Tossu Tilda pajatusõ

Väümehel viga man

Võro tütrik läts’ mehele, kiä oll’ peris tõsõst Eestimaa nukast. Tütrigu esä sõbra tundsõ huvvi, kas sai ka väärt väümiis.

«Meistri egä tüü pääle, kõgõ valmis käe külge lüümä!» kitt’ värski äiapapa. «Mu naanõ ja tütär kitvä tedä kah. Ummõtõ üts suur viga om täl: väümiis ei juu sukugi viina!»

Ku tütär mehele nakas’ säädmä, unist’ äi, et saa no kangõmbat topõlt. Tõõsõ tütre miis paksõ timäle iks pitsikese viina vai kärist’ õllõ vällä. A seo väümiis tundu kas karsklanõ vai koonõr. Tuu asi es mahu äiäle kuigimuudu päähä.

Vahtsõnõ muud

Olõ es kavva aigu tagasi, ku naasõ aluspükse es tunnista.

Ku nuu asja muudu tulliva, sis vanõmba naasõ noid kõrraga umas es võta. Latsõlatsõ tõiva vanaimäle mitu paari ilusid aluspükse ja seletivä, kuis ja mille noid vajja tarvita om.

Ku tõnõkõrd vanaimäle küllä lätsivä, sis näivä, et aluspüksi olli ilusalõ är mõstu ja nööri pääle kuiuma pantu, a kõik olli jalgu vahelt lahki lõigatu.

Latsõlatsõ küssevä vanaimä käest, mille tä tulivahtsõ ihumõsu niimuudu är lahksõ.

Vanaimä kitse vasta: «Muidu lätvä vutvärgi hauduma!»

Lehe Lonni

Maolda nali

Seldsimiis Makulin

Umaaignõ EKP keskkomitee büroo juht Vaino Karl es mõista häste eesti kiilt. A telefonin hõigas’ iks selgen eesti keelen toro sisse: «Ma kuulin!»

Ütskõrd oll’ tulnu üts arvada tähtsä tegeläne keskkomitee majja. Täl ollõv kokkosaaminõ. Ku küsti, kelle mano, oll’ vastussõs: «Seldsimiis Makulini mano.»
«A säänest ei tüütä tan.»

«Kuis ei tüütä, tä om teil juhataja!? Ma esi lepse timäga telefonin kokko.»

Soss-sepäst meistris

Pall’o aastit tagasi tegi tuuaignõ Võro leeväkombinaat Katariina kohvigu. Mu vanaimä kutsuti sinnä tüüle. Tä es tiiä kohvigu-tüüst mitte midägi. A nigu pall’o noorõ inemise, nii arvas’ ka vanaimä, et mis tuu õks är ei olõ, külh saa toimõ. Nii tä võtsõgi tüü vasta.

Inne kohvigu vallalõ tegemist opati näile, kuis piät kundõsit pasma, kuis piät anuma lavva pääl olõma ja muid tarkuisi. Takastperrä ütles vanaimä, et üts asi om oppus, tõõnõ asi om tetä.

Edimädsel pääväl oll’ pidolinõ vallategemine, kohe tulliva ka nuu, kiä kohvigu teivä. Vanaimä pidi näid no pasma. Tuu oll’ timä tüü. Kuigi saiva söögi värisevide kässiga laudu pääle nõstõtus. Sõs tull’ aig, ku anoma oll’ vaia laudu päält är kraami. No tii toda tüüd, ku sa olõ ei tuud inne sukugi tennü! Vanaimä haardsõ ülearvu pall’o anumit kätte. Ja nigu nimme libisivä musta väidse ja kahvli õkva leeväkombinaadi direktri üskä…

Direktri-herr oll’ väega pahanu, et tüüle om võetu sääne soss-sepp, kiä tsurk timä vahtsõ ülikunna ja hää meele takkaperrä. Vanaimä tahtsõ häbü peräst maa ala vaoda. Tä iksõ terve õdagu ja kõnõl’ kõigilõ, et ei lää inämb mitte kunagi sinnä tüüle. A järgmädsel päävä tull’ õks minnä.

