Tossu Tilda pajatusõ

Lõhnaõli ja poliitiga

Valla sotsiaalammõtnik läts’ tutva provva mano. Tuu oll’ sääne provvakõnõ, kinkalõ miildü pall’o küssü. Seokõrd tahtsõ tä tiidä:

«Mis tollõ odekolonniga vallalõ om?»

Ammõtnik ai kõrva kirki. Tä es saa küsümisest arvu. A vanaprovva lassõ edesi nigu kuulipritsist:

«Mis nä timä ümbre kisklõsõ?»

Asi oll’ segätsest segätsemb. Kunagi loeti joodikilõ sõnno pääle Troinoi peräst, et tollõ juuminõ või är tappa. A tuu oll’ väega ammu. Nüüt om demokraatia ja egäüts või juvva kõkkõ, midä taht. Elämine ja kuulminõ om su uma asi.

Vanaprovva, kes es olõ iks vastust saanu, käve vahtsõ trumbi vällä:

«Tä om jo illos naistõrahvas. Televiisorin om tedä kah sakõstõ nätä olnu.»

Sotsiaalammõtnikul lei äkki pildi ette. Tuu es olõki lõhnaõli, nigu tä edimält mõtõl’. Tuu oll’ hoobis Oudekki Loone.

Bussiga asku vidämä

Ma kuuli raadiost, et pääliina inemisil lätt elo põnõvas. Üts ja sama firma nakkas nii asku ku inemiisi vidämä.

Tuu näge vällä sõs nii, et ku oodat bussipiätüseh ja tulõ buss, saat bussi pääle minnä, ja ku sääl asu kõrval ruumi om, saat istu kah. A ku tulõ prügüauto, pressitäs inemise sinnä kasti ja viiäs kas piätüsevaih edesi vai järgmädse prügükastini.

Firmajuht aja kül vasta, et timä ei tiiä tuust as’ast midägi. A ku tä egä päiv kõnõlõs esimuudu juttu, sõs vast iks peris puhas poiss olõ-i.

Hää, et Võromaal vidä inemiisi Atko asõmõl Hansabuss. Hans’at kül olõ-i bussi pääl mu tiidä viil pakutu. A vast pääle haldusreformi lõppu, ku egäl puul rahha kõvastõ üle nakkas jäämä, naatas iks bussiga sõitjilõ hans’at ka pakma.

Muda Mari

Maolda nali

Pini ja pähkmä

Üts vanamutt, ku bussi pääle tull’ ja piledi ost’, pakk’ bussijuhilõ kotikõsõ pähkmit kah. Niimuudu kümme aastakka egä kõrd. A ütskõrd inämb es paku.

Bussijuht es tihka kõrraga küssü, a uudishimu oll’ suur ja lõpus küsse, mis juhtunu om.

«Oi, pojakõnõ, halv asi om juhtunu. Mu pinikene kuuli är,» selet’ vanamutt.

«A mis tuu pähkmile putus?» oll’ bussijuht segähüsen.

«No kuis ei putu. Pinile miildü väega kompvekke nutsuta, pähkmit sokolaadi seen. Sei sokolaadi ilostõ är, a pähkmit, noid tä es taha!»

Soss-sepp John

Ütskõrd oll’ mu vanalesäl vaia kraavi kaiba. Kutsõ sõs appi tüümiis Johni, kes ollõv kõva kraavikaibja.

Vanaesä tsusas’ kraavi ütte otsa puuroika ja köütse kabla üte otsa roika külge. Tõmmas’ kabla sirgõlõ sinnä, kohe tahtsõ kraavi kaiba, ja ütel’ Johnilõ, et kaibku kraav täpsele sinnä, kost lätt kabõl.

Et kabõl jäi kraavi kaibmisõl ette, tull’ tuu tõsõst otsast valla võtta ja veidükese kõrvalõ nõsta. Vanaesä läts’ kõrras är ja John jäi kaibma.

