Tossu Tilda pajatusõ

Kolikambrõ koll

Talomajja oll’ katusõ ala vällä ehitet illos suvõtarõ. Sääl miildü perretütrel tõõsõ tütrikuga, kes oll’ timäga ütevannunõ, muu rahva silmi alt kavvõmbal olla.

Nuu tütriklatsõ olli joba piaaigu preili. A näidega üten tilbas’ kõrvaltalo tsill’okõnõ lats’kõnõ, kinkalõ miildü kah ilostõ säet suvõtarõ. Tedä vanõmbidõ tütrigõ salajutu es huvitagi, tälle paki rohkõmb huvvi ilosa as’a tarõn. Viil niipall’o, et nä kolmõkõisi kõik olli sugulasõ.

Perretütär ütel’ toolõ väikulõ tütrigulõ, et ärku tuu nii pall’o ümbre traavõldagu, kolikambrõ koll või pahatsõs saia. Kolikammõr oll’ sääne kotus, kohe tsusati nuu värgi, midä vaia es lää.

Ütskõrd tull’gi kolikambrõst vällä imelik tegeläne. Tä oll’ teräkoti muudu, kinkal kotisuu nööriga kinni köüdet. Pääd, kässi ja jalgu täl es olõ, a edesi tä astõ. Ja õkva väiku tütärlatsõ poolõ! Lats hiitü är, nakas’ ikma ja pagõsi umma kodo.

Ku rüälõikusõ aig lähküle sai, olli aiasaibidõ pääle nõstõdu teräkoti. Üts oll’ õkva nigu kolli säläst võetu. Kohe koll säält seest sai, tuu pääle es tiiä naabritalo tsill’okõnõ tütrik midägi arvada. Maailm ummi suuri ja väikeisi viguridõga oll’ tälle viil tundmada.

Maolda nali

Bussijuht

Mille tege bussijuht nii, et ku om massina saisma pandnu, käü ümbre bussi ja toksas küll üte, kül tõõsõ jalaga bussikummõ?

Selle, et täl omma pikäst sõidust muna kintsõ külge kinni kliipünü, tä raputas niimuudu noid vallalõ.

Puu otsa tagasi

Kuuli raadiost, et tiidläse omma vällä uurnu: pia läävä inemise tagasi ahvis. Ku inemise väega pall’o puutri ja teleka takah istva ja inämb sukugi ei liigu, sõs või nii juhtuda.

No ja pääliinah omgi asi käeh. Mito inemist omgi jo puu otsa tagasi lännü. A et Tal’nah om keelet tsirkusõh eläjit näüdädä, sõs pidi politsei nuu artisti ruttu puu otsast alla tuuma.

Mul om hää miil, et Võroh sai liina uhkusõs ollõv Katariina allee valmis inne, ku tan kah inemise tagasi puu otsa minemä nakkasõ.

Muda Mari

Jälle lugu

Paar aastat tagasi ollimi perrega Soomõn puhkaman. Tull’ mõtõ minnä lustiaida. Kävemi ilmaratta ja püürhällü pääl. Ümbretsõõri oll’ illus luudus ja uhkõ ilostusõ.

Jalutimi sääl niisama, kooni jõudsõmi üte kemmergu manu, millel oll’ illus väiku aid ümbre. Ma lätsi aialõ häste lähküle. Äkki läts’ kemmergu uss vallalõ. Poti pääl istsõ üts miis, kiä podisi midägi soomõ keelen. Ja kõrraga süläs’ mullõ näkku. Ma hiitü nii hirmsalõ, et naksi peris ikma. A mu imä nakas’ hoobis naardma. Ma olli sõs vähämb ja es saa arvu, miä sünnüs. Imä nakas’ sõs minnu trüüstmä ja ütel’, et tuu olõ-i sukugi peris inemine ja tä es sülgä, a tsiuksõ hoobis vett. Ma es taha tuud juttu sukugi usku. Imäl es jääki muud üle, ku laskõ hindäga samma asja tetä. No oll’ mu miil jälki hää ja mi saimi edesi minnä.

Urbaniku Anett-Marie
Parksepä Keskkuul
6.a klass

Kon hädä suur, sääl abi lähkül!

Seo Eesti Vabariigi alostusõn juhtu mul üts andsak lehmä müümise lugu. Poig käve koolin, rahha läts’ hädäste vaia. Aimi väega viletsäle läbi.

Liinainemine arvas, et mis viga maal ellä. Piim, kartol hindäst võtta, juurika kah. Elät nigu Miška! Mul hindä peräst es olõki väega hätä, a latsõ koolitaminõ. Pinssi kah viil es saa…

Mul oll’ kats lehmä ja paar lammast. Suur lehm tull’ keväjä piimäle. Kar’amaal illos hain, talvõkarv kah eläjäl säläst lännü. Silmäle illos kaiaki!

Panni kuulutusõ lehte, et müü lehmä. Nigu kuulutus ilmu, oll’ üts naistõrahvas platsin. Tä trehväs’ müügikotust küsümä naabri mant. Eski auto jätse sinnä. Tull’ õkva eläjide mano, astsõ sääl ümbre näide. Anni valli, määnest lehmä taht. Tälle miildü suur lehm. Ütli uma hinna, a õkva naas’ tä kõvastõ kauplõma: suur lehm, kes tiid viil, kas asja saagi. Kissõ hinna väega alla. Arvada joba tiidse, et rahha om mul väega vaia, kül är anna! Eski lehmäkene kai minno ikudsõ näoga.

Mul naas’ lehmäst hallõ. Ega elläi kah ull’ ei olõ: tä saa arvo, et pressitäs vällä. Ütli: «Paistus, et mi kaup jääs är! Üts piät perrä andma. Elosa eläjä peräst väega ei kaubõlda.»

Võti uma kar’a ja naksi kodo poolõ ajama. Olli joba kõvastõ sada meetrit lännü, ku naanõ naas’ tii päält sõnotuisi perrä hõikma. Täämbädseni ei saa arvo, mille tä nii tegi. Mul oll’ hää miil, et sääntse kätte eläjät es anna.

Naabril oll’ kah kats lehmä. Järgmädse päävä hummogu sei õnnõ üts lehm nurmõn. Naabrinaanõ selet’, et timä lehm miildü tollõlõ ostjalõ rohkõmb. Halvastõ külh, et mu sehvti är tsurksõva. Näil olõvat plaanin olnu kah kuulutus lehte panda.

Tõõnõpuul ütel’ viil mano, et tuu naanõ oll’ Rõugõst ja nä tundsõva ütstõist. Tutva käest olõvat iks etempä elläi osta.

Es lää kavva aigu, ku inne lõunat sõit’ tii otsa veoauto. Puha present pääl! Küsüti, kas elläi viil alalõ. Eelä es saa nä autot kõrda, om peri Põlva maakunnast säält ja säält.

Andsõ valli, kumba taht. Peremiis valisi vanõmba lehmä. Ütli hinna. Miis võtt’ puukarmanist raha vällä, lugi autokasti veere pääle kätte.

Otsõmi kotusõ, kost elläi pääle panda. Miis valõ kodopuulsõ kraaviperve, tsipa lapjotüüd, peräluuk alla, olõkõsõ pääle.

Vei lehmä auto mano, anni kablaotsa peremehe kätte. Tä vei lehmä auto pääle. Ei määnestki rabõlõmist. As’alinõ miis! Olõs õnnõ sääntsit mehi Eestin pall’o! Pand’ luugi kinni. Kõik!

Miis ütel’, et elläi lätt elo pääle. Võtt’ puust viinapudõli: kork päält, lasksõ tsipakõsõ klaasi – jõi är. Pakk’ mullõ kah, sis kork pääle ja andsõ mullõ pudõli. Sullõ-mullõ! Sääne oll’ sis kaup.

Nuur lehm elli mu man 19 aastat. Andsõ piima, a tä jäigi viimätses. Sai är saadõtus lihakombinaati. Mõlõmbal meil olli silmä vett täüs.

Raha esihindäst om õnnõ papõr. Tälle antas määnegi kokko kõnõld väärtüs. Ütstõsõst ei piä tuuperäst tiitrulliga üle sõitma.

Orassoni Rael-Adiina


Koha Priidu tsehkendüs

Õdagusüük ilosa naasõga

Mu vanaesä kitt’, et tä käve nelläaastadsõna kar’an. Ma jõudsõ vanaesäle perrä 30aastadsõlt, olli Laeva laudan kar’ussõs. Edesi sai kar’akus. Vanaesä jätt’ tollõ vahelõ, opsõ kõrraligu ammõdi ja sai nahaparkjas. Oll’ väärt miis surmani. Tuust aost pääle om mullõ võlsitu, et tii tüüd, sõs tulõ armastus, vai ku ei tulõ, sõs saat rikkas. Tei sõs tüüd, armastus tull’ ja läts’, rahha, et rikkas saia, es olõ koskil. Ja sõs lõpõti õigõl aol tüütegemise är.

Elo om edesi lännü ja vahtsõmba teooria kõnõlasõ nii, nigu ma olõ mõtõlnugi: tüüga rikkas ei saa. Tüü tapp viimätsegi armastusõ, mis inemise seen om. Rikkas saat õnnõ varastamisõga. Varga elo om jäl tõistpiten rassõ, selle et varastaminõ tapp ka armastusõ. A mis sa tuu unigu rahaga tiit, ku sul armastust süämen ei olõ?

Tüü om minevik. Robodi tulõva pääle ja suurt ossa inemise tüüd ei olõ inämb vaia. Kiä ei suta ümbre oppi, tuu tähendäs inämbüs, jääse väiku kodanigupalga pääle. Saat uma leeväpätsi ja kilukonservi kätte – maaha ei lõpõ, väega kaloririkkalt kah ei elä. Väega hää elo muudu ei paistu.

Näide jaos om välläpäsemine virtuaalreaalsus. Istva 24/7, kiivri ja prilli pään, juhtmidõ otsan ja eläse ilosat vällämõtõldut ello. Sääne miis, peris elon jämme paksõ prilliklaasõ ja plesspääga näss, või virtuaalreaalsusõn planeedi päält planeedi pääle linnada, maailma ilosamba naasõga õdagust süvvä, erälinnukiga puhkama sõita. Sääne miis, kedä elon ütski tütarlats ei kae, või hindäle haarõmi soeta ja lossiedidse saisoplatsi Ferrarisid täüs panda. Kimmäle om sääne virtuaalnõ reaalsus kõrdi mõnusamb ku lihtsä inemise peris elo, kon rahha ei olõ, tulõvikku ei olõ ja kimmäs, et ei tulõ kah.

Sääne inemine ei anna hindäst kül midägi vällä, a ei kuluta kah midägi ja om ütiskunnalõ odavamb üllen pitä. Sääne ei saa latsi kah, mis om luudusligu valigu osan mõistlik. Mõnõ aastaga läävä lihassõ nõrgas, põhimõttõlidsõlt jääski õnnõ tüükõrran aju perrä. Robodi huuldasõ, voolikit piten juusk kihä sisse nii puhas süük, et sittu ei olõki vaia, perse või ülepää egäs juhus kinni ummõlda. Väega «Matrixi» filmi muudu, a mille mitte?!

Ma nakka parhilla firma aastaaroannõt tegemä, peenükeist rahha kokko klapma. Virtuaalreaalsusõn võtas õkva mõnõ kõrraligumba firma, kost midägi hindäle kah jääs. Paari-kolmõ nafta puurmisõ mulguga näütüses.

Kas parõmb om parhillanõ, ilma juhtmilda reaalsus, kon nii ku pensionilõ saat, võit suu kinni ummõlda, selle et sinnä joht midägi panda ei olõ?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väiku ettevõtja

 

 

Põllumajanduslik näütüs

Täämbäne pilt üten mano kirotõdu teedüssega om peri albumist «Edimäne sotsialistligu sektori põllumajanduslik näütüs Võrol 1949. a».

Pildil om väega luulõlinõ alakirotus: Võro mahlatüüstüs arõnõs. (Ja proovi sa säändse kihotuslausõ all mitte arõnõda!) Põnnõv om tuu, et ka sis oll’ tsukru-hädä pääväkõrral: kural puul omma tsukruga, häädkätt ilma tsukrulda tuutõ.

Võromaa oll’ 1940. aastidõ tõõsõn poolõn iinkujolik sotsialistligu sektori põllumajandusnäütüisi kõrraldaja. Näütüsel olli vällä pant osakunna: põllundus-, eläjäkasvatus-, aiandus-, mesindüs-, maaparandus-, kasvuhaiguisi ja kah’otegijide kaitsõ-, põllumajandusõ mehhanisiirmise ja elektrifitsiirmise ja käsitüü osakund.

Eräle oll’ ka üldosakund, kon pidi kimmäle kõnõlõma teemal «Midä andsõ nõvvokogo kõrd tüütäväle talorahvalõ».

Näütüse olli sügüse, süküskuun-rehekuun. Näütüisil oll’ ütes kohustusõs tüükangõlaisi kogõmuisi jagaminõ ja parõmbidõ vällätuuminõ. Kõgõ parõmbidõ käest nõuti pall’o. Esieränis korgõ pidi saavutusõ olõma tüüeesrindlaisil. Tublimba nüsjä saiva lehmä käest piimä 20% inämb, ku muido kõgõ parõmba lehmä anni. Arvada oll’ tuu man vajja ka «abiliidsi».

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

«Mustlaslaagriga» rattidõga Lätti

Midä tetä koolilatsiga, kel suvõvaheaig ja nii ikäv, et tülütsemise huug pääle käü? Õigõ vastus om: tulõ minnä ütenkuun matkalõ.

Naabrimiis Rain kõnõl’ joba mitmõ kuu iist, et tälle tulõva küllä rumeenlasõ ja näidega ütenkuun võinu ette võtta üte rattasõidu Lätimaalõ. Aluksne liina. Kõnõlõ latsilõ. Nimä omma nõun.

Edimäne päiv: Kärgula-Krabi

Om iispäiv perän jaanipäivä. Otsimi kuuri alt uma rattaloksu (üts kolmõst om siski peris vahtsõnõ) vällä ja jõvvami kell kümme Raini mano. Latsõ, katsa- ja kümneaastanõ, omma hindäle kiivri päähä säädnü ja helkäjä vesti sälgä.

Rumeenlasõ – Daniel üten eestläsest naasõ Anu ja katõ teismeiän poisiga – ja naabri Rain ja Kadri üten aastadsõ ja kolmõaastadsõ poiskõsõga ei olõ viil valmis. Siski säetäs väiku latsõ kipõstõ rattatuuli, tetäs perämädse vinütüse ja sõit nakkas pääle.

Sulbini lätt tii mäest alla. Edesi Tinnipalu, sis jõvvami suurõ tii pääle. Suurõ tii pääl sõitva suurõ autu. Nigu hani liuglõmi edesi ja pia omgi Sõmmõrpalo puut. Edimäne piätüs.

Paagi ijätüst täüs laaditu, lätt sõit edesi Nursi poolõ. Järgmäne laatmisjaam om Rõugõn: sääl plaanimi tsipa süvvä kah.

Kats verstä inne Rõugõt tulõ tuu, midä pelädä oll’. Satas nii, et ei näe midägi. Küländ suurõ huuga jõvvami siski Rõugõ bussijaama, rõiva läbilikõ. Piämi plaani ja otsustami kohviku kasus.

Saarsilla kohvik lupa meil rõivit kuivata ja and häste süvvä. Ka väiku vingutuju, miä likõ rõiva toonu olli, nakkas kaoma. Edesi!

Krabilõ sõit om küländ ülesmäke, a mõnõ tunni peräst olõmi siski kõrdsi iin. Tutva Lenno ja Aive võtva meid vasta nigu kuningit. Õdak om illos.

Tõnõ päiv: Krabi-Korneti-Krabi. Moraal om nõrk

Üle Läti piiri sõitõn tulõ jälleki vihm sälgä. Puu and varju. Tii om mulkliganõ ja ruus tii pääl savi muudu. Katõssa kilomiitret Kornetile tunnus nigu sada. Lõpus om Korneti liin siski käen.

Et asja viil hullõmbas ajja, ütle, et läämi edimält Liinamäele. Kiäki ei mõista vaiõlda ja nii piämigi kinni suurõ mäe all. Kõvõmba roniva mäkke. Nõrgõmba omma all. Kiäki löüd, et liinamägi om maasikit täüs. No omma ka nõrgõmba mäe otsan. Ma ütsindä hoia altpuult asjul silmä pääl.

Poodi mano jõvvami jälleki vihmaga. Ja sis lätt eelektri kah viil är. Oodami poodimaja koridorin, kuna vihm üle ja eelektri tagasi om. Jõvvami är uuta.

Sõidami Korneti keskliina Ievajärve viirde piknikku pidämä. Läti vorst ja leib omma hää maiguga. Tan näemi vällä nigu peris mustlaslaagri: kompsu lakja ja kõva rumeeniakeeline jutt. Sünnüs otsus: Aluksnele iks ei lää, käänämi tagasi.

Kolmas päiv: Krabi-Kärgula. Mäest alla

Kolmanda päävä sõit vii Pähnilt läbi. Teemi üte tsõõri jalaga, väntämise vaeldusõs. Rumeenlanõ Daniel torisõs, et om hulga kihulaisi. Mu meelest ei olõ üttegi.

Rattidõ pääle istõn tulõ tunnõ, et tii lätt mäest alla. Tuu tunnõ om sõidu lõpuni. Miil lätt hääs. Rõugõ! Puut, tsuklõminõ, kohvik, Ööbikuorg, Sõmmõrpalu puut, sis viil perämäne puut Osulan ja olõmigi nigu nipsti koton tagasi.

Latsõ omma väega rahul. Är teimi! Olõmi maaha sõitnu päält saa kilomiitre. Ja tülütsemine es tulõ kolmõ päävä seen õigõlõ miildegi.


Korneti Ievajärv jääs seo kõrd mi matka kõgõ kavvõmbas punktis. Rahmani Jani pilt

Lillipuu Signe: taha, et kodopaigal lääs häste!

Lillipuu Signe (23) om seo aasta alostusõst Varbusõl olõva Eesti suurõtiimuusõumi turundus- ja kommunikatsioonijuht. Päält tuu lüü tä üten Võro perimüstandsu festivali man, toimõndas säälgi müügikõrraldusõga. Võrolt peri Signe lõpõt’ timahava Tarto Ülikooli Villändi kultuuriakadeemiä kultuurikõrraldajana ja seo suvi om täüs sündmüisi, kon ka Signe käsi mängun.

Määndse üritüse omma tulõman, kon sa abis olõt?

6.–9. hainakuul om Võro perimüstandsu pido. Seo om Võro kõgõ suurõmb festival. Riidi, 14. hainakuul om Varbusõl eelarvamusfestival. Ja hainakuu lõpun tulõ suurõtiimuusõumi sünnüpäiv.

Mille tasus timahava Võro perimüstandsu pidolõ minnä?

Meile om üteldü, et mi pido om väega kodonõ. Mi tahami, et kõik tundnu Võrol hinnäst nigu koton. Timahava om kodokohvikilõ mano tulnu ka kodokontsõrdi, sääl saa olla mitte nii ammõtlikun keskkunnan, ku omma kultuurimaja vai mõni kontsõrdipaik, saa tõõsõ inemise huuvi hoobis minnä. Üts põnõvampi etendüisi om seo aasta Uppsari popfolk-tandsulavastus. Ja lõõdsa võikimängmise mano om tulnu ka tandsmisõ mõõduvõtminõ. Sääl om kats vuuru. Edimädsen voorun näütäse võistlõja labajalavalssi vai määnestki muud valssi. Tõnõ vuur om luumisvuur. Tandsja saava muusiga teedä paiga pääl, ja sis õkva nä loova tuu pääle tandsu.

Midä sa oodat eelarvamusfestivalilt?

Ma looda, et hää ilm tulõ. Minevä aasta oll’ veidükese sumbõnõ. Ja põnõva arotamisõ om seo festivali hõikuslausõ. Mi tahami jo eelarvamusfestivalil arvada.

A suurõtiimuusõumi sünnüpäiv, midä tuu tuu?

Timahavatsõs teemas om mõtsik sünnüpäiv pagaasnikun. Tõmbami pagaasnikust egäsugutsit põnõvit asjo vällä: ettekuulutamis-kana ja lugõmispini. Nii et sääne eläjäligult mõnnus sünnüpäiv tulõ.

Kuis suurõtiimuusõumil seo suvi lätt ja lännü om?

Et suvi om tsipa ildas jäänü, sis om ka säändsit päivi, kos küläliidsi om veidü, a nii ku ilma ilosas läävä, om rahvas jäl mi man. Meil käü väega hulga säändsit inemiisi, kiä tulõva mitmõndat kõrda, kellel om saanu traditsioonis mi man kävvü. Ja et meil om ka küländ pall’o ettevõtmiisi, sis või üteldä, et meil lätt väega häste.

Lillipuu Signe.
Rahmani Jani pilt

Mida harilik küläline tan muusõumin tetä saa?

Saa kaia näütüst, miä minevä aasta valla tetti ja kõnõlõs reismisest ja tii pääl olõkist, sis om meil vabaõhunäütüse keskkund «Tii aig» ja om massinahall, kon saa suuri tiihuuldusmassinit ja muid massinit kaia. Latsilõ om viil liiklusliin.

Kellele säändse suurõ massina kõgõ inämb miildüse?

Tuu päämine seltskund omma iks mehe. Naasõ võiva kah muidogi kaia ja iks üteldäs, et oh ku suur ja oh ku äge, a mehe omma iks rohkõmb as’atundja. Nimä kaesõ, midä üte vai tõõsõ massinaga tetä saa ja pall’o om võimsust.

Lõpõtit õkva TÜ Villändi kultuuriakadeemiä.

Jah, opsõ Villändin kultuurikõrraldust. Periselt opsõ edimält puul aastakka õigustiidüst, a sis tundsõ, et säädüseoppus ei olõ iks mu jaos, ja tahtsõ midägi loomingulidsõmbat. Ja kos sa mujjal Eestin midägi loomingulist opit ku Villändin.

Ja olõt kultuurikõrraldusõ valimisõga rahul?

Jaa, tävveste rahul. Ma olli kooli aigu ka sääne kõva kõrraldaja ja mullõ miildü kõgõl näppu pulsi pääl hoita, nii oll’ kultuurikõrraldus ainumanõ õigõ valiminõ.

Mis hoit sinno Lõuna-Eestin, et sa tan tüütät?

Mul om sääne missioonitunnõ. Seo om iks mu kodokotus ja ma tahas, et tan lääs häste. Ja ma tunnõ joba seo kandi inemiisi. Ma ei ütle, et seo olõs nigu mugavustsoon, kon tüüd tetä, a mullõ miildüs, inemise omma hää ja kotus om illos.

Määndse nuu inemise omma, kellega sa uma tüü man kokko trehvät?

Seo kandi inemise omma väega lämmä, näütüses tan tüü man ka mu tarõseldsilidse omma hää nal’asoonõga. Inemise omma kimmäle väega aktiivsõ ja tahtva kõkkõ tetä.

Egäsugumaidsi asju om väega pall’o. Kas ei olõ tunnõt, et olõt ülearvo asju ette võtnu?

Vahepääl om sääne tunnõ külh. A sis, ku mõni ettevõtminõ läbi saa, mõnõst punktist saat üle, sis om nii hää tunnõ. Ku midägi lätt kõrda, sis tuu and mullõ jõudu edesi tetä.

Määndse omma kultuurikõrraldaja rõõmu?

Mullõ miildüs inemiisiga üten tüüd tetä. Ma ei olõ ütsindä nokitsõja. Sis mullõ miildüs ka tuu tullõm, midä ma näe. Ku ma kõrralda mõnda pito vai muud vähämbät ettevõtmist ja ku lõpus näe seod tervet pilti ja et kõigilõ tuu miildüs, sis om seo kõgõ suurõmb jõud, et järgmäne kõrd kah tetä.

Midä sullõ pääle tüü viil miildüs tetä?

Olõ häste sportlik tütrik, mullõ miildüs juuskõ. Juussõ õkva uma edimädse puulmaratoni ja tii egä päiv trenni. Ja rahvatandsun käü. Filme miildüs kah kaia.

Küsse Rahmani Jan

Nuur inemine, kullõ süäme hellü!

Olõmi jõudnu säändsele aigu, kon edukus

tähendäs hulka inämbät ku raharikkus

Paari nädäli iist lõpõti gümnaasiumi. Üte säändse, midä kutsutas eliitkoolis, kuigi esi kutsnu ma seod innembi vanõmbidõ mant pagõmisõ koolis.

Lätsi sinnä kimmä tiidmisega, et taha saia tulõvigun tohtris: õks hää palgaga tüükotus ja ku tan palgast veitüs jääs, sis Soomõn saa hulga inämb.

Kolm aastakka ildampa paistus seo mõtõ väega ull’ ollõv. Mille tetä midägi, miä tuu ei helget silmi? Ummõtõ tunnõ kerget, a siski olõmanolõvat pressi ligembide puult, et säändsest koolist tulnuna võinu iks tulõvigun hall’a ossa pääle saia.

Ma saa näide murrõst arvo, a arva, et olõmi jõudnu säändsele aigu, kon edukus tähendäs hulka inämbät ku raharikkus.

Muutunu aig

Klassijuhataja tekk’ keväjä perräküsümise, midä mi klassi rahvas pääle gümnaasiummi edesi tege. Esi vastussit oll’ pia sama pall’o ku vastajit.

Om rõõm nätä, et samaiälidse rehkendäse tulõviguplaanõ tegemise man ka ummi mõistmiisi ja suuvõ, mitte õnnõ palganummõrd.

Arvada om põhjus tuu, et elojärg om niipall’o parõmbas lännü. Õks kuulõ siist ja säält juttõ, kuis inemiisil ütsäkümnendide alostusõn pääle söögi muu jaos rahha es jakku.

Om tävveste arvo saia, et tuul aol elänü inemiisi jaos om rikkus suur näütäjä, mink perrä ütiskunnan uma kotus kätte saia.

Äkki omgi mu viga seo, et olõ sündünü ütsäkümnendide lõpun ja nännü õnnõ säänest aigu, kon inemine eläs statistiga perrä vaesusõ piiri pääl, a täl om iks kolm massinat moro pääl, kats kortinat ja maamaja.

A usu, et ku meil omma joba säändse võimalusõ, sis olõs patt näid tarvitamalda jättä. Maslow’ pürämiidi alomadsõ astmõ omma täüdedü, no saa hindä perrä kaia, oppi tuud, mink poolõ süä kisk ja miä silmä helkämä pand.

Ja seod saa tetä tävveste rahuligu süämega, selle et om nätä, et ka hariligu palgaga saa väega häste är eletüs.

Mutsu om vajja egäl puul

Olõ perämädsel aol tähele pandnu, et mitmõl puul om tervet mõistust puudu. Seo man om peris hirmsa kaia statistikat, kuis inneskidsil aastil pia kolmas jago mu kooli lõpõtajit meditsiini ja tõõnõ pia sama hulk õigustiidüst omma opma lännü.

Seo ei olõ õigõ, ku nii pall’o helge pää nii vähätsihe elovaldkundõhe kokko korjusõ. Toda inämb, et mitte kuigi ei saa olla tõtõ, et kõik nuu inemise omma periselt ja hää tahtmisõga valitut erialla opnu.

Samal aol rüük ütiskund abi perrä, võrksit nuuri om vajja nii riigijuhtmisõn, haridussüstemin, ettevõttin ku mujjal.

Ku mõistus olõs jagonõnu elovaldkundõ vaihõl ütelidsembalõ, jäänü mõtsa pistü ja rumala sõna hambidõ taadõ.

Õnnõligu inemise jääse kodo

Eestin om suur hädä tuu, et noorõ rändäse riigist vällä. Üts põhjus om kimmäle tuu, et ülikoolin opit ammõt tuu külh rahha sisse, a inemine ei tii seod tüüd himoga. Sis ei olõki vaiht, kas or’ada koton vai vällämaal, ja et mujjal omma palganumbrõ suurõmba, sis mindäski är.

A ku inemiisi köütnü uma kodo ja tüüga tetätahtminõ ja missioonitunnõ, sis es üteldü kodomaalõ nii kergehe «adjöö!».

Ku tahami, et noorõ jäänü siiä, sis piämigi näid julgustama opma õkva tuud alla, kon nä kõgõ parõmba omma. Om jo säändsit elovaldkundõ, kon suurõmbalt jaolt õnnõ Eestin toimõnda saa, näütüses kultuur vai poliitiga.

Mu sõnnom om väega lihtsä: nuur, parhilla om perämäne aig otsusta, är mõtõlgu ülearvo raha pääle, a kullõ süäme hellü.

Ja murõhtagu-i pall’o tulõvigu peräst, esiki ku välästpuult üteldäs, et su valit alaga olõ-i midägi tetä. Selle et ütskõik, midä sa ka ei tii, ku tiit seod himo ja süämega ja õkva tuud, kon sa kõgõ parõmb olõt, sis su jaos om kõgõ kotus olõman.


Rahmani Hebo (19),
õkva gümnaasiumi lõpõtanu,
tulõvanõ kirändüse tudeng