Pildirida

Ärsüändümise massinavärk.
Pildiria tekk’ Valpri Valdo.

Tossu Tilda pajatusõ

Kae ette astmiisiga!

Vinne aol sõidi üte Võro perre esä ja imä umalõ ammõtkundligulõ kokkotulõkilõ Eestimaa kavvõmbalõ otsa.

Latsõkõsõ, kes olli viil küländ tsill’okõsõ, veivä nä tuus aos maalõ sugulaisi hoita. Ega latsil sääl hätä es olõ: puhas õhk ja kõrralik maasüük.

Väega suurt huvvi paki liinalatsilõ eläjä. A poiskõsõlõ es miildü, et lauda ümbre pirisi kärbläse ja purõja parmu. Lats pagõsi kiusajidõ iist. Ütskõrd, ku poiskõnõ jäl varjo otsõn muro pääl juussõ, tä nilvõstu ja astõ õkva lehmäsita sisse. Oll’ sis väikul liinaherräl rüükmist ja tõisil timä ruukmist. Kõik sai kõrda.

Ku latsõvanõmbil kokkotulõk läbi sai ja nä latsilõ perrä tulli, ütel’ vanatsõdsõ muiatõn: «Om au teile värski parteikandidaat üle anda!»

Tuu aig oll’ moodun üts nal’ajutt parteihte astmiisi kotsilõ. Jo sis vanatsõdsõ poiskõist üle andõn toda haussjuttu mõtõl’gi. Kipõn oppust tasos parhillatsõl aol kah miilde jättä. Õnnõ et täämbä om parteisit pall’o rohkõmb.

Maolda nali

Kõgõ parõmb auto

Mehe vaidlõsõ, määne om kõgõ parõmb auto.

«Saksa auto omma kõgõ parõmba. Jupi omma odava ja saia, ku midägi remonti vajja,» ütles üts.

«A Jaapani auto omma viil parõmba. Noid ei piäki remontma,» om tõõnõ tõist miilt.

«Ah, mis ti vaidlõti. Kõgõ parõmb auto om iks ammõdiauto,» om kolmas kõgõ targõmb.

Majandus om kur’ast?

Kuuli raadiost, et jälki om Eestimaal elo vussi lännü. Kuimuudu ka valitsusõ as’apulga vasta ei punni, majandus kasus ku mühises. Õnnõ tuust ei saa ma arvu, mille tuu majandusõ kasuminõ halv om.

Ku minevä sügüse Rõiva valitsus maaha võeti, sõs panti näile süüs, et majandus kasus ülearvo aigupite. Kül Taavi-poig selet’, et pia nakkas kõvõmbahe kasuma, a es tähendä inämb midägi. Iks võeti maaha.

Ja õkva nakas’ki majandus kasuma. No omma kõik tagajalgu pääle karanu ja ikva, mis edesi saa, ku nii häste lätt. Et kas Ratta valitsus satas kah pukist. Ku nii, sõs om majandus kur’ast. A või-olla hoobis jõud Eesti pia viie rikkamba riigi sekkä. Võta sõs kinni.

Muda Mari

Hää, kui mudso kipõlt tüütäs

Tuu oll’ Vinne aigu, ku koolilatsõ pidi sügüse kooliaost mõnõ päävä koloosin kardulit võtman käümä.

Ega tüü üle jõu es käü. Pidi õnnõ kipõstõ uma maajupi päält karduli är korjama, inne ku traktor vahtsõ tsõõriga virkse valla aiõ.

Ma es tulõ tuu päälegi, et sääne jõhkataminõ, üles ja alla ja vahetpidämädä, või naada tervüse pääle käümä.

Tõõstust and’ kipõ valuläügätüs kõtost läbi ja pääle tuu tundsõ, et põh’a lüü alt är.

Kaiõ ümbretsõõri, kost paslikku kotost löüdä.

Õkva ligi oll’gi kuusõhekk. Suurõ joosuga panni sinnäpoolõ.

Niiku sai as’aga pääle naada, näi, et mu poolõ om tsihi võtno naabrimaja tsill’okõnõ valgõt karva pini.

