Tossu Tilda pajatusõ

Jalaga astõn ja ratta sälän sõitõn

Tutva miis kõnõl’, kuis tä Võro liinan kats kõrda pidi jalgratta ala jäämä.

Kõgõpäält ilosal suvõõdagul, ku tä astõ kodo poolõ. Tii oll’ küländ lagja, a keskelt konarliganõ. Tuuperäst hoit’ miis veere poolõ, mis oll’ sille. Äkki käänd’ täst sälä takast müüdä jalgratas. Tuu jalgrattamiis naas’ jalakäüjät hirmsalõ sõimama. Timäl oll’ kipõ minek puuti, mis olõs inne kinni pant. Tii pääl tilbõndaja ulli peräst jääs tä õllõpudõlist viil ilma. Vet es taha timägi uma pohmelliga tii keskpaigan sõita, pall’o parõmb oll’ sillet viirt pite edesi liiku. Tollõ tii kotsilõ niipall’o viil, et sääl auto es liigu.

Tõõnõ juhus oll’ suurõ liiklusõga kotussõ pääl. Mu tutva miis naas’ üle sõidutii minemä. Ülekäüki es olõ, jalgratas tull’ kavvõst. Miis mõtõl’, et jõud üle. A eelektrimoodoriga jalgratas tulõ ilma helüldä, joba oll’gi jalamehel kundsan. Vaivalt sai iist är karata…

Miis ütel’, et timä nuurusaol olli jalgratta registreeritü ja rattidõ külen oll’ kell. Ku kell nüüt omgi, ei tsiristä sedä huupi kiäki. Miis arvas’, et ainumanõ päsemine olõs taadõkaemisõ piigli jalamehel. Niimuudu tiiäsi õigõl aol iist är paeda. Parhilla nuputas miis hoolõga ja kuts tõisigi Tatika Jaani anniga vällämärgotajit säänest turvavidinät vällä mõtlõma.

Veere pääl

Söögipoodin küsse hää tutva, kes joba ammu Võromaal ei elä, kon om veiniriiol.

«Sääl veere pääl,» rehksi ma käega saina poolõ. «Olõs pidänü taipama, tan Võromaal om jo kõik veere pääl,» ütel’ tutva juhatusõ iist tennäten.

Maolda nali

Kats küsümüst Mulgimaa kotsilõ

1) Kas tiiät, määndse Mulgimaa liina nimi kõnõlõs ütest väega tunnõtust spordialast?

2) A tuud tiiät, mille Tõrva liinan ei olõ õigõusu kerikut?

Vastussõ:

1) Loomulikult om tuu Karksi-Nuia, miä kõnõlõs saibaga hüppämisest.

2) Iks tuuperäst, et kiäki taha-i olla Tõrva papp.

Teritedüisi suusõga olümpiäle

Kuuli raadiost, et viil ütessä kuud inne talvitsit olümpiämängõ olõ-i Haani suusatiimil määrdemiihi. Nuu omma mehe, kiä pandva suusõ ala tavoti muudu asja ja sis triikvä tuud niikavva, ku tsärisemä nakas ja suusa häste nilbõs saava.

A vahepääl nurisõsõ iks suusataja spordireportõrilõ, et suusa olli halvastõ määridü. Vast pidänü pressravvalõ rohkõmb kuuma andma?

Nüüt omma Haani tiimi iistvidäjä vahtsõ nõksu vällä mõtõlnu. Suusõ naatas hoobis teritämä nigu vissraudu. Tuu jaos om palgatu Eesti kõgõ kõvõmp uisutaja Alusalu Saskia, kiä iho suusa teräväs ja oppas mehe visselemä.

Tuust es saa ma õnnõ arvo, kas noidõ teritedüisi suusõga saa ka lumõ pääl sõita vai piät nüüt suusaraa ka iäst olõma?

Muda Mari

Vussilännü külä pääl käümine

Tullimi poiskõisikooriga esinemäst. Jõudsõmi intrahe ilda, kotost koolihkäüjä pidimi kah är jaotama tarri vahel. Kellelgi tull’ mõtõ minnä tõsõ kõrra pääle tütrigõ mano.

Lätsimi kõgõ suurõmbalõ tarrõ, kiäki pandsõ tulõ palama. Iistlaulja kisksõ türigõl tekke päält. Tütrigu karksiva üles ja naksiva vasta ründämä. Tooli lintsi, lagi rappu, tütrigu kiljati tävvest väest.

Äkki kuuldu trepist üles juuskva oppaja möirgamist: «Oinakari, üüse kah ei anda rahhu!»

Poiskõsõ säeti saina viirde ritta nigu surmamõistõdu. Nime kirotõdi üles ja kästi järgmine päiv klassijuhatajalõ är kõnõlda.

Klassijuhatajas oll’ ildaaigu pant naisoppaja, kedä ma pelksi. Saisi timä iih, nika ku tä mu segädse jutu katkõst’. «Ma tiiä kõkkõ! Ku ütskõrd naasõ võtat, kutsu minno kah pulma,» ütel’ tä läbi naaru.

Oleski Villem

Joosun tsumadan

Elo om parhilla sääne, et loet-kullõt uudisit, kon inämbähe iks röövitäs, varastõdas vai kogonistõ lüvväs maaha. Naksi sohvanukan mõlguhtama, ammu’s tuu ausa aig oll’gi. Rehkendi vällä, et pia 50 aastakka tagasi, ku luvvavars ussõ iin viil tabalukku tähend’. Parhilla ei usu jo ütski, et läät söögipuuti ni jätät liisna kodina lavva pääle uutma. Tsumadani kah. A nii tetti viil minevä aastasaa 60ndil aastil.

Ütekõrra lätsi ma lõunavaihõl taahasamma keskliina Edu puuti. Mul oll’ sälän tummõt samblõrohilist värmi mäntli, ni tuuga ilosahe ansamblin säänesama rohilinõ tsumadan vai käekott. Panni poodi iinotsan tsumadani lavva pääle, õnnõ tengelpunga haari üten, ni lätsi müügisaali kraami ostma. Tuu pääle es kulu kavva aigu, ega sis olõ-s ostminõ sääne etendüs nigu parhilla, et plekkmusa rüük hirmkõvva, kaubariioli ägisese tavaari all ja kirivä värmi tegevä silmänägemise segätses. Ostatki kokko rohkõmb, ku vaia olõssi.

Leib-sai traatkorvin nigu niuhti, olli joba lavva man, haari uma tsumadani, et panõ tengelpunga sinnä. Hiitü är, võõras värk vahis vasta. Ega mul suurt kahh’o olõ õs, nõnarätt ni huulõpulk, a kodovõti jo kah kaotsin. Tsusksi kätt sügävämpä, löüdse dokustaadi, kon nimi ni aadrõss pääl. Joba etemb, kõik kõrran, vaia õnnõ kipõn detektiivitüüd tetä. Edimädse tuhinaga mõtli, et joosõ tüü mano, kae telehvoniraamatut. Või-olla jopastus, et tuul inemisel eski telehvon koton olõman. A sis kai, et mul viil lõunaaigu om, joosõ kotost läbi.

Elli tansaman pargi veeren majan. Ku vidä, sis või esä koton olla. Lätsi, pää alan, treppi pite ülespoolõ, ku käänägu pääl tull’ üts naistõrahvas mullõ vasta. No immegene külh, täpsehe säänestmuudu tsumadan käen ku mulgi. Terehtimi, vahetimi rõõmsahe koti, kaimi sisse: uma mis uma! Asi näkk’ vällä õkva nigu spioonifilmin, kon silla pääl noid luurõmiihi vahetõdi. Vet mul oll’ kah määnegi nimega papõr tsumadanin, selle löüti nii kipõlõ kätte.

Parhilla tuud pruumi taso ei tetä, vähämb ku 5 minotiga võit kõgõst ilma jäiä. Ku peris ausa olla, olõ-i puutõn säändsit lavvakõisigi inämb. Hädäperäst saat ostõdu kraami ahtakõsõ lavva pääle tukõ.

Väljandu Ellen


Koha Priidu tsehkendüs

Eesti-Kreeka toro

Istu kolmandat päivä Kreekan Pargan ja taha kodo tagasi. Es olõ taa mu mõtõ, pere oll’ väsünü ja tahtsõ puhada, rabõli sõs veidükese rohkõmb ja osti üte odavambat sorti reisi.

No istu ja tii tüüd. Uma Lehe jutt, sõs tulõ üten filmiluun hää Kukumäekene tõsõs karakteris ümbre kirota, selle et tä om no pikembäl puhkusõreisil ja timä asõmõlõ ei saa kuigimuudu tõist näütlejät panda. Sõs tulõ «Vii pääl» filmi luuga janti, tuu om võrokõisilõ vällä lubatu.

Saman, et raha om mastu, tulõ ka siist Kreekast kõik mis võimalik kõrva taadõ panda, et ildamba tüü man är pruuki. Ei jätä võrokõnõ kopkast maaha, esiki puult kopkast vai nelländikku – ku tä maan om, tulõ üles nõsta.

Eelä sai näütüses teedä, et terven Kreekan om vetsupoti all nii peenükene toro, õnnõ 30 mm, et pääle junni midägi torost alla ei mahuki. Sildi omma üllen, et turist säält papõrd alla ei lasõs. Siin näkk’ mu silm jälki ütte Eesti eduluku. Eestin omma peldigutoro vähämbält saamillimeetridse.

Palga ja pensioni omma meil olõmalda, inemise omma Suumõ Kalõvipoigõs lännü, perräjäänüisi junni omma kats kõrda peenembä ku kriikläisil, a tsolgiviitoro omma sama läbilaskmisõ võimuga nigu Rail Baltica. Peldikin olõ-i määndsitki silte. Sa võit kõvvu kaasiga Eesti entsüklopeediaga tagaotsa pühki ja sõs tuu torost alla laskõ, tuu lätt ja lubisõs torrõn nigu kipõ 4G internet. Inemiisile om vaia Eestin eduluku. Ilm om kõik aig sitt, tüüjõumassu omma suurõ – säändsen olokõrran ei massa üttegi hääd asja katõ silmä vaihõlõ jättä.

Ku mul täämbä tüüst vapa aigu jääs, lövvä viil midägi Eesti kasus – tuu jaos ma olõman olõgi, et ummilõ inemiisile veidükese luutust anda.

Eelä oll’ mere veeren määnegi uulidsasöögipido. Lava oll’ pistü pantu, kotusõpääline ansambli mängse tüüpilist Eurovisionilt välläsadamisõ muusikat, nigu Koitu ja Laurat, a kreekaperäst. Kõik pidosüük oll’ prii, õnnõ pala olli väiku – võiuleevä ja piiragu umbõs 3 x 3 ruutsentimiitret – ja juuk oll’ kah kõgõ väikumban plastmasstopsin, midä ma nännü olõ.

Es lääki kavva, ku näi edimäst eestläst. Sääne suurõmbat sorti vanõmb herr, tull’ ligi, ütel’ tere ja nimmas’, et tege joba nelländät tsiiru, a kõtt om õks tühi. Kuigi hää ja kodonõ tunnõ tull’. Kriikläse lustva ja naardva, a eestläne om realist – mis sa õks sita mängu man hääd näko tiit.

Olkõ pääle, võta järgmädse tüü ette. Pere läts’ vii viirde, tujo parõmbas. Vesi om vaivalt 19 kraati, las lustva sääl maahajahtunu supi seen…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
puhkusõnautja

 

 

Uma püünega ülesastminõ

Täämbädse pildi pääl om Võro maakundligu kultuurimaja estraadiorkestri Juurika Hendriku juhatusõl. Astutas üles 1947. aastaga suvõl Antsla kandin edimädse ütismajandi tüütäjile.

Väläkontsõrtõ jaos oll’ orkestril ütenvidämises ümbre säet pianiino ja auto kastist tetti kipõstõ ülesastmisõ lava. Veomassina Opel-Blitz tõi Krulli Aleksandri orkestrilõ 1947. aastaga radokuul sõasaagi laost Köningsbergi lähküst Istenburgist.

Orkestri majand’ kooni 1947. aastaga mahlakuuni hinnäst esi. Edesi läts’ orkestri kultuurimaja ala ja Krulli Aleksandrist sai kultuurimaja direktri. Võro kultuurimaja oll’ vabariigi edimäne kultuuriasotus, kinkal uma auto.

Seo pildi tekk’ Krulli Aleksandri esi. Timä härmoonik, midä tä orkestrin mänge, om pildi pääl auto all häädkätt nukan. Krull oll’ ka orkestri vidäjä.

Pillimiihi iin om märk KKK. Võro gümnaasiumi päivil 1940. aastagal pand’ Krull kokko aoviidüsmuusiga trio KKK – Koemets, Krull ja Kasak.

Ildampa läts’ ansambli suurõmbas. 25. põimukuust 1944 naas’ ansambli Kandlõ tiatri man tüüle ku estraadiorkestri. Sääl mänge edimält Krulli Aleksandri, Lainemäe Rein, Käsperi Helmut ja Kangeri Villu. Ansambli märk jäi alalõ 1950. aastidõ alostusõni ja ka lava-auto tiinse orkestrit viil mitu aastakka.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Seto Folk – muusiga- ja matkapido

16.–18. piimäkuul om Verskah ilosa Õrsava järve veereh muusiga- ja matkapido Seto Folk.

Muusiga- ja matkapido kaes timahava mõtsa poolõ. Päält hää muusiga ilosih kontsõrdipaiguh uut väikumpi folgiliidsi meeleperi tegemiisiga latsiala. Märgotaja löüdvä kimmähe üles moroülikooli, filmisõbra saava ehtsäh jurtah häädmiilt tunda soomõ-ugri filmifestivalist ja roidõlda tahtja võiva minnä mõtsa.

Pidolõ tasos tulla kõgõ perrega, tegemiisi jakkus kõigilõ.

Matka päivä ja üüse

Seto Folgi põnnõv matkaprogramm, koh om päält 20 matka, kuts kaema Setomaa mõtso imeht ja rikkust. Ütehkuuh avastami Verska luudust ja maastikku hainajuurõ, päkädsi ja puiõ latvu korgudsõ uudishimolidsõ pilguga.

Ütskõik, kas olõt väke täüs roitõlõja, rahulinõ edesiminejä vai tiidmiisinäläh matkasell – kimmähe lövvät folgil hindäle meelelidse viisi mõtsaga jutu pääle saia.

Matkal saat kävvü nii päivä ku üüse. Saat är tunda järve helle, livvõlda järve pääl vai sis kävvü kultuuriluu-matkal Setomaa aoluuliidsi paiku pite. Matku om esisugumadsõ mõtsatundmisõga folgiliidsilõ. Suurõmba seiklejä saava näütüses otsi tsihilöüdmise kontrollpunktõ, vähämbä folgilidsõ jäl uuri, määndse kasvu kasusõ üte ruutmiitre pääl, ni kaia järvi ja lumpõ tsill’okõisi eläjit mikroskoobi all. Matkaprogrammih saa püüdä üüse mutukit ku kävvü aoluulidsil retkil Põh’a- ja Lõunalaagri rato pääl.

Soomõ-ugri filmi jurtah

Seto Folgil saa kaia soomõ-ugri filmitegijide filme. Tuud saa tetä tävveste esierälidseh kinosaalih, eräle festivali aos üles pantavah jurtah.

Filmi omma peri mineväidsi aastidõ soomõ-ugri filmifestivalõ (FUFF) filme hulgast. Filmikaemist juhatasõ sisse mitmist rahvuisist FUFFi vabatahtligu – mari, eestläse, ungarlasõ jne.
Filmi tuu Seto Folgilõ soomõ-ugri filmifond SUFF.

Muusiga haard üteh

Muusigaprogramm om timahava esieränis köütvä.

Et Seto Folk om riikevaihõlinõ muusigapido, sis ärke jätke tarvitamada võimalust seost rikkusõst ossa saia. Timahava om muusigaprogrammih ülesastjit, kiä käändvä folki jazzis, rokis ku ka teknos. Värskit muusikat ja tsipa mõtsa poolõ olõmist pakva laulja ja pillimehe nii festivali kodokandist Setomaalt ku üle kõgõ Eesti. Kavvõmba külälise tulõva Soomõst, Ungarist ja Gruusiast.

Kontsõrtõ tetäs mitmõ lava pääl üle kõgõ festivaliala. Päälava om seokõrd Verska lauluplatsi pääl, tõõnõ lava Seto talomuusõumi kar’akoplih ja mõtsalava festivali keskkotussõst tsipa kavvõmbah Õrsava järve veereh. Viil tege õdagist ussõ valla vana söögitarõ, koh pidoliidsi uut üüklubi, ja kats kontsõrti om puulpäävä ka Treski küünüh.

Laaneotsa Annela

Mandoliine mäng Humalistõ talon

Piimäkuu edimäne pühäpäiv Vahtsõliina kihlkunnan Loosin Humalistõ talon. Kokko om tulnu katskümmend mandoliini mängmise huvilist. Peris alostajilõ oppas rahvamuusik ja «untsakas» Põlderi Jaanus tuud, mis pill om mandoliin, kuis tedä käen hoita ja kuis mõni lihtsämb lugu pilli seest vällä meelütä.

Kolmõ aasta iist valisi Mägi pere umas kodos Humalistõ talo Loosi külä lähkül. Tulti är Tal’nast. Pernaasõl Siiril om juuri Võromaal, a ega nä inne suurt taast kandist es tiiä. Periselt siiä elämä meelüt’ Mägi perre vaiknõ kotus luudusõ seen. Ja aoga kasunu suuv maalõ elämä tulla.

Opja kutsutas tarrõ ja säetäs tsõõri istma. Kesk tarrõ om unik pillikottõ, kon seen esi suurusõga mandoliini. Oppaja Jaanus kõnõlõs, mis pilliga om tego. Tulõ vällä, et mandoliini keele pandas sammamuudu timmi nigu viioli uma. Ja et mandoliini võiva takast olla kumõra vai sirgõ. Ja ku mandoliini Ameerikalõ jõudsõva, naati sääl tegemä kõvõmba helüga pille, et nä bandžo helü seest vällä kostnu. Noidõ mandoliine nimi om bandžo-killer.

Ärelämises tege peremiis Priit arvutiga tüüd. Tä tüütäs üten Soomõ pangan IT-arõndusõ pääl. «Omma mõnõ päävä, ku käü Tal’nan, Riian vai Helsingin, a inämbüse asju saa kotost är tetä,» seletäs Mägi Priit.

Kontrolli majan!

Mägi Siiri ja Priit uma kodotrepi pääl. Pini kaes kah sälä takast. Rahmani Jani pilt.

Pilli omma viil kotin, ku ussõ vahelt pist pää sisse rahvakultuuri as’atundja Pau Maie. Kontrolli omma tulnu, käü kahhin läbi osaliidsi päie. Nii omgi: projekti rahastaja kaes üle, kas kõik om iks nii, nigu vällä lubatu. Paistus, et om.

Humalistõ talun om varrampa tettü paar kontsõrti. 18. piimäkuul tulõ järgmäne: üles astus akordionimängjä Bartosiki Tuulikki. Pererahvas märgotas, et päält kultuuriprogrammi om tähtsä, et midägi vahtsõt oppi saanu. Tuuperäst om ette võet ka täämbäne mandoliini opitarõ. Edesi plaanitas oppi ka muid mõistmiisi, miä vanõmbit tiidmiisi avitasõ elon hoita.

Pilli võetas kottõ seest vällä. Paarikümne pilli timmisäädmine ei võtaki tiid mis aigu, ku opnu miis häie riistuga tuud tege. Egäüts tinistäs veidükese. Larm lätt suurõs.

Loosi seldsimajan oll’ ildaaigu mõttõtalos. Sääl käüti vällä hulk häid mõttit, midä tetä, et tan kandin inemiisil rohkõmb ütitsit tegemiisi olnu. Plaani omma suurõ: tahetas tetä külähäll, naada mängmä koroonat, plaanitas ütist hindäliigutamist.

Edimäne lugu om tähistü lugu. Tuu, minka inglüse keelen tähti opitas. Luu opmisõ man säetäs paika, määndse sõrmõga määndse vahe kinni vaotama piät. Opja omma taipsa, ütenkuun mängmine tulõ joba vällä külh.

Kinoõdagu tulõva tagasi

No mängitäs joba «Savikua vinläse» luku. Alostusõn aigladsõmbalt, a pia lätt lugu kipõmbas. Paistus, et opja võtva oppust häste vasta. Oppaja kõnõlõs vahelõ mõnõ nal’a ja seletäs, et egäsugutsit nippe saat internetist nätä. Ka peris alostaja saava säält oppi.

Seost iispääväst naati Loosin kinno näütämä. Nii, nigu vanastõ, om kinopääväs iispäävä õdak. Tettü om ka mälomängu, küläpäivi. Toimõndõdas rahvamajan. «Tomsoni Viive om aastit Loosi kandi kultuuriello vidänü, proovimi tälle abis olla, anda uma osa,» võtt Mägi Siiri kokko seo kandi perämädse ao kultuurielo heränemise.

Mandoliinioppusõ perämäne lugu om Ukrainast peri «Kolomeika». Nakkas joba minemä. Juhendaja julgustas rahvast: tekke mandoliiniorkestri är! Päämine ollõv tahtminõ ja julgus pääle naada. Näüs noh, kas tan, Humalistõ talon, külvet seeme ka villä kandma nakkas.

Eesti Vabariigi sünnüpääväs säetäs kokko raamatut Loosi kandi talomaiust ja inemiisist. Kor’atas paikkunna pilte ja juttõ. Kel om midägi kõnõlda-saata, andku julgõlõ Mägi Siirile teedä: tel 5648 0151 vai siiri@mons.ee.

Mandoliinioppusõlõ and’ tukõ Eesti rahvatandsu ja rahvamuusiga seldsi (ERRS) mentorprogramm, oppus oll mõtõld rahvamuusikilõ üle maakunna.

Rahmani Jan


Mandoliiniopmisõl om huug seen. Rahmani Jani pilt

Kiä om kõgõ õigõmb maainemine?

Meile miildüs hennest tõnõkõrd maarahvas kutsu.

Aga kiä sis om põra tuu kõkõ õigõmb maainemine, ku maiu man omma lauda tühä vai jo maha lahut ja ennembitse kardulinurmõ päält tulõ ennegi murru niitä?

Viimätsel aol om jäl üles võet tuu jutt, et suurist liinust tulõ asutuisi kontori maalõ kolida, sis saava maainemise ka tüüd. Tiiäti külh, regionaalpoliitika, veeremaastumise vasta võitlõminõ, tüüturu parandaminõ… Jutus kõlbas muiduki pall’u asju, aga kas tuust mõni tegu ka sünnüs, om esiasi.

Kui raadion mõnõ ao iist rahval kõlista ja kõigilõ kuuluta lasti, mea naa nuist plaanõst arvasõ, sis käändi arvaja jutu hoobis tuu pääle, et kas nuu, kiä maakotussõn eläse ja kohegi liina tööle käävä, omma õks õigõ maainemise, ku nail aiakraami meheste maha pantu ei olõ ja na pääle kassi ja pini eläjeid ka ei pea…

Elu om näüdänü, et enämbüisi tulõ maainemiisil õks liina tüüle kävvü, ja enämbüisi uma autuga. Aga et kiä sis om maainemine ja kiä ei olõ?

Üts sõnakas proua hõigas’ läbi telefoni raadiodõ, et timä näkk’ üte liina suurõn poodin hirmsat asja: küläst suurtõ puuti tullu pere ost’ latsilõ säält süümises porknõid! (Mõtlõ jah, ku hirmsa asi, olõs paremb limmunaati vai nuid keemiat täüs karduliliistakuid ostunu!) A proua pand’ halvas tuud, et misperäst tuu pere esi porknõid ei kasvata…

Jo tuu arvaja esi ka konagi lats om ollu ja vast omma taal hendälgi latsõ ja latsõlatsõ, a taal läts’ vast suurõ ähmiga meelest ärä, et porknõid miildüs latsilõ süvvä sis, ku naa peenükese ja magusa omma, a umbõs hainaaos omma naa päkäjämmütse ja veidü joba tuima.

Kiä tuu sis porknõid säitse kõrda maha pand, et terve suvi nuuri ja mahlatsõid võtta om. Sis saatki latsilõ säänest kraami turu päält vai poodist ja kas tuu nüüd määnegi patt om.

Meil om muiduki ka nuid peris maainemiisi, kel ilmadu nurmõ täüs külvet ja maru pall’u egasugutsõid eläjeid. A halv mõtõldagi, naide hulgan om sääntseid, kiä uma eläjelooma nädäliis söömälda-joomalda unõtasõ, lambõil paksu villa sisse koolda laskva.

Kiä naa sis omma? Ja kas om nii hirmsadõ vaija inemiisi tuu järgi sordi ala panda, ku pall’u ja medä naa maal ellen kasvatasõ, ku naa muidu kenä ja abivalmi omma, tõnõkõrd ka naabrist vanainemise iist poodin ja apteegin käävä. Ja ku naide pini vai kass häste söödetü om ja ärä hirmutõt ei olõ.

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri