Tossu Tilda pajatusõ

Müräk ja päkädsi

Kiirabi sõit’ välläkutsõ pääle haigõ mano. Sõitja olli kats tohtrit ja abitohtõrdajast tudõngipoiss, kink käen ka autoruul.

Tohtri võti uma uurmisõ ala tõbidsõ perreimä. Tudõngipoiss pand’ tähele, et ussõprao vaihõlt hiilvä tedä kats paari silmi.

«Tere!» hõigas’ poiss silmile. Tõõsõst tarõst asti vällä kats tsill’okõist perrepoiga. Suurõmb ai pää sälgä ja teret’ vasta. Väikumb pidi viil rohkõmb vaiva nägemä, et külälise näko nätä.

«Vai jummal, ku suur inemine!» imest’ väiku miis külälist.

Tuu abitohtõrdaja oll’ kats miitret pikk ja kihä poolõst kah peris hürske. Kokko olli saanu müräk ja kats päkätsit. Tohtriilõ, kes toimõndi säälsaman, tekk’ asi nall’a.

Jutt läts’ lakja. Vahtsõl pääväl teretedi nuurt parameedikut noidõsammu väiku poiskõsõ sõnnoga.

Sääne-määne kevväi

Timahavanõ talv oll’ pia olõmada ja kevväi om kah väega segäne.

Kõrra näütäs päivä, sis satas vihma ja loppa, sis puistas taivast lummõ. Võta sis kinni, määne aastaaig om. Naasõ tüü man aroti asja.

«Noh, vanajummal om väega vanas jäänü. Täl olõ-i inämb meelen, määndsen jären aasta-ao omma ja ku sakõstõ näid vahetama piät. Annami vanakõsõlõ andis ja kannatami är,» ütel’ üts elotark naistõrahvas.

Tõõsõ arvassi kah, et asja tulõ rahuligult võtta. Kül kõik saa kõrda.

Vemmalvärss

Imäkeele oppaja and’ latsilõ kodotüüs kirota üts värss, luudusõst vai eläjist. Parõmbil kästi ette kah lukõ.

Üts tragi tütrik, näost verrev, lugi: «Kitsõl kellä, oinal muna, sokul kõkõ parõmba.»

Oppaja nimi oll’ kah Sokk. Tõõsõ naksiva naarma, a oppaja Sokk ütel’: «Ärke naarkõ – seo om vemmalvärss.»

Oleski Villem

Maolda nali

Kats lühküt luku

Mailma kõgõ lühemb kolmõ rahva lugu: eestläne, vinläne, sakslanõ ja Ruitlanõ.

Viil üts lühkü lugu täämbädsest poliitikast: idioot ollõv Sesteri Sveni kutsnu Ligi Jürgenis.

Ärtegemise aig

Kuuli raadiost, et kõiki kutsutas är tegemä. Et Eestimaalt pääle nakanu ärtegemine om jo üle mailma lakja lännü.

Tiiä-i, kuis muialpuul om, a Eestih mõistõtas kül häste är tetä.

Mito aastat om kõnõldu, et meil om puudu suurõst ideest. A kos määnegi suurõmb mõtõ tulõ, sõs lövvüs kõrraga hulga vastaliidsi, kiä är tahtva tetä.

Üts sääne asi om kipõ raudtii mi pääliinast kohegi Euruupahe. Niipall’o ku om tugõjit, om ka vastatsit.

Ja kõigil olõs nigu õigus. A kas tuu tii är tasos, ei saa inne teedä, ku perrä om proovitu.

Tuust ärtegemisest võit viil arvu saia. A mu meelest om katskümmend aastat kõnõldu Haapsalu raudtiist ja tuud takah ikõtu.

Eelmidse valitsusõ aigu nurisõti, et riik ei anna rahha. Ku nüüd pääministri ütel’, et raha olõssi eski Rohuküläni, heräsivä ärtegijä üles. Leüti jäl egäsugumaidsi põhjuisi, mille ei tohessi rüüpmit tagasi panda.

Säänest egäl juhul ärtegemist tulõ egä aastaga õnnõ rohkõmp.

Ma imehtä siiämaani, kuis meil om ülepää midägi valmis tetä saadu. Kas vai ERM Tartohe.