Tuu ai mul nii hirmu nahka, et naksi esihindäst haukma, nigu pini tekse.

Pääle tuu, et ma hauksõ, panni tähele, et olli hinnäst ka nelä käpä pääle lasknu.

Mis pini, tuu pini.

Pini tund iks pini är. Jo ma sõs andsõ eläjä mõõdo vällä.

Valgõt karva kutsik litsõ kodo poolõ, nii et jala es putu maad. Kiudsõ ja ulgsõ hallõ helüga.

Ma jäi tuupääle mõtlõma, et kül om hää, et mudso kipõstõ tüüt’ ja mu kimmäst surmast pästse. Püksiki jo poolõn vinnan – niimuudu ei olõs kuigi kõlvanu taivariiki minnä.

Säälsaman kuulsõ pernaasõ hõikmist: «Tiksu, tulõ õkva kodo, sääl heki all om üts hirmsa elläi!»

Nii omgi kardulivõtmisõst mullõ miilde jäänü, kuis mudso kipõlt tüüle naas’ ja suurõs abis oll’.

Holsteini Sirje

Kolmõ naasõ soejaht

1964. aastaga süküskuu mu kotun Haavistun. Oll’ ütlemelde illus päiv. Mi imäga võtsõmi kartlid.

Säälsaman kodusöödü pääl pedäsivä lehmä lõunauinakut ja lamba mäletsivä kah näide ligi. Õnnis rahu taivan ja maa pääl.

Kõrraga oll’ kõik katski, ku õhun kuuldu lellänaasõ helle kisa: «Susi, susi!»

Es olõki susi. Näid oll’ tervelt kats. Mõlõmba astsõva mõtsa poolõ, ütel lammas kõrripiten, tõsõl küllevillust hambin. Lambakõsõ, esi vaivalt poolõ soe korgudsõ, astsõva näidega nii ütel meelel, et õkva imeste.

Muiduki es jää ütski meist kolmõst tuud pilti kavvas kaema. Kartlikonksu käen, pannimi kõvastõ üüräten rüüvliid takan ajamõ.

Väejuhi ammõti võtsõ väiku karjakrants Eku hindä kanda. Mõtsani oll’ tükk maad üle lakõ Nurmmäe. Külh tuu asi mi lambakõsõ pästsegi. Mõlõmba volkami lasksõva uma saagi vallalõ ja kattõva kipõ käügiga Rabasuu varju.

Küllest peetü lammas näüdäs’ säälsaman kõbusat olõmist, kõrist peetül kullu imä kässi vahel veidükene aigu toibumisõs.

Imä saistas’ pistü ja ütel’: «Täämbä piät karja mineme.»

Minnu pand’ tuu jutt väega imesteme. Arvssi, et säändse suurõ kärä pääle omma soe vähämbält mõnõkümne verstä pääle pakku lännü.

Aig muiduki näüdäs’, kellele õigus jäi. Imä võtsõ keräkorvi, sukavarda ja läts’ki õdagupoolõs karja. Mull tull’ ütsinde kartlinurmõ mossitõmõ jäiä. Nurmmägi om õkva sanna takan kodu ligi, a nii korgõ, et lähkün ollu immä ja eläjid es olõ nätä. A veitü ao peräst oll’ mäe takast midägi kuulda.

Tuus aos, ku mi lellänaasõga kaema joosi, misperäst imä jälh huikas, olli mõlõmba mõtsapini ilustõ võssu kaonu. Olli tõsõ tulnu umbõs poolõsaameetridse vahemaaga tõnõtõsõst mõtsa viirde vällä. «Saisõva ku saki,» ütel’ imä.

Järgmidsel pääväl saimi teedä, et lambapraadildõ tuu soepaar sukugi es jää. Paar tallu edesi Partsa-Värtelt oll’ võetu oinakõnõ keti otsast.

Panga Milvi


Koha Priidu tsehkendüs

Vanarahva tarkus

Ma väega vanarahva tarkusõ uskja miis ei olõ. Vahtsõmb rahvas om õks kõgõ targõmb olnu. Ku poig om esäst ullimb, om seo evolutsioonilinõ tagasikäük. Nii või pikäpääle tagasi ahvis arõnõda, ahvist jäl kalas ja kalast tagasi vetikus. Muidoki om säändsit tagasimineginäütit, nuur Ossiniovki näütüses, a ülene tsiht om õks arõngu poolõ.

