Tossu Tilda pajatusõ

Kaubamajan kontrolli küüdsin

Andropovi aigu pidi kõik tüütegijä ummi tüükotussidõ pääl püsümä. Ei määnestki ümbrehulkmist!

Patutsit püüti egä päiv. Tuu jaos oll’ terve kari kontrolljit tüüle võet. Kes nä olli ja kost tulli, tuud es tiiä kiäki.

Ütel pääväl oll’ Tarto kaubamaja uss seestpuult lukku pantu. Kaubamajan nigu kõgõ pall’o rahvast. Papridõ kontroll naas’ pääle…

Tuul tunnil trehväs’ sääl olõma ka üts sessioonilõ tulnu kavvõstopja tudõng. Tä oll’ loengust är tulnu, et kaubamajan kävvü.

Tuu pääliina naanõ es lüü joht verest vällä. Vinnekiilse küsümise pääle tõmmas’ tä uhkõ liigutusõga käekotist matrikli ni ütel’ üteainsa sõna: «Sessija!»

Ei tiiä, kas mõidu dokustaadi verevä kaasõ vai eksämiil saadu viie, a tä lasti kipõlt tulõma. Arvada es saa kontroll as’ast midägi arvu, a umma ull’ust es tihka kah vällä näüdädä.

Ussõst lipsi kavvõstopjaga üten vällä viil mõnõ niudsja naasõ, kes kaibsi, et buss lätt är. Kuis asi periselt oll’, tuud tiidse nimä esi.

Tossu Tilda

Õgalütel uma hais

Oll’ kullanõ Vinne aig, ku inemine oll’ viil inemisele inemine. Liiso plaanits’ hummogu liina sõita, tekk’ hindä kõrda, kipas’ ka parra topsi õukat ja jalot’ bussi pääle.

Järgmädsen piätüsen tulli pääle kats kar’atalitajat, kinkal kah oll’ liina asja. Sai sis buss tsipa sõita, ku üts kar’anaanõ kuulut’: «Maimu, kas sa tunnõt, kiäki um õukat joonu!»

Maimu es kuulõ ja es tunnõ midägi. Rahvas oll’ vakka ja kiäki es olõ õukat joonu. Mõnõ ao peräst kuulut’ kar’atalitaja vahtsõst, et kostki tulõ õuka haisu. No läts’ Liisol ka kops üle massa ja tä ütel’ kõva helüga: «Õgalütel uma hais, kellele ei miildü, minku bussi päält maaha!»

Vast sai kar’atalitaja ka arvu, et Liiso ütelüs käve timä kotsilõ. Tuudaigu tundsõ bussisõitja kõrraga nõnaga är, ku laudahaisunõ kar’atalitaja bussi pääle tull’.

Trolla Heino

Maolda nali

Midä tetä miljoniga?

«Midä sa teesi, ku võidassi lotoga miljon eurot?» küsüse tüülise Navi suurõtalonigu Timmi Mardi käest.

Mart jääs mõttõlõ. Mõtlõs tükk aigu, ja mõtlõski vällä.

«Väetüst ostassi.»

Kurõjutt

Kolhoosiaigu, ku ma viil autojuht olli, juhtu sääne nali.

Ma vidäsi tii pääle ruusa. Ikäv oll’ ütsindä sõita ja mu tutva Jaak trehväs’ mukka üten sõitma. Lopatimi niisama ja aimi porri. Tii läts’ tädi majast müüdä ja tädipoig Tõnis vahtsõ tii veeren, kuis autu müüdä sõitva.

Võtimi Tõnisõ pääle, saa lats ka sõita. Tä oll’ vast sääne 5–6aastanõ. Tii veeren hainamaa pääl oll’ paar kurgõ, passõva kunnõ. Jaak küsse mu käest, kas ma kurgi ka pelgä. Ma ütli, et muiduki piät pelgämä. Tõnis hõigas’ kõvastõ, et timä kül ei pelgä. Mi naksimi naarma. Tä kai meile mitu kõrda näkku, kül ütele ja tõsõlõ, a es küsü ämp midägi.

Nii suurõ inemise, pelgäse kurgõ ja naarva kah viil, võisõ tä mõtõlda.

Niklusõ Mare

Piät opma!

Oodi üts hummogu bussi ja sai kokko üte Laine-nimelidse tutvaga. Küsse: «Kohe sa läät varra hummogu? Su tüü om jo rohkõmb õdagidõ?»

Laine ütel’, et tä lätt Väimälä poolõ…

«Mis sinnä?»

Laine ütel’, et tä lätt kursuisilõ opma.

Laine om puhastustüüline, vanast üteldi lihtsäle: koristaja.

«Tohoh, kas sa ei mõista inämb põrmandit puhtas tetä vai tolmu pühki?»

«Mõista iks, a ku tahat tüül olla ja ammõtit pitä, sis piät kõik aig opma.»

«Midä ti sääl sis opit?»

«Kõgõpäält opimi arvutit. Ku täpsembält üteldä, sis piät iks arvutit veidükese inne joba mõistma, muido saa-i sukugi toimõ. Ja sis tulõ viil rehkendüst, keemiät ja inglüse kiilt oppi. Ja kodotüü omma kah viil tetä…»

Ma küsse: «Kas nüüt om kergemb ja parõmb tüüd tetä?»

Laine naard’ tuu pääle: «Tüü käü iks sammamuudu.» Laine kõnõl’ viil, et lõpun tulõva eksämi ja testi ja ei tiiäki, mis kõik viil. Ja kiä tuu kõik läbi tege, toolõ andas nii kõva paprõ, et mine kasvai Suumõ puhastustüülises! Sis Laine lehvüt’ ja läts’ är bussi pääle.

Naksi mõtlõma, et kül ta elo om iks ands’akus lännü. Vinne aigu pidi noorõ kõik opma, keskharidus oll’ inämb-vähämb sunduslinõ. A no piät keskiän tüüinemise opma, kas vai mis! Inglüse kiil piät suun olõma ja kogo lugu. Lehest loi, et ollõv 30 000 nuurt inemist, kiä ei opvat ja tüül ka ei käüvät. Hulkva niisama ümbre. Saatkõ no ummõtõgi noorõ opma kasvai tuud puhastustüüd!

Koton kõnõli vanamehele ka tuud puhastustüü-projekti asja. Vanamiis ütel’ tuu jutu pääle: «No mis sa, vanainemine, umma pääd tuuga murrat! Sino pääluu ja mõistus iks tuud kinni ei võta! Las targõmba inemise tegevä noid europrojektõ ja noorõ hulkva niisama vai läävä är vällämaalõ. Sul om uma projekt: keedä kardoka lõunas valmis ja suusti tii kah!»

Vot sullõ tarkust, inämb ma vanamehele midägi ei kõnõlõ!

Kõivo Liine

Elronni rongiga võikijuuskminõ

Ku poja perre väikene preili sündü, kutsuti vanaimä appi.

Kõgõpäält sõidi vastatsihti, et jõuda Elronni rongi pääle. Varra hommuku bussiga Kurõmaalt Jõgõvalõ, sääl saisi sis jaamasilla pääl tuulõ käen, kooni rong tuut tegi ja saisma jäi.

Kõik oll’ mõõdõt, Tabiveren oll’ poig massinaga vastan. Ma võtsõ rongijaama kalitorin latsõ ja noorõ lätsi tüüle. Tartuhe.

Õdagupoolõ tull’ lats üle anda jaamasilla pääl. Käruti sis täpses aos. A minniga oll’ kokku kõnõld, et ku minnu ei olõ, sis es saa last kõrda ja noorõ tulõva latsõlõ esi perrä… Täpsä värk ja väega õrn asi ta tita valvminõ.

