03.04. Putin om valmis Trumpiga kokko saama Helsingin

Vinnemaa president Vladimir Putin ütel, et om valmis kokko saama Ameeriga Ütisriike presidendi Donald Trumpiga Soomõh, ku sääl saava kokko Arktika nõvvokogo riike valitsuisi juhi.

“Soomõ mõist väega häste säändsid sündmüisi kõrralda,” ütel Putin Arhangelskin kokkosaamisõl Soomõ presidendi Sauli Niinistöga. “Soomõ om väega hää riik ja Helsingi väega hää kotus säändse kokkosaamisõ jaos.”

Soomõ saa Arktika nõvvokogo istangidõ juhtjas riigis seo aastaga lehekuun.

Arktika nõvvokokko kuulusõ katõssa riiki: Kanada, Taani üteh Fääri saari ja Gröönimaaga, Soomõ, Island, Norra, Vinnemaa, Roodsi ja Ameeriga Ütisriigi.

Kokko säädse Hainapuu Ott

03.04. Naval’nõi sai meeleavalduisi kõrraldamise iist 15 päivä vangikuan

Valitsusõ vastalidsõ poliitigu Aleksei Naval’nõi kutsmise pääle avaldi inemise miilt piaaigu 100 liinan Vinnemaal. Meeleavaldajidõ arvamisõ perrä om pääministri Dmitri Medvedev umah ammõtih kokko varastanu suurõ varandusõ.

Politsei võtt’ lualda kõrraldõduil meeleavalduisil pall’o inemiisi kinni ja Naval’nõi esi piät noidõ kõrraldamisõ iist kohtu otsussõ perrä 15 päivä kinni istma.

Kokko säädse Hainapuu Ott

03.04. Soomõ ja Norra vähendäse saamõ õigust piirijõõst kalla püüdä

Soomõ ja Norra parlamendi kinnüdi kokkolepmise riike vaihõl, mink perrä antas inemisile õiguisi Teno jõõst kalla püüdä. Kokkolepmise puult andsõva uma helü Soomõh inämbäste liidovalitsusõ eräkundõ rahvaedüstäjä (Keskusta, Perussuomalaiset, Kokoomus), puult oll’ 111 hellü ja vasta 53.

Teno vai põh’asaami keelen Deatnu jõkõ piten juusk põlidsõl Saamimaal luuduslinõ piir Norra ja Soomõ riigi vaihõl. Piir om lepüt kokko küländ ildaaigu, aastagal 1751, niimuudu et üts jago vanno saami külli jääs ütele ja tõnõ jago tõsõlõ poolõ piiri. Paiklik rahvas om kokkolepmise vasta, selle et taa vähändäs vanna muudu lõhekala püüdmise õiguisi.

Kokkolepmise vasta olli Norra ja Soomõ saami parlamendi. “Pallõmi üle riike piire api ja tähelepandmist saamlaisilõ seon saisun, miä sündü Teno kokkolepmise peräst,” ütel Soomõ saami parlamendi iistkõnõlõja Tiina Sanila-Aikio. Tä ütel, et kokkolepmine rikk saamlaisi inimõiguisi.
Saami parlamendi tüü mõlõmban riigin om kõrralda saami kultuuriautonoomiat ja riigilõ saami küsümüisin nõvvo anda.

Kokko säädse Hainapuu Ott

Tossu Tilda pajatusõ

Rehkendämise rõõm

Ütskõrd aastit tagasi oll’ kevväi käen ja kooliaasta lõpp lähkün. Edimädsen klassin es olõ üts poiskõnõ kümne seen rehkendämist selges saanu.

Nuur koolipreili kaivas’ umma suurt murõt vanõmbalõ tüükaaslasõlõ, kes üteliidsi oll’ internaadin kasvataja. Tuusama poiskõnõ tekk’ kah pääle tunnõ sääl ummi koolitükke.

«Olõ no murrõlda, kül ma as’a tälle selges tii. Nii et rehkendämine om sulaselge rõõm!» trüüste vanõmb oppaja.

A vahtsõ päävä hummogu naard’ tuu vanõmb oppaja nii, et vesi silmist tsilkõ, ja ütel’, et sattõ tävvelidselt läbi. Tä oll’ küsünü, kas poiskõsõl koton lambit om. Oll’ kats lammast.

«Ku imä ost üte lamba mano, pall’o sis lambit om?» küsse oppaja. «Imä ei osta mitte üttegi lammast mano!» põrot’ poiskõnõ vasta.

Oppaja ütel’, et imä ei piäki ostma, taa om kõgõst rehkendämine. A poiskõnõ es anna perrä: «Imä lambit mano ei osta!» Pitsit’ suu kõvva kinni ja säält es tulõ mitte üts piuks. Seh sullõ rehkendämise rõõmu!

Sanna man

Vanast küteti sanna mõnikõrd mitmõ perre pääle. Mehe olli joba sannan käünü ja võtsõva tarõ man õlut. Naisil olli latsõ kah sannutõdu ja saiva esi lõunõt visada ja mõskõ.

Ütel poiskõsõl nakas’ ikäv ja timä läts’ sanna aknõst kaema, midä naasõ sääl tegevä. Juusksõ sis meeste manu ja kuulut’: «Kas ti tiiäti kah, et naasõ omma kõik jalgu vahelt lahki?»

Poiskõsõ esä andsõ taalõ tuu jutu iist õigõ häste kõosõira. Poiskõnõ läts’ kavvõmbalõ ja kärät’ söämetävvega: «Lahekõ vai p…ist p…eni, ma ei lausu inämb sõnnagi!»

Lehe Lonni

Uutmada külälise

Mu esä juhtsõ mõnõ aasta tagasi jahisektsiooni ja ütel talvõpääväl oll’ täl asja Põlvahe jahimajandihe. Imä lepse uma sõsarõga kokko, et nä ommava niikavva Orajõõl vele puul küläh, ku esä ummi asju aja.

Ilm oll’ illos ja imä sõsaraga lätsi suurõ tii pääl auto päält maaha, et kilomiitre jago uno majani jalaga kõndi.

Tii pääl tulõtiva naasõ miilde, ku illos iks nuurusaig oll’, kuis kuvvõlatsõlisõh perreh kõik aig nall’a sai, ja võtiva lauluviisigi üles.

Lummõ oll’ tuu talv pall’o, üttegi hainatuusti lumõ alt välla es paistu ja silmä olliva õkva pilukillõ – nii helkse lumi pääväle vasta.

Peräkõrd jõudsõvagi naasõ tutva maja ussõ taadõ ja anniva ussõkellä. Ei kedägi. Imä arvas’, et viimäte ussõkell ei tüütä, ja nakas’ ussõ pääle kolkma. Tädi läts’ aknõ mano ja koput’ sinnä. Iks ei kedägi. Pruuvsõva õgast aknõst sisse kah kaia, a kardina olliva õgal puul iih.

Peräkõrd sai majalõ tsõõr pääle tettüs ja jõudsõva ussõ mano tagasi. Sis tull’ joba hirm. Tädi märgot’, et peräkõrd omma mõlõmba kõrraga är koolnuva.

Imä arvas’, et säänest asja juhtus iks väiga harva. Ku no gaas olõ-õi tarrõ vallalõ päsnü. Ahovingu saa-õi ka olla, selle, et näil om keskküte. Äkki omma õdagu unõrohto võtnuva ja makasõ kavvõmb?

Sis nägi tädi, et garaaþi uss om poikvillõ. Täl tul miilde, et garaaþist lätt uss küüki, ja tä läts’ki garaaþist köögiust otsma.

Ku valgõst, helkväst pääväst pimmehe ruumi minnä, sis edimält ei näe jo midägi. Täl kulusi iks peris tükk aigu, ku ussõmulgu üles löüdse. Astõ sis küüki, hõigas’ iks mitu kõrda hõi ja hõi, a kiäki vasta es hõika.

Kai, et velenaasõl omma vahtsõ kardina küüki pantuva. Õkva vasta koritori ust heitü peris är: ussõ vastah sainah oll’ põrmandust lakkõ korgõ suur piigli ja tädi esi sääl tävveh hiilgusõh hindäle vasta vahtmah.

Hõigas’, a kedägi koskilt vasta es hõigu. Magamistarõ uss oll’ kinni ja sääl ussõ takah tull’ õkva hirm pääle.

Sis praot’ tädi edimält ust väiga vähä, et mitte surnus heitüdä, ku perrerahvaga määne halb lugu om iks juhtunugi.

Süä läts’ kergembäs ku nägi, et säng om tühi. Tä käve kõik tarõ läbi ja läts’ läbi garaaþi tagasi vällä.

Tädi ütel’ sis imäle: «Sa tiiät kah, velel om pia tervehe elämiste vahtsõnõ müübli ostõt! Nä omma iks väiga rikkas nakanuva!»

Äkki näivä nä, et kiäki lahk hoovi pääl puid. No uma veli tuu külh es olõ. Panniva sis nii kipõstõ, ku pensionäri jala viil võtva, maja mant minemä, külavaihõtii pääle tagasi.