Ku vanaesä tagasi tull’, oll’ kraav valmis kaivõtu ja kõvvõr. Vanaesä küsse, mille tä nii kõvõra kaibsõ. John vasta: esi ütlit, et kabla perrä om vaia kaiba.

John, vana soss-sepp, es tulõ tuu pääle, et kabõl om vahepääl vaia sirgu tõmmada ja kontrolli.

Mulla Henri
Parksepä keskkuul
5. klass

Kuis ma sitasitikalõ hädätappu tei

Lugu juhtu 1950. aasta paiku, a om seonimaani selgele meelen. Elli sis imä ja vanaimäga Rõugõ lähkül Hinu külän ja käve Rõugõ kooli edimädsen vai tõsõn-kolmandan klassin.

Tiidse hädätapust – eläjäl ei või laskõ vaivõlda. A noid rumala nimega sitikit sibasi sakõst lauda ussõ iin ümbre ja juhtugi ma ütskõrd nägemä, et vanaimä kogõmalda ütele pääle astõ.

Sitik jäi sällüle siputama. Aviti jalgu pääle – sattõ tagasi, es võta jalgu alla ja paistu, et täst inämb eluloomakõist ei saa.

Võti sis rassõ süämega tokikõsõ ja pruuvsõ «armupauku» anda, a paistu, et väega kõvva lüvvä nakas’ poolõ päält hallõ – sitik siput’ edesi… Mis ma tei?! Viil rohkõmb haigõt!

Äkki käve kärgätüs – vahepääl oll’ piksepilve üles ajanu. Vanaimä ütel’ tuu kotsilõ: «Taivaesä tõrõlõs.» Selge, kedä nüüt tõrõldi.

Pagõsi vihma iist küünü hainu sisse «elu üle» mõtlõma. Ku pilv är kattõ ja vihm läbi, tulli rassõ süämega vällä. Ja oh sedä rõõmu – sitik kaonu!

Mõtli tuukõrd, et väiku vihmasahmak ja määnegi pikse mõju – osoonist viil es olõ kuuldnu – raputi tälle jala alla ja elu sisse.

Kellelegi ma juhtunu kotsilõ sõnna es lausu, no peräkõrd mõtli süäme päält är kõnõlda, vai viil parõmb – kirota.

Kolodinskaja Külli

Võrumaa vägi

Oll’ Tartun arstõ man käümise päiv.

Kõgõpäält oll’ aig kinni pantu silmäarstilõ. Sääl uutmist pall’u: järekõrran saisi ilmatu aig, sõs kontrolliti nägemist, sõs uutsõ jäl hulga aigu, ku sai tohtri kabinetti.

Tuu saatsõ umakõrda alumadsõ kõrra pääle aparaatõ ala, kon pidi jäl uutma. Ku peräkõrd vahtsõst üles jõudsõ, oll’ jäl vaia uuta. Aig vinüsi nigu villanõ lang.

Ku tuu kadalipp läbi sai, kai kellä ja hiitü: olõs pidänü olõma joba luuhõrõhust mõõtman. Kupõrjanovist oll’ tükk maad Puusepäni ja ku sinnä jõudsõ, oll’ viil umajagu aigu kulunu.

Valvõlauast saadõti õigõ ussõ taadõ. Uutsõ tükk aigu: es kippu egä kõppu. Sisse es julgu kah minnä: silt ussõ pääl ütel’: sisseminek keeletü. Peräkõrd läts’ müüdä üts valgõn kitlin naanõ, kelle käest uursõ, kuis sisse päsenü. Tä ühmäs’, et uutkõ, ja lännü oll’gi.

Uutsõ edesi, a aig linnas’ nigu tulõjutt. Viimäte läts’ uss lakja ja edimädse sõna, midä kuulsõ, olli: «Kos ti olõti olnu, luuhõrõhusõ mõõtmisõ aparaatki om saisma pantu.»