Vannu inemiisi kästäs avvusta, a tuu om rohkõmb viisakusõst. Ku esä om pojast ullimb, sõs vanaesä om latsõlatsõst joba vaimlidsõlt tõsõ ja ullimba planeedi päält. Mu vanaesä näütüses es käü kõrdagi elon internetin, es kõlista mobiiliga, es pruugi e-valimist, es massa Maximan pangakaardiga.

Kõik vanarahva tarkus omgi tuu, mis kuusaisuga vili maaha tetä, mis kuusaisuga hiussit lõigada, et siini kor’atas sügüse, lummõ luvvas talvõl. Omgi kõik taa tarkus.

Vanalrahval oll’ õks üts peris tarkus kah. Tuu tõtõstõ tark vanasõna ütles, et inemine kaib hindäle hambidõga hauda. Vanaesä ütel’ tuud tihtsähe. Latsõn pruumsõ ma tuud hindäle ette kujota, esieränis ku vanaimä ohas’, et tä om joba nii vana, et ei tiiä ilman toda päivä, ku hauda kaibma tulõ naada…

Ma õks pelksi väega, et ütspäiv lättki vanaimä surnuaida ja nakkas sääl hindäle hambidõga hauda kaibma. Maa om jo must, vaklu täüs. Vanaimä ei olõ nii väega väiku midägi, haud tulõ sükäv kaiba. Tuuiist vanaimä suu om tõtõstõ väiku, ütte lapjutäütki viskas tä suuga puul tunni vai tunn…

Et ma pidi vannaimmä kõgõ avitama, olli kimmäs, et mul tulõ tälle appi suuga hauda kaibma minnä. Mille mi lapjut tarvita ei või, tuud es tihka ma küssü, selle et tuul aol olli ma kimmäs, et vanarahvas om nii tark, et ku tä joba midägi ütles, sis nii om ja tuuga ei vaiõlda.

A olkõ pääle, latsõ mõttõ. Ku vanaimä aig täüs sai, olli ma joba suur ja tiidse, kuis as’a käävä. A seo vanasõna om tõtõstõ kõgõ targõmb mõtõ, mille pääle vanarahvas om tulnu. Hambidõga kaivat sa tõtõstõ hindäle hauda. Üts puul vanasõnast käü tuu kotsilõ, mis sa suust sisse ajat, tõnõ tuu kotsilõ, midä sa suust vällä ajat.

Suust vällä ajaminõ võlss aol ja võlss kotussõn või õkvalt surmaga lõppõda. Suust sisse ajaminõ, ku sa õkva torosiili ei juu, tapp aigladsõmbalt. A seo ilma ao tiidüse perrä om kimmäs, et terävili, tsukru, suul, pipõr, liha, piim ja kardokas kah sinno väega pikalt elämä ei jätä. Süü haina, piä mokk maan ja elät kavva. Kuigi tõsõltpuult jäl, mis elo seo sääne om…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väiku jutuga miis

 

 

Kaitsõliidu aastapäiv

1917. aastaga 7. süküskuul asutõt Sakala ja päiv ildampa, 8. süküskuul asutõt Võro mallõv panni Eesti Kaitsõliidulõ alossõ. Võromaa mallõv pidi umma 20. aastapäivä 12. süküskuul 1937.

Joba varra hummogu naas’ Võro liina tulõma mundrin kaitsõliitlaisi, naiskodokaitsijt, nuuri kotkit ja kodotütrit. Päämidselt tõi näid kokko bussi ja veoauto. A mõnõ malõvkunna tulli tävven kuunsaisun ka jalaga.

Kokko tulti Võro turuplatsi pääle, kon as’ati joba ka ringhäälingu ja kultuurfilmi mehe – naidõ edeotsan oll’ raadiomiis Moori Feliks. Võro liina pääl liiku tuu päiv arvada 10 000 inemise ümbre. Keskpäävä tetti üksusõ ülekaeminõ, midä juhat’ Võromaa malõva päälik Heljuste Jaan. Pääle ülekaemist võeti vasta korgõmba külälise, kink iinotsan olli Kaitsõliidu ülemb Orasmaa Johannes ja 2. diviisi ülemb kindral Kruusi Jaan.