Sis oll’ rassõmb, ku nakas’ raudtii remont. Egä päiv pidit pääle pasma, kuis ja kost sõita saa. Minni tull’ rongi päält, ma andsõ paari sekundiga latsõkäru tälle ja istsõ tagasi.

Egä hommuk saatsõ latsõ vanaesä, mu vanamiis, minnu oppusõga vällä. Tä istsõ arvutin ja kirut’ egä päiv remondikotusõ üles. Ütel pääväl lätsi latsõga jaama poolõ ja kai, et kuulutus näütäs muud aigu… Lätsi sis lauluga edesi, et ildampa tagasi tulla. Ku ma üle ola kai – jummal, rong kihutas jaama poolõ, a ma iks väega kavvõl. Joosi rongilõ vasta, kapuuts vajju kukruhe ja pikk undruk lopõrd’ plaksati-plaksati vasta siiri. Es tunnõ, et põlvõ haltasõ, mugu joosi.

Õnnõs oll’ säälpuul otsan kaldtii ja sai häste käruga üles. Puhisti õhku ja näi, et minni lätt, sälg paistus. Pandsõ jala vaguni ussõ vaihõlõ ja rüükse kõva helüga minni nimme. Tuu kuulsõ, kablut’ vasta ja sai latsõ kätte.

Ma sis puhisi pingi pääl… Võtsõ sõidukaardi näppu ja mu manu tull’ murrõn näoga noorik, klienditeenindäjä, kiä küsse, kohe tuu latsõkäru jäi.

Ma ütli, et mis mul kärust, pääasi, et lats pääle sai. Inemise hoitsõ naaru tagasi. A tuud ma taipsi, et nii tuu piledimüüjä ku ka rongijuht näivä toda tsirkust päält ja nä võisõ iks peris är hiitüdä.

Raudkatsi Ene


Koha Priidu tsehkendüs

Tubli olõk ja klassiviha

President Kaljulaid ütel’, et elämi kõgõ jõukambal aol, mis seol maal kunagi om olnu. Et parõmbalõ olõ-i mi tan kunagi elänü.

Tulõ nõun olla. Presidendil om maja Tal’nan, suvila Harjumaal ja kats kortõrit Mustamäel. Tõtõstõ, Eestil ei olõ kunagi nii häste lännü. Järgmäne aastak lätt viil parõmbidõ: vällärendidü kortõri toova tullu.

Sammamuudu tuu sisse ettevõtlustõ pant raha. President om osalinõ kaardifirman Regio ja pääle tuu om täl kolm esi aktsiaportfelli. President om kimmähe tubli, tark päälegi, ja Eesti omgi õnnõ tublidõ ja tarku inemiisi riik.

Ma olõ sammamuudu tubli. Mul omma egäl puul ravva tulõn. Vanaesä ütel’, et ravva piät kõik aig tulõn olõma, ja mul ommaki. Õnnõ mu tuli ei pala kõgõ parõmbidõ, tuli om rauda täüs. Või-olla olõs mõnõ halo kah pidänü viskama?

Saa tulõ palama, nakka palka kah saama. Kimmähe. Tubli inemine piätki kõvva palka saama, selle et ku tähtsä ammõdi pääl om niru palk, om tüütäjä valmis musta rahha vasta võtma ja korruptsioonin üten lüümä.

Mi, tubli, nakkami vargilõ, ku ti meile kõvva palka ei massa. Ja ti massati, kos ti päseti! Egä lumbi veeren teemi teile muido Tallinkit ja egä uulidsanuka pääle kaivami üte Utahi hüdsekaivandusõ.

Mul ei olõ ka ti, veidemb tublidõ vasta midägi. Ti võiti sammamuudu tetä, saatkõ uma CV Maxima puuti ja pankõ sinnä ala: ku ti mullõ kõvva palka ei massa, minka ma jõvvas uma latsõ är süütä, nakka ma vargilõ. Kaegõ, mis teile vastatas.

Ega meil, tublidõl, om kah rassõ. Järgmädse 25 aastaga lätt nii pall’o tüükotussit robotidõ ja automaatiga pääle üle, et ku sa ei olõ esieränis tubli vai robot, ei olõ sinno tüüturu pääl vaia.

Puutõn omma joba parhilla automaatkassa, bussipiledi saat Internetist är osta ja automaadin vällä printi, õigõ pia ei olõ vaia ei bussijuhti, müüjät ega laotüülist. Kohe sa nä panõt, süvvä ja rõivit tahtva nä õks. Ku sa näile ei anna, nakkasõ jaurama.

Võro instituudi asõmõlõ pandas üts võro keele kvantarvuti-robot, tuu kõnõlõs samal aol kõigi Võro inemiisiga, ütles tere hummogust, mis ilm vällän om, edendäs ütteaigu kiilt ja tüütäs vällä sõnaraamatit ni e-opiraamatit.

A mis sa direktri Kuuba Raineri ja projektijuht Eichenbaumi Külliga tiit? Ei olõ ülearvo tubli, lihtsäle hariligu võro inemise, a aigladsõ ja energiät kulutasõ pall’o. Saadas põllutöiele, a sääl om joba kaalirobot iin, maaparandusõn lapjurobot.

Eks ma viska sõs näile vahel palakõsõ. Jätat nälgä, nakkasõ mässämä. Om joba nättü toda klassivihha ja muud säänest.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
tubli miis

 

 

Haigõmaja laadsaret

Seo luu man olõva Niilusõ Jaani 1919. aastagal tettü pildi pääl om nätä Eesti Punadsõ Risti Võro osakunna haigõmaja seestpuult. Pildi pääl omma vikasaanu, õe ja takan ka kolmanda rügemendi vanõmbarst Piho Rudolf.

Võromaal om inemiisi haigõmajjun tohtõrdõt jo pia 200 aastakka. Edimäst kõrda om Võro liina haigõmajast juttu olnu aastal 1824, ku sääl oll’ ravil kats ravialost, mõlõmba sõamehe. A kon tuu maja oll’, ei tiiä.

Peris kimmäs om tuu, et 1827. aastagal sai valmis Karja uulitsan ütekõrdnõ haigõmaja, kohe 1833. aastagal tull’ liinatohtris Kreutzwald. Kimmäle om Võrol haigõmajaravvi antu 190 aastakka.

1909. aastagal tetti haigõmajalõ tõõnõ kõrd pääle ja õigõ pia ehitedi ka tuuaigsõ liinaarsti Piho iistvõtmisõl Eesti uma-ao kõgõ muudsamb haigõmaja, miä tetti valla 1933. Sääl tohtõrdõdi võrokõisi 1982. aastagani vällä, sis koliti Meegomäe pedäjide ala.

Sõtu aigu om haigõmajju olnu ka tõisin paigun. 1850. aastidõ Krimmi sõtu aigu tull’ siiä saadõtuisi vikasaanuidõ tohtõrdamisõs tarvita mitmit majju ja ka vabahussõa aol 1918–1920 oll’ parhilladsõ Võro gümnaasiumi majan Eesti Punadsõ Risti Võro osakunna haigõmaja. Tollõ pääarst oll’ kapten doktor Piho Rudolf, kiä sai tuu haigõmajaelo kõrraldamisõ iist ka edimädse liigi kolmanda järgu Vabahusristi.

Haigõmaja laadsaretin oll’ 43 sängükotust. Sääl saiva kipõt api ja tarvilist ravvi lahingin vika saanu sõamehe. Rassõmbalõ vika saanu ravialodsõ viidi Tartohe.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muuseummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Ala-Käüsü rahvas kullõs noorõmba tüühobõsõ perrä

Liinamäel Lõõdla järve veeren elässe sõsar ja veli Tammõ Hele ja Vuksi Ülo. Nä omma joba tunnõdu meediästaari, selle et kündvä hobõsõ ja harkadraga suurõtii veeren kartult, ku aokiränigu müüde sõitva.

A nüüt ei olõki Tammõ Helel inämb hobõst. «Kats kõrda arst käve süstmän, a es võta inämb jalgu alla,» kõnõlas tä.

«Tohtrõ ütel’ kah, et ega taast inämb elueläjät ei saa. Aluksnõ miis oll’ õkva siinkandin ringi pääl, vaband’ õnnõ, et tä tulõ vast tõnõ kõrd, rahha ei olõvat üten. Ülo nakas’ ütlemä, et mis tuust rahast, veegu õnnõ minemä, muidu nakka viil esi hauda kaibma. Maa oll’ kah viil puul’külmänü.»

Kolm kuurmat küttepuid

Vana hopõn oll’ jo üle 30 aasta vana ja tä oll’ esiki ime läbi jalaluu murdmisõst är praavunu. «Tuukõrd läts’ tormiga kiviunikulõ ja tohtrõ ütel’, et luu om katski. Põlõtik oll’ joba seen. A kadunu Lepistu Ülo tull’ traktoriga kartult kündmä ja nakas’ märkmä ütte asja, midä tä kunagi kuuldnu oll’. Võtsõ mahaniidedü kaari päält haina ja nakas’ tuust nigu köüst keerutama. Mähkse hobõsõlõ ümbre jala ja kässe mähüssele külmä vett pääle valla. Või kuis sõs jalg lei õkvalt tossama. Sääl oll’ sääne kuumus seen,» meenutas Tammõ Hele.

Paranu jalaga hopõn elli viil 15 aastakka. Viimäne talvgi tõi riiga ilmadu uniku küttepuid kodu. Kolm kuurmat jäi toomalda. Noid vast saa Hele poig Tõnis ATV peräkäruga tuvva, ku tahedambas lätt. A peräotsan oll’ vana hopõn iks läbi mis läbi. «Täl oll’ kah noid vaimlaisi sällän. Soolikidõ sisse olli hussi löönü ja kops oll’ peris must,» seletäs Hele.

Ilma hobõsõlda olõ-i midägi tetä. «Sa ei saa puid vitä, sa ei saa kartolt üles aia. Kaimiki, et timahavva vast niipall’o kartolt ei tii, nakka viil viglaga võtma. Ega noidõ traktoridõga ei tulõ kah midägi vällä, sõs piät hulga võtjit olõma. Ütsaasta külämiis tull’ üles ajama. Purjun tõnõ, lätt vai õkva lumpi. Läbi mürinä jo rüükmist kah ei kuulõ. Ülo haardsõ puukuuri mant üte malga, juussõ vasta, et kos sa tulõt. Sõitsõ mul üle kürvitside ja puha,» om Helel põhjõndus valmis, mille tä traktorit kartulivõtmisõ man nätä ei taha.

Müügin oppamalda hobõsõ

Maalehe kuulutusõn oll’ kolm hobõst, egä iist küsti 500. A üts, ruun, oll’ ratsahobõnõ ja kats märähobõst olli kah, 27 aastakka vana mõlõmba. «Ma küsse, et kas nä iks iin omma käünü. Müüjä ütel’ et vankrõ iin omma käünü, a adra iin ei olõ,» seletäs Hele.

«No mis ma säändsega tii. 27 aastat om nii vana kah, et mõnõ aasta peräst või-olla tulõ jäl hobõst kullõma naada. Ma massas iks rohkõmb, ku olõs vähä noorõmb hopõn ja mõistassi kõrraligult iin kävvü.»

«A ku olõssi oppamalda nuur hopõn? Nüüt om suvi tulõman, Ülo panõssi tä hainamaa pääl rii ette ja oppasi vällä,» küsü ma.

– «No mis mi säändsega tii, ku tä om üle kasunu, määnegi säitsemeaastanõ – tuud jo inämb ei oppa!»

– «A ku om sääne paras, katõaastanõ?»

– «Kost! Mõtlõ, mitu suvvõ tuuga lätt. Ma taha iks säänest, kellega saa kõrraga tüüd tegemä naada.»

– «Nojah, ega sõs vist ei saaki. A Ülo mõist hobõst opada külh, mõtõlgõ tuu pääle.»

– «Ei tiiä, mis nuu traktori kah masva?» lätt Tammõ Hele är tõsõ jutu pääle.

Tüükoda majapidämisen

Ku ostatki hobõsõ hinna iist odavamba traktori, näütüses T-40, sõs ei olõ tuu kah lihtsä alustus. Ülo om külh kunagi traktorist olnu, a tä om hinge poolõst iks sääne vanaaolinõ miis, kiä mõist vikatit säädi, korvilõ vitsast vangu pääle käändä vai keväje loodsiku är tõrvada.

Traktorilõ om vajja virkseajajat, kartulivõtmismassinat, määnestki koppa vai kärru. Hää viil ku olõssi adõr, kultivaatri, hainatüüriistu. Akut om vajja. Määnestki autuga sõpra om vajja, kiä olõssi nõun tanklast karduga naftat tuuma.

Ja sõs kah ei tiiä viil, kas tä iks lätt sul õigõl pääväl käümä ja kas hüdro nõst ja kas kumm ei olõ päävä käen är pragunu ja katski lännü. Hää olõssi, ku olõs terve tüükoda majapidämisen.

Hobõsõga majapidämine om tõistmuudu ja Hele ni Ülo Ala-Käüsü talu om õkva tõistmuudu. Kuigi nigu ei passi ütski traktor sinnä.

Ku tahat Tammõ Helele tüühobõst pakku, sõs kõlista 5190 9875. Hobõnõ võissi mõista nii adra ku vangõrdõ iin kävvü. Hinna üle saa kaubõlda.

Saarõ Evar


Tammõ Hele kõnõlõs uma köögilavva takan, et luut löüdä säändse hobõsõ, kellega saa kõrraga tüüd tegemä naada. Saarõ Evari pilt

Mälomängõ vallakirotaja

Sõmmõrpalo vallasekretär Loka Toomas (vanast kutsuti tuud ammõtit vallakirotajas) om tunnõt mälomängjä. Tä om häste mängnü mitmõn telemängun, om võitnu Kuldvillakun viis saadõt ütstõõsõ otsa ja miljonimängun kats kõrda 32 000 kruuni. A mängmine om lihtsä tüü, hoobis keerolidsõmb om küsümüisi vällä märki. Toomas saa ka tuuga häste toimõ.

Toomassõlõ miildüse küsümüse, miä omma valla kirotõdu nii, et om mõistaandmiisi, kost kinni võtta, arota ja tulõta. «Hää küsümüs om sääne, mille man saa tiidmiisi aju tagomadsõst otsast vällä kraapi. Ku tuud ei olõ, sis ei olõ häste tett küsümüs,» om Toomas kimmäs. «Ku om niiviisi, et mitte kiäki vastust ei tiiä vai kõik tiidvä, sis tähendäs, et om kehvä küsümüs.»

Kost nuu küsümüse tulõva? «Mõnõ tulõva õkva kõrva takast päähä ja omgi hää küsümüs valmis, a mõnikõrd om fakt olõman, a küsümüst tuust tetä, et tä olõssi süüdäv ja ei olõs väega rassõ vai väega kerge, om tükk tüüd,» seletäs tä. Ku mälomängun om 40 küsümüst, sis noidõ kokkosäädmine võtt Toomassõl viis-kuus tunni õdagust aigu, mõnikõrd lätt peris suurõ üüni vällä.

Ku Toomas piät mälomängu esi läbi viimä, om küsümüisi tegemine kõgõ rassõmb. Ku joba valmis om, om üle pini saad. Mängo juhtminõ om üle hannaotsa minek, seletäs tä.

Mängmine om lust ja rõõm

Perämäidsil aastil om mälomäng inemiisi siän muudu lännü. Nii istvagi mitmõn Vana-Võromaa paigan inemise lavva taadõ ja nakkasõ pääd ragistama. «Tsoorun joba aastit mängitäs, Rõugõn, Põlvan, Vanan-Koiolan,» lugõ Toomas ette nuu kotusõ, miä kõgõpäält päähä tulõva. Midä aig edesi, toda populaarsõmbas mälomäng saa.

Hindä jaos pidä Toomas mälomängu lustis ja rõõmus. «Ma olõ rohkõmb as’aarmastaja, ei olõ nii väega mängnügi inämb,» jääs Toomas tasatsõs.

Ummõtõgi om mehel 2005. aasta sügüsest ette näüdädä üle-euruupalidsõst ütsikmängust 44. kotus. «Rohkõmb ei olõ Euruupalõ tüknü kah,» nall’atas tä.

Eesti telemängõn käümise kotsilõ arvas Loka Toomas, et mõnikõrd om vidänü, a mõnõ mängu man või hinnäst kittä kah. Päält miljonimängu küssevä tutva, mille tä suurõmba raha man rahha är es võta, a 32 000 pääle tagasi sattõ. Toomasõl olõ-i takastperrä hallõ. «Lätsi korgõmbat püüdmä, sattõ 32 pääle tagasi ja omgi kõik.»

Teema, minkast Loka Toomas inämb tiid, omma sport, maatiidüs, aolugu ja luudus. A kuimuudu mälomängus treenitäs?

«Ma ei treeniki, olõ as’aarmastaja. Ku midägi külge jääs, sis jääs. Õnnõ ku midägi esierälist kuulõt, panõt kirja, et küsümüisi tegemise man tarvita,» seletäs Toomas umma meetodit.

Papõr bürokraatia vähändämises

Juristipapridõga Loka Toomas om varrampa tüüd tennü tüüinspektsioonin ja kaitsõväen. Täämbädse tüü kotsilõ ütles tä, et lihtsämb om küssü, midä vallasekretär tegemä ei piä, ku tuud, midä piät.

«Kõgõ hullõmb om suur paprõtüü. Aig-aolt tulõ Tal’nast, et täütke är papõr, kuimuudu bürokraatiat veidembäs tetä. A periselt tuu omgi bürokraatia!» põrotas Lokk.

Perämädsel aol om valitsõmisõ ümbrekõrraldamisõga hulga tüüd mano tulnu. «Haldusreform tege pää hallis. Om pall’o tüüd man: inemiisi arvamiisi küsümise, minka valitsus ei rehkendä, ja muu ettevalmistus.» Kõgõ rassõmb om vastada inemiisi küsümiisile, mille taad ümbrekõrraldamist ülepää vajja om.

«A nuu, kes tedä takast toukasõ, arvasõ, et om hää,» and Loka Toomas korgõmbalõ võimulõ alla.

Mälomängujutu mano tagasi tullõn võtt Loka Toomas hindä jaos mängu mõttõ kokko. «Kõgõ suurõmb avvohind om, et saat vahtsit tiidmiisi. Kõgõ tähtsämb om tuu, ku ütest mälomängust jääs miilde kolm-neli asja, midä sa innemb es tiiä.»

Rahmani Jan


Loka Toomas astus Sõmmõrpalo silla man trepist alla. «Är nüüt kirotagu, et ma poodi mant tulõ!» and tä aokiränikulõ oppussõna üten. Rahmani Jani pilt

Loka Toomassõ tett mälomänguküsümüs.

Mi mant joonõlt kõgõ ligemb miljoniliin om kimmähe Sankt Peterburg (ligi 300 kilomiitret ja 5,225 miljonni inemist).

Järgmäne miljoniliin (miä om kah pääliin) om meist joonõlt ligi 440 kilomiitret kavvõn. Sääl elli minevä aastak 1,938 miljonni inemist.

Mis liinast om jutt?

Ku tiiät vastust vai arvat, et tiiät, võit tuu saata meili pääle info@umaleht.ee. Avvohinnas saat vastakiräga õigõ vastussõ!