Täämbädses om vanaimä kohvikun tüüd tennü katskümmend viis aastat. Tälle miildüs väega timä tüü. Kuun uma parõmba sõbraga ostsõva nä kohvigu leeväkombinaadi käest är. Ja viil opsõva nä pall’o asju esi tegemä, selle et tõistmuudu ei saaki kohvikut pitä.

Egän tüün om aigõ, ku mi tunnõmi, et olõmi soss-sepä. Takastperrä om näid hää miilde tulõta. Ku midägi edimädse kõrraga ei õnnistu, sõs ei tohe käega rehästä, a tulõ edesi pruuvi ja ummi viku päält oppi. Nii arvas mu vanaimä ja ma olõ timäga tävveste peri.

Michelsoni Gerda
Parksepä keskkuul, 6.b klass

Tüü ei riku miist, a miis tüüd kül

Mõni aasta tagasi, ku veimi lihakombinaati uma armsa lehmä, jäi laut tühäs. Tükk aigu es taha mi sinnäpoolõ kaiaki, hallõ nakas’.

Keväje naksi pojalõ kõnõlõma, et tekü mullõ vällä küük, kon om hää vaarita. A poig arvas’, et leinaaig om läbi ja teemi hoobis kar’aköögist sahvtikiitmise kotusõ ja laudast tarõ.

Ku põhitüü olli tettü, oll’ vaia pottseppä, kes tennü ahu. Kulssimi siist ja säält, a ei midägi: kõigil oll’ pall’u tüüd iin. Arvssi, et poig võinu esi ahu valmis tetä. Tä ütel’: egäüts jäägu õks ummi liistõ manu. Kõrragõ oll’ lehen kuulutus, et pottsepp ots tüüd. Poig arvas’, et lehe kaudu kõrralik pottsepp hindäle tüüd ei otsi. Mul es anna hing rahhu, kõlisti ja uursõ, kavva tä om umma ammõtit pidänü. Tä ütel’, et joba 14aastadsõlt alust’ esä kõrval taad tüüd, et om Soomõn tüül olnu ja või joba järgmidsel pääväl tüüga pääle naada. Mul oll’ hää miil, et umõtigi saimi õigõ mehe. Poig oll’ katõvahjõl, ütel’, et ärku olku ma nii lihtsämeeline kah, kaemi, ku tüü valmis om.

Järgmädsel pääväl oll’gi tüümiis peräl. Ku pojaga plaan peetü, alas’ki ahutegemine. Paar päivä tüüd tettü, tahtsõ miis tsill’ukõist ettemassu. Paar-kolm päivä oll’ kaonu, sõs nakas’ jäl tüüle. Poig, kes aja ekä millimeetrit takan, nakas’ nurisõma, et vuuk ei olõ illus ja ria ei olõ sirgõ…. Kiildse poiga, et ärgu ülgu midägi halvastõ, lätt viil minemä ja tüü jääs nii poolõlõ. Poig ütel’, et tä vussõrdamist ei kannata, a tõmmas’ sõski ummi ütlemiisiga tagasi.

Tüü kävegi nii: kats-kolm päivä tüüd, rahaküsümine, kolm-neli päivä puhkust. Viimäte pandsõ tä viimädse kivi paika. Kässe tuvva pilpit, et tuli ala tetä. Ahi es tõmba häste, a pottsepp ütel’, et ahi om likõ, las kuius kuu, kül sõs tõmbas. Raha peo pääle laotu, kattõ nigu udsu.

Ku ahi oll’ kuiunu ja poig tulõ ala tekk’, ai musta tossu sisse ja tõmbama es nakkagi. Poig oll’ vihanõ: ega tä suidsusanna taha es tetä.
Kõlisti mis kõlisti: telefoni miis es võta ja näolõ es anna. Pidimi otsma vahtsõ pottsepä, kes vussõrdaja tüü ümbre tekk’.

Nii om: tüü ei riku miist, a miis tüüd kül.

Aidma Hele


Koha Priidu tsehkendüs

Prooviabielo-Eesti

Ma mõtlõ, et võro kiil om inemise peris kiil, säändsel kujol nigu jummal tä inemise suuhtõ pand’, ja eesti kiil om sääne ilmalik kiil. Edimäne passis kõgõs, tõsõga võit õnnõ ilmalikkõ asjo seletä. Ilmaligu matusõkõnnõ, seebikide subtiitri, suidsupakkõ hoiatussildi.

Niisama piäs apteegiroho tarvitamisõ oppus ilmaligun keelen olõma. Või olla, et haigõ inemine ei suta inemise kiilt är oppi, ja ei olõ vaia, et tä persekündlit hindäle keele ala nakkas topma.

Ilmaligu omma terve vana hää Võromaa är tsolknu. Kahvahtunu, värmildä, kehvä verega plätin kõlas söögi ala ja pääle. Võro keele piirkundlik erikujo, ei rohkõmbat. Toda verevaest keelepiirkunda tulõ kipõstõ kokko tõmbama naada.

Masing andsõ teile õ-tähe, eestläse. Tuu om ainumanõ poolõldõ ausalõ saad täht, mis teil om, ülejäänü varastiti kõik Võromaalt kokko. Masing tõi õ-tähe Viromaalt. Mis Viromaa? Ku Masingu õ sinnä tagasi panda, om sääl kõrraga Lääne- ja Ida-Võromaa. Kõik. Jutul lõpp.

Võro instituut piät lähembän tulõvikun Aegna saarõ pääle tükü maad ostma ja sinnä laivatii viirde suursaatkunna pistü pandma. Saatkunna kõrvalõ tulõ panda sääne paarisaameetrine suur plakat, mille pääle om kirotõt: «Olkõ no terve tulõmast Võromaalõ! Tan tulõ pruuki võro kiilt!»

Võro liinan tulõ Kreutzwaldist kipõstõ vallalõ üteldä ja timä kujo Võro pargist maaha võtta. Ilmaligu keele, võro keele piirkundligu kujo helütoroga ei saa tõistmuudu ümbre kävvü ku mõnõ vinnestäjä vai saksastajaga.

Kreutzwald oll’ Lääne-Võromaa miis. Kadrina kandist. Vot Jaigi kujjo olõs Võrolõ Kreutzwaldi uma asõmõlõ vaia. Vai Hurda Jakobi umma. Eeposõl poolõtoobitsõst Kalõvipojast ei olõ Võromaaga vähämbätki pistmist. Saksulõ miildü Kalõvipoig väega, a ku sai valmis lihtrahva trüküports 1000 raamatut, sõs tuu jäigi saisma. Joba sõs oll’ Võro inemisel mudsoga kõik kõrran.

Viil parõmb – Kreutzwaldi kujo asõmõlõ Pulga Jaani kujo. Suur nigu Molotov! Kitra üten ja pääldä kana tõsõn käen. Kõigil saas keremb… Pulga Jaan om Võromaalõ rohkõmb andnu ku Kreutzwald.

Setodõga om lihtsä, nä omma sääl Vinnemaa veere pääl veidükese mariniirünü. A omma tävveste kõrraligu inemise, käävä kõrraligult rõivin, mitte nigu kõik ülejäänü prooviabielo-Eesti.

Mis tan iks pruuvi.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
radikaal

 

 

Kodotütre 80 aasta iist

1932. aastagal luudi Kaitsõliidu priitahtlik eriütisüs Kodotütre, mink tsihis sai kasvata noorin esämaa-meelisüst ja valmisolõkit umma riiki kaitsa.

Kodotütride hulgan võisõ olla 8–18aastadsõ tütärlatsõ. Ummi tsihte and edesi kodotütride pühälik tõotus: taha olla kõrralik ja ausa, armasta umma kodo- ja esämaad, avita ummi lähembit ja jäiä truus kodotütride alossäädüisile.

Kodotütride ütes mõttõs oll’ ka valmista tütärlatsi ette naasõ ja imä kohust täütmä. Tuujaos, et tsihini jõuda, tetti koonduisi ja kursuisi, opiti hulga vajaminevit töid, kõrraldõdi näütüisi ja pidosid, välläsõitõ ja suvitsit laagrit, anti vällä trüküsõnna. Kodotütril oll’ uma vorm, märgi, lipp. Kõigil rahvusligõl pidopäivil olti uma vormi ja lipuga välän. Tuudsamma tegevä kodotütre ka parhilla.