Muda Mari

Hädäh rahaga

Mis om eloh kõgõ tähtsämb? Vanõmba ütlese kinmähe – tervüs. Noorõ ei tiiä luuvalust midägi, näile tulõ edimädsenä miilde raha. Omge nii – rahalda ei saa minnä puute, bussiga sõita, apteeke vai tohtre mano. Joba maast madalast küsütäs imä-esä käest rahha iätüse ostmisõs.

Latsõna sõproga mängeme puute, raha asõmõl tsirelelehekese. Ütskõrd mino esä näkk’ mi mängo ja ütel’: «Ma anna teele mängo jaos iks peris rahha.» Tõige musta koti pikä kaalarihmaga. Võtsõ säält ilosa sinitse värviga papreraha, koh pääl suurõlt numbrõ 5, 10, 20, 50, 100. Pildikene kah pääl. Meil hää miil, a esä ütel’: «Needega ei saa periselt puute minnä õga osta, Katariina raha ei olõ tah masva.»

1900. aastagal, ku mu esä oll’ kuvvõnõ, läts’ timä pere Vennemaalõ. Sinnä läts’ tollõl aol tõisege eestläsi hää põllumaa peräst. Krasnojarske kraih oll’ jõukas eestläisi külä. Ku 1917. aastagal Vennemaal revolutsioon tull’, muuto kõik. Lahingide järge valgedega võidiva punatsõ – tüürahva valitsus.

Pere sai optandina 1923. aastagal Eestimaalõ tagasi tulla, dokumente ajaminõ oll’ keeroline. Esäl joba uma pere katõ latsõga, poig kolmõnõ, tütär kuvvõnõ. Mu sõsar ja veli sündüväge Vennemaal.

Eläjede ja vilä müümise iist saado raha oll’ge tollõh mustah kotih. Peräst kuud aigo Peterburi karantiine selgo piiri pääl, et Venne rahha Eesti raha vasta es vahetadake. Nii oll’ge vaesõs jäädö, raha kotiga kaalah.

Eks mulge joba latsõna rahaga tegemist. Kooli aigo hää miil, ku imä pand’ karmanehe viiesendilidse, mille iist sai söögivahetunni aigo osta aholämmä pehme ja magusa saia. Viie-aastadsõna juhto raha peräst suur pahandus. Sugulasõ poig oll’ lännö Ameerikahe tüüle. Ütel suvõl pidi kodo Räpinäle suvitama tulõma. Mullõ ütelde, et ku Ameerika-ono küllä tulõ, olõ ilostõ viisakas.

Ono tull’ge. Teretämise aigo piste mullõ peio katõkroonidsõ hõpõraha. Suurõ rõõmoga lätsi moro pääle ja nakse sääl keerotama ja hüplemä. Äkke leüdse, et mul rahha ei oleke peoh. Heitümisega nakse haina seest otsma. Ess lövväke.

Hirmuga mõtle, kuimuudo üteldä, et kaote raha ärä. Ikk tull’ pääle. Tõrõlda sai kõvastõ, a perästpoolõ es tetä inämp juttuge. Ku targõmas sai, mõtle, et raha leüte üles, kuna mullõ ostõte vahtsõ ilosa kängä.

Venne aigo sai raamatupidäjä tüükotsõ aiandussovhoosi Vasula küllä. Kassaraha kah mino käsütä. Raha liikomist oll’ pall’o. Viläpuiõ müük, palga ja pensioni masmine tüülisile, egäpäävätse turuvarblase ja pall’o muud.

Ütspäiv kutsute minno direktori kabinette. Sääl istõ mundrega võõras miis. Seletedi, et kassakappe pandas nääde puult rahakott, mille seeh värv. Ku varas muuk kapi vallalõ, kaes tä kah, mis kotih om. Säält purskas värv vällä ja jääse tälle külge. Nii saiaske muukja kätte. Tuu pidi olõma mino ja direktori vaheline saladus.

Ütel õdagol, ku tüüpäiv läbi ja olli ütsindä, nakse kassat üle lugõma. Rahha oll’ pall’o, panni kõik lavva pääle, et kuvääre viise pakke panda panka viimises.
Äkke läts’ uss valla ja sisse tull’ pääraamatopidäjä. Tä nägi, et rahakapi uss peräne vallalõ ja kapih üts rahakott.

Ma es saa arvoge, ku tä haardsõ koti ja tegi vallalõ. Käve pauk ja ruum oll’ täus lillat auro.

Heitömisega visas’ koti lavva pääle, kos raha olliva. Mõlõmba tänitime pauguhirmust ja ütstõsõ vällänägemisest. Värv oll’ nigu vihm meist üle sadano.

Ja mis lavva päält vasta kai! Uskmada kirriv rahaladõ! Röögäte: «Midä sa ummõtõgi teit! Mul tulõ taa är rikutu raha kinne massa. Ja määndse mi esi olõmõ!»
Tä ütel’ värisevä helüga: «Ma tahtsõ uudistada, pall’o sul umah kotih rahha om.»

Värviga kleidi pidi ahjo viskama, hindä puhastamine oll’ ütlemädä keeroline. Raha sai miilitsä saatmisel panka viidüs, kante iks asutusõ arvõlõ, a käibelt võete maaha.

Hätä taa rahaga kül nättü, kuus rahavahetust üle eletü!

Pärnaste Leida


Koha Priidu tsehkendüs

Ma olõ Linna Ivo

Uma Lehe juttõ naksi kirotama 17 aastakka tagasi ja tan om kotus perrä märki.

Mu vanõmb poig om lehega täpsele sama vana, käü autokoolin, suvõl saa 18 ja nakkas umma ello elämä. A Uma Leht ei näüdä vällä suuvigi autokuuli minnä ja umma ello elämä naada. Egä kuu kats kõrda mugu kirota lugu ja kirota lugu…

Täämbädsel pääväl ei lääki latsõ kotost minemä. Mul om üts sõbõr 51, ei olõ täl naist, ei olõ miist, õks eläs imäga üten. Imä om joba 75. Poiss käü suvõl paar kuud tüül, topp Salvestin kurkõ purki, ülejäänu ao eläs imä armust. Kas ma piä uutma, kooni Uma Leht vai päätoimõndaja 75 saa?

Kõrra ma pruuvsõ är lõpõta taad jutukirotamist. Ku Tal’nalõ elämä lätsi. Õkva naksi Võromaalt ähvärdüskõnnõ. Õkva es üteldä, õks läbi lille, et ku jutukirotamisõ perrä jätät, är inämb Võromaalõ näko näüdäku. Et kas ma mõtlõ kah, mis ma tii?! Nüüt ma olõgi õnnõ hirmust kirotanu. Üteldä ei olõ ammu inämb midägi, kõik teema 20 kõrda läbi kirotõdu.

Näeti, Savisaarõl kah es lasta õigõl aol lõpõta, nüüt om täl üts jalg veidemb ja kuus surmaga lõppõvat haigust. Kohtulõgi ei saa tedä üten tükün viiä. Minno või sama saatus kätte saia. Tuu, et ma hää vällä näe, om illusioon. Savisaar lassõ kah paar aastat inne lihasüüjäbakterit Tondiraba jäähallin vissrauduga puugnit.

Ku mul hindäl joba Uma Lehe Ruitlanõ aig-aolt üle viskas, sõs tulõ midägi muuta. Kaegõ, Linna Ivo om väega hää, a kavva sa tuud vanna plaati kullõt, õks tulõ lõpus mõni Kepland vai Lepland ja tege värskimbät hellü.

Nii et vahtsõnõ Ruitlanõ tulõ teil määnegi aig löüdä. Parõmb varramba ku ildamaba. Egä küläpoodi trepi pääl om näid kats-kolm tükkü, säändsit, kiä elost kõkkõ tiidvä. A võtkõ sääne truksamb, väikumba läbisõiduga. Tüü om rassõ, nakkas tervüse pääle, perän lätt remont kallis.

Ruitlasõ tüü piät vaimuligu tüü muudu vällä nägemä. Ku Võõpson elli, võti pikä päävä üten uma lugõjaga viina. Inemise kõnõli mullõ uma murrõ är ja näil sai keremb, ku ma nuu aolehte panni. Vot niimuudu tetäs õigõlõ Ruitlasõ luku! Parhilla, ku ma joba pikkä aigu pudõlit peon ei hoia, ei olõ ma peris õigõ Ruitlanõ kah. Ruitlanõ piät inemiisi keskel elämä, mitte Tal’nan Kalamajan.

Mõtlõmi tuu pääle, ei olõ päävä ega nädäli küsümine, a mõtlõmi.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väsünü miis

 

 

Traktori ostminõ

1950. aastil oll’ traktori saaminõ esiki majandiil suur vidämine. Ostmisõ lua sai õnnõ sääne majand, miä oll’ sotsialistlikul võigõlusõl hää kotussõ pääl. A proovi sa ilma traktorilda sinnä etteotsa saia!