Ku nä edesi kaiva, lätsivä silmaluugi iks peräkõrd vallalõ kah – vele maja oll’ järgmine!

Kipõ käik oll’ seeh kooni vele majani. Es olõ näil aigu taadõ kah kaia. A ega nä väiga pall’o juuskma es piäki. Maja olliva tettü ütstõsõst paarikümne meetri taadõ ja üte ria pääl oll’ ütesugutsid majjo iks uma kümme tükkü. Veli velenaasõga uutsõva jo ammuki ja laudki oll’ ammu üles pant.

Kiviti Kadri
Orava, Vahtsõliina khk

Kivigõ õkva aknõlõ

Uma puulsada aastat tagasi käve ma Antsla keskkooli kümnõndõn klassin. Mi pidimi käümä koolivormin, valgõ kraegõ tummõsinitse vai pruuni kleidigõ.

Mul oll’ kats sõbrantsi, Ester ja Halja. Lasimi nääripidulõ minnä indäle tetä ütesugutsõ kleidi, kirsipunatsõst mõsusammõtist, valgõ brodõriipits ilustõ krae ümbre.

Pidu pääl tull’ meil sääne krutskilinõ mõtõ, et tulõmi kõik pääle koolivaheaigu edimäsel pääväl noidõ punatsidõ kleitegõ kuuli.

Mi pidimi tuukõrd inne tunnõ ja vahõtunni aigu kalidori pääl ringiratast käümä, kiäki pääle kõrrapidäjä es tohe klassin olla.

Mul oll’ tuukõrd sääne rummal kommõ, et jõudsõ kuuli iks viimätsel minutil inne tunnõ.

Ku jõudsõ peräle uman pidokleidin, sis näie, et mõlõmbõ sõbrantsi jalutasõ tähtsält tsõõrin, koolivormikleit sällän.

Meil oll’ koolin harilikult nii, et oppaja tulli õkva peräst kellä kõlistõmist klassi. Kell kõlisi ja mul es olõ inämp taganõmistiid.

Juusksõ klassi ussõ päält pingiria vahelt perämise aknõ manu, tiidse, et sääl es olõ aknõl välimäst klaasi iin, sisemine oll’ valla.

Karassi läbi aknõ vällä, aga suurõ klaasiklirinõgõ – ma es tiiäki, et koolivaheaigu oll’ sinnä klaas ette pantu!

Oppaja jõudsõ joba klassi ussõ pääle ja küüsse: «Mis klirrin tuu oll’?»

Kasõoru Toomas hõigas’: «Kae, kos üts väikene poiskõsõtsura visas’ õkva kivigõ!»

Oppaja käskse minnä ja tiä kinni püüdä. Viil kats poissi lätsi suurõ robinagõ appi, aga nä tulli pia tagasi ja ütli, et tuu tsura kattõ kohegi är.

Ma jõudsõ tõistõ tunni joba ilustõ koolivormin.

Alopi Ene
Karula khk


Koha Priidu tsehkendüs

Tühi tunnõ om

Ma olli viie-kuvvõnõ. Sai keskkõrvapõlõtigu, kõrv halut’ niimuudu, et pää unnas’ vaihtpidämäldä.

Papa es aja minno ütsä aigu magama nigu harilikult, istsõ vanaimä üsän ja kai telekat. «Don Juan Tal’nan». Nii hää film oll’, et halu tundu väikumb. Kamprihais – kamprit panti vatiga kõrva, mis tuust, et tä es avida.

Don Juan mullõ väega es miildügi. Olli küländ tark, et arvo saia, et tä naanõ om. Tõsõ paistu mullõ veidükese ulli, et nä toda lihtsät asja läbi es näe. Pääle Florestino. Timä sai arvo, mängse tuust huul’mada üten, oll’ tõõsõl puul ekraani mu liitlanõ vai vähembält mu tasõmõga miis. Ma es saa kül arvo, mille nä suurõmba osa filmist laulva, a teno Florestinolõ-Ulfsakilõ oll’ film hää kaia.

Lõppu es näeki, är vaiu. Hummogu heräsi üles. Inne ku silmä valla tei, oll’ viil hirm, et kõrvahalu om alalõ. Kumpsõ käega kõrva, valu oll’ lännü.

Latsõpõlvõkangõlaisi oll’ viil. Kreutzwaldi ja Leegeni nuka pääl elli Egon. Kalamiis. Mõnikõrd suvildõ käve Abeli Ervin täl külän, sõs nä käve kuun Tamula pääl kalal. Juussõmi kõrra sõsaraga näile perrä. Abel käänd’ ümbre. Mõtli, et no nakkas tä kokutama, pääd väristämä, nigu õks… A ei, naarat’ ja ütel’ Egonilõ, et kae, latsõ…

Sõs olli viil Rinne Artur ja Sapožnini Vladimir.

Sõs olli Otsa Georgi matussõ. Telekas virvend’ ja vanaimä iksõ. Ma tiidse, et vanaimä oll’ timäga veidükese tutva. Ots käve suvildõ Võrol, üle Tamula järve ujomisõ võistluisil.

Sõs olli Pärna Endel, Kibuspuu, Krjukov. Viidingu Juhan, Ua Toomas… Pikk nimekiri mullõ tähtsist inemiisist. Õkva oll’ Kuusõ Lembitu.

Mul om sääne tunnõ, et ma saisagi hindä seen kuun umist latsõpõlvõinemiisist. Ku nä kõik är omma lännü, olõ ma tävveste ütsindä. Sääne ands’ak ja tühi tunnõ… Et mis ma no tii, ku mul kõrv haltama nakkas?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kurblinõ miis

 

 

Trehvämi Rõugõn!

1846. aastal luudi Rõugõn kihlkunnakuul: 25 last naksi opma olõkatussõga elotarõn. 1883. aastal sai valmis koolimaja, kon Rõugõ kuul om täämbädse pääväni.

Kihlkunnakoolin opsõ poiskõsõ lugõma, kirotama, kerigulaulõ laulma, rehkendämä ja saiva usuoppust. Koolioppusõ kats päämist alostalla olli kristlik eloviis ja esämaa-armastus.

Päält 150 aastaga tagasi naati koolin saksa kiilt oppama ja tetti tuud nii häste, et lõpõtaja saiva ilma vaivalda sisse Tarto oppajidõ seminärri.

A sis tull’ hädä: 1884. aastal kässe vinnestäjä naada koolin hoobis vinne keeli oppama. No kuul jäi iks populaarsõs edesi ja Rõugõhe tulti kuuli nii Setomaalt, Tartomaalt ku eski Riia liinast. Täämbäne Rõugõ härgütüs «Trehvämi Rõugõn!» olõs ka tuudaigu häste pasnu.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Rõugõ kihlkunna kuulmeistre 1872. aastal, kesken om Rõugõ keriguopõtaja Friedrich August Hollmann, perästine Tarto oppajidõ seminäri juht. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Puiga näütemängupäiv tõi vällä latsi mängurõõmu

Äri tarkusõkivvega, tüütü provvakõsõ ja kriuhkalidsõ vanamehe – 17. Puiga näütemängopääväl sai nätä kirivit tegeläisi.

Võrokeelitsit näütemängõ mängiti kuus tükkü: Puiga kooli «Tarkusõ kivi», Mõnistõ «Ilodu pardsipoig», Vilustõ «Ütsindä kotoh», Harglõ «Tiatrin» ja Osola kooli kats tükkü – «Jussikõsõ 7 sõpra» ja «Kardoka Polli».

Latsi mängmist hindsi nii suurõ inemise (Allasõ Tiia, Tammiste Heli ja Liiva Jevgenia) ku Puiga kooli 9. klassi opilasõ.

Kõgõ parõmbas valiti Osola trupi näütemäng «Kardoka Polli».

Kats parõmbat poiskõist olli Rahmani Henn (vanamiis ja «Kardoka Polli» autor) ja Bondartšuki Stefan (tarkusõkivvega kauplõja Ants, «Tarkusõ kivi»).

Kats parõmbat tütrikku Marozovi Siiri (bravuuri-daame «Tiatrin») ja Rahmani Elo (vanamutt, «Kardoka Polli»).

Eräpreemiä saiva Kõivu Kirsika (Mõnistõ), Ermeli Oskar (Osola), Vaidre Sandra (Mõnistõ), Rodima Marette (Osola «Jussikese 7 sõpra»).

9. klassi opilasõ anni vällä ka preemiä huvitavidõ rõividõ iist (jälle pardsipoig Grigori Karl Theodor), julgusõ iist (Bondartšuki Stefan), hää keele iist (Ermeli Oskar) ja kõgõ nal’alidsõmba tegeläse avvohinna (Rahmani Henn).

Harju Ülle


Marozovi Siiri (kübäräga bravuuri-daame) Harglõ kooli näütemängun «Tiatrin». Harju Ülle pilt


Osola kooli «Kardoka Polli» valiti Puiga näütemängupäävä kõgõ parõmbas tüküs. Harju Ülle pilt


Bondartšuki Stefan (tarkusõkivvega kauplõja Ants Puiga kooli näütemängun «Tarkusõ kivi»). Harju Ülle pilt