Paraadi võtt’ vasta ülembkindral Orasmaa. Perän tuud anti pühitsedü lipu üle Võro liinaümbruskunna malõvkunnalõ, nuurkotkidõ malõvalõ ja Võromaa ringkunna kodotütrile.

Kell veeränd kolm naas’ pääle paraatmarss, miä oll’ üle poolõ tunni pikk. Rahva panni rohkõmb elämä Kaitsõliidu tsiklimehe, kiä omma ka täämbädse pildi pääl. Poolõ nelä aigu naas’ liina spordiplatsi pääl suur vabaõhuaktus, midä oll’ kaema tulnu päält 5000 inemise.

Nädäli iist, 8. süküskuul 2017, tähist’ Kaitsõliidu Võromaa mallõv Kandlõ kultuurimajan umma 100 aasta juubõlit. Tuul puhul ilmu Võromaa malõva aoluuraamat, koh om är trükit ka 20. sünnüpääväs vällä ant kogomik

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Eesti Kaitsõliidu tsiklimehe Võromaa malõva 20. aastapäävä paraati uutman 12. süküskuul 1937. Võro Katariina kerigu iin. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Stalini kuju kattõ üleüü

Väimelä koolimaja iin saisnu Stalini kujo kattõ üte üüga kõgõ postamendiga.

1962. aasta keväde olli ma Väimelä koolin opman. Tahtsõ saia tõpratohtris.

Tuukõrd es olõ sääl mäe otsan muud ku suur koolimaja ja kõrval katõkõrdnõ internaadihoonõ, kon mi elli. Koolimaja iin platsi keskel oll’ postamendi otsan suur Stalini kuju, illus lillipinnär ümbre.

Süümä kävemi mõisahuunõlõ. Ütskõrd hummuku lätsimi jäl süümä minemä. Kaimi, et koolimaja iin om midägi võlssi. Kiäki pand’ tähele, et Stalin om kõgõ postamendiga kaonu. Jo tä sõs kunagi üüse oll’ är viidü.

Pääle tunnõ lätsimi otsma. Kävemi kiviunikit müüdä vahtman. Tuul aol oll’ näid egä põllu veeren.

Viimäte löüdsemi kavvõst mõtsa veerest. Kihäjupi olli peris suurõ, a pääd es lövvä. Tahtsõmi kasvai jupikõist vuntsigi hindäle saia. Tuu oll’ kimmäle kas purus pestü vai kohegi allapoolõ käkitü.

Läts’ mõni päiv müüdä ja põllupraktiga tunnin kästi tallist hobõnõ tuvva ja Stalini asõmõlõ lillipinnär tetä. Sinnä oll’ laudust raam tettü. Vidäsimi tuu mulda täüs ja istutimi lilli kasumõ.

Tuust om viil piltki alalõ. Ma olõ pildi pääl hüvväkätt ja korja mulla seest prahti.

Ündrikuga oll’ mu hää sõbõr Mare, a tõõsõ tütärlatsõ nimme olõ-i mul meelen. Ku tä hindä är tund ja ka mu vasta huvvi tund, või hindäst teedä anda. Tuud saa tetä niimuudu, et kõlista Uma Lehe toimõndustõ 782 2221 vai e-kiräga info@umaleht.ee.

Niklusõ Mare


Tütärlatsõ Stalini kujo asõmõlõ lillipinnärd tegemän. Pilt Niklusõ Mare eräkogost

Ungarit tunnõt paprikast ja avarusõst

Kotusõnimeuurja Fastrõ Mariko ja Saarõ Evar käve minevä kuu lõpun Ungarin Debreceni liinan. Sõidu otsusti nä ette võtta autoga. Tan om väiku ülekaehus tuust, midä tii pääl nätti, kuulti ja süüdi.

Ungarihe lätsimi päämädselt tuuperäst, et sääl peeti jälki nimetiidüse kongressi. Tuu tähendäs, et üle ilma tulõva kokko nimmiuurja ja pidävä neli päivä ettekandit maailma kotussõ-, inemise-, eläjä- ja muist nimmist. A üte sõidu joosul näge ka hulga põnõvat, esieränis sõs, ku reis lätt autoga läbi viie maa.

Kaimi kõrraga, et Debrecen, miä oll’ reisi tsihtpunkt, olõ-õi kaardi päält kaiõn nii väega kavvõn midägi, et sinnä om autoga umbõs katõ päävä tii. Kats päivä olõs är lännü ka sõs, ku olõs linnugi ja rongiga lännü.

Niisõs naksimi üte puulpäävä hummugu Võromaalt sõitma. Pia ollimi joba Lätimaal, kon sattõ kõvva vihma. Valmiera tii pääl oll’ remont, nii et värskist automõsust jää es midägi perrä. Leedun võtimi kütet, sääl oll’ viil odavamb ku Lätin, ja joba ollimigi üle piiri Poolan.

Sõbõr Junttila Santeri ja timä elukaaslanõ Liivamäe Eve sõidi ka miika üten. Santeri mõist väega mitmit kiili ja om uma käe pääl ka poola kiilt opnu. Timä nakas’ meile ka oppama, kuimuudu tulõ lukõ silte päält Poola kotussõnimmi.

Santeri esi oll’ mi riioli päält üten võtnu Kauksi Ülle romaani «Paat» ja nakas’ auto pääl tuud lugõma. Ku mõnõst kotussõst aru es saa, sõs mi sellädi tälle. Santeri nakas märdikuun Helsingi ülikooli tudõngilõ võro kiilt oppama. Tä mõist joba peris häste ka võro kiilt kõnõlda.

Üümaja Poola piiri veeren

Ku pümmes naas’ minemä, otsõmi Poolan tii veerest üümajja. Pia lövvimigi üte mugava hotelli, kon restoraanin peeti pulmõ, a tuust huulmalda anti ka reisjile õdagusüüki. Santeri soovitusõ pääle telsemi kohalikust jõõst peri iherüst ja pelmeene hapnidõ kapstidõga. Mõlõmba olli umbõlõ hää.

Pühäpäävä hummugu anti hotelli hummugusöögis pulmõst perrä jäänüt külmlauda. Päält tuud jaksimi umma sõitu ja näimi, et joba kell katõssa läts’ Poolan väega hulga inemiisi kerikuhe. Ja noid kerigukülli iks jakku! A oll’ ka hulga politseid kõkkõ valvman, nii et reis läts’ edesi väega aigladsõlt. Tuu ai autojuhil närvi mustas, a ku joba Karpaadi mäe paistma naksi, läts’ ka miil lahhembas. Üle Karpaadi mäki sõidimi kuus kõrda. Slovakkian oll’ veidikese ka väega kõvõrat mägitiid. Mäki pääl lätsi lämmäkraadi alla +16 pääle, a midä lähembäle Ungarilõ, tuud lämmämbäs läts’.

Kuumalainõ Ungarin

Ku inne Debreceni liina auto kottpümmen kell katõssa õdagu kinni pidäsimi, näüdäs’ kraadiklaas +27. Autoussõst tull’ sisse suur lämmi ja kõrva püvvi kinni andsagu helü. Tuu olõs olnu nigu tsirk, a raamatist oll’ loetu midägi tsikaadõ (putuk) laulust. Mi kuulimi säänest laulu ildamb viil ka liinan, a peris täpsähe teedä es saaki, kiä tuu sõs säänest trrrt-trrrt-hellü tekk’.

Ungarin oll’ timahava suvõl olnu kuumalainõ. Egä päiv oll’ lämmind olnu üle 40 kraadi. Hää, et tuus aos, ku mi sinnä jõvvi, oll’ kümme kraati jahhembas lännü, a 30–32 oll’ kah iks umbõlõ lämmi. Pästse õnnõ tuu, et õdagu läts’ jahhembas, nii et ütskõrd olõs piaaigu pidänü esiki kampsi sälgä ajama.

Jätimi Santeri ja Eve maha jakkama umma reisi Itaaliahe uma käe pääl. Nimä ei reisi kunagi linnukiga, a autodõ, bussõ, laivu ja esieränis rongõga. Niiviisi om aigu tutvas saia paiklikkõ inemiisi, kiili, kotussidõ ja süükega.

Paprikaga söögi

Paikligu söögikotussõ pandva uma ussõ inämbäste kellä 22 aigu kinni, esiki ku inemise saban uutva ja süvvä nõudva. Kõrd om kõrd. A tuuiist omma pekripoodi hummugu joba poolõ säitsme aigu vallalõ ja inemise käävä säält otsman värskit saia. Hummugusöögis võetas saia vorsti, juustu ja paprikaga. Terävät tšillit pakutas egä söögi kõrvalõ: panõ esi sisse nii vähä vai hulga, ku tahat. Paprikavorst, paprikakreem, paprikašokolaad omma tävveste hariligu.

Üts süük, miä ka mi rahvalõ tutva, om gul’ašš, a Ungarin om tuu paks supp, kohe om sisse pant tomadipastat, paprikat, kardulitükükeisi ja lehmälihha. Tomadipastaga tetäs ka mi gul’aši muudu suusti, a tuud sääntse nimega ei kutsuta. Soosti kõrvalõ süvväs väikeisi klimpe. Ega söögi manu süvväs harilikku valgõt saia, nii et reisi lõpus tull’ joba väega leeväisu pääle. Söögi kõrvalõ võit võtta frötsi, miä om veinijuuk, kon seen üts osa veini ja kats ossa mullivett. Vai sõs limmunaati, miä om värskilt suurõ klaasi sisse tettü ja kon seen om marjamahla, tsitronilipsukõisi, jääd ja mullivett, tõnõkõrd ka vehvervendsilehti vai viinamarju. Keefirit sai kah, a tuud müüdi ja süüdi nigu jogurtit topsi seest luitsaga.

Vein tulõ muidugi Tokaj liinast. Tävveste kogõmalda ollimi ütest veiniärist üten ostnu üte kõgõ parõmba veini: makõ kuvvõst viinamarjasordist tettü Tokaji Aszu. A hääd veini tetäs ka suurõ järve Balatoni veeren.

Ungari om nigu Setomaa

Bussiekskursioon vei meid Ungari edimäste pääliina Esztergomi, ja umbõ ilosalõ paika Visegradi. Giid kõnõl’ lühküle är Ungari aoluu.

Ungari saatus om üttemuudu Setomaaga: 2/3 inneskidsest Ungari kuningriigist võeti pääle I ilmasõta är ja anti tõisilõ riikele. Ärvõetuidõ maiõ pääl kõnõldi inämbäste tõisi kiili, a mitte õnnõ. Parla eläs Ungarin ligi 10 miljonni inemist, a lähiriiken, inneskidsen Ungarin 3 miljonni ungarlast. Ka Visegradist üle Doonau jõõ paistu Slovakkia ungarlaisi liina ja külä.

Maal põnõvamb ku liinan

Liina viidi meid kah: kõrras saimi nuhuta pääliina Budapesti õhku. A sääl meil pall’u aigu ümbre kaia es jää ja tuuperäst ka midägi põnõvat es näe. A maal näimi külh: vannu traktorit, hainakuurmat, kon hobõsõ iin, maisi- ja päävälillinurmi, arbuusi-, kürvidsä- ja meloninurmi, viinamar’amäki, lehmä- ja hobõsõkarju, tii veeren virsigumüüjit, parvõ üle Tisza jõõ. Ilusat sinist Doonaud ka näimi. Ja suurt-suurt avarust hindä ümbre.

Tagasi tullõn otsõmi iks uma paksõmba rõiva vällä ja aimi sälgä. Kuigiviisi olli ka latsõ edimädse koolipäävä üle elänü ja tõsõ koolipäävä alostusõs seivä katõ suupoolõga Ungari pekki Eesti musta leevä pääl.

Fastrõ Mariko


Doonau om pikkusõ poolõst tõnõ jõgi Euruupan ja juusk läbi kümne riigi. Tan pildi pääl juusk jõgi Visegradi liina man Ungarin. Fastre Mariko pilt