80 aasta iist miildü kodotütrile väega üten lüvvä kodo ilosas tegemise ja aiatüü võistluisil. Võromaa kodotütre omma läbi ao olnu kõva suvõlaagriin käüjä. Võromaal olli tegüsämbä noorõ Võro liina ümbrekunnast (Võrosuu ja Kubija) ja Rõugõ kandist.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muuseummõ päävarahoitja


Täämbädse vana pildi pääle om Rõugõ piltnik Tootseni Jaan üles võtnu Rõugõ kooli kodotütre 1937. aastaga keväjä. Ederian kuralt istva: Kirchi (Janteri) Liisi ja Põdra (Tedre) Helju. Tõõsõn rian põlvitasõ Kõivu Imbi, Hiiemetsa Eha, Vähi Lehte, Kõivu (Talmari) Evi ja Kulli Eha. Kolmandan rian Leti Arlenda, Kõivu Valli, Saaremaa (Siska) Siiri, Kanni (Möldri) Helju, Kirchi Nati ja Saluoru Hirlanda. Neländän riän Märdini Linda, Petersoni Eha, oppaja ja rühmäjuht Maalbergi Viire ja Krooni Salme. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Folgipido Moosten

Rahvamuusigatüütlüisi festival Moisekatsi Elohelü om seo aastak 21.–22. mahlakuul. Katõpäävädse suurpido aigu saa aoluulinõ Mooste mõisa täüs rahvamuusikat, tüütarri ja kontsõrtõ.

Festivali kõgõ tähtsämb osa om suur võigõluskontsõrt 22. mahlakuul, kon egä ülesastja tege võrokeelist luku «Kost laalu saadu».

A inne võigõluskontsõrti om kah hulga tegemiisi. Festivali vallategemise pääväl andva külälise mitmõn paigan kontsõrtõ. Pääle ammõtlikku alostust om oratooriumi «Tähemõrsja» edimäne ettekandminõ. Tuu om Põlva kihlkunna rahvaviise põh’a pääle tett muusigateos.

16 osaga oratooriumi om loonu Meistri Erki, egän osan om üts vai mitu rahvaviit. Sõna omma peri Hurda Jakobi 19. aastagasaa keskpaigan kor’atust rahvaluulõkogomigust «Vana kannel», päält tähemõrsja lugusid om tarvitõt ka lugulaulõ vanast tammõst.

Moisekatsi Elohelü om timahava pühendet festivali ellokutsjalõ ja vidäjäle Podekrati Üllele (1958–2016). Tuujaos et perimüsmuusiga uhkõlõ kõlanu, tekk’ Ülle pall’o tüüd.

Tuldas kokko ja lauldas ütitselt, et lännü täüde Ülle suuv: et mi olõs hoiõt, et muusiga olõs hoiõt, et püsünü helge silmin ja sõnnom laulun.

UL

Põhikooli latsõ tegevä pääga puutüüd

Põhikooli opilaisi ettevõttit kutsutas minifirmadõs. Seo kuu alostusõn Valgan peetül üle-eestilidsel minifirmadõ võistlusõl läts’ mi kandi minifirmadõl väega häste: Põlva Puujuurikas võitsõ är, Harglõ LeWood sai kolmanda kotussõ. Kiä nuu tubli noorõ omma?

Puujuurika ettevõtja käävä 7. klassin. Tetäs pastakit, miä käele sõbraligu ja mugava. Nimi valiti firmalõ ütenkuun: kõik, midä tetäs, om puujuurikidõ muudu.
Firma- ja tuutmisjuht Villako Markus mõtõl’ esi säändse pastaga vällä. Majandustunnin näüdäs’ ette ja säält nakas’ki firmamõtõ pääle.

Matõrjaal pastakidõ jaos kor’atas tulõasõmidõ veerest. Palamada haootsa omma õkva õigõ toorigu. Markusõ esä puutüükuan kooritas ja puuritas, sis lakitas ja saagi pastak valmis.

Muidoki olõ-i kõvõra puu sisse terä jaos mulku puuri kerge tüü. «Pall’o lätt puurmisõga vussi, selle et puu ei olõ sirgõ. Ku puur küle päält vällä tulõ, om vussin. Ka tagomadsõst otsast ei või puurimulk vällä tulla.»

Lihtsä ei olõ säitsmendä klassi latsi jaos ka muu as’ataminõ, näütüses om vaia tulu ja kulu üles kirota. Õnnõs avitas juhendaja Tammõ Kaia.

Firma finantsjuht Suurõ Krister löüd, et firma tegemisest om pall’o kassu. «And julgust: piät esinemä. Om opanu rahaga ümbre käümä ja aigu plaanma. Kõik seo võtt peris pall’o aigu, kooli ja muiõ tegemiisi kõrvalt.»

Ummõtõgi jõudva noorõ firmat pitä, pastakit tetä ja ka umma kraami laembalt tutvusta. «Meil omma lehe FB-n ja Instagrammin. Ostja omma inemise, kes tahtva hallist massist tõistmuudu olla. Oppaja, koolilatsõ,» seletäs turundusjuht Kurvitsa Patric.

Villako Markus seletäs, et päält pastakidõ tegevä nä konksjuurikit. Nuu omma pudrupöörä, a täämbädsel pääväl tarvitõdas noid rohkõmb asjo riputamisõs.

Noorõ omma valmis tennü ligi 150 pastakat. Parhilla uut Puujuurikit iin paar telmistüüd, midä tulõ kipõstõ tegemä naada. Avalikun kotussõn või Puujuurikit järgmäne kõrd nätä Põlva päivi laadu pääl.

Nahast võtmõkarman es lää

Harglõ LeWoodi nimi tulõ inglüsekeelitsist sõnnost «nahk» ja «puu». «Edimält teimi nahast kassikujuliidsi võtmõkarmaniid, a noidõga väega häste es lää ja otsustimi är lõpõta,» seletäs firma juht Tammi Helena. Täämbä tetäs õnnõ ütte asja – puust võtmõvarna, midä om väega kitetü, nimmatu esisugumadsõs, nutikas ja praktilidsõs.

Tsipakõsõ kildamängo muudu varn om tarvilik sääl, kon om hulga lukku käüvit ussi. «Mõtõ säänest asja tetä tull’ kamba pääle: teimi mõttõtalossõ, paksõmi vällä esi asju ja lõpus jäimi võtmõvarna mano,» kõnõlõs tuutmisjuht Ploomi Ivor. Idee saiva noorõ Internetist, a nä esi omma tuud kõvastõ edesi arõndanu.

«Ma mõtli kül, et nä säändse as’aga toimõ ei tulõ,» tsuskas juhendaja Meki Marek vaihõlõ. A õnnõs juhendaja essü ja täämbä om nuuri võtmõvarn Harglõ kandin nõvvõt kaup. «Maavanõmb tahtsõ kattõ tükkü, kuul tell, sis vald. Kokko om täämbä telmiisi 200 varna jago.

Tüü käü niimuudu: Ivor ja Jan lõikasõ vällä puust toorigu, Enar lihv terävä veere är, Airi liim kokko, Helena õlitas üle. Päämidselt tetäs võtmõvarnu kooli puutüüklassin, a Villemsoni Jan tege ka koton. Tüüriistust om tuusjaos vajja nukasaagi.

Matõrjaalis tarvitõdas üle jäänüt puumatõrjaali. «Ku mõni tutva ehitäs sanna vai midägi, sis olõmi säält saanu ülejääke ja noist tennü,» seletäs tuutmisjuht Ivor. Sääne vahtsõstpruukminõ avitas turundusjuht Enari sõnno perrä ka müügitüüd parõmbalõ tetä.

Ettevõtmisõ man pidävä noorõ müügitüüd väega tähtsäs. Tuuperäst tekk’ firma hindäle ka Facebooki-lehe.

A midä säändse firma tegemine noorilõ and? «Varrampa mi es saa umavahel nii häste läbi, tulliva tülü, no mõistami ütstõõsõga inämb rehkendä,» ütles Tammi Helena. «Võõridõga mõistami kah inämb läbi kävvü, olõmi julgõmba.»

Samma miilt om juhendaja Meki Marek. «Maalatsõ pelgäse inämb, a ku sa piät Tal’nalõ vai Pärnulõ laada pääle minemä ja esi vaiva nägemä ja müümä, rahvast kutsma, sis tuu oppas suhtlõmist,» seletäs tä.

Järgmäne avalik paik, kon Harglõ nuuri nätä saa, om Valga Piirilaat lehekuu 6. pääväl.


Puujuurika Põlvast: Villako Markus, Suurõ Krister, Kurvitsa Patric. Pildi päält om puudu neläs osalinõ Vijari Annette. Rahmani Jani pilt


Harglõ minifirma Le Wood. Pildi pääl (kuralt) juhendaja Meki Marek, finantsjuht Pettai Airi, tekevjuht Tammi Helena, tuutmisjuht Ploomi Ivor, turundusjuht Leini Enar ja tuutmisjuht Tomsoni Jan. Rahmani Jani pilt

Mis taa järjekõrda pandminõ and vai näütäs?

Lehen kirutõdi, et ku raamatiidõ ostminõ niiüldä ritta panda, sis ostõtas viimätsel aol kõgõ enämb kokaraamatiid ja hendä avitamisõ raamatiid, medä esoteerikas kutsutas. Latsiraamatiid ostõtas kah peris häste. Et niiüldä peris-kirändüst ostõtas ja järeligult sis loedas kah pall’u veidemb…

Kiri muiduki ei võlsi. Ku õks poodin säändse numbri ette näüdädä omma, sis tuu ostmisõga nii omgi. Aga tuu ei tähendä sukugi, et ennegi sääntseid raamatiid loedas ja päälegi viil kõgõ enämb.

Arvada om, et kõgõ rohkõmb kulutõdas raamadupoodin raha enne joulu, ku kingitüisi ostõtas. Muis tähtpäivis om ka meil hää kommõ raamatiid kinki. Pall’u naid henele osta saat ja kas tuu väega tark tegu omgi? Vahtsõid raamatiid tulõ jo õga jumala päiv mitmast trükikoast manu – kiä naid osta joud ja kohe naa pandas. Nigunii om mi rahval pea õgan kotun ilmkistumada pall’u raamaduriiulid, mea kõik raamatiid täüs.

Aga meil omma jo raamadukogu ja peat vast taivaessä tennämä, et naid ei olõ viil maakotussõin puutõga kokku pant vai paari suurõmbadõ liina kokku nõstõt…
Raamadukogust saa õgaüts kätte ja läbi lukõ, mea esi taht, naistõkõid vai klassikat, elulugusiid vai reisikirju.

Kiä telekaseebikõidõ asõmõl parõmba meelega lugõ, tuu lätt liinan kävven alasi ka raamadupuuti, kaes üle, mea sääl vahtsõt om, kirutas üles, mea miildüs, sis tiid tõnõkõrd raamadukogun küüssü.

Netist saat ka muiduki teedä, medä vahtsõt müüki om tullu, ja seitungiin om kah tõnõkõrd sääne reklaam.

Ja ku vahel juhus, et õkva tuud raamatut lainada ei olõ, medä tahat, sis tellitäs tuu tõsõst raamadukogust ja saat ildamb kätte. Teedä om, et latsilõ võedas ka pall’u raamatiid kogust, ka ettelugõmisõ jaos – kiä naid kõiki osta joud.

Nii et vähämbält luutma peat, et ostmisõ järjekõrd ei tähendä alasi lugõmisõ järjekõrda.

Egasugunõ järjekõrda säädmine om mu meelest üts mitma otsaga värk. No ku vahtsõ aasta algusõn tull’ vällä, et viimätseide aastõidõ filme hulgan om kõgõ enämb kinun kaeman käütü «Klassikokkutulõkit»…

Parhillatsõl aol, ku meil om vällä tullu «Elavad pildid», «Eestlanna Pariisis», «Risttuules», «1944», «Mandariinid» ja viil mitu säänest filmi, millest kõik, kiä näkki, kaugõ kõnõli.

Aga numbriidõ kokkulugõminõ ja asju rittasäädmine om suur ja tähtsä tüü, tuu iist saava pall’u inemise palka. Teedäs külh kõnõlda, et üts statistik ollõv konagi sääntsede jõkkõ ärä uppunu, mea keskmidselt 30 sendimeetrit sükäv oll’…

Aga numbri omma numbri, mis sis, et peris-elu näütäs tõnõkõrd hoobis medägi muud.

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri