vatist. Naksi kah ikma. Ku mi tii pääle vällä tullimi, oll’ rahvas sääl ja uutsõ.

Tull’ vällä, õt ku esä läts’ ratast pruuvma, oll’ pini täl takah juusknu. Lats jälleki pinil takah. Mõtsa veereh löüdse pini määndsegi jäle üles ja läts’ noid piteh mõtsa. Lats takah. Väigukõnõ es jõvva pinile perrä ja nii tä jäigi sinnä mõtsa mättide vaihõlõ ukõrdama. Pini tull’ kodo.

Teno pinile sai latsõ kätte, esi es mõistnu külh säält otsi. Läts’ hulga aigu, inne ku hirm ja hiitümine üle lätsi.

Puderzelli Linda


Koha Priidu tsehkendüs

Luulõtaja põrmand

Naksi koton remonti tegemä, täpsembäle naanõ naas’. Pand’ as’a kokko, võtt’ latsõ kanglihe ja ütel’ ussõ pääl, et remont om alanu.

Alanu sõs alanu. Kõlisti sõbralõ, ütli tälle kah, et remont om alanu. Tä tull’ mu poolõ, tüüristakohvri näpu otsan, ohas’ ja pand’ kõik uma trelliaku laatma. Kolmõ päävä peräst oll’ vahtsõnõ tammõlaud maaha põrmandus saanu ja no ma tan sis niimuudu istu. Köögin pliit vallalõ lahutu, ei olõ kongi munnagi praati. Vetsun om üts tsill’okõnõ kraanikauss alalõ, sääl kõik suurõmb elo käügi…

Naanõ ja lats omma seonimaani külä pääl. Inne ku põrmand är lihvit ja vahatõt, liistu tagasi pant, kõik tuhat asja uma kotusõ pääle tagasi käänedü, ma näid ei näe.

Saina seest vahtva minno kraanikausialonõ toro ja määnegi haisulukk. Topsõ papõrd täüs, et es haisanu. Põrmand nõssi no 2 cm korgõmbahe, tuu tähendäs, et külmäkapp ei mahu inämb põrmandu ja sainakappõ vahelõ är. Pliiditagonõ sainaklaas, kohe kiäki suurvaim om tepslimulgu puurnu, ei passi kah inämb uma kotussõ pääle. No om seost saisust välläpäsemises umbõs kolm võimalust, kõik omma halva. Mille iist minno niimuudu nuheldas?

Luulõtaja põrmandut pandma laskõ! Veidükese vägivaldnõ, vai mis? Kas mõni põrmandupandja om kunagi mõnõ kõrraligu luulõtusõ kirotanu? Ilman ei olõ. Eloiso om lännü, a ma ei saa hinnäst esiki lakkõ riputa, selle et ma ei mõista sinnä konksi käändä, mu käe ei olõ säändse tüüga harinu.

Tammõpõrmand om kulakil. Lihtsä inemine pand linoleumi maaha ja eläs sama häste ku ütskõik kes. Ei määnestki poonmist ei vahatamist. Kõik pleki saat maaha mõskõ. Otav. Hää! Vali, määndse kiräga tahat. Tamm, saar vai püük. Tahat, panõ hindäle kasvai sekvoia põrmandu pääle. Ku millegiperäst puulõhna tarrõ tahat, hangi kostki paar peotäüt saepurru. Linoleum tetäs naftast, nafta om hää ja otav. Laotat rulli tarrõ piten lakja ja omgi põrmand pantu. Ei määnestki liimmist, kruvvõ käändmist ega päähallu.

Üüse ei maka kah inämb. Täämbä heräsi kolm kõrda trelliragina pääle üles, lei silmä vallalõ: üü, pümme, vaikus. Õnne tammõlavva hais tarõn. Saekaadri, mitte inemise elämine. Mul ei olõ hää tujo ja määnestki inemise olõkit ja seo lugu om teile tuuperäst, et ti seost kõgõst veidükese ossa saanu. Mi elämi üten kultuuriruumin, kuun nii hään ku halvan. Tuu tähendäs, et ku mul om halv aig, sõs olõs väega ülekohtulinõ mu käest parõmbat luku nõuda. Hää, nakka no põrmandut edesi nühkmä. Naanõ ja lats tulõ õks kuigimuudu tagasi saia.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
remondimiis

 

 

Rändtsirkus Võrol

1930. aasta lehekuun käve Võrol Medrano tsirkus Viinist. Võro turuplatsi pääle panti üles suur nelä mastiga telk. Tsirkus tõmmas’ maalt liina uskmada pall’o rahvast, 6000 eläniguga Võrol möi tsirkus 18 000 piletit.

Maalt tulli inemise jalaga, rattaga, hobõsõga. Eski kavvõmbist maakunna valdust tulti. Liin oll’ maainemiisi täüs ja inämbüs maakunna autit vidäsi inemiisi liina.

Päävän oll’ kats etendüst. Latsilõ ja sõaväeläisile olli odavamba piledi. Piledikassadõ man olli pikä järekõrra, uutma pidi mitu tunni. Võrolt läts’ tsirkus edesi Tartolõ, säält Tal’nalõ, Suumõ ja Ruutsi. Järgmäne aastak hüpäs’ tsirkus viil Eestist läbi, seokõrd Pärnu liinast.

Tsirkus tõi üten ka väiku skandali. Kats Võro tütärlast lätsi tsirkusõtegijidega üten. Üts noist löüti mõni aig ildampa Tal’nast Moskva võõrastõmajast, silmus kaalan. Õnnõs saiva tohtri tütärlatsõ iks elolõ turguta. Tõõsõ tütärlatsõ saatusõst es õnnõstu teedüst saia.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Trehvämine kahruga

1987. aastagal lätsimi tädiga suuhu kurõmarju korjama. Tädi peläs’ armõtohe kahru. Egä kõrd, ku tä ütsindä mar’ast vai seenest oll’ tulnu, oll’ herevillä ja selet’, et ollõv kuulnu kahru möürämist. Esi ahvsõ tuud hellü takah.

Nii sõs karglimi üte mättä päält tõõsõ pääle ja korssimi ilosit suuri marju. Saak oll’ hää.

Ütekõrraga nõst’ tädi pää üles ja silmäs’ mõtsaräbästikku. Ma kai ka sinnäpoolõ ja irvse: «Kas jälleki näet kahru?» Tädi vasta: «Ega nall’a ei olõ, määnegi ropin om.» Ma es kuulõ midägi ja mar’atii läts’ edesi. Kõrrakõsõ ao peräst vahtsõ tädi jäl sinnäsamma kohe inne. Sõs kuuli ma kah selgehe ossõ räginät. Märgodi, et tuu nali kisk peräkõrd tõtõs. Arvssi, et sääl kimmähe määnegi mõtselläi om. Tädi litsõ kodo poolõ, nigu jala võti. Ma lasi takah ja vahe õks taadõ tuud «hirmukotust». Tagasitii pääl kuulimi jämmet kahru möürämist. No ku sõs vidinä sisse võtimi. Vaava suu pääl mättide vaihõl kaot’ tädi seerigu jalast, lask’ niisama suka pääl edesi. Ma vähäkese otsõ jalavarjo, a as’alda, hirm võtt’ võimu är. Vahel kävemi nõnuldõ, poolõ mar’a kattõ ärki, pressemi õks kodolõ lähembähe.

Ku suust vällä joudsõmi, ollimi nii väsünü, et istsõmi veidü. Märgotimi, et kahr nii ruttu üle suu õks meile perrä ei jovva.

Tädi kahits’ umma vahtsõt seerikut ja vahtsõ õks tuud kotust, kost kahru helü kuuldu.

Äkki tädi röögäht’, nigu olõs hüürläne tsusanu, karas’ üles ja kogõli: «Kae, ka.. ka… kahr omgi…» Ma vahe kah, kasvai silmä pääst. Pikapääle näigi, et säälsamah räbästikuh ist kahr tagakäppi pääl, õkva nigu pini.

Suurõ hirmuga ragistimi läbi mõtsa tulõkit. Ku uma kodo jalajat jo näi, sai kerembäle hingädä. Poolõ korvi marju ja tädi seerikuga võisõ hüväste jättä, a tuuiist pässimi eloga.

Liira Singa

Mändmetsa Leaga nõglapaiuvaikusõn

Timahavadsõ Kangro Bernardi kirändüsavvohinna saaja Mändmetsa Lea jutt om küländ tasalik, sõnno kokko hoitva. Huulmada vahepäälitsest vaikusõst saami ummõtõgi mitmõst ilmaasjast kõnõldus.

Telefonin om tükk aigu vaikust. Lõpus tulõ vastus:

«Hää külh.»

Sõida üle Mustajõõ silla. Mõnistõ kotsil om jõõ luht vett täüs, Mustjõgi paistus nigu mõni suur Vinnemaa jõgi. Sääne süküs timahava.

Mändmetsa Lea korjas uman koton Saru külän nõglapaiumarju. Puu omma pihlõdsist marjust loogan. Peotäüs peotävve perrä satasõ mar’a valgõhe plastmasspangi. Kas ei olõs kavalamb mar’a kõigi ossõga är lõigada, är külmädä ja sis ossõ külest valla pessä?

«Või nii ka tetä, a mul ei olõ sügävänkülmän ruumi,» seletäs Lea. Niisama korjamisõl ei olõ kah vika, veidükese õnnõ tsuskva. Kor’atuist marjust plaan Lea veini tetä. Varrampa ei olõ tä tuud nõglapaiumarjust tennü.

«Lasõ mar’a käärümä, sis pressi är, tsipakõsõ tsukõrd manu ja panõ veinianumalõ,» seletäs Lea. Pääasi om, et käärümä lännü. Lea tiid, et pääle vihma ei massa marju kor’ada, sis ei taha käärümä minnä. «Parla omma kah liiga puhta vist, ma jätä mõnõ lehe kah sisse,» kõnõlõs tä.

Luulõ tulõ tuulõst

Kangro preemiä sai Mändmetsa Lea uma luulõkogo «Mullumuiste» iist. «Nigu sulg juusksõ, nii ma kiruti,» jääs Lea jutt ka luulõraamatust kõnõldõn napis.

A kost luulõ tulõ? «Ku ma tan kõnni ümbre, sis mõttõ omma egäl puul. Tuul tuu mõttõ kohalõ. Ma olõ tuulõlõ tenolik,» ütles Lea.

Luulõtuisi kotsilõ ütles Lea, et nuu omma kirja pantu tundõ. Tälle miildüs sõna «tunnõtaminõ». «Tunnõtaminõ om sisemädse tundmisõga köüdet,» märgotas Lea. «Vai om tunnõtaminõ kuunmiil, kõik meele kuun, sa tunnõt niimuudu.»

Luulõtusõ omma Leal päämidselt luudusõst, egän luulõtusõn om tegeläses Ürgimä. Tä seletäs, et luulõtas rohkõmb esihindä rõõmus. «Mõnõl luulõtusõl om mul uma viis kah, veidükese olõ vahepääl laulu kah jorutanu.»

Nätäl inne preemiäst teedäsaamist juhtu Leal üts esieräline lugu. «Käve Võrun raamadukogun ja võti Bernard Kangro luulõkogu lugõmisõs. Nii et sääne väiku märk oll’. A seol ei olõ vast suurt tähtsüst.»

«Mullumuiste» om Mändmetsa Lea tõõnõ luulõraamat. Pia om tulõman kolmas – sonetikogo. Viil om täl suhvlipõh’an valmis üts latsilugu. Tuu uut umma aigu. Lea seletäs, et täl ei olõ kipõt, päälegi om raamadu välläandminõ küländ kallis.

A midä raamatidõ lugõminõ inemiisile and? «Mu meelest om lugõminõ suur vajadus, nii võit saia uma hingerahu, ku olõt tuu kaotanu. Lisas and lugõminõ läbielämise,» seletäs Lea.

Lugõmist peetäs jo rassõs? «Ei olõ rassõ! Ku sul om lugõminõ selge, sis võta raamat kätte ja loe õnnõ. Aig and arutust, kõrraga ei piäki arru saama, ku omma keerulidsõmba teksti. Las mõistatus jääs vahepääl hinge,» om Leal lugõmisõst uma arvosaaminõ.

Mulgist võrokõsõs

Lea om Mulgimaalt peri. «Raamatun om kah juttu mulke mulgist,» seletäs tä. A perämädse 31 aastakka om tä Võromaal elänü. «Nii et õks piä ma kodus seod paika, kon ma parhilla olõ: Saru küllä, Ala-Tammõ tallu. Tan om mul hää olla.»

Hulk aigu om Lea olnu Varstu koolin oppaja, opanu eesti kiilt ja kirändüst, kunsti, tennü näütetsõõri. Täämbä Lea inämb oppaja ei olõ: koolist kattõ är keskkooliosa ja tüü sai otsa. Parhilla tüütäs tä Koolibri kirästüsen, toimõndas 5. klassi eesti keele opiraamatut.

A näütetsõõri aost omma Leal ilosa mälehtüse. «Noorõ tahtsõ näüdeldä, kävemi pall’u konkurssõl.» Nii om Leal läbi ao olnu hüvvi kasvandikkõ, kinkast saiva näütlejä: Tagamõtsa Tarmo, Küti Marianne, Tulbi Indrek, Truuba Markus.

Kunagi sääd’ Lea uma näütetsõõriga Kõgõkogo püüne pääle Kama Kaido «Ümbreilma reisikirju». Kuigi tuu lavastusõ kotsilõ ütli tõõsõ lavastaja, et om viku, om Leal meelen üte rekamehe ütlemine: «Sa olõt är tabanu rutiini.» Lea võtt tuud ku kittüst inemise käest, kink tüüelo om rutiini täüs, nigu meremiihigi uma.

Veini mano tagasi

Valgõhe pangi om mõni peotäüs marju mano tulnu. Lea seletäs veiniteko edesi.

«Ku seo kraam nüüt käärümä lätt, nädälipäävä om vajja uuta, sis ma võta ubinapressi ja pressi mahla vällä. Sis panõ tuu suurdõ veinianumalõ. Mu esä opas’, et vatutamisõ aigu tulõ panda rõivast krae veinianuma ümbre, et vatt põrmandulõ ja vaiba pääle es lännü. Ku vattu inämb ei tulõ, sis purk kinni ja voolik pääle, vooligu ots vette. Mõni kuu käü, sis jõulu aigu vai keväjä poolõ saa pudõlihe panda.»

Pudõli veini jaos ost Lea poodist, üten päälekäänetävä korgiga. Niimuudu om mugavamb ja käänetävä korgi ajava as’a peris häste är.

Veinitegemise oppus käen ja kimmäs nõglapaiumar’a maik suun, sõida tagasi, suurõst ja lajast Mustastjõõst üle. Hää oll’ kõnõlda, hää oll’ vahepääl vakka kah olla.

Rahmani Jan


Nõglapai (astelpaju) omma timahava küländ marju täüs. Mändmetsa Lea korjas nuu pangi ja plaan veini tetä. Kuis vällä tulõ, tuud om jõulu aigu vai keväjäpoolõ nätä. Rahmani Jani pilt

Sundmisõst ei tulõ hääd nahka

Viimätsel aol om nakatu jäl kõvõmba helüga kõnõlõma tuust, mille õks siin elävä veneläse, no õigõdõ üteldä nuu, kiä kotun venne kiilt kõnõlasõ, mi riigikiilt ei mõista ja ei opi. Om juttu tett mitte õnnõ eesti keeli antavast gümnaasiumiharidusõst, a koguni tuust, et latsiaia peava kah kõik eestikiilse olõma. Egäsugutsid peenükeisi nimmiga programmõ ja projekte om kõrraldõt, a kiä õks ei taha, tuu eesti kiilt ei kõnõla. Ja kel vaia ja huvvi, tuu mõist väega häste, nii et kullõ ja imestä.

Suvõl sai mõni päiv Pärnun oltus ja muiduki mere veeren kah. Külh sääl oll’ huvitav kullõlda, mitund kiilt inemise üten perekonnan ja tutvõidõ vahel kõnõli! Noorõ latsõvanõmba, kellest üts eestläne ja tõnõ veneläne, kõnõli kumbki latsiga uman imäkeelen ja latsõ mõisti muiduki vabalt mõlõmbid. Tull’ ka ette, et kamban, kellega puhkama oll’ tult, oll’ mõni suumlanõ vai sakslanõ ja sis oll’ tuu «paabõl» peris huvitav. Kiäki es jää hättä ja kostki es paista vällä, et mõnda kiilt tõsõst halvõmbas ols arvat.

Ei mõistaki üldä, mea taa põra muudu lännü sundmisõjutu takan om, aga tuu om külh selge, et väevõimuga päälekäümisest medägi hääd ei tulõ. Venne aigu elli nii liinan ku suurõmbin alõvikõn säänest Venemaalt, Ukrainast ja muialt tullu rahvast, kelle õkva sõnnagi eesti kiilt külge es jää, selle et naa kõnõli enämbüisi umavahel ja ku oll’ vaia eestläisiga asju aia, sis nakati naidõga ruttu venne kiilt kõnõlama: mi pedi kõik ju koolin tuud opma. A ku tull’ vahtsõnõ aig ja oll’ võimalik Suumõ tööle minnä, sis olli nuu umbkiildse edimädse minejä ja mõnõ kuu peräst oll’ võõras kiil hädäperäst suun, selle et muidu muial tüüd es saa.

Aga põra meil noorõmb rahvas tõõpoolõst ei mõista venne kiilt. Ja ku sis tulõ ette, nigu ildaaigu pääliinan juhtu, et müüjä om umbkiilne ja viil säänest sorti, kiä õkva nimme inemist avita ei tahaki, sis jääs tä tüüst ilma. Tekkü, nigu taht!

Mi, eestläse, peas tuud esi kõkõ parõmbadõ tiidmä, et ku kiil kaos, kaos rahval kultuur, uma kombõ, juurõ. Kas mi taha tõsõlõ rahvalõ tuud tagasi tetä, mea meile umal aol tetä prooviti? Kas kiä suurist otsustajist arvas, et nuu, kedä om sunnit eesti keelen opma, pedävä Eestid rohkõmb umas riigis ku nuu, kel om võimalik valli, määntsen keelen tä haridusõ saa? Latsõ opisõ nigunii ruttu ja mitund kiilt, ku ennegi tahtva ja ku näile võimalus andas.

Olõ kuuldanu, et mõnõn «peenembän» eesti perekonnan om vanavanõmbil keelet latsõlatsiga võru kiilt kõnõlda, et sis na ei opi viimäte õigõdõ lugõma ja kirutama ja omma koolin hädän. Tuu om külh asjanda hirm, ku kiäki õks latsõga kirjakiilt ka kõnõlas. Päälegi kuuld ta tuud jo egält puult muialt kah.

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri