Tossu Tilda pajatusõ

Tihkõ peremehe nuhtlõmine

Taa jutt om viil tuust aost, ku talon olli tiinjätütrigu. Suvõl magasi nä aidan. Küläpoisi nigu mehilädse tüke üüse tütrigõ mano. A peremiis es kannahta säänest asja. Hummogu olli tütrigu unidsõ ja päivä tüütegemine kah es edene. Tuuperäst passõ peremiis väega pääle, et kõrd olõs majan. Poissõl jäl olli uma krutski.

Üts üü kuuld’ peremiis aida puult määnestki larmi. Tä karas’ sängüst pistü ja tormas’ ussõst vällä. Täl oll’ õnnõ pikk linanõ hamõ sälän, pükse es olõ aigu jalga kisku. Trepi pääle olli krandsi poisi kuionuist kahruohtjist unigu tennü. Peremiis kumastu õkva sinnä sisse. Ohtjidõ pikä terävä nõgla tsusksi väega halusalõ. Küläpoisi olli nuka takan ja pitsiti tuud etendüst kaiõn peenükeist naaru.

Perän poisi kaiva aknõst, kuis pernaanõ kaksõ noid nõklu uma mehe ihost vällä. Mehekene õnnõ oias’ ja ohksõ. Perän kõnõl’ peremiis, et kõgõ rohkõmb kor’as’ naanõ noid halusit nõklu vällä tä jalgu seest, a noid jakku ka kintsõ ja kottõ sisse.

Maolda nali

Kuulsa Korneti pidoõdagu

Vinne aigu olli Korneti pidoõdagu väega kuulsa, sinnä käve ka rahvast Eesti puult Ruusmäe kandist. A et minek oll’ õks võõralõ paika, sis pidi veidükese ette kah kaema. Võromaa nuurmehe kõnõli säänest juttu:

«Kornetin om kats võimalust: kas saat Läti n….u vai liti näkku.»

Eksklusiivnõ juuk

«Tulõ mullõ küllä, ma paku sullõ ütte eksklusiivsõt juuki,» kuts üts sõbõr tõist.

«Mis juuk tuu sääne om?» om kutsutu uudishimolik.

«Eestist poodist ostõtu õlu,» kitt sõbõr.

Mannavatu Mango

Seo piät kül avitama

Umbõs 50 aastat tagasi olli nuur tütrik, alustanu tüülkäümist. Suvõl, kõgõ lämmämbäl aol, tull’ kandli ala paisõ. Ku higisti, oll’ õks väega sant olla. Tohtõrdi kõgõpäält hinnäst esi, sõs määrse sõpru puult antuid egäsugutsit rohtõ – es midägi parõmbat. Lõpus pidi minemä tohtri manu.

Tä visas’ kõrras silmä paisõlõ pääle, kirut’ määrmisrohtu ja ütel’, et paari pääväge om kandlialunõ kõrran. Tuust paisõst sai tõtõstõ vallalõ, a asõmõlõ tull’ paar vahtsõt. Käve tõnõ, kolmas kõrd, ei määnestki api.

Vanõmba inemise andsõva nõvvu: tohtrilõ piät andma meelehääd, kül sõs saat ka api. Mõtli, et ma kül ei tihka anda, om ju täl väega kuri ja kõrralik õdõ. Käve viil mõnõ kõrra tohtri man, asi läts’ õnnõ hullõmbas. Lõpus mõtli visata häbü maaha ja lõpõta uma piina. Pandsõ veidükese rahha kuvääri sisse ja mõtli: saa mis saa, asi tulõ är tetä.

Buss jõudsõ varra Antslade. Lätsi õkva polikliinikude ja marssõ tohtriherrä ussõ taadõ. Mitte kedägi viil es olõ. Istsõ, uutsõ, närveldi. Kõrragõ astsõ tohtriherrä esi sisse ja kutsõ ka minnu umma tüütarrõ. Jummal õnnist’ minnu: õdõ oll’ viil tulõmada.

Mõtli: põrhilla vai mitte kunagi. Võtsõ uma kuvääri ja poeti tohtri lavva pääle. Lätsi esi näost vereväs nigu punanõ piit.

Arst es kaeki mu pääle, ütel’, et uutku ma, tä piät kõrra är käümä. Istsõ, uutsõ. Tohtri tull’ tagasi, vahtsõnõ rohi käen. Lassõ määnestki iäkülmä rohtu kandli ala vurts-vurts.
Ütel’: «Seo piät kül avitama!»

Avit’ki. Kae, määne vägi oll’ mõnõl ruublil.

Aidma Hele

Kuis vanaimä hobõsõ varast’

Mu vanaimä oll’ sis umbõs katsa-ütsäaastanõ. Timä vanõmba olli Mõrgi mõtsa hainalõ lännü. Vanaimä jäeti kodo põrknit kitskma ja poodi mant leibä ja vorsti tuuma. Puut oll’ Väimälän. Väiku Kaja käve poodin är. Tagasi tullõn nägi tii veeren hobõst kuun vankriga.

Vanaimäle miildü väega hobõsõ ja näidega sõitminõ. Kunagi es lasta täl ütsindä hobõsõga ratsuta õga vankrit juhti. Kajal tull’ hää mõtõ, et no om umõtõ võimalus hobõsõga sõita, mis tä sais tan niisama ütsindä.

Vanaimä harut’ hobõsõ posti külest vallalõ ja istsõ vankri pääle. Oll’ joba umbõs puul kilomiitret sõitnu ja kodo Õiemäele jõudnu, ku süä naas’ valutama: kuis tä vanõmbilõ seletäs, mille tä otsust’ võõra hobõsõga lustisõitu tetä. Tä käändse hobõsõ ümbre ja sõitsõ sinnä tagasi, kost hobõnõ sai võetus.

Seo ao pääle tull’ joostõn ja rüüken tulivihanõ Helve, et timä hopõn om kuun vankriga är varastõt. Et tuul aol võeti kar’alauda man kangõmbat kraami kah, oll’ sõimaminõ toda kõvõmb. Helve rüükse: «Hobõsõvaras, hobõsõvaras! Võtkõ hobõsõvaras kinni!»

Ku selges sai, et hobõsõvargas om lats, hiitü Helve eski. Nakas’ sõs uurma, kiä taa väiku tütrik om. Kaja oll’ hirmu täüs ja ütel’, et tä om Tedremäe Eha. Tuu oll’ edimäne nimi, miä tälle päähä karas’.

Helve es tiiä külän kedägi säändsenimelist ja usutõli edesi. Kaja pand’ suurõ joosuga minemä. Läts’ peris suurõ kaariga kodo. Tä peläs’, et vanõmba saava teedä, et tä om hobõsõ varastanu. Vanaimä otsust’, et uma süäme kergembäs saamisõs tege midägi hääd.

Tä tegi pliidi ala tulõ ja mõtõl’, et tege tüüinemiisile makaronnõ. Ku pliit kuum, pandsõ panni pliidi pääle. Ammut’ luitsaga rasva ja vali kiitmäldä makaroni panni pääle. Makaroni naksi panni pääl karglõma. Vanaimä maitsõ näid. Makaroni olliva kõvõmba ku inne. Es jääki muud üle, ku tulli makaroni tsolgipangi valla.

Pia ollivagi vanõmba koton. No sai Kaja kah teedä, kuis tulõ makaronnõ kiitä.

A hobõsõvargusõ asi es tulõki vällä. Ütskõrd ildampa kõnõl’ vanaimä Helve pojalõ, kuis tä kunagi latsõna timä imä hobõsõ är varast’.

Suvi Egert
Parksepä keskkuul
6.b klass


Koha Priidu tsehkendüs

Uhkõ Eesti üle

President Kaljulaid käve Eesti väikeisi saari pääl. Päält tuud kirot’ tä sotsiaalmeediän, et Vilsandi lähkül om suur hülgide lesätämiskotus, kon võtt hää ilmaga päivä esiki saa hallhülge ümbre. President märkse, et hülgide huvi küläliisi vasta oll’ suur. Edimält olli hülge veidü kahtlõja, a viimäte jäi rahulikus, ujosi mano ja lei presidendi paadi kõrval esiki lusti.

Mullõ paistu seo veidükese üte 2008. aasta edimädse süküskuu sõnomi muudu. Tuu and’ teedä, et ku Putin käve Tsiberin Ussuuri luuduskaitsõalal, rahust’ tä sääl üte tiigri maaha. Tiigri oll’ Putini poolõ tormanu, a päältnägijide jutu perrä jäi miis rahuligus, nõst’ püssä ja lask’ eläjä pihta unõrohoga noolõ. «Vladimir Putin mitte õnnõ ei saisa ohoga silm silmä vasta, a pästse mi telekanali miiskunna hädäst,» ütel’ aokiränik.

Õkva oll’ Läänemere pääl vinläisi ja hiinlaisi ütine mereoppus. Kohal oll’ maailma kõgõ suurõmb allviilaiv Dmitri Donskoi ja Vinnemaa uhkus, 252miitredse kerega maailma kõgõ suurõmb päälvii-sõalaiv Pjotr Velik. Vinläisi oppusõga kõrvuisi olli Tal’nan merepäävä ja mi ilmadu uhkõ laivu mereparaat. Vinläisi oppuisi ja Donskoi ja Pjotr Veliki vasta oll’ Tal’na lahe pääle vällä pant paarkümmend purjõlaiva, inämbüs säändse viie-kuvvõmiitredse, ja säidse-katõssa jället larmi tegevät skuutrit.

Ku kõik neo as’a kokko viiä, sõs näe ma Eesti puult perädü uhkõt vastust Vinnemaalõ, mis and’ näile teedä, et mi ei unõhta mitte midägi. Ei president Pätsu ammõdirahha, ei ülekohut, ei Ussuuri tiigrit, ei midägi… Matšomiis Putin, sa võit tiigri hoimatsõs tetä, a ku provva Kaljulaid as’a ette võtt, sõs tä sääd su Dmitri Donskoi kõrvuisi presidendi paadi kõrval lopsva hallhülgega.

Seo oll’ vallus tsipsahus. Kiäki pääle mu es panõ tähele, a ku olõs pandnu, olõs seo vallus olnu. Ja kuun paraadiga oll’ seo ka hiidütämine. Olkõ pääle, teil om edimäne artikli tuu Putini Ussuuri tiigri uma, a kaegõ edesi, kaegõ viiendät artiklit. Meil om Trumpilõ kats protsõnti SKP-st är mastu. Lugõgõ artiklit nummõr viis, mi võtami üte hallhülge handapiten kinni ja ku vaia, annami teile litaki vasta pääd.

Kaegõ, ku peenükene asi seo poliitiga om. Ku ei mõista kaia, lätt pall’o silmi alt kaoma. Kaljulaid om kuradi kõva mutt! Toomas Hendrikul oll’ õnnõ timä otsalõppõmalda puutrisõda, a Kaljulaid om peris mürsk. Ku sääne sinno laksas, olõs sa õnnõlik, ku saas tä Ussuuri tiigri vasta vällä vaihta.

Ma olõ jäl uhkõ su üle, Eesti. Ei mõista muud üldä.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
sügäväle poliitikalõ kaeja

 

 

Suvinõ kooliveeränd

Mu kooliaastil, 1970. aastil, oll’ koolitüü ka suvõ aigu. Tuud es tulõ tetä kooliraamatidõ takan, a luudusõn – kooliaian. Egäle klassilõ oll’ ette nättü uma pindremaa, mar’apuhm vai viläpuu ja sis oppaja juhatusõ perrä tull’ tuu iist huult kanda ja saak kor’ada. Muidogi oll’ tuu paras vaiv, a and’ ka vaeldust – sai tõisiga kokko ja iks oll’ hää uma tüü vilju kaia.

Kuigi tuul aol oll’ ka opilasmallõv olõman, maalatsil, nigu ma olli, sinnä suurt asja es olõ. Koton oodi uma tüü: hainatego, kapstamaa, eläjä ja kõik muu sääne. Kompvegiraha sai teenitüs majandi põllu pääl.

Täämbäne pilt om peri põimukuust 1956. Pildi pääl omma Ahja keskkooli opilasõ kooliaian oppaja juhatusõl hõrakit korjaman. Seo Normani Erichi tett pilt ilmu aolehen Nõukogude Õpetaja tüükasvatusõ jaon.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Jumalanna jalajäle kivi pääl

Jumalamägi Korneti lähkül om väega esieräline paik. Ku sinnä läät, tunnõt õkva, et olõt pühän mõtsan. A määnest juttu tuu mäe kotsilõ kõnõldas ja miä sääl olnu om?

Korneti miis Prangli Jaan seletäs: «Ma arva, et säänest nimme nigu Jumalamägi niisama ei pilluta. Om jutt, et sääl om olnu pühä paik. Üts lapik kivi, kon pääl kats jalajälge: Māra – jumalanna – oll’ tuu kivi päält hobõsõ sälgä lännü.»

Aoluulanõ Valgu Heiki mõist tuud juttu põnõvambalt kõnõlda: «Ku oll’ viiuputus, sis pühä Maarja läts’ eesli sälgä. Üten jalan oll’ tsuug, tõõsõn käng. Tuuperäst ommaki nuu kats jälge esisugumadsõ.»

Prangli Jaan tiid viil kõnõlda, et vanast ollõv tuu mäe all olnu pühä läte, kon silmi mõsti. A kelle pühäpaik tuu sis oll’? Valgu Heiki arvas, et tuu om olnu võrokõisi pühäpaik, selle et Jumalamägi jääs Rõugõ kihlkunna maiõ pääle.

Rahmani Jan


Jalajälgiga kivi Jumalamäel. Rahmani Jani pilt


Tiisilt, miä juhatas Jumalamäe mano. Rahmani Jani pilt

Korneti kant uut küläliisi

Päältnätä om Korneti vaiknõ kotus. Inemiisi näge harva, ka sis om küländ suur võimalus, et trehvät turisti otsa. A luudus om Korneti kandin võimsa. Tuust omma arvo saanu ka paikligu otsustaja: küländ pall’o om perämädsel aol pant rahha turismiobjekte luumisõs ja kõrdategemises.

«Vald om järveveere kõrda tennü. Seo aasta teimi vahtsõ silla. Plaanin om piirkunnan tetä viil kämpingit ja viil üts kaemistorn,» kitt Vana-Laitsna valla kultuurijuht Rozīte Maija.

Ja turisti omma Korneti üles löüdnü. Järven käü tsuklõman pall’o rahvast, suur jago ka Eestimaalt. Seo aasta om rahvast kül veidemb, ei olõ olnu tsuklõmisõ ilma.

Korneti om Vana-Laitsna valla keskus. Vallan eläs 230 inemise ümbre, noist poolõ Korneti külän.

Hulga mäki, järvi ja matkaratu

Võrokõisi jaos om kõgõ võimsamb paik Korneti liinamägi, kost saa kaia Haanimaa pääle. Ku hariligult kaemi Haanimaad Munamäe tornist, sis Korneti liinamäe päält näge hoobis tõistmuudu pilti. Esiki Munamäe torn paistus kätte. Korgõlt saa maad kaia ka Korneti külän Kurõmäe kaemistornist, miä om 27 miitret korgõ.

Kobras-postkast vallamaja man. Rahmani Jani pilt

Päält mäki om Korneti kandin ka hulga järvi. Vallamaja esiki om katõ järve vaihõlõ kükät. Korneti mehe Prangli Jaani rehkendüse perrä om tan lähkün vähembält 14 järve.

Kõgõ süvämb noist järvist om Raipalsi järv. Õkva suvõülikooli aigu tetäs tuu järve veeren valla üts põnnõv muusõum: Mišasõ miimuusõum. Muusõumin om vällä pant vanaaignõ mehidsepidämise kraam. Järve veeren om viil mehidserada, kon saa nätä, kuis mehilädse korjasõ mett puu ja paku sisse. Saa nätä vanõmbit ja täämbädse ao mehidsepakkõ.

Korneti kandin om mitu matkarata. Et noid üles löüdä, tasos läbi astu vallamajan olõvast turismiinfopunktist, kon ka eestikeelitsit tursmimatõrjaalõ jaetas.

Inemise käävä muialõ tüüle

A midä paikligu inemise tan tegevä? Suur jago omma pensionääri. Vallavalitsus and mõnõlõ tüüd. Om ka mõni talopidäjä. Ja om hulga noid, kiä käävä tüüle vallast vällä. Päämidse tüükotussõ and puutüüstüs, kas sis Aluksne kandin vai Eestin, seletäs Rozīte Maija.

Prangli Jaan ütles mano, et om ka hulga rekajuhtõ.

Korneti kõgõ uhkõmb maja om vallamaja. 2009. aastagal, ku Lätin oll’ valitsõmisõ ümbrekõrraldaminõ, jäi väiku valla alalõ, a süstem om sääl küländ keerolinõ. Vallavanõmb om Vanan-Laitsnan kolmõ valla pääle, inämbüs otsussit tetäs Aluksnen, kon om piirkunna (novads) keskus.

Vallamajan tüütäse vallaammõtnigu, sekretär ja paar as’atundjat. A sääl om ka väiku muusõum, raamadukogo ja turismiinfopunkt. Maja tõõsõ kõrra pääl om suur saal, kon saa näüdätä kinno ja kaia lava päält etendüisi.

Korneti kultuurielo

Mõisapargin om väiku laululava, kon peetäs pitõ. 11 kõrda om põimukuu tõõsõl nädälivahetusõl peetü eestläisi päivä. Hariligult om Eesti pääväl näüdät kinno, omma olnu loengu, näütüse, kontsõrdi. Olnu om ka väiku laat ja päiv om iks tandsuga lõppõnu. Timahava peetäs Kornetin Eesti päävä asõmõl kolmõpääväne Kaika suvõülikuul.

Kultuurielo kotsilõ kõnõlõs Rozīte Maija, et omma egäsugumadsõ tsõõri: lauldas, tandsitas, tetäs näütemängo. Projekte abiga tetäs ka koolituisi, näütüses perämädsel koolitusõl opiti luudust tundma: kasvõ ja kallo.

Puut om egä päiv valla

Mõisapargi kõrval om kats kortõrmajja. Üten noist, miä jääs rohkõmb tii viirde, om ka puut. Puut om valla egä päiv ütsäst hummogu katsani õdagu.

Puut ei olõ väega suur, a kõik tarvilik om sääl olõman: saat osta leibä, vorsti ja limonaati.

Ku läti kiilt ei mõista, võit Kornetin pruuvi võro keelen kõnõlda. Vabalt võit trehvädä inemise otsa, kiä tuust arvo saa. A ku muud muudu ei saa, tulõ vinne kiil appi võtta. Poodi man ja vallamajan saat tuuga ilostõ toimõ.

Rahmani Jan

Korneti liinamägi. Rahmani Jani pilt


Silt külätii pääl: tast nakkas pääle Korneti. Rahmani Jani pilt


Korneti puut. Rahmani Jani pilt


Latsi mänguplats. Rahmani Jani pilt


Vallamaja. Rahmani Jani pilt

Marju vähä, hussõ pall’u!?

Võrumaa inemine om alasi lahkõ meelega ollu. A om siski medägi, medä hää meelega tõisilõ ei jaeta. Nuu omma hää marja- ja seenepaiga.

Olõ mitu keväjet pruuvnu, et mis mullõ üldäs, ku mõnõ uma külä inemise käest niisama jutu jakuski küsü, kuis üte vai tõsõ mõtsamarjaga om. Kas häitsi ja kas halla ka tuul aol oll’… Enämbüisi üldäs tuu pääle, et külm võtt’ ärä vai oll’ peräst häitsemist põud. Jutu seen nimmatas viil tõnõkõrd, et tinavaasta om mõtsan väega pall’u hussõ…

Meil mehega om külh sääne mõtsahaigus man, et sääntsest jutust vällä ei tii, selle et mi ei lähä mõtsa ennegi saagi peräst. Ku pall’u ringi longit, sis mõtsavana õks medägi juhatas. Päiv paistus, lilli häitsese ja kägu kuuk…

Olõ märgutanu, mille rahvas enämb ütstõsõlõ hää meelega nuid saagikotussid juhata ei taha. Ennembi tuu nii es olõ…

Paistus, et hädä omma kaala tuunu kokkuostja, kiä jo jaanipäävä aigu kuulutusõ vällä pandva, et tahtva kõkkõ: murakõid ja maaskõid, mustikõid, kikkasiini…

Muiduki tahtva ärimehe tuu mõtsakraami odavalõ kätte saia, et esi mitmakõrdsõ hinnaga edesi müvvä. Ja muiduki om põra pall’u säänest rahvast, kiä eurot tähtsämbäs ku seenesuusti vai hääd muusi pedävä.

Tuu üle, kas om alasi väega tark uma sahvri vai keller tühäs jättä ja mõtsast tuud kraam rahas vaheta, ei olõ mul määnestki õigust aruta. A tuusama äri peräst ei olõ võrukõnõ enämb ülearu lahkõ juhatama, et mine sinnä, ma sai säält ilmadu vabarna. Jagus sullõ kah! Vai et süümise jagu mustikõid om sääl ja sääl. Säänest juhatust saat ennegi väega hää tutva käest, kiä või kimmäs olla, et sa tuud lajalt edesi ei kõnõla. Üts kõnõlas ütele, tõnõ tõsõlõ, ja ku tuu, kiä kokkuostjalõ korjas, jaolõ saa, om must maa perän…

Mustikõid kakutas jo puultuuralt ja masinaga, nii et lehe lindasõ. Tulõva aasta tulgu nälg vai viiuputus! Ja kuis siini korjatõn viimätsel aol väist tarvitõdas?! Muiduki ei lõika tuu, kiä suurõ saagi pääl vällän, seenekeist hillä-tassa juurõ päält. Kõik kakutas ruttu üles, juurõ lõigutas maha mõtsa veeren vai kotun… Tuu pääle, et minemä viiäs ka nii tsillukõsõ seenepoja, medä esi mõtsan ilmangi ei putu, ei taha õkva mõtõldagi, halv nakas.

Egä keväje lövvät, et jäl om mõni mõts talvõl maha võet.Raha om nii hirmsadõ vaia, selle et om nii pall’u, medä tuu iist osta. A et mõts, vaikus ja rahulik miil, mea säält üten tuut, viil ka tõistmuudu müügis lätt, tuust om õks ilmadu hallõ.

Tiidmises nuilõ, kiä jo nännü omma, et paluka tinavaasta häste häitsesi, ja tahtva puultuurõid marju haardma minnä: mõtsan om tinavaasta pall’u hussõ jah!

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri