Tossu Tilda pajatusõ

Võlssi läts’!

Kasaritsa naanõ trehväú Leevi kanti. Saina pääl oll’ aigsadõ välän kuulutus küläpoodi kinnipanõkist. Kurb uudis paikligõlõ inemiisile egätahes.
Naanõ lugi kuulutust ja imeht’ väega perämäst lausõt. Sääl oll’ kirän, et puut tennäs ummi seniilseid kliente.

Ei või olla! Maal om kül pall’o vanno inemiisi, a nii ummõhtõ ei passi üteldä.

Naanõ lugi tuud lausõt üte tähe viisi viil kõrd. Sis sai: seniseid kliente. «Inemine essüs,» porisi naanõ hindäle nõna ala.

Külätark

Kusta oll’ tunnõt külätark. Tä käve küllä pite ja puistas ummi tarkuisi egä asa kotsilõ.

Kustat ei olõ inämb ammu, a timä ütlemise eläse rahva mälehtüisin edesi.

Kõrd jäi tä saisma põllu viirde, kon kolhoosinaasõ pildsõva peoga kunstväetüst. Kusta and’ õkva teedä: «Tõuvili tõotas sada grammi saaki!»

Maolda nali

Eläjä mulgun kinni

Susi, kahr ja põdõr satasõ suurdõ mulku. Vällä ei saa. Paari päävä peräst nakkasõ susi ja kahr põdralõ kõnõlõma: «Kulõ, mi piät su är süümä. Sa nigunii lihha süvvä ei saa, nii et kellegi tõõsõ süümine tennü inämb kahh’o.»

Põdõr jääs nõuhtõ. Siski om täl inne surmaminekit üts pallõminõ: «Ku ma väiku olli, tätoviirse imä mullõ midägi tagakindsu pääle. Ma olõ kõik aig teedä tahtnu, mis tuu om. Olkõ kinä ja lugõgõ mullõ ette!»

Susi ja kahr läävä põdra tagaotsa mano. Tuu and mõlõmba tagajalaga. Susi kõrraga kütse, kahr saa viil inne surma mõnõ sõna suust vällä: «Mis ma sinnä ronisi, ma ei mõista jo lukõki!»

Seenehüpnuus

Minnu om kõik aig mõtsa poolõ kisknu. Hullus lätt tuu kiskmine esieränis sõs, ku seene mõtsan kasuma nakkasõ. Marjuga saa viil kuigi toimõ, a siini aos olõ kütse miä kütse.

Minevä aasta andsõ hindäle sõna, et õnnõ üts korvitäüs kõrraga ja mitte kribalatki rohkõmb. Edimäne kõrd sai toimõ… Tõnõ kõrd kah piaaigu, a ku kolmandat kõrda mõtsa lätsi, nakaú asi käest kakma. Ütli hindäle, et «avitas külh» ja «naid piät jo puhastama kah», a kodu poolõ astsõ iks nii, et pääle korvi olle pluusõ hõlm kah siini täüs.

Vaivu sai ma seene purki, ku tahtsõ jäl mõtsa tagasi minnä. Iks sinnä, kon viimäne kõrd poolõlõ jäi. Et ilmateedüs lubasi vihma ja taiva veere pääl oll’ paar musta pilvetortsu, vissi sälgä ürbi, miä kõrraga läbi es ligunõnu.

Ainukõnõ hädä olle tuu, et ürbil olõ es üttegi kimmäst karmanit, kohe telefon panda. Ilma tuu moevidinäldä es olõ ma viil mõtsa lännü. Tuu olle nigu väiku elukindlustus mu jaos. Õnnõtusi juhtus esiki nuuri inemiisiga, mis sõs viil kõnõlda must, kiä puul sajandit jo sällä taadõ om jätnü.

Varõmb olle avitanu tuu, ku egä tsipa ao peräst kumpsõ käega karmanit, kon telefon seen, ja kavatsi ka sjookõrd nii tetä. Egä tsipa ao peräst silesti käega üle karmani.

Sõs löüdse kotusõ, kon üts siin olle tõsõn külge pite kinni ja kõik mõtsaalunõ noist kirriv. Süä nakaú pesmä ja pään keerut’ mõtõ, et siist saa korvi jo täüs ja jäl ei jõvva ma sinnä, kohe tahtsõ. Umõtõ olle korvin viil veidükese ruumi, ku tuu platsiga ütele poolõ sai, ja rõõmsal meelel astõ edesi sinnä, kohe edimält plaansõ.

Vahepääl hüpsi viil siiä ja sinnä puhmõ sisse, et ütsiku seene üles kor’ata. Ku lõpus tsihtpunkti jõudsõ, olle korv kuhjaga täüs ja siini olle täüs ka mõts mu ümbre.

Õnnõs olli ma korvi sisse edimält kilekoti pannu. Nüüt nõstsõ seene kuun kotiga korvist vällä mättä otsa ja võisõ edesi kor’ata. Seene, seene, seene… Egäl puul inne seene. Telefoni silestämine karmanin lätú peris meelest ja seenist sai kõik mu maailm. Aig jäie nigu saisma. Olliva õnnõ seene, mõts ja ma.

Äkki kostu kõrvu mootorimürrin. Et mi perre rahvas olle kõik hummuku kotust är lännü, olli kimmäs, et mi massin tuu mürisejä ei olõ. Arvssi, et vast naabri om umma mõtsa üle kaeman.

Umõtõ tõi tuu helü mu seenemaailmast nii pall’u tagasi, et tull’ miilde karmanit kumpi. Karman olle tühi. Pruuvsõ viil kõrd – no tühi mis tühi. Kumpsõ tõist karmanit kah egäs juhus, a tuu olle kah tühi. Ma olli kaotanu uma telefoni!

Pää nakaú keträmä ja kaotamisõ kotust otsma, a jala kõndsõva järgmiidsi siini poolõ ja käe sirutiva noid haardma. Lõpus jõudsõ arvamisõlõ, et ainumanõ kotus, kohe telefon kaoda sai, olle tuu puujuur, kohe ma kumastu ja käpile sattõ.

Et seene saiva kah sjoos kõrras otsa, sõs käändse hinnäst ümbre ja lätsi sinnä puujuurõ manu kaema. Olli kimmäs, et pia paistus sinine telefonikaas mullõ kätte.

A tuud es paistu mitte koskilt. Ju ma kaoti tä sõs iks kohegi muialõ. Pidäsi joba plaani, et lää kodu, võta tõsõ telefoni ja proovi sõs helü perrä umma mõtsast üles löüdä. Tuu ao pääle olle inneskine mootorimürrin joba peris lähküle jõudnu ja ma mõtli hoobis, et lää ja pallõ juhti, vast saa tä helistä mu numbri pääle ja nii jääs mul jalavaiva vähämbäs.

Suur olle mu imestüs ja häämiil, ku võsast sõitsõ vällä mi uma ATV. Sääl pääl istõ mu uma tütär nigu maadlõjapoosin lõvikutsik, kiä tull’ umma immä hirmside mõtsakollõ käest pästmä. Hummuku juuskmisõ aigu olle tä mullõ peris mitu kõrda helistänü ja ku ma vasta es võta, nakaúki murõt tundma, et viimäte om midägi halba juhtunu.

Nii tä sõs hüpäúki massina pääle ja sõitsõ minnu otsma. Õnnõs olle täl ka telefon karmanin ja nüüt saimi helü pääle mu umma otsma nakata. Edimält es kuulõ külh mitte üttegi hellü.

Liiksõmi tultut tiid pite tagasi ja muudku pruuvsõmi edesi, kooni kiäki äkki telefoni vasta võtsõ. Tulle vällä, et ka naabrimiis olle mõtsan siini korjaman ja ku tä puhmast ilusat muusikat kuuldsõ, es arva tä mitte, et sääl mõni mõtsavaim vai murueide tütrik laulu lõõritas. Ronisi hoobis puhma ja kor’aú mu kõnõlõmisõ aparaadi üles.

Nüüt oll’ vajja inne õigõ tsiht paika säädi ja pia saigi ma uma kaotõdu asa jäl tagasi. Aitjuma, naabrimiis, aitjuma, mu pere ja esieränis tütär, ni aitjuma ka, telefoni opõraator ja ilmataat! Tänu teile lõppi kõik häste ja ma või kõgõ juhtunu pääle muiata.

Säändse häämeele pääle oll’ mul külh kangõ isu viil siini edesi kor’ata, a lõpus istõ ma sõski ATV pääl tütre sällä takan ja sõitsõ kodu poolõ, üten käen korv ja tõsõn kilekott siiniga. Säändsest kodusõidust unisti ma egä kõrd, ku mõtsast kodu lätsi, ja nüüt lõpus lätú ka tuu unistus täüde.

Lõpus tahaúki ma sjoo jutuga hoiata kõiki säändse hirmsa tõvõ iist nigu seenehüpnuus vai sõs seenenarkuus. Ärke minke mõtsa! No vai ku iks kuigi ei saa ilma, sõs pankõ vähämbält telefon kimmäle karmanilõ.

Antoni Annika


Koha Priidu tsehkendüs

Trööstildä lugu

Nonii, tei hindä pääl pruuvi. Kolisi päält viit aastat Tal’nat nädälis nii maalõ ku viil võimalik, et nätä, ku pall’o ma seo aoga maaelost võõrdunu olõ. Ega ma väega pall’o maal elänü ei olõki, a vanastõ sai suvõ Mõtstagan vanaimä man oltus. Tuust aost om meelen, et hainatego oll’ üts kuradi nuhklus. Parmu ja kiholasõ, higi juussõ, terve kihä süütse hainapuru ja sitikide-mutukidõ peräst.

No olõ nelläs päiv Kikeperän. Paikusõlõ om siist ruusatiid piten 25 km, pluss viil veidükese asfalti, tõõsõlõ poolõ, Torilõ, niisama pall’o. Mobiililevvi ei olõ, kipõt internetti, mis om inemise õigus, kah ei olõ. Aiglast kah ei olõ. Televiisorit ei olõ. Naabri kiudutõdi kunagi minemä, noid ei paistu kah kostki.

Eestläne tahtki tõsõst eestläsest kavvõl ellä, tuu aúa nimi om privaatsus. Ku ostat Tal’na küle ala tõisist kavvõl elämise, sõs mass tuu roppu rahha. No saa tuud asja uma naha pääl pruuvi.

Joba nakka arvo saama, mille maainemise lehmä pei. Mitte piimä, a ütsindäolõmisõ peräst. Võtas hindäle kah, ku kostki võtta olõs. Olõs kellegagi kõnõlda. Ma võti arvudi üten, et tii veidükese kirätüüd, a ei olõ tuu tan võimalik – kiholasõ ja parmu pinisese, ja tuu larm…

Ma tulli vaikust otsma, lasi edimädsel pääväl hoovi päält trimmeriga haina maaha… Tuu oll’ viga. No nakkas hain tagasi kasuma ja mu kõrva ei kannata inämb haina kasumisõ hellü vällä. Mugu krogisõs. Inises, ving ja krogisõs. Ku ma pääle astu, sõs oigas. Ku hinnäst jäl pistü aja, sis ohkas, nigu olõs kuurma alt päsenü. Hummogu sitamajja minnen saava jala likõs. Ainumanõ inemise tekütet helü om tuu, ku sitt sitamajan mulku satas. Tuu helü põrkas mõtsu päält tagasi nigu püssäpauk. Kõrras saa inemise tunnõ. Viil kats päivä, sõs ei olõ inämb midägi sittu. Süük saa õkva otsa. Mar’a ei olõ viil valmis, ubina kah ei olõ.

Kõrval om suu. Arvada viimäne suu Eestin, kohe ei olõ laudtiid ja kaemisõ platvormi tettü. Ma tiis, a laudu ei olõ. Laudtii meelütäsi inemiisi külh. Tulõva saa kilomiitre päält kokko, et suun jalota ja peräst kittä, et omma tsiiru luudusõn tennü. A niisama ei tulõ, laudtii piät olõma, et saas korgidõ kundsõga mülgähtüse viirde vällä tippi.

Inemine om sääne mukav. Saadat tä persele, timä pahanõs är. A sõs viät persele laudtii ja timä tulõ esi, kõnd persest sisse ja vällä ja perän pand Mol’oraamatulõ pildiki üles, kuis tä uma seltskunnaga persen käve.

No istu massinahe ja sõida Paikusõlõ internetti. Kuis taa trööstildä lugu muido inemiisini jõud.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
suvõpuhkaja

 

 

Kitsõkõnõ läts’ rändämä…

Tõsõ ilmasõa aigu sai Võro vanaliina osa kõvva hätä. Inämbüs puumajju palli är. Ildampa kraamiti varõmõ är ja maa säeti valmis vahtsidõ majju ehitämises. Egäle poolõ ehitüstüüga es jõuta, sinnä tetti ilokujokõisiga muroplatsi.

Kah’os häädü ka turuplatsi vastan olnu Songi Samueli raamadupuut-trükükoda (Jüri uulits 14). Päält tuu maja varõmidõ kraammist tetti sinnä kinä muroplats, kohe panti pistü mõtskitsõ kujo. Uusi Hillar omgi üles võtnu seo paiga 1950. aastagal.

Tuul aol kerkü säändsitsammu ilokujokõisi mitmõhe paika. Ka Võro liinan oll’ uma jänes, ildampa tetti ijäkahruga purskkaiv, Kubijal oll’ kahr jne.

1959. aastagal tull’ mõtskitsõl umast paigast siski är minnä, selle et seo platsi pääle naaú Võro MEK ehitämä 32 kortinaga elomajja. Tuu sai valmis 31. urbõkuul 1961.

Mõtskitsõkõnõ kolisi ümbre parhilladsõ Võromaa muusõumi ette, kon no om Katariina II kujo. Tuud om nätä Kähri Garonne tettü pildi pääl. Muusõumi ette tetti tälle hää platsikõnõ kivve ja lille kesken, et ei tulõs jäl ärminemise tujjo. Kõrralik aidki sai ümbre. Mõtskitsõkõnõ rõõmust’ Tamula söögimaja küläliidsi ja Tamula järve viirde minejit.

A siski löüdse tä võimalusõ säält är minnä. Kuna ja kohe? Äkki kiäki tiid?

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pildi omma peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Näütemäng Kisandi Ado mälehtüisi perrä

Võro liinan Stedingu majan (Kreutzwaldi ja Tarto uulidsa nuka pääl) mängitäs 20.–30. hainakuuni näütemängu «Saaks veel Eestissegi». Tükü om Kisandi Ado poiskõsõn kirotõdu pääväraamadu perrä kokko kirotanu ja lava pääle säädnü Tagamõtsa Tarmo.

«Taa tükk om kokko kirotõt Võro harrastuskunstnigu ja luulõtaja, ammõtilt insinöri Kisandi Ado ülestähendüisi perrä, miä paar aastat tagasi raamatuna ilmu,» selet’ Tagamõtsa Tarmo. Päält Kisandi juttõ om tä tarvitanu Kõivu, Kaplinski, Rummo ja Oldekopi tekste.

Näütemängu mängitäs Stedingu majan, inneskidsen piljardisaalin. Kõrraga mahus tükkü kaema 100 inemist. «Mu jaos om tähtsä, et saas tetä intiimset tiatrit, tähtsä om tükün poisi ja esä siselugu.»

Etendüsen mängvä Suumani Toomas ja Õunapuu Imre Rakvere tiatrist, Troll’a Agu, Käosõ Maive ja Ruusmaa Vootele. «Mul om kimmäs suuv, et ku tii Võrol tiatrit, sis omma siistkandist peri näütlejä. Imre om Karulast, Suumani Toomas Otõmpää miis,» selet’ Tagamõts.

Esä ossa mäng Suumani Toomas. Tä kõnõl’ uma rolli kotsilõ: «Seo lõppõmada sõda, midä inemine esihindäga sõdi ja midä tä egäle poolõ hindäga üten tuu, ka asumisõ tiile. Midägi olõs nigu inne juhtunu, midä ei üteldä. Vaivas tuu, mis saa pojast, mis saa kõgõst, mis sälä taadõ jäi.»

Ummõtõgi ei piä Suuman tükkü sünges. «Pateetika ja süngus, vapra võitlus omma aoluuraamatin, tükk om illos,» selet’ tä.

Võrolõ mängmä meelüti Suumani Toomassõ hää näütemäng ja hää tüüseldsiline Tagamõts. «Ma ei viisi suvõl puhkusõ aigu tüüd tetä. A Tarmoga olli rõõmsal meelel nõun tüüd tegemä. Ja seo matõrjal köüt,» selet’ tä. Uma osa Võrolõ mängmä tulõkin oll’ ka tuul, et Suuman om Otõmpääl üles kasunu ja timä naanõ om Haanist peri.

Etendüst mängitäs katõl nädälil neläpääväst pühäpääväni. «Ma lupa kaejalõ, et tan tükün kõnõldas väega tähtsist asjust. Ku olõt kuu aigu katõkõistõ, miä om sis tuu, millest inemise kõnõlõma nakkasõ,» ütel’ Tagamõtsa Tarmo.

«Mu jaos om tähtsä tan lavastusõn sõna tähendüs: midä tähendäs sõna «aig», sõna «tuli», kas om pümme ja ku pümme om. Müstilist maailma näge tan lavastusõn,» selet’ Tagamõts.

Rahmani Jan


Proovin. Autor ja lavastaja Tagamõtsa Tarmo märk, midä ja kohe säädi, tedä kullõsõ näütlejä Käose Maive ja Trolla Agu. Rahmani Jani pilt

Vanapaprõga miljonääris

Pia viis aastakka toimõndanu Veriora tsunft om kasunu käsitüüliisi võrgust sotsiaalsõs ettevõttõs: päämidselt tege tsunft parhilla Räpinä kartongist karpõ ja pakkõ. Kassu avit’ tsunftil kodaniguütisüse tsihtkapitaali (KÜSK) abiga tett projekt «Veriora tsunfti arõnguhüpe – vanapaprõga miljonääris».

«Sääne nimi sai projektilõ pant nal’aga poolõs, ütlemise «aolehepoisist miljonääris» perrä,» seletäs Veriora tsunfti vidäjä Strohmi Signe. «A neo tiidmise, kogõmusõ, hindä arõng, miä ma aastidõ joosul ja ka seo perämädse projektiga olõ saanu, omma minno tõtõst sisemidselt rikkambas tennü.»

Säändse logo perrä tunnõt är Veriora tsunftin tett käsitüükarbi. Rahmani Jani pilt

Ku alostusõn olli tsunfti tegemiisiga köüdedü päämidselt Veriora kandi käsitüülise, sis no omma tsunfti ruumi Räpinäl. Sääl tetäs tüüd ja koolituisi. «Ruumi omma väega tähtsä säändside tegemiisi man, kon lätt vajja pall’o tüüriistu ja matõrjaalõ,» seletäs Strohmi Signe.

Inneskidsen Räpinä muusigakooli majan tetäs no käsitüükarpõ, matõrjaalis tarvitõdas päämidselt Räpinä paprõvabrigu kartongi. Osalidsõ aoga saa ettevõttõn tüüd kolm inemist. Tsihis om võetu, et firma majandas hinnäst esi är. Tuu om võimalik sis, ku löüdäs paras hulk kundõsiid, kinkal säändsit karpõ vajja lätt.

Tiidligu kundõ

Et käsitüükarbi hind om küländ kallis, tulõ löüdä kundõsiid, kiä õkva säänest kaupa tahtva. Strohmi Signe sõnno perrä omma Veriora tsunfti kundõ väega esierälidse. «Nä mõistva hinnada tuud, et asi om paiga pääl käsilde tett ja matõrjaal om vahtsõst pruugit. Aúa, midä nä esi tegevä, omma kah väega esierälidse: kas luudustuutõ, ummamuudu käsitüü vai midägi säänest,» seletäs tä.

Valmiskaup: Kaabsoo käsitüükündle, miä omma pakitu Veriora tsunfti käsitüükarbi sisse. Rahmani Jani pilt

Et kundõ tegijit parõmbalõ üles löüdnü, tetti projekti abiga parõmbas tsunfti kodoleht ja karpõ-pakkõ kotsilõ sai valmis kataloog, kon tettü kaup ilostõ pilte pääl nätä. Kodolehte ja kataloogi tävvendedäs viil. A inämbüste löütäs karbitegijä üles suust suuhtõ reklaamiga: üts ettevõtja pand uma kraami paki sisse, tõõnõ näge ja uur, kost karbi peri omma.

Pall’o opmist

Karpõ tegijä Solovjevi Kai kõnõlõs, et edimält tull’ taad tüüd küländ pall’o oppi. «Ma tulli töötukassa kaudu praktikalõ ja sis tüülepinguga tüüle. Kõik oll’ mu jaos vahtsõnõ. Egä karp nõud vahtsõt opmist: stantsitu karbiga om tsipa kergemb, a ku tulõ esi joonista, sis om hulga rassõmb,» seletäs tä.

«A ku karpõ tegemine käe sisse är saa, om taa lihtsä tüü. Saman piät hoolõn olõma,» kõnõlõs tä mano.

Vahtsit tiidmiisi pidä päämidses ka Strohmi Signe. «Olõ hinnäst kõgõ rikkas inemises pidänü – tiidmiisi ja mõistmisõ poolõst,» tulõ tä uma jutuga miljonääriteema mano tagasi.

Rahmani Jan


Veriora tsunfti vidäjä Strohmi Signe ja karpõ tegijä Solovjevi Kai näütäse, midä tsunft täämbä tege. Õigõ elo saava karbi ja paki sisse üten kaubaga, miä sinnä sisse pandas. Rahmani Jani pilt

Mõtõlus

Kimmäs kiil

Ministri omma ka säändsesama inemise nigu mi siin. Meil om tan uma kiil ja mi väega ei tahaki tõisi kiili kõnõlda.

Niisama om ministriiga, kiä ei taha inglüse kiilt kõnõlda. Vahe om meil õnnõ tuu, et ku võrokõnõ suu vallalõ tege, sõs om täl iks midägi üteldä kah. Tõõnõkõrd om jutt toda kimmämb, midä lühemb tuu om.

A naa ministri kõnõlõsõ pall’o, no jutu mõtõ om lühkü. Eski ku nä eesti keeleh kõnõlõsõ, jääs sääne tunnõ, et nä saa-i esiki arvo, millest jutt käü. Selle piät jutu pikäs ja keerolidsõs ajama.

Vast piässi kõik, kiä tahtva ministris saia, kõgõpäält võro keeleh mõtlõmisõ ja kõnõlõmisõ är opma.

Tsirkli kah

Täämbädse päävä moodu perrä massina omma nii nõudja, et näide sisse kütüsse pandmisõs om vaia täpsit riistu.

Pendsujaama saina pääle om suuri tähtiga kirotõt: TSIRKLI KAH. Õnnõ tuust ei saa ma arvo, mille Võromaal tuu õkva võro keeleh kirotõt ei olõ. Ku nimekommisjon keväjä es olõ rahul paiga pääl valituisi vallanimmiga, sõs no võissi kah kommisjon uma sõna sekkä üteldä ja inglüskiilse Circle K umakiilses muuta.

Muda Mari

Eelarvamusfestivali pääl: miä jäi kõgõ inämb miilde?

Eelarvamusfestival tõi minevä riidi suurõtiimuusõummi Varbusõlõ kokko paraja hulga rahvast, kinkal huvi märgotamisõ vasta. Nätä oll’ tähtsit tegeläisi: Riigikogo rahvast, ministrit, liinapäid, vähembält ütte maavanõmbat, ka kultuurirahvast liiku. Kullõjit ja arotajit mahtunu viil inämbki, a kesksuvõ aol ja tüüpääväl oll’ õks küländ kõrralik rahvahulk kuun.

Arotamisõ käve niimuudu, et oll’ neli lavva, kon midägi kõnõldi. Esi paigun käve jutu samal aol, nii et kinkalõ mõni teema es miildü vai viländ sai, võisõ õkva tõistõ paika tõist juttu kullõma minnä. A tuu olõ-s õnnõ kullõminõ: egä teema man sai kullõja kah uma sõna sekkä üteldä.

Kõnõldi valitsõmisõ ümbrekõrraldamisõst, ütistranspordist, Rail Balticust. Arotõdi umakultuuri asjo ja söögijulgõolõkit. Juttu oll’ mõtsapoliitikast, ilma pästmisest, kogokundõst. Eräle tegemise olli latsilõ, kiä niisamatõ märgotama panti.

Mu jaos oll’ kõgõ põnõvamb söögijulgõolõki teema. Arotõdi, kuis olla kimmäs, et hädäolokõrran inemise süvvä saava. Ja kuigi jutt kissõ mu meelest paiguldõ küländ käest är, pall’o aigu panti tuu pääle, kas ja kuis saa täämbä poodist osta Eestin kasvatõdut söögikraami, tull’ ka tähtsit mõttit vällä. Trolla Tiia Karulast löüdse, et väega tähtsä omma mõistmisõ. Ku mi mõistami esi süüki kasvata ja elämi uman küläkogokunnan, kon mõistõtas tetä esi asjo, sis saami kergembäle toimõ ja ei piä nii pall’o murõht tundma. Tuu oll’ mu jaos seo eelarvamusfestivali kõgõ tähtsämb mõtõ.

Ku festival läbi sai, uursõ osaliisi käest, miä jäi miilde. Mõnt vastust saa tast kõrvalt lukõ.

Rahmani Jan

Rahvas üte telgi all arotuisi kullõman. Inemiisil oll’võimalus liiku nelä teematelgi vaihõl ja ka uma sõna sekkä üteldä. Rahmani Jani pilt

Vahteri Britt,
Võro maavalitsusõ arõngu- ja planeeringuosakunna juhataja

Mul om hää miil, et platsi tull’ nii pall’o esimõtlõjit. Mõni kullõjidõ hulgast tulnu arvaminõ pand’ märkmä, et esi inemise eläse esi inforuumõn.
Valitsõmisõ ümbrekõrraldamisõ arotamisõ man olõs uutnu selgembit ettepanõkit: miä juhtuma nakkas, kuis meil lätt parõmbas. Seod es tulõ.

A saimi siiä tulnuisi inemiisi käest mõttit kokko kor’ada. Küssemi rahva käest kats küsümüst:

1) Kuimuudu sa paigutanu 20 miljonit eurot kodopaiga arõngus?

2) Mis om su soovitus vahtsõlõ umavalitsusõlõ, midä tulnu tetä tõistmuudu?

Saimi suurõ paki vastussit, midä meil om plaanin saata parhillatsilõ umavalitsuisi juhtõlõ ja volikogõdõlõ ja jaka sotsiaalmeediän.

Valneri Sulev,
siseministeeriümi umavalitsusreformi projektijuht

Inemise tahtsõ tan ütstõõsõst arvo saia, tollõn mõttõn oll’ seol üritüsel hää vaim. Kes uutsõ konflikti, et inemise rüüknü tõõnõtõõsõ pääle, sis tuust jäi muidogi puudu.

Mul hindäl oll’ hää miil saia tukõ kavvõst Saarõmaalt ja Lihulast valitsõmisõ ümbrekõrraldamisõga köüdetüle.

Hää om saia vastust esi elovaldkundõ inemiisi käest, et kuis näile tunnus, kuis aúa minnä võinu. Ku kaet, kuis kullõja reagiirvä, sis seo om olokõrd, midä kirä tiil läbi kävven niimuudu nätä ei saa. Seol festivalil om seo häste ehtsä.

Tan liiku ümbre mitmit poliitikit ja muid inemiisi, tsipa laemb tsõõr, ku Lõuna-Eesti ettevõtmiisil muido käü. Sääne asi and ütenkuun mõtlõmisõlõ pall’o mano.

Tootsi Kristo,
lavastaja ja näütlejä

Latsi jaos oll’ tan tettü eräle ala, käve tuud kaeman. Mullõ miildü väega latsi jututsõõr, miä kõnõl’ vaikusõst. Tuu oll’ väega põnõvalõ tett. Juhendajal olli pildi üten ja latsõ pidi noidõ perrä seletämä, määne om näide jaos vaikus ja midä nä pildi pääl nägevä.

Latsõ arvassi vaikusõst mitund muudu: mitmõsugumast vaikust om olõman, või olla teküs vaikus, või olla hirmsa vaikus, või olla armastust täüs vaikus.

Latsõ olli mitmõn vannusõn. Väikumba kõnõli inämb tuust, midä pilte pääl nägevä. Põnnõv oll’ tuu, et nä es seletä õnnõ pildi pääl nättüt, a mõtliva pilte pääle asjo mano kah. Näütüses ku pildi pääl olnu mõni elläi, sis tä tennü hellü ja es olnu vaikust ja nii edesi. Seod oll’ peris nal’akas kullõlda.

Kohus olla hää Eesti inemine

Om vajja viiä inemiisile rõõmu. Sis murõ kaos, inemise nägevä võimaluisi.

Mullõ paistus, et täämbädsel aol omma pall’u Eesti inemise uma murrõga umaette. Hariligult omma nuu murrõ võimõndõdu, a tuu varjun jääs suur hulk häädüst tarvitamada.

Olõ mõtõlnu kristlusõ pääle, miä saanu tuud mulku täütä, a inemise omma usust kavvõn. Määndselgi aol oll’ uskminõ väega hää abilinõ. Ku inemisel oll’ hing tühi, sis kerik oll’ kimmäs paik. Parhilla kerikut väega ei usuta, inemise omma rohkõmb ettevõtlusõ-usku.

Ettevõtlusõn tetäs asju kainõ mõistusõ perrä. Võetas määnegi tsiht ja jõutas tollõni, kasvai nui neläs. Või-olla olõs tark naada ka umma ello kainõ mõistusõga kõrrastama. Ja tuu tsiht, kohe tahat jõuda, piäs olõma esihindä elu kvaliteet.

Mi uma riik

Kõgõpäält tulõ selgembäle arvu saia, et Eesti om mi uma riik. Seo om mi asi aia: mi hääkõrd, mi turvalisus. Seo ei olõ kellegi tõõsõ tetä, seo om mi kohus.

Selges tulõ hindäle tetä ka tuu, kas seo om mu kodu. Ku tan vingun näoga ümbre käüt, sis sul ei olõ tan hää olla. Ja ku sul ei olõ hää olla, sis mõtlõ, kas saat midägi tetä, et sul olõs hää olla. Vai sis tõtõst piät minemä palmi ala vai kohegi, kon om otav viin vai hää võimalusõ su jaos…

Ku olõt saanu arvu, et tahat iks tan olla, sis tulõ käüsse üles käändä, ku saat midägi parõmbas tetä. Kotu sa ju kraamit, austat ja armastat. Kodu piät olõma kõrran. Et saas sõpru küllä kutsu, et üten sõpruga olõs hää ja mõnnus olla.

Kõrdasäädmist tulõ pääle naada nullist. Uma pere. Säält edesi uma külä vai liinaosa. Niimuudu altpuult ülespoolõ mõttõ kõrda säädi. Riik pand hinnäst üllestpuult masma, a inemise piät iks altpuult ummi struktuurõga vasta tulõma. Tassakõistõ mi elu sinnäpoolõ liigus, a toolõ võinu määndsegi kavala nipiga vunki manu anda. Hääd asja tetäs hää meelega.

Naabriga tulõ läbi saia

Tihtipääle ei saa naabri umavahel läbi. A naabriga piät häste läbi saama, muidu lätt su hindä elukvaliteet kehvembäs. Om suur ull’us määndsegi rumala põhjusõ peräst naabriga mitte läbi saia ja viil niimuudu, et ei kõnõlõ kolm aastakka. Innembi mass pahanõminõ alla neeldä ja määndselgi aol tulõ naabri su manu ja ti lepüti är.

Tähtsä om, et süüdläst es otsitu. Tuust tulõ süändümine, miä om halv. Innembä mass otsi võimaluisi ja välläpäsemist.

Om vajja viiä rõõmu inemiisile. Sis murõ kaos, inemise nägevä võimaluisi. Võimõnda tulnu hääd, halv tulõs kohegi mujjalõ jättä.

Kiä tege?

Säänest ammõtnikku, kiä piäs inemise ellu parõmbas muutma, ei olõ. Egälütel tulõ hinnäst piiglist kaia. Äkki olõt sa tuu, kiä saanu edimädse sammu tetä? Iistvidäjä saava olla nuu, kellel om joudu. Sis võiva vällä tulla vahtsõ inemise, kellel om kah joudu, a kiä omma olnu kongi varjun.

Tähtsä om ka tuu, et elu parõmbas muutmist ei saa tetä kampaania kõrran. Muidu ei olõ muutus loomulik. Inne parhillast 25aastast vabadust ellimi 50 aastat ebaloomulikku ellu, kon kõik käve kampaania kõrran. Kuigi ütel hetkel muutu ka tuu elu tävveste loomulikus ja inemise olliva harinu. Täämbädse ao nõuka-nostalgiast võit arvu saia, selle et tekkü rahu. Olli aúa, minka olti harinu, kuigi kavvõst kaejalõ paistu tuu imelik.

Riik saanu gaasi anda ja ruuli käändä hilläkõistõ

Säändsest rahust om mi riigin parhilla puudus. 25 aastakka ei olõ rahhu andnu. Inemise, kiä riiki juhtva, ei olõ mõtõlnu kah, kuis tan tekkünü rahu. Rahu mitte suurõn mõttõn, a kasvai tuu, et säädüisiga es janditu.

Pall’u inemise omma ettevõtja. Seo ei olõ rahulik elu, ku säädüisi muudõtas ja sa piät kõik aig ummi plaanõ ümbre säädmä. Ma saa arvu, ku edimält tetäs suuri muutuisi, a nüüt võinu meil, nigu inneskine pääministri ütel’, olla peenhäälestüse aig. Ei massa nii pall’u janti säädüisi ja massõga.

Ku kõik nakkas paika loksuma, tulnu liiguta õnnõ veidükese. Nigu autuga sõitõn tulõ liiguta veidükese ruuli, mitte pall’u. Vai nigu gaasi tulõ anda nõrgalt, mitte nii, et kets käü ümbre.

Rahulikumb elu ja kõrran mõtlõminõ või inemisele anda jõu umist murrist üle saia.


Kanguri Lenno,
Krabi poodimiis