Seleti, et hummuku varra sai joba tulõma nakatus, a silmäarsti man kulusi aig är. Pikä seletämise pääle panti tuu aparaat õks vahtsõst tüüle.

Säält saadõti viil tohtri manu, kes pidi mullõ seletämä, mis edesi tetä. Lätsi hirmuga tohtri ussõ taadõ. Saigi jäl tõrõlda. Tohtri oll’ peris kuri ja kärät’, kas ma kellä tunnõ-i.

gõ varra vällä, a silmäarsti man kulusi pall’u aiga. Tä es panõ mu juttu tähelegi ja selet’, et tä piät süümä minemä. Ja mugu pahand’ mukka.

Palssi viil kõrd andis. Tä es kullõgi minnu. Saisi ussõ pääl ja mõtli, midä tetä, selle et rummal olõs olnu tagasi minnä: Võrumaalt ju pikk maa tulla ja iin viil pikemb uutmisõ järekõrd arsti manu saamisõs.

Kõrraga kärät’ tohtri: «Kas astut sisse vai läät vällä?» Mul läts’ silmi iist mustas ja ütli: «Olõ Maali Võrumaalt ja viil hobõsõga ja ei tiiä ti kombit.»
Arst jäi mullõ otsa kaema, aigupiten läts’ tä kuri nägu naarulõ. Ütel’, et tä miis om ka Võrumaalt peri ja suvildõ käävä nä Vahtsõliinan suvitaman. Kässe mul sisse tulla, paksõ ilosalõ istõt ja kõik jutu saiva aetus.

Oh kallis Võrumaa, sa avitit minnu hädäst vällä! Kae, kos om ütel sõnal vägi.

Aidma Hele


Koha Priidu tsehkendüs

Viies jago vorstijupist

Rehkendi veidükese. Ku ma saa tüüandja käest 1000 eurot brutopalka ja kõik tüütäjä massu maaha arvatas, saa ma kätte 807 eurot. Et mullõ 1000 brutot massa, lätt tüüandjal tuhandõst 338 eurot rohkõmb ehk 1338. Lihtsä rehkendüs näütäs, et tuujaos, et ma saasi 807 eurot kätte, om vaia riigile massa 338 + 193 ehk 531 eurot. Mis tuu sis kokko tege? 65,8%. «Pole paha,» ütlesi tuu pääle Reiljani Villu. Tekke perrä, ülejäänü Euruupa! Mi jõvvami viil lisas 2% SKPst kaitsõkuludõs hoita. Tuu käü esiki Saksamaalõ üle jõu. Tekke perrä, terve maailm!

Söögikraami käübemass om Eestin 20%. Tuu tähendäs, et egäst vorstijupist, mille sa ostat, süü riik viiendä jao är. Võit jo õnnõ nellävilläputro süvvä, a riik pand tuust kah üte viiendigu pintslihe. Tahas rahuligult uma perrega lõunat süvvä, a iks tulõ riik kolmandas, nelländäs vai viiendäs ja süü suurõ osa su söögilavvast puhtas. Süü puhtas ja jätt lavva kraammada ja hindä takast anoma mõskmada.

Säändsit ahnit riike nigu Eesti om euroliidun õnnõ viis tükkü. Ülejäänü korjasõ käübemassu kimmä söögikraami päält. Suurõlõ jaolõ söögikraamilõ om tuu mass matal vai esiki null. Suurbritannian, Poolan, Ungarin, Küprosõl, Itaalian, Horvaatian, Hispaanian, Prantsusmaal ja Iirimaal om söögikaupu käübemass 5% vai viil veidemb.

