Tossu Tilda pajatusõ

Värdi, võta malk!

Perren kasvi kolm poiga. Kats ütehar’alist olli suurõmba, kolmas viil tita. Imäl oll’ koton pall’o tüüd, nii tull’ suurõmbil poigõl väikeist velekeist hoita avita. Tuu poissõlõ sukugi es miildü. Näil oll’ iks ummi tähtsit asjo aia.

Poisi kaibsi imäle umma murõht. Imä trüüste, et kül veli kah suurõmbas kasus ja mängoseldsilidses kõlbas. Poiskõsõ uurõ, kost latsõ tulõva. Imä kõnõl’, et kurg tuu.

Sääne jutt pand’ vanõmba velekese viil rohkõmb murõtama. Nä arodi, et ütel hääl pääväl või toonõkurg hällü sisse vahtsõ titakõsõ puistada ja sis lätt jama edesi ni nä ei päse latsõhoitmisõst ilmangi.

Tull’ kevväi. Ütel pääväl oll’ taivaalonõ kluugutamist täüs. Herevillä veli hõigas’ tõõsõlõ: «Värdi, võta malk! Kurõ tulõva!»

Väega lämmi

Üts talv visas’ kats-kolm nädälit üttejärge krõpõt külmä. Kraat püssü –30 ümbre.

Pikäpääle and’ külm perrä. Uma kõrvaga kuuli, kuis kats naist ai umavahel juttu ni üts nimmas’ tõõsõlõ: «Täämbä om väega lämmi.» Kraadiklaas näüdäs’ 15 kraati külmä…

Raha vägi

Rahal om õks väega suur vägi. Ku rahakotiravva vallalõ lüüt, sõs kõik paranõs. Nii om olnu vanastõ ja om parhilla kah.

Kolhoosiaol habõ kolhoos kõik nurmõ hindäle tarvita. Mi perrele anti hainamaas üts suuniidükene, koh perve pääl õnnõ kasvi hain, a ümbretsõõri väega kehvä.

Esä imäga kopsõ käsivikatiga kõik hummoguspoolõ är, sõs kogonõsi vaivalt ruga haina.

Niitü vasta haigut’ korgõ mäekallas, kohe käve küläkari. Tuu oll’ ka pal’as ku pääluu. Inemise olliva päivilde karah. Õgaüts üte päävä lehmä iist. Tuu mäekolakas anti selle kar’amaas, et sääl es saa kolhoosimassina tüütä, lätsi kummaldõ.

A oh hätä, eläjä sei niidüperve kah puhtas ja nii es jää meile muudku vassa korgunõ suukösu. Tuust lehmäle ja lambilõ talvõs viländ es saa, a muialt ka haina tetä es tohe.

Imä läts’ kolhoosi brigadiiri jutulõ. Muido kaubalõ es saa, ku pidi kukrut kergendämä.

Oll’gi asi kõrrah. Mäekaldõ pääle külbeti vili ja küläkar’alõ lubati tasanõ ristikhaina nurm. Kõik inemise imehti ja olli rõõmsa, er kar’amaas sääne hää hain anti. Imä muidogi oll’ vakka ja tuust kaubast kellelegi es kõssa.

Tõõsõ aasta keväjä tull’ jo brigadiir esi mi poolõ küsümä, kohe vili külbä tulõ. Imä toimõnd’ niisama nigu aasta tagasi.

Kolmandal aastal mõtõl’ imä, et nurmiga lätt õks nii edesi, nigu senini olnu oll’ – a võta näpust. Mäekunt panti vahtsõst kar’amaas ja niidüperve sei küläkari.

Pidi vannamuudu edesi elämä. Raha vägi oll’ otsa saanu.

Liira Singa
Rammuka, Vahtsõliina khk

Kimmäs kotus

Ütel talvitsõl vehvermentsitii õdangul kõnõli mu hüä tutva abielopaar, miä näil 30 aasta iist juhto. Abielo om jo tiidä värk, nigu roosipuhmõ vaihõl laviirmine. Ütspäiv pand roosihäiermide ilo ohkma, a tõõnõ päiv või roosiohak sinno nii halusahe tsusada, et silmist tsilgus. Nii näilgi.

Minka as’a perrä läts’ tsänklemises, no vaiõlus jäie katski, naanõ pidi kipõlt latsivanõmbidõ nõvvupidämisele juuskma. Ku tä säält kodo tagasi tull’, oll’ kõik unõhtõt.

Tükü ao perrä kai naanõ, et tõõnõpuul pidä hinnäst kuigi ummamuudu ülevän: miä nigu vaivas tedä, nõst iks ütte ja tõist tõõsõlõ kotussõlõ.

Ku tuu kammajaa jo pia kuu aigu oll’ käünü, es piä naasõ närv vasta, põroht’ torpeedo muudu: «Miä tuu vika om, ei kõlba sullõ inämb söögi vai tahat kogonistõ tõõsõ näki mano maandoda?!»

Miis paistu tõtõstõ ni kohmõdu ku hallõ olõhkuga. Naanõ jälki mõlguhtõli, et omgi ta tõõnõtõõsõ tugõmisõ elo otsah.

Viimäte miis tunnist’ üles, et tuukõrd, ku nä tsänklivä, oll’ tä süämetävvega uma kätte saad elokindlustusraha är käknü, a inämb mälehtä-ei, kohe kottalõ.

Tuul aol oll’ kindlustamisõ värk häste vällä rihit: egä kuu massit palgast väiku summa, mitmõ aasta perrä sait kõrraga kopsaku kopka kätte. Tuu tundu ku maast löütü. Tükk aigu mõlguhtõt, miä suurõmbat kodo osta. Noh ja nüüd sääne jando!

Edimädse huuga naanõ muidogi vihast’. Tä tiidse külh, et kallil tõõsõlpoolõl iseluum vaihõl ku mustlasõ püss, a säänest ull’ust tä es ooda. Raha vaia iks üles löüdä, naksivagi katõkõsi tuhrama.

Edimält võti otsmist nall’a-naaruga. Päälegi kitt’ miis, et tsusas rahanutsagu kimmähe kotussõhe, nigu kohegi kapi taadõ vai… Hää, et talvinõ aig juhto, es olõ kipõt. Egä nädälävaih nõstõti noid kapikõisi- riiolit paigast.

Miä edesi, toda tõsitsõmba. Korgõ kapi nõstõdi põrmandu pääle. Tolku ei määnestki. No niipall’o oll’ kassu, et elämine läükse ku lavvahõpõ. Üts latsõ hiussõkumm ni niidirull kah löüti. Keldre kah saie otsast otsani läbi tuhnit.

Kevväi es olõ inämb kavvõndan, ku miis pidi üts nädälävaih Tartohe sõitma. Naanõ jäie kodo, mõtõl’, et lätt tuhn viil mehe mutrisuhvlin ni tehnigavidiniten. Hüä raholik, olõ-õi komandööri sälä takan kamandaman.

Kardohkasalvõn es nakka tä kardohkit külh ütekaupa ümbre nõstma, nii ullis tä miist es piä. Naanõ tull’ keldreussõst vällä, leie luku ette, ni ütel’: taad rahha inämb ei näe.

Sis näkk’, et naabrinaasõ keldreussõ kõrval lavvalippõ vaihõl pia põrmandu pääl om kortsun paprõnutsak maan. Haard’ paprõnukast, et viskas är – kost sis rahapaprit linnas’ lakja! Naasõl võtt’ põlvist nõrgas ni käve värrin läbi iho – tuu jo puulavalik kotus, kalidori uss es olõhki lukun.

Lugi raha üle, kõik klapsõ. Pühä vägi, ku kimmäle kotussõlõ iks käkit! Ku miis kodo jõudsõ, vidi naane tä kättpiten keldrehe ja näüdäs’ tuud kimmäst kotust…

Karvapäält nädäli peräst, ku keväjävii juuskma pässivä, oll’ keldrevaih üle ujotõt, praht ni paprõ lainõtiva ku laivokõsõ.
Naanõ ütel’, et jo taivaesäl nakas’ hallõ, nii and’ raha kätte. Muido olõssi ni vesi ku roti uma tüü tennü ni rahapaprõ alla niilnü.

Väljandu Ellen


Koha Priidu tsehkendüs

Ruitlasõ p-preemiä

President Kaljulaid and seo aasta vällä 113 avvorahha. Ma ei olõ ummi lemmikit viitsnü harilikult vällä märki, a seo aasta tii erändi.

Ma anna mõttõlist avvohinda parõmba arvosaamisõ peräst üten katõgoorian ja tuu nimes om «Käü p…e!».

Käüge pe…e, Lobjakas ja kõik tõsõ, kiä ti nõvvati, et president Kaljulaid piäs osalidsõlt vai tävveligult är ütlemä Euruupa kontrollikuast saadavast hüvitisest! Käü p…e, kiä sa võõran rahakotin nuhit!

Käü p…e, väärikas vanainemine, kiä sa arvssit, et president Kaljulaiul ei olõ uma nellä latsõ ja vällämaal tüütedü ao peräst olnu aigu Eesti aoluuga lähembält tutvas saia.

Käü p…e, Pätsu Konstantin. Jah. Ja käü p…e, Konstantin Pätsu plaanitav avvosammas. Ja Laidoner, käü sa kah p…e, niipia ku sust kongi juttu piäs tulõma.

Käü p…e, Ilvese Evelini jutusaadõ! No ausalõ. Süämest. Egäsugunõ võlss-süämlikkus ja kunstlik ikukiskminõ käügü p…e.

Kõik Salumäe Erika skandaali osalidsõ, käüge ti kõik p…e avaligu ruumi risotamisõ iist.

Käü p…e, Mõisa Jüri, kiä sa õkva ütlit, et lõpõtit sotsiaalmassu masmisõ! Väegade p…e käü jah.

Sõs käü p…ele, olümpiäkomitee, uma minevädse aasta nais- ja miissportlasõga. Ja sõudmisõ nelläpaat tsuska hindäle kõgõ otsa.
Ku Sildaru Kelly es olõ minevä aasta kõgõ parõmb sportlanõ, sõs käüge p…e.

Käü p…e, keskkunnaministeeriüm. Plaani iist litsu läbi mõtsasäädüse muutminõ, mis lupa lakõsragomisõ pindala suurõmbas tetä, noorõmbit puid rako ja ragomislupõ lihtsämpä vällä anda.

Ja tollõ iist, et ti olõti Peipsi kalurikolhoosõlõ maaha möönü. Ja tollõ iist, et lätläne saa siist segämäldä kalla vällä viiä nii pall’o, ku süä taht.

Pomerants, sa ku inemine olõt hää ja sündsä, a ku ammõtnik – käü p…e.

Rail Baltic. Käüge väega süvväle p…e kõik, kiä tuu hääs tüüd tegevä. Ma saa arvo, et Euruupaga köüdetü raudtii om ellojäämise küsümüs, a kõrrast veidemb om inemiisi, kiä uskva, et tollõs aos, ku Rail Baltic valmis om, inämb Euruupat alalõ om. Säändsel kujol. Talliina-Helsinki tunnõl