Tossu Tilda pajatusõ

Lämmi liha

Suurõn söögipoodin – arvada, et poodi umanigu lubaga – oll’ saina veeren hinnäst letiga sisse säädnü lihamüüjä.

Lett oll’ kastikõsõ muudu. Noorik andsõ hindäst ja umast kaubast teedä nii, et hõigas’ egä veitü ao takast: «Soe liha!… Soe liha!»

Tuud hõikamist kuuli müügisaalin kats provvat. Nä naksi väega herksäle arotama: «Soe liha? Ei olõ kuulnu… Süvväs kül põtra ja kitsõ, mõnõl puul lätt kahr kah…»

Ku provva olli kassan kauba kinni masnu, lätsi nä õkva lihamüüjä mano ja käsi täl umma kaupa näüdädä. Väega hääd nuhet tull’ lihakändsäkust.

«Kon kandin taa susi om lastu?» küsse üts, et kimmäs olla.

«Mis susi siiä putus?» küsse lihamüüjä vasta.

Tull’ vällä, et oll’ värskilt suidsutõt tsialiha.

«Ütelnü kõrraga, et lämmi liha,» tsusas’ tõõnõ provva. Jupi kändsäkust lasi provva hinele hää nuhe peräst lõigada, perän kiti kõigilõ, et nä söövä soe lihha.

Maolda nali

Naanõ pand draakoni puhkma

Draakon tulõ kodo, nätä, et võtnu. Naanõ pist õkva lõugama:

«Noh, olõt hinnäst täüs laknu jäl!»

«Ei olõ,» kinnütäs draakon.

«No aga puhksa sis!»

Kae, määne rummal ja perädü vaivalinõ surm.

Es olõ inemine

Antslan umbõs paarkümmend aastakka tagasi. Pikk hulga hädäliidsiga tüüpäiv polikliinikun nakas’ otsa saama.

Ravitsõja rahvas oll’ kogonõnu alumadsõ kõrra pääle registratuuri, mõttõ kõigil juba kodu küllen. Kõrraga tekk’ väläuss kõva kolksatusõ.

«Inemine!» ütel’ üts näist. Pettäsaaminõ paistu vällä pia egäst näost.

A säälsaman tull’ tõsõ naasõ suust trüüstmine: «Rahhu, rahhu! Ma aknõst näi. Es olõ inemine. Ussõst tull’ pääarst.»

Panga Milvi

Hallõ lugu

Ma kuuli raadiost, et ka Võromaal om mõni vald riigi vasta kohtuhe lännü. Nä taha-i, et näid naabritõga vägüsi kokko pandas.

Mul om miil nii hallõ, et ei ma ega mu vanamiis umal aol kavvõmb koolih es käü. Olõs iks ahukaadis opnu, olõs parhilla elo nigu võiu seeh. Ku kohus nüüt arvas, et valitsus om põhisäädüst õigõhe lugõnu, mass kaibaja kohtukulu.

Ku tulõ otsus, et kaibaja valla mõistva põhisäädüst parõmbahe lukõ, mass kulu riik.

A mis ahukaadõl viga. Nimä pandva uma raha iks karmanihe, ütskõik, mis otsus tulõ.

Ku ma olõs ahukaat, sõs kihotasi ma Eestimaal kõik valla kohtutiile. A ma olõ-i ja selle omgi taa lugu nii hallõ.

Muda Mari

Uma vitsa pesvä

Säitsmekümnendil aastil sai pall’u käütüs Kaika Lainõ poolõ. Ummi ja võõrastõgõ.

Ütskõrd lätsimi jäl imäge sinnä ja ma võtsõ hindä jaos ka potsigu salvigõ üten. Ma olli tuukõrd sälläge hädän. Tükse valutõmõ ja es lasõ rassõt nõsta.

Ku tä imäge ütele poolõ sai, kaipsi ma umma hätä. Laine läts potsikugõ jäl tõistõ tarrõ, nigu kõgõ. Esi ai mukka juttu. Tagasi tullõn tä opas minnu. «Määri õdagu sälg salvigõ sisse ja tuu käege, millege määrit, viä jutt kundsani. Sõs lätt valu säält vällä. Õdagu tei, nigu tä opas’, a es nakka kundsa vidämä. Ai taivakõnõ, tõnõ päiv oll’ mul sääne sällävalu, et mine vai arsti manu. Kannati kuigi är, a rohkõmp ma inäp es julgu määri.

Allõs pääle tuud naksi uskma, et Lainõl oll’ iks annõt ravitsõmisõ pääle. A toda ma es julgu kunagi telle üteldä, et ma es tii nii, nigu tä käskse.

Lainõkõnõ sääl korgõl pilve pääl, anna mullõ andis, et ma tuukõrd sinnu es usu!

Niklusõ Mare

Suur tükk aja suu lahki

Oll’ aasta 1980 ja illos suvinõ aig, ku ma olli Võro müüblivabrikun meistri montaaþi-viimistlüstsehhin.

Egä kuu lõpun mi, meistride punt, tekk’ tüüliidsile nii üteldä tüükäskõ ütenkuun, et arota, kon, kelle man määnegi tüüline oll’, mitu tunni ja määnest tüüd tekk’. Tuud oll’ selle vaia, et perän, ku tull’ tüüliidsile palgamasminõ, ei olõs inäp ütlemist.

Tüükäsu valmi, umavaihõl soti selge, kar’as’ äkki Heero Aadil päähä, et tä taht Alasi Heikiga sepikuan alasi nõstmisõn rammu pruuvi.

Aadi oll’ sääne lühkene ja mädsärik, Heiki nigu Kalõvipoig. Käe lüüdi kokko ja lepüti, et kaotaja tege kasti õlut. Tunnistaja leivä käe lakja ja oll’ sepikotta minek.

Tii pääl Heiki ütel’ Aadilõ, et näet, tan viimistlüse lakiruumi man välän lakivaadi 200 killo, nõstami mi naa lämmistüses puki pääle, muido vast alasi nõstmisõ aigu vinütämi naba är.

Vaadi saiva peris häste puki pääle ja võisõ edesi minnä.

Tii pääl muidoki saatjamiiskund olli väega targa oppama, kuis iks nõsta, et näide lemmik võidasi. Mõtõlda, avvuhind iks meelüt’, ega härgütäjide suu olõ-i kah sainalahe.

Sepikuan ollõn läts’ kõvas murdmisõs, selle et kõnõldi kokko, et tetäs üts katsminõ lämmistüses ja 3 peris katsmist, nigu piät.

Edimält tõmmati iks luusi kah, kes alostas. Tuus sai Aadi.

Pruuvsõ tuu, mis pruuvsõ, es õnnistu. Heiki muheli õnnõ umma suurdõ habõnadõ ja lei käega ümbre, edimädse kõrraga kah es saa liigutõduski.

Tõnõ kõrd saiva mõlõmba iks alasilõ tuulõ ala.

Kolmas kõrd külh Aadi punnit’ nii, et toetaja ütli, et jätä no, muido kargasõ silmä pääluu seest vällä.

Heiki käändse käüsse üles ja ütel’, et mis tan iks aigu viitä, saa rutõmb õdagulõ, ja haard’ ümbre alasi kinni, ja näet, nõstsõgi uma paarkümmend sentimiitret üles.

Kos nüüt tulliva ola pääle patsutusõ nii ütelt ku tõsõlt puult, selle et luuta oll’, et avvuhind juvvas nigunii ütenkuun är.

Johansoni Madis


Koha Priidu tsehkendüs

Kunstmõistusõ tüüvõit

Sotsiaalmeediän kirotõdi säändsest periselt sündünüst luust, et pere ost’ hindäle elämiste robot-muroniitjä. Edimält oll’ kõik hää, muro oll’ niidetü, robot tekk’ tuud tassamba ku ütskõik määne trimmer vai bendsini päält tüütäjä muroniitjä, a ütspäiv oll’ aastanõ kass Pupi (nimi muudõtu) hoovi päält kaonu. Panti esiki otsmiskuulutusõ vällä, a sõs leüdse pernaanõ ärpöetü muro seest Pupi (nimi är muudõtu) tsill’okõsõ jupi. Ilma helüldä tüütäjä massin oll’ kassist üle sõitnu, ku tuu magasi, ja kassi muroga sama korgõs niitnü.

Suurõst rõõmust sai perre jaos suur tragöödia. Pupi oll’ latsi lemmik, murorobot oll’ latsivanõmbidõ lemmik. Es leütägi sääl perren inämb ütist kiilt.

Kunstmõistus küsüs mi käest suurõ küsümise. Kas mi mõistusõl om kunstmõistusõga kõrvuisi kaia määndsitki häid külgi? Ameerikan näütüses lõpõt’ üts tüüstüsrobot hinnäst är. Sõitsõ basseini. Arvatas, et süüdü oll’ tüüstress. Om selge, et suuvolinigu kõrvalõ tulõ pia võtta ka robotivolinik.

Sõs om nii, et ku sa näütüses ütsik naistõrahvas olõt ja vaihtõpääl tarka vibraatorit tarvitat, piät sa vibraatori käest nõunolõgi saama. Ku tä su pääle kaibas, et sa tedä ilma timä nõunolõkilda kohegi tsusassit, tulõ sul paksu pahandust. Nigu esisõitva auto umavaihõl kõnõlõsõ, nakkasõ umavaihõl kõnõlõma ka nutivibraatori, hambahar’a ja tõsõ kodovidinä. Ja ku nä nägevä, et sa tiit uman koton midägi diskriminiirvät, arotasõ nä umavaihõl läbi ja andva sõs automaatsõlt volnigulõ teedä.

Kapo saa joba parhilla mi telehvonikõnnit päält kullõlda, ja kooni IRL om hingen, om selge, et kapo saa ka kohtu luaga päält kaia, kohe sa uma vibraatori tsuskat. Või-olla, et kohegi riigivastatsõhe paika. Sõs om sul massin kipõlt-reagiirjidega õkvalt ussõ takan ja nimä esi võtva joba tuu vibraatori säält riigivastatsõst kotusõst vällä ja dokumentiirvä kõik är ja pandva kapo aastaraamatuhe.

Samm edesi om sääne, et määndsestki aost omma nutividinä targõmba ku mi. Säält edesi järgmäne samm om sääne, et vibraator nakkas sinno hinnäst kohegi tsuskama ja ku sa timä pääle kaibat, om täl nii pall’o mutso, et hinnäst kohtun kaitsa.

Pupi (nimi iks viil är muudõtu) oll’ edimäne ohvri. Ja kõik mätsiti kinni ja jäteti kõnõlõmalda. Mi olõmi e-riik, mi olõmi vahtsõ viiega ja umast aost iin. A periselt omma as’a niimuudu, et kunstmõistus om saanu mi üle edimädse tüüvõidu ja om õnnõ lühkese ao küsümüs, kuna mõni nutik lihamassin vai muu kodomassin edimädse pensionääri är kaotas.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
tiidüse-huvilinõ

 

 

Linakasvatus, majandidõ lisatulu

Vana-Võromaa edimäne rikkus tull’ lina kasvatamisõst ja tüütlemisest. Võro liinan oll’ mitu linakaupmiist, kiä maamiihi saagi rahas tei. Massa-i sis ka imehtä, et Võromaal naati tallõ tagasi ostma kõvastõ varrampa ku mujjal Eestin. Linakasvatus tõi sisse kinä kopka.

Linakasvatus ja tüütlemine oll’ kavva aigu ka mi kandi majandidõ üts hää tulukotus ja Võrol oll’ uma linakombinaat kah.

Täämbäne pilt om tett Räpinä rajoonin. Orava MTJ (massina-traktori jaam) linakombain kakk linna Kuldvihu kolhoosi 4. põllundusbrigaadi linapõllu pääl. Pilt om tett 28. põimukuul 1955. Seo pilt sai lua avaldamisõs aolehen Sotsialistlik Räpina.

Pildile oll’ mano kirotõt, et Räpinä kolhoosõlõ and suurt sissetulõkit linakasvatus. Mitmõ kolhoosi, kiä omma lina iist häste huult kandnu, saiva linasiimne ja -varsi müügist uma päämidse rahalidsõ tulu. Timahava om kolhoosil linapind aet 64,5 hektäri pääle ja tullu loodõtas saia 500 000-600 000 ruublit.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Võrol saa nätä katõtõistku noorõ kunstnigu pilte

Vana-Võromaa kultuurikuan saa nika ku 10. süküskuuni kaia nuuri Eesti kunstnigõ näütüst «Mina ka». Välän omma 12 kunstnigu pildi.

«Kõik naa kunstnigu omma nii noorõ, et näide kotsilõ midägi üteldä olõs paras patt,» ütles näütüse kokkosäädjä Kullerkupu Piret. Timä sõnno perrä ei olõ inämbüsel näütüse kunstnigõst olnu inne pall’o näütüisi, inämbüs tulõva ummi piltega laemba rahva ette tõist vai kolmandat kõrda.

«A näil kõigil om kunstipõhi: kõik nä omma mõnõn koolin kunsti opnu,» seletäs Kullerkupu Piret.

Et tego om nuuri kunstnigõ näütüsega, sis om kunstnigõlõ pant vannusõ ülemäne piir: tuu om 28 aastakka. «Säändsen iän inemine tunnus täämbädsel aol ülearvu nuur, et kunstnik olla,» kõnõlõs Kullerkupp. Ummõhtõ julgusõ naa noorõ näüdädä ummi piltega nii esisugumast külge, midä parhillatsõn kunstimaailman om küländ veidü.

Pildi näütüsele valisi vällä kokkosäädjä ütsindä, uma miildümise perrä. Valik sai noidõ kunstnigõ pilte hulgast, kiä üleskutsmisõ pääle hindäst teedä anni. Kokkosäädjä Kullerkupu Piret löüd, et sai esi kah seo näütüse kokkopandmisõ man kõvastõ targõmbas. «Ma es tiiä, midä noorõ täämbädsel aol mõtlõsõ. No ma näe: na mõtlõsõ poliitilidsõlt rassõ olokõrra üle, nä mõtlõsõ esihindä pääle, julgusõ tetä autoportreed,» seletäs tä.

Räpinält peri Kullerkupu Piret esi eläs parhilla Võromaal ja tegeles päämidselt maalikunstiga. Tä kitt väega tuud, et noorõ julgusõ ummi pilte suurõmbalt Võrol vällä tuvva. «Tal’nan ja Tarton omma galerii väega kalli. Võro om õigõ kotus alostaval kunstnikul ummi töid vällä tuvva,» ütles Kullerkupu Piret.

Rahmani Jan


Näütüse tuuminõ Võrolõ. Kokkosäädjä Kullerkupu Piret kükkäs ja galerist Huulõ Jana sais Paide Margreti maalidu pildi «Leida ja luik» man. Rahmani Jani pilt

Sulbin võetas üles «Tagamõtsat»

Seo nätäl võetas Sulbin üles võrokeelidse teleseriaali «Tagamõtsa» nellä vahtsõt ossa. Ülesvõtmisõ man kaamõramehe abimehes ollõv koolipoiss kõnõlõs, kuis asi filmjide puult kaiõn paistus.

Mullõ tull’ ettepanõk tulla «Tagamõtsa» võttilõ Sulpi ja mul tekkü taa as’a vasta õkva suur huvi. Suvõl oll’ olnu muidu peris ikäv.

Tulligi paiga pääle, oodi vähäkese ja pia nakas’ki matin pihta. Näi, et kohalõ oll’ tulnu peris huvitav kamp. Tal’nast Eesti rahvusringhäälingust väega põnnõv seltskund, kõik häste lõbusa. Tegevä umavahel nall’a, om sääne hubanõ tunnõ.

Ma olõ opõraatori assistent – avita vinnata statiive, vaihta kaamõral objektiive ja asjo nõsta. No õkva naatigi sis asjo massinast vällä võtma, panti kaamõra kokko.

Filmitegemisega olõ inne peris pall’o kokko putnu: ütsä kooliaasta joosul olõ uma klassi poissõga tennü pall’o filme. A tan om peris tõistsugumanõ tehniga: suurõmba kaamõra, helü ja kõik sändse as’a. Mi uma väiku kaamõraga saimi hägütsit pilte, siin om pilt ja helü tävveste puhas. No tege iks kadõhõs külh!

A vast saa kunagi esi kah sändse kaamõraga tüüd tetä…

Opnu ja kõrva taadõ olõ jõudnu joba ütte-tõist panda, midä om vaia teedä, ku esi taha parõmbit filme tetä: vakka piät olõma, ku võtõ käü ja hellü pääle võetas. Krabinat ei tohe olla – helü tulõ peris kavvõst är.

Piiglit ja klaasõ ei või seen olla: su pilt või säält päält nätä olla ja tuu tsurk stseeni är. Looda, et saa viil hulga asjo är oppi.

Sisu om seoniaoni olnu väega põnnõv. Ma ei saa külh viil peris täpsele arru, mis sünnüs: Soomõ ja Eesti vahelinõ teema om. Segäne om viil, a külh selges saa. Ku mi hindä filme teemi, sis iks kõik kõrrast jutti, siin omma stseeni pilla-palla lakja.

Kiä mullõ näütlejist kõgõ inämb miildü? No iks Contra ja timä luulõtus! Seo oll’ peris hää! Contra oll’ kõgõ ägedamb ja tekk’ kõgõ parõmbalõ! Kõik tõsõ olli kah ummamuudu ja ega nä kah kehvä es olõ, Contra õnnõgi paistu kõgõ inämb silmä.

Musta habõnaga miis, Agu, oll’ kah äge. Häste emotsioonõ täüs oll’ timä roll!

Lõbusit kotussit… No tuu, ku peremiis Tagamõtsa Tarmo pruuvsõ vanna Belarussi traktorit käümä saia. No muidoki es saa tuud käümä. Sis tull’ Agu ja Soomõst saaduisi tiidmiisiga sai traktori käümä. No lõpus visas’ Agu viil üte väiku vembu sääl Tarmolõ… Vot seo oll’ peris põnnõv! Esieränis sis, ku kibõnit pilsõ ja traktor läts’ki periselt katski vahepääl!

Ma esi ei olõ traktoridõga väega kokko putnu, õnnõ üte kõrra, ku olli väiku poiss ja ku mi man põllu pääl sõidõti traktoriga. Küsse, kas ma või üten sõita ja lubatigi. A massina minnu huvitasõ, no motika rohkõmb. Ja kaamõra om muidoki kõik aig huvitanu. Ja näütlemine huvitas minnu kah: olõ esi pall’o mängnü ja olõ esi näütlejä loomuga. Koton tii esäle-imäle kõikaig vempõ… Ega tuu näile väega ei miildü muiduki.

Krevaldi Jos Kristian


Tassa, võttõ käävä! Tagamõtsa Tarmo roni traktori pääle, pruuv käümä panda, a massin käümä ei lää. Om tävvelik vaikus, midä õkva filmmise jaos vaia omgi. Vai pidänü traktor iks käümä minemä? Rahmani Jani pilt


Käü tähtsä loeng: Tagamõtsa rahvamajan kõnõlõs maru tark loengupidäjä, rahvaluulõtiidläne Kõivupuu Marju rahvalõ muistidsist kombist. Vai om seo hoobis europropaganda? Rahmani Jani pilt


Imeligu rõiva omma Tagamõtsa miihil sälän. Ei tiiäki, kas nakkasõ jalgpalli mängmä vai tahtva niisama silmä paistu. Ja midä tege Postimehe kõrval Ruitlasõ Olavi? Rahmani Jani pilt