Muraka Maria, rahandusministeeriümi avaligõ suhtidõ osakunna pääspetsiälist, ütles Delfin, et käübemassusoodustus ollõv ebaefektiivne ja kallis moodus määndsegi tuutõ- vai teenüssegrupi kättesaadavambas tegemises. Viil ütles Murakas, et massuerisüs suurõndas massuriski ja administiirmise kullu. Viil ütles Muraka Maria, täl ei püsü suu sääl Delfin õks sukugi molu küllen kinni, et vähendedü massumäärä rakõndamisõ kõrral saava soodustust ka nuu, kinkalõ periselt riigi api vaia ei olõki. Ja et käübemassumäärä vähendämine kauba lõpphinda väega ei mõota.

Mul on sama hädä nigu Muraka Marial. Mul ei püsü kah suu molu küllen kinni. Ma tahas kõgõpäält üteldä, et käüge väegadõ kanni, Murakas ni ti ministeeriüm. Ti võtati 66% kanti tüüjõumassõ, katskümmend protsõnti inemiisi söögilavvast, sinnä mano kütüssemassu pluss viil egäsugutsit inemiisi iist häste är käkitüid massõ.

President Kaljulaid ütel’ ildaaigu, et Eestil ei olõ ilmangi lännü nii häste ku parhilla. Tunnus kah sääne Muraka muudu jutt vai mis?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
aoviitematemaatik

 

 

Kuulmeistre Vahtra Jaan

135 aastakka tagasi sündünü Vahtra Jaan tahtsõ kuulmeistres saia. Tä plaansõ minnä opma Jõhvi gümnaasiummi koolioppajidõ ettevalmistusklassi, a rahha es olõ ja es saa minnä.

Es jääki muud üle, ku tull’ 1900. aastagal naada Meeksi vallakirotaja abis. A Vahtralõ es miildü kantseleiammõtnigu tüü. Õnnõlik juhus tull’ appi ja tä sai kutsõlda oppaja kotussõ Meeksi-Parapalu koolin. Sääl tüüt’ tä aastil 1901–1902.

1902. aastagal sai tä kutsõlda oppajas tüüle Peri-Metste kuuli, kon oll’ säidse aastakka. Kolmõklassilidsõn koolin oll’ õnnõ üts kuulmeistre, opjit 30 ümbre.

Täämbädse pildi pääl omgi kuulmeistre Vahtra Jaan umal perämädsel tüükeväjäl üten katõtõistku Peri-Metste vallakuuli lõpõtava tütriguga. Ku pilti lähembält uuri, om nätä, et latsil om sälän koolivormi muudu rõivas. Tuul aol oll’ soovitõt ilokraega tummõmb kleit vai ündrik ja pluusõ. Kuulmeistre ja lõpõtajidõ silmä kaesõ luutust täüs tulõvikku.

Peränpoolõ õnnistu Vahtra Jaanil Peterburin kuulmeistres oppi ja edespite oll’ tä kunstioppaja. Timä opilasõ Ivaski Alberti mälestüisi perrä arvas’ Vahtra Jaan, et klassin opvagi õnnõ väiku Raffaeli, kinkast timä sutt tetä suurõ kunstnigu. Tä oll’ tollõ kotussõ päält parandamalda optimist. Ku Vahtra kai kehvembä opja tüüd, tõmmas’ tä paar kriipsu mano, nõst’ paprõ korgõlõ üles ja ütel’: «Kaegõ, tsehkendäs nigu kunstnik!» Halva tüüd Vahtra silmin klassin es olõki.

Ku mi tiiämi Vahtra Jaani inämb ku aokiränikku vai kunstnikku, sis periselt oll’ tä suurõmba osa umast elost kuulmeistre, kokko 25 aastakka. Noist 15 aastakka opas’ tä Vanal-Võromaal, 10 aastakka Tarton, noist säidse korõmban kunstikoolin Pallas.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Rumvolti perre Võro kunstikeskusõl tulõ juubõlinäütüs

30. lehekuul tege Võro kunstikeskus Avatud Ateljee vallalõ kümnendä aastanäütüse – kunstnigõpaar Rumvoldi Aivar ja Ruti omma nii kavva opanu huviliidsi kunsti tegemä.

«Aastaga iks jõud inemine ütte-tõist är oppi,» kõnõl’ Aivar. Timahava sai ateljeen pruuvi savitüüd, õlimaali, tsehkendämist ja pastelli. Huvilidsõ omma päämidselt inemise, kiä tahtva hindä majapidämiste mõnõ ilosa as’a saia. Stiil om Rumvoldi jutu perrä egälütel ummamuudu: kiä tege peenembät tüüd ja kiä tõmbas pintsliga lajalt. Noid ummamuudu asjo saagi kaia kuu ao joosul näütüsel.

Avatud Ateljee om mikandin kõgõ suurõmba valikuga Eesti kunsti müümise kotus. Ruti om tuu luuja ja vidäjä. Et kunstitarõ Jüri uulidsa pääl tüküs kitsas jäämä, sis osti Ruti ja Aivar är Võro liina kõgõ vanõmba maja ja naksi tuud kõrda tegemä.

Aivar märk, et Võro-suurudsõn liinan piät iks uma kunstigalerii olõma. «No kunsti müümine om elämise viis, rikkas tuuga ei saa,» ütel’ tä. «Hollandin kõnõldi samma, no sääl oll’ vällä nuputõt pildirent – näi esi, kuis 30 tüüd pakiti kokko ja anti firmalõ katõs aastas rendile.» Aivar ummi savianomidõga säänest ärri tetä ei taha. Põhjusõ omma lihtsä: üten mikandi restoraanin võtt’ anomamõskja mõskmisõ aigu napsu ja lahksõ hää hulga savist anomit är. Pääliina söögikotussõn oll’ jäl tõnõ hädä: külälidse tüke anomit pihta pandma.

Minevä nädäli nakas’ Rumvoldi Aivar ette valmistama joba vahtsõt juubõlinäütüst. Kunstimiis saa sügüse 60 ja näütäs tuul puhul umma savitüüd Võro liinagaleriin. Näütüse jaos om plaan tetä kõik vahtsõ savianoma, no egän tehnikan, midä savikunstnik om aastidõ joosul pruuvnu.

Rumvoldi Aivari savist anomist miildüse inemiisile kõgõ inämb sändse, millele om kiri pressit luudusligu kraamiga: haina, siini, puuossõga. «Veli om mul kalamiis, tuu saatsõ kuivatu kammõlja – oi, tuuga sai hulga ilosit asjo tettüs!» muheli miis. «No ütskõrd kass, kurivaim, sei puul är, sis ma es kõnõlõ kassiga tükk aigu.»

Harju Ülle


Rumvolti Ruti ja Aivar näütäse ummi töid. Harju Ülle pilt

Pildimiis Tootseni elopildiraamat

Rõugõst peri kirämiis, inneskine raadiomiis ja riigikogolanõ Tootseni Toivo (73) korjas raamadu jaos kokko uma esä, inne sõta kuulsa piltnigu Tootseni Jaani pilte.

«Mul hindäl oll’ õnnõ üts esä pilte album – ku pomm sattõ mi majja, sis linnas’ tuu aknõst vällä,» kõnõl’ Tootseni Toivo. «Esä pildikogo, negatiivi ja kõik muu fotokraam sai hukka. No nüüt omma hää inemise mullõ esä pilte kinknü vai lasknu koopia tetä, päält 200 pildi om joba kuun.»

Toivo luut esä pilte viil mano löüdä – Tootseni Jaan (1908–1945) tekk’ 1935. aastast pääle Rõugõ kandi inemiisist ja ettevõtmiisist tuhandit pilte. «Esä tettü pildi takan om kas munakujulinõ templi kiräga «Foto- & suurendusäri Tootsen» vai om pildi pääle kirutõt J. Tootsen vai J.T.,» oppas poig Tootseni Jaani pilte är tundma.

Raamadu mõtõ sündü sis, ku Toivo tekk’ esihindä raamatut «Saksa ajal sündinu». Tä nakas’ uurma vanavanõmbidõ kotsilõ ja korjama esä pilte. Toivo poig Jaan (41) pakk’, et vanast Jaanist võinu dokumentaalfilmi lavasta, noorõmb poig Tõnis (29) soovit’ pääle naada pildiraamatust.

Rõugõ sündmüisist tettüisi pilte mano löüdse Toivo leheuudissit – Rõugõ elost kirot’ nii aoleht Wõru Teataja ku perän Elu. Aukotussõ pääle saa raamatun perrepilt kodomaja man, tettü mõni kuu inne pommisadamist.

«Õnnõs oll’ mul taipu, et ku ma Eesti Raadion tüüti, võti üles uma imä mälestüisi,» ütel’ Toivo. Imä kõnõl’, kuis Jaanist pildimiis sai. Jaan oll’ lännü Võrolõ kunstpiltnigu Kepnigu Aleksandri mano opma. Kepnik oll’ kõva meistrimiis kah, tekk’ hindäle esi pildimassinit. Aparaat oll’ tuudaigu illos puust kastikõnõ, kohe objõktiiv ja muu tarviligu vidinä sisse käve.

Ku Kepnik kotost är läts’, sis uursõ Jaan pildimassinat ja tekk’ hindäle kah säändse. No objõktiivi esi tetä es saa. Et tuu ostmisõs rahha saia, möivä vanõmba lehmä maaha.

Vanõmba kutsi Tootseni Jaani ka Võrolt är, Rõugõlõ piltnigus. Nä olli esi õkvalt Ristemäelt sinnä kolinu ja kiti, ku pall’o Rõugõn iks ettevõtmiisi om, millest pilti tetä. Jaan tull’gi uma naasõ Hilda ja joba sündünü pojakõsõ Üloga (ildamba tunnõt aokiränik ja riigikogo liigõ).

Rõugõn kävegi kõva elo: oll’ paarkümmend seltsi pritsimiihist munaütistü ja raamadukogoseltsini vällä. Nuuri oll’ pall’o – leerin käve kõrraga iks sada inemist.

Toivo imä jutu perrä olnu Jaan hää ärimiis: leeripilte es tii tä õnnõ leeripidol, a terve tuu oppusõ ao, paar nädälit. «Pildi olli iks olnu järgmädses hummukus valmis tettü,» selet’ Toivo. «Kae, ku tiit pilte üte kõrra, saat noid õnnõ üte kõrra müvvä, a ku egä päiv tiit, saat egä päiv müvvä!»

Tootseni Jaanilõ miildü pildistä inämb lustiliidsi sündmüisi: pulmõ, sünnüpäivi… «Kae, ega matussõpilte mullõ ei olõki üttegi jäänü,» ütel’ Toivo. «Ku vähägi sai, tekk’ tä pilte vällän. Väega pall’u om timä pilte pääl elävit seltskundõ: inemise võtva õlut ja poosõtasõ. Pritsimiihi pidu, kaitsõväe paraadi, kodukaunistamisõ talgu… Mullõ tunnus, et esä oll’ rohkõmb nigu reporter ku kunstpiltnik.»

Tootseni Jaan elli uma perrega kõgõpäält vahtsõn rahvamajan. No ku koolimaja man puuti pidänü kaupmiis Ritson pankrotti läts’, sis möi Maapank timä majja ja Tootsen ostsõ tuu hindäle. Ostmisõ-müümise lepingü pääl sais kuupäiv 21.06.1940.

Kukki õhun oll’ ähvärdäjät hõngo, Tootseni Jaan tuud tähele es panõ. Kullatsidõ kässiga meistrimiis, nigu tä oll’, kobist’ tä maja uma perre jaos üles ja meisterd’ esi kõik müübli kah sisse. Ku Jaan remonti tekk’, käve pildistämän naanõ Hilda.

Hirmsa 1944

Aastal 1944 läts’ esä Jaan mõtsa – Saksa väkke haardmisõ iist pakku. «Es tähendä, et oll’ kolm väikeist last, iks taheti võtta,» selet’ Toivo. «No sakslasõ tedä väega es otsi, esä elli küländ lõbusat ellu sääl sõbra Kenderi Karla puul mõtsan.»

Ku vinläisi pommitaminõ lähembäle tull’, sis läts’ Toivo imä latsiga kotost sinnä mõtsa perrä. Käänd’ viil kolmõl pildimassinal objõktiivi iist är ja pand’ üten filmikaamõraga käekotti – nuu olli kõgõ kallimb vara. «Tuu kaamõraga tegi Ülo ülikooli aigu haltuurat ja tuu oll’ kõva stipilisa tälle,» selet’ Toivo.

A vanavanõmba es taha kodomajast är minnä. Ku majja pomm sattõ, oll’ imäimä saanu lõhmussidõ ala juuskõ ja jäi ello. Esäesä sai aknõst vällä ja juussõ üle tii, timä tõmmati automaadivalanguga maaha. Esäimä palli majja üten Tootseni Jaani pildivaraga.

Esä läts’ perrä

«Mul om esäst meelen õnnõ tuu, kuis tä minnu jala pääl upat’,» kõnõl’ Toivo. Tä oll’ õnnõ katõaastanõ, ku esä surma sai.

Ku vinläse sisse tulli, tetti Tootseni Jaanist Rõugõ täitevkomitee asõesimiis. «Esä oll’ rahvamiis, ma ei olõ ütegi inemise suust timä kotsilõ halva sõnna kuulnu,» selet’ Toivo. «No tä pidi üten käümä varumisvolinigõ ja tõisi as’apulkõga. Oll’ üts Passa, tuu oll’ tsiga miis olnu ja iks püssäga paugutanu, ähvärdänü inemiisi maaha laskõ ja Tsiberile saata. Tuu oll’ Ala-Rõugõn miihiga viina võtnu, ku sai ähvärdüskirä. Oll’ sis ütelnü, et ei julgu ütsindä kodu minnä, ja esä läts’ tedä saatma. Passa kodu man olli aknõst autumaadiga mõlõmba maaha tõmmatu… Imä andsõ mullõ esä rahakoti. Sääl seen oll’ ärminegiavaldus: tä pallõl’ hinnäst Rõugõ täitevkomitee asõesimehe kotussõ päält vallalõ tetä. Põhjusõs oll’ tuudu, et kolm väikeist last ja maja vaia üles ehitä…»

Vele Tootseni aost aigu

Nigu Toivolõ, miildüs ka timä poigõlõ suvita uman majakõsõn õkva vana Tootseni Jaani kodokotussõ man. Nii Toivo esi ku poja omma Tootseni Jaani näko ja muido kah timä muudu. «Esä oll’ vele Meinhardiga vennad Tootsenid. Ma olli Üloga, Jaan om Tõnisõga ja nüüt omma Ruuben ja Aadam vennad Tootsenid. Naid velekeisi Tootseniid jakkus viil pikäs aos!» muheli Toivo.

Kiä löüd umast albumist mõnõ Tootseni Jaani pildi, kirota toivo.tootsen@mail.ee vai kõlista tel 516 1375.

Harju Ülle


Tootseni Toivo sais perrepildi iin. Pildi pääl om Tootseni Jaani pere uma kodomaja man 1944. aastal, mõni kuu inne saatuslikku pommi. Tootseni Jaan, timä poig Ülo, veli Meinhard, sõsara Roosi (üsan istus väiku Toivo) ja Selma. Pitsilise kraega om Jaani naanõ Hilda, timä kõrval istus tütär Aive ja kiäki sõbranna. Takan saisva Jaani esä Karl ja imä Leena. Harju Ülle pilt