21. süküskuul saa 800 aastakka madisõpäävä lahingust, kon sai hukka

rahvajuhi Lembitu ja Kaupo. Võrokõnõ ELLERI KALLE kaes tsipakõsõ

seokandi rahvidõ aolukku ja märgotas, midä meil täämbä tetä tulnu.

Timahava om tähtsä päiv 21. süküskuud. 800 aastakka tagasi oll’ suur lahõndik ja kuuli päält tõisi kats miist. Üts oll’ Lembitu ja tõnõ Kaupo, tõnõ tõsõl puul. Lembitul oll’ üle kõgõ maa kuun suur malv, mitu tuhat sõamiist. Kaupo ummi miihiga oll’ üten säksä mõõgavelliga. Mi jäi tuukõrd alla ja kümme aastakka ildamb oll’gi mi maa inämbüste võõridõ all. Kaupost kõnõldas, et timä oll’ mi ilmanukan edimäne õuruuplanõ, ollõv arvo saanu, net õdagumaa om ausamb, parõmb.

Aig om õnnõ näüdänü är, kumb miis sõs oll’ uma rahva jaos õigõmb. Lembitu rahvas, mi, olõmi alalõ, a vet Kaupo rahvas om häönü. Niipall’o ku kongi om kirjä pant näide sõnno, omma säksläne Winkleri Eberhard ja mi Pajusalu Karl kokko kogonu ja pandnu raamatulõ.

Liivlasõ ja kuralasõ

Umbõs katskümmend aastakka om müüdä ütest jutoaamisõst Saarõmaa mehega. Oll’ koolin käünü inemine, sündünü 1950. ümbre, esä ku imä puult saarlanõ. Vällä tull’, et timä teedä eläse üle mere Kuramaal lätläse, a päält tuu viil kuralasõ ja liivlasõ. Timä teedä olõ es neo kats perämäst üts rahvas. No koolin oll’ opnu ja vast viil kostkiltki lugõnu liivlaisist, a vet vannu inemiisi käest oll’ kuulnu kuralaisist. Es panõ sõs kokko, juttu ollõv ütest ja samast.

Usku võit, et säänest arvamist om Saarõmaal viil. Selge om, et kuralasõ omma saarlasilõ läbi ao häste teedä ni tutva. Tõsõlt puult om koolioppusõ ja kirändüsega tulnu tiidmine liivlaisist.

Teedä om, et vanast neosama, kiä parhilla omma liivlasõ, ütli hindä kotsilõ raandalist vai kalamied, sõs randlasõ vai kalamihe. Õnnõ viimätse saa aastaga om esti ja soomõ tiidläisi mõol ja raamatist tulnu tiidmine, net nimä omma liivlasõ.

Või arvada, net esti ja soomõ tiidüsmehe saiva seo sõna säksläisi käest, mõista ei õkvalt külh üldä, kiä oll’ seo säksläne, kiä edimädsen pruugõ seo rahva kotsilõ nimme liivlasõ, die Liwen (Liewen).

Parhilla om sõski rassõ arvo saia, net mille naid sääl Kura rannil pedi naama kutsma liivlaisis. Ku kaia, sis omma külh naide katõ rahva keele mõnõn mõttõn üttemoodu. Ei saa õks olla peris kimmäs, et ku oll’ aastak 1820, saanu Kuolka kalamiis peris häste kõnõlda näütüses Salatsi kutsariga. Ku üts olõs üülnü «broutšõb õbizõks Riigõ» ja tõnõ samma ass’a «broutsib übisek Riig pääl», sõs ei tiiä joht, kas õks olõs peris selgele arvo saadu, net sõit hobõsõga Riiga. Tuul aol oll’ perämäne jago perisliivlaisi viil alalõ, Salatsi kandin, vai muistitsõ nimega Metsepoolõn. Lõunõ puul Koeva veeren ja Väinä jõõl olli nää sõs jo ammu kaonu.

Taa, muistsõ ao Kuramaa rahval olõ es Kaupoga määnestki kaupa. Näil oll’ hindäst uma riik, võit nii üldä, ja seo oll’ kokko katõst rahvast. Umbõs nigu seo ilma aigo Belgia. Om nimmat üte kuninga nimme, seo om Lammekinus, piaaigu nigu Lemminkäinen, kats rahvast olli kuralasõ ja kurši. Perämätse olli leedu sorti, a ku leedu vai balti rahva jaatas katõs – õdagupoolitsõ ja hummogupoolitsõ, sõs lätläse ja leetlasõ omma hummogupoolitsõ, jatvingi, kalindi, prussagu ni kurši omma kõik vällä koolnu, viimätse kurši kattõ umbõs 1850 ümbre mererannil, täämbätse päävä Leedun. A neo Kuramaa rahva sõdisi umal aol säksläisi vasta viimätseni, perädü kõvva.

Om sõs tõtõ, net taad rahvast Kuramaa rannil olõ ei ilman kutsut liivlaisis, õnnõ viimätsel saal aastagal ja nimä omma esi seo nime umas võtnu.

No ja mis sis, võid üldä, a vat üts hädä om seoga. Vet asi om taa, net üten rahva nimega tulõ üten ka kõik liivlaisi aolugu ja kõik naa Dabreli, Ako ja kõgõpäält muidoku Kaupo. Kui perämäne mänge maaha är uma rahva ja seo rahva keele, sõs kuralaisil olõ ei seoka midägi tegemist, a vet Estin ja kõgõ halvõmb, näide hindä kesken om tunnõ ja nigu tiidmine, net om tegemist. A seo olõ ei hüä, olõ ei õigõ. Kuralasõ ei jaa Kaupo häpü, seo sõs mi rahva puult kaia. Nimä ei piä õigustamma, net nii nigu olõski õigõ ja jummal nigu kitt seo hüäs. Määne jummal seo piät olõma, kiä kitt hüäs üte rahva häömise? Innembä olõs tä külh seo, kedä mõlõmban, salatsi-liivi ku kura keelen üldäs kure.

Suurõ ilma hädä

Et kuralaisi vai raandlaisi vai sõs liivlaisi ilosal kodomaal piä inämb ei olõ, om süüdü suurõ ilma hädä ja mullitamisõ. Kõgõpäält kats verevide lippõga vägivallavõimu, üte pääl viiskand ja tõsõl haakrist. Muido olõs näid sääl paar tuhat, püünässi kalla, jahissi ülgit ja oodassi häid sinitsid merest nõsõjid lehmi. Muidoki olõs tähtsä käümine üle mere, Sõrvõ ja Kurõsaardõ, nigu innevanast kõgõ oll’. Miilde tulõ ütlemine näide keelen: «Saarlistõkš keiti siegamõl.» Saarlaisi vai estläisiga käüdi-toimõndõdi segi-läbi. Salatsi liivlaisil oll’ vastapite, estläisiga es olõ suurõmbat tegemist. Seogi om vast joba Kaupo aost pääle. Selle net kergele anda ei andis vaimlasõga kampa lüümist, seo või kestä põlviviisi.

Ku nüüd üldä kõgõ seo pääle, net oll’ mis oll’ ja seo om olnu ja putu ei seo ilma ao tegemiisi mano, sõs tulõs arvo saia, peris õks nii neo asa olõ ei. Kaupokõnõ läts’ Õuroopalõ, käve eski Rooma liinan är pääpappi kumardaman – timä rahvas om kaonu ja edevanõmbidõ kiilt mälehtä ei ütski. Mi parhillatsõ päämihe ja as’apuu pedänü külh õks väega märkmä, ku pall’o õks tandsi Brüsseli ni Berliini pille perrä.

Mõni või mõtõlda: a Kaupo latsõ ja latsõlatsõ saiva ausas säksläses – Fürst von Lieven vai Līveņu firsts. A säändsid, kiä nii luutva, ei tulõs meil valli egä valda ja võimu kätte anda.

Taa pututas ka võrokõisi

Õigõ inemine avvustas umma immä ja essä, niisamatõ mõist timä näide kiilt, saa arvo näide jutost ja ossa näide tarkusõst. Seo tähendäski, net om õigõ mõista edevanõmbidõ kiilt. Ku mõistad, om sul väärtüs ja avv, ku om unõhtõt är, olõd õnnõ üts kõlgas tuulõ käen, so arvaminõ massa ei midägi.

Kah’os om sääntsid ilman kistumalda pall’o ja kõgõ tulõ naid mano. Suur jago riike aagi säänest juunt, et kõik keele piät üte iist kaoma, riigikiil om taa, miä mass.

Õnnõs võidõldas tuulõ vasta ja kõgõ lätt seo võidõlus kõvõmbas. Ilma pääl om näüdüsid perädü hulk, kon inemise omma naanu opma ja oppama umma peris kiilt, edevanõmbidõ kiilt, mõnõ omma peris häste õnnistunu. Kõgõ lähkümbäle pututas meid kõrda lännü asi Põh’a-Soomõn, kon inarisaami kiil om pästet är vällakuulmisõst. Säänest ass’a om kuvõrd aetu ja aetas tansaman Lätin, liivlaisi vai kuralaisi man. Om nuuri inemiisi, kiä keele omma är opnu, kah’os olõ ei näid mitmit sato. Ku olõs, olõs kiil ja seoga rahvas pästet.

Maailman om jo terve riik, kinka kiil oll’ kavva vällä koolnu elävän keelen, nüüd kõnõlõs kõik rahvas. Seo om juutõ riik Iisrael.

Mi, võrokõsõ, piäs kah lõpus arvo saama, net meil om mi uma peris kiil, samasugunõ ku soomõ, karjala vai taasama liivi kiil, et olõ ei seo määneki «esti keele paigapääline tõõsõnd». Ku baski saiva katõkümne aastaga uma keele kõnõlõjidõ numbrõ kolm kõrda suurõmbas aia, sõs või mi taadsamma tetä.

Elleri Kalle
Harju Ülle pilt
Uma Lehe arhiivist

Poliitikidõ suuri piltega püvvetäs ull’õ, kiä esi märgota ja uuri ei viisi

Elä Tal’na liinan ja olõ kaenu, et uulitsidõ pääle omma ilmunu poliitilidsõ päähämäärmise. Suuri plakatidõ pääl omma näo, värmi, lõugahusõ. Näo paistussõ viil esieränis suurõ. Nigu sakõst omma ka maiu ja huunidõ müümise päähämäärmiisi pääl.

Üts rohilinõ kiri ütel’: «Meie teeme» ja tõsõ ütli kah ütte ja tõist. Üte mehe pildil oll’ nimi all: Raivo Aeg – ja oll’gi kõik. Miä tuu tähendäs? Ma sai tiidä, et Ao Raivo sääne vällä näge, a edesi?

Ma tahaki-i noid poliitikidõ päähämäärmisplakatiid lähembält kaia ja lukõ. Saa niisamatõgi kipõstõ arvu, mis sääl om, ja mu jaos om tuu kõik üts ja sama, õnnõ kirja om pantu esimuudu.

A midä päähä määritäs?

Märgoti hindäette: mis nali tuu om? Ku uulitsidõ pääl ja muialgi omma päähämäärmise, sis om sääl iks teenüs vai kaup vai midägi säänest (ja mullõ ei miildü sukugi, et tuud kõik kotussõ joba täüs omma). A poliitigu?

Kuimuudu juhtu, et poliitikit naati päähä määrmä? Seo om jo peris vastaolo, võlss asi. Ku ma piässi valima minemä, sis tulõssi jo kaia kas kodolehe päält vai kostki muialt, midä tuu vai tõnõ eräkund taht tetä, midä lubatas. A ka tuud, midä nä minevä kõrd lubasiva ja tahtsõva ja mis sis periselt tettüs sai. Ja mitte õnnõ minevä kõrd, a ka viil varrampa. Parhilla ma tuud viil ei tiiä, kost säänest asja lukõ saa.

Tahas teedä viil tuudki, kas sälätagonõ om puhas vai ei – egäsugumaidsi skandalit ja jandalit om jo poliitikan olnu, sakõst iks rahaga köüdetüt.

Kuis nüüt seo as’a mano käü päähämäärmine? Kas tõtõst lätt kiäki ja vali tuu perrä, kiä om tennü vägevämbä päähämäärmise ja muu kampaania?

Ahvitas vällämaad perrä

Mullõ paistus, et niimuudu püvvetäs ull’õ, kiä esi ei märgota, õnnõ kaesõ, kiä ilosampa näütles, mõist küsümüisile ilosahe vastada vai niisama hindä suurõs puhku. Vai ku sälätagonõ päävävalgust ei kannahta, sis illos päähämäärmine pand as’a tasakaalu?

Kas või olla, et kunagi päält vahtsõ vabariigi alostust üts poliitik vai partei löüdse, et võisi umma asja päähä määri, nigu vällämaal tetäs, ja tõsõ lätsivä perrä nigu lamba? Egäl puul muial niimuudu tetäs, teemi mi kah!?

Ku säändse plakadi omma üles pantu, sis panku joba tutvit inemiisi Eesti aoluust, nigu Hurta, Koidulat vai Pätsigi. A ku tuu olnu kah õnnõ üte poliitigu päähämäärmine, nigu täämbädse plakadi omma, sis võinu iks olõmalda olla.

Kiä taa kinni mass?

Päähämäärmine mass pall’o ja tuu raha võetas jo rahva käest massõga. Kuis ma saa valli vai tukõ kedägi säänest, kiä rahva raha nii arulda lakja pess? Mul telekat ei olõ ja ei tahaki, a pelgä, et sääl, kon päähämäärmine om liikva pildiga tettü, võiva nuu as’a viil hullõmba olla.

Ma soovida päähämäärmiisist müüdä kaia ja iks tuu perrä valli, määne om peris elo olnu. Tuu või olla nii hää ku ka halv, lõugahuisist huulmada.

Musta Riivo,
IT-miis, võrokõnõ,
kiä eläs Tal’nan