Mõnikõrd läts’ siski õnnõs. Seo 1956. aastagal Oleski Rolandi tett pildi pääl om üts sääne õnnõlik momment kinni püüt.

Et säänest pilti võinu aokirändüsen avalda, tull’ saia ammõtligu tsensuuriasotusõ GLAVLITi luba. Seol pildil om luba olõman, templi ilostõ tagaküle pääl.

Pildi kinnitet allkiri seletäs, et Vahtsõliina tarvitajidõ koopõratiivi tull’ müüki viis vahtsõt traktorit DT-14 üten perän vitä riistuga. Pildi pääl omma inemise koopõratiivist ja Julgusõ kolhoosist vahtsit massinit kaeman.

Arvada või, et kolhuus valisi hindäle massinat vällä. Ega sääl midägi valli es olõ, võtta tull’ viie massina hulgast tuu, minkal kõgõ veidemb viko man.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muuseummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Jaigi-päiv tõi Sännä mõisa saali väikeisi jutukõnõlõjit kõrraligult täüs

27. mahlakuu pääväl peeti Sännän edimäst Jaigi-nimelist võrokeelitside juttõ kõnõlõmisõ päivä. Latsi kutsuti lugõma ja tukast sugõmist es piä pelgämä – kõik osalidsõ olli kuun oppajaga inne tulõkit har’otanu.

Jutupajatajit oll’ kokko 28 ja nä tulli Osolast, Haanist, Antslast, Kääpält, Harglõst, Mõnistõst, Vilustõst, Krabilt, Oravilt, Võrost ja Tartost.

Juttõ kõnõldi Sännä kultuurimõisa saalin – tuunsaman mõisan tilbõnd’ inämb ku saa aasta iist Jaigi Juhan umal esäl perän ja kullõl’ kodokandi inemiisi juttõ.

Üles astõ pall’o häid kõnõlõjit ja mitund last või esiki nimmada jutukõnõlõmisõ eksperdis – nimä panni kõva helü ja julgõ silmäga terve saali hinnäst kullõma. Tuud saali pruuk Sännä kultuurimõis ka kinonäütämises ja mitu kõrda olõs lava pääle tõmmatu kinolina takast võinu jutõst peri pinne, vanamuttõ vai rebäsit vällä karada. Kullõjidõ hulgast tull’ sakõstõ häätahtlikkõ naarupahvakit. Et parõmbidõ kullõlda, sai silmä kinni panda vai saali sainan vannu ahjõ kaia. Juttõ vahelõ mängse pilli Lepassoni Kadri.

Ku ma lats olli, sõs säänest asja es tetä. A sõs es olõ säänest kõrda tettüt mõisat kah viil ja koskil harilikun aulan olõs ka väega hallõ olnu juttõ kullõlda ja radikit vahti.

Vast tilbõnd’ Jaigi vaim tuupäiv kah sääl mõisan ja sai vahtsit juttõ mano.

Kuslapuu Kaisa


Väiku jutukõnõlõja ja näide juhendaja Sännä kultuurimõisa saalin. Rahmani Jani pilt

Palktarõ ragominõ pakk ilmalõ huvvi

Ku umal aol tunnõt ettekuulutaja Vana-Kordo olõs ütelnü, et kunagi tulõva siist- ja säältpuult maakerrä mi maalõ kokko mehe, et oppi hariligu palksaina ragomist, ei olõs tedä kiäki usknu. Ummõhtõgi om tuu aig käen: mahlakuu perämädsel nädälil oll’ 12 säänest ilmahulgust Moosten ja mujjal Vanal-Võromaal, et mi kandi vanakombõlist ehitüstüüd oppi ja mi paigaga tutvas saia.

Vanaajamaja keskus Moosten. Seltskund toimõndas välän. Katusõlda telgi all kasus sain, tõõnõ palgirida om õkva pääle saanu.

Tõõnõ seltskund tege midägi tüükuan seen. Nimä ehitäse tõist sannakõist. Tan om sain saanu joba viis rita. Saina omma sirgõ, kirvõga tahvitsõdu, nuka omma kah sirgõ, kalahannatapiga. Käävä traditsioonilidsõ sanna ragomisõ kursusõ ja opja omma kõik puha vällämaalt. Opatas inglüse keelen.

Oppus palgi ja paprõ pääl

Kolm miist, kirvõ käen, omma üte palgi vara kallal. Juhendaja Palolilli Margus, kõrvaklapi pään, astus mano. Näütäs, kuis vara põhja kirvõga hööveldä. Mehe kaesõ hoolõga, uurva, pruuvva. Sõnno ei olõ vajjagi.

Kutsu juhendaja kõrras hindä mano. Puhkamisnukan võtt Palolill kõrvaklapi pääst.

«Sääne riikevahelinõ palgi ragomisõ koolitus om tah joba neländät kõrda,» seletäs tä. «Rahvas tulõ üle ilma kokko ja nakkas opma.»

Rõugõ kandi miis Mustmaa Mikk om üts kursusõ juhendaja. Rahmani Jani pilt

Kuis tuu rahvas siiä tulla mõist? Puutüühuviliidsi siän teedüs iks liigus. Puutüü-uurja ja oppaja, Vanaajamaja üts asotaja Uus Andres käü küländ pall’o vällämaal puutüü huviliidsi kokkosaamisil ja säält sis saava tahtja teedä, et vanaperälist ehitüstüüd saa Moosten oppi. Suurõmba huvilidsõ jõudva kursuisilõ.

«Päämine om õks puutüühuvi. Muial maailmah om kirvõga palgiragominõ rohkõmb är häönü ku meil,» võtt Palolill kokko tuu, miä rahvast siiä tõmbas.

Puutüüd mõist mõni kursant veidemb, mõni rohkõmb. A kõigilõ tulõ midägi selges opada. Palolill om miihile hulga asjo är kõnõlnu (teooria), parhilla lask tüüriistuga kõnõldut perrä pruuvi (praktika).

«Ega mi otsast lõpuni midägi valmis ei jõvva. Üts sannakõnõ om seeh poolõlõ, tõõnõ väläh alostõt. A proovi õks otsast lõpuni näile paprõ pääl opada,» seletäs tä.

Tüüle lisas saava kursuslasõ ka paigapäälist kultuuri nätä. Egä õdak om määnegi programm, kohe külälise omma lahkõlõ pallõldu. Perämädsel pääväl läävä kõik nigu üts miis savvusanna. «Mõni om peris edimäst kõrda sannah, ütles: võeh, kuis ti jõvvat!»

Avitas jutust. Palolill pand kõrvaklapi päähä tagasi.

Seltskund om kirriv

Välän juhendas miihi Mustmaa Mikk. Midä tan sis tetäs?

«Nakkami pääle palgi sirgõs tahvitsõmisõst. Kõgõpäält kõnõldas ka tuud, kuis palki valli, määndse omma lahkõ ja kõvõrusõ, kohepoole nuu tulõ käändä. Samm-sammult kaemi edesi,» seletäs Mustmaa Mikk.

Kursusõ omma kuus päivä, a tuu aoga väega korgõt sannakõist valmis ei saia. Päämine om iks oppaminõ.

Seltskund, kiä siiä om kogonõnu, om kirriv. «Üle maamuna omma: Ameerikast, Austraaliast, suumlaisi, lätläne, prantslanõ, poolakas,» lugõ Mustmaa Mikk ette kõik, kiä päähä kargasõ.

Habõspakan Lätimaalt

Kas kiäki tan vinne kiilt mõist? Lätläne vast iks mõist, juhatas Mustmaa Mikk mu üte suurõ habõnaga mehe mano.

Lätläse nimi om Ozolsi Mikelis, mi keeli sis Tammõ Mikk. A ei taha vinne kiil täl vällä tulla, nii nigu mul inglüse kiil. Siski jõvvami kipõstõ kokkolepmiseni: ma küsü vinne keeli, lätläne vastas inglüse keeli.

Lätläsest habõspakan Ozolsi Mikelis.
Rahmani Jani pilt

– Ooda, kostkotsilt?

– Aolehest, gazeeta.

– Mis kotussõst?

– Võro.

– Ei tiiä säänest kotust!

Mikelis kitt kursuisi: «Seo om väega äge kursus ja suur teno kõrraldajilõ.»

– Kas Lätin sis säändsit kursuisi ei tetä?

– Viil ei tetä, a ma mõtlõ, et tulõvikun piäs üte traditsioonilidsõ läti ehitüse kursusõ tegemä.

– Läti ehitüskunst om sis kuigi tõistmuudu ku tan?

– Väega samasugunõ, vaiht om veidü. A omma esi paigun vaihõ, nii nigu Eestingi.

– A savvusanna iks Lätin omma?

– Jah, mu sõbral om savvusann ja mullõ väega miildüs.

Vanaajamaja keskus Moosten. Mehe jääse tüüd tegemä ja opma: mi kandi kombist aimu saama ja tuud tarkust ilma pite lakja viimä.

Rahmani Jan


Palolilli Margus (kõrvaklappõga) näütäs kursuslaisilõ, kuimuudu kirvõga vara põhja tasatsõmbas hööveldä. Rahmani Jani pilt

Olkõ imäpäiv illus!

Mi inemiisile miildüs märguta ja vaiõlda, egasugutsõidõ asju üle. Enne katsõndat märtsi targutõdi, kas naisipäivä om vaia, pedi olõma punanõ pühä ja medä viil. Et meil om jo imäpäiv, ja et naisi peas ega päiv austama ja tõist-kolmandat muudu.

Ku nii mõtlõma nakada, mis jaos ültse egasugutsõid tähtpäivi petä, olkõ ega päiv pidu vai ärke olkõ sukugi. Mis jaos tuu jaanipäiv ja joulu kah, tuld võit lämmäl aol ega õdagu vällän paluta, kingitüisi võit ka ütstõsõlõ egal aol tetä… No kohe taa jutuga niimuudu jovvat! Tähtpäävä omma tuu jaos, et elu rõõmsamb olõs.

Kõik naasõ ei saa imäs ja ei olõ enämbüisi esi henele säänest saatust valinu. Kedä tuu naisipäiv külh sekä ja kel nuidõ lille ostmisõ ja kinkmise vasta nii hirmsadõ om!?

Kõik naasõ ei saa imäs jah, a egalütel, nii naisil ku mehil, om vai om ollu imä. Nii et tuu tähtpäiv, mea õkva tulõkil, om kõigi jaos. Kiä saa lille kinki, kel tulõ häitsme surnuaida viiä. Kommõ, mea Venne aigu meil mant ärä har’utõdi, om jälle au sisen.

A tinavaasta om tuu mokalaat ümbre aasta imä valimisõ joba nii imeligus lännü, et häpe nakas. Kahju külh, ku inemise, kiä uma ammati peräst pall’u kõnõlama omma pedänü, tuud õks nii tetä ei mõista, et tuust jutust üttemuudu võit arru saia; et enne korgõlt ja kavvõst välläütlämist ei olõ ollu küländ aigu ummi sõnnu üle märguta.

Ei tahaki enämb medägi üldä, naasõ, kiä köögin laulõ tegevä, võtti tuu murhõ jo vääga häste kokku, aga siski: kas meil hinnatas no abielunaist vai immä, vai koguni miist, kiä taaga eläs? Kas ei olõki tähtsä tuu, kuis naistõrahvas ummi latsi kasvatas, kas naa söönü omma, kuis rõivõil käävä, kuis nail koolin lätt, kas naa koski trennin saava kävvü. Ja kas kodu kõrran om, ega imä ei juu ja ümbre ei aelõ.

Tuud, määne imä joud ja mõist naistõrahvas latsilõ olla, teedäs egan kogukonnan, a mis om tuul pistmist latsi esäga, ku kõik muidu kõrran om. Kae, mitte ei taipa.

Kas ei tulõ mõnikõrd sääne mõtõ, et vast mi pinguta naidõ rittasäädmisi ja kõgõ parõmbas kuulutamiisiga üle. Kõik nigu võistlõsõ kõik aig, ja ands’ak om, ku sääntseist hindamiisist tülü kah viil tulõ…

Üts asi siski viil. Meesterahvõil om pääle uma imä enämbüisi ka latsi imä. Nuid või muiduki olla mitu kah… aga ärmi põra nakami tuu ümbre targutama.
Külh om vahel hallus kullõlda, ku mõni üle riigi tuntu inemine, kiä uma latsi imäst lahku om lännü ja vahtsõ naasõga eläs, egal võimalusõl umma vahtsõt (ja enämbüisi ka noorõmbat) naist kitt, a latsist, viil vähämb nuidõ imäst, ei lausu ilman sõnnagi.

Ja ku esä ei elä latsiga üten, sis om väega illus, ku tä imäpääväl silmä pääl hoit, et latsõ imäle lille kinki vai kaardi tetä taipasõ, ku sääl perhen rohkõmb täüsinemiisi ei olõ.

Olkõ pühäpäiv kõigilõ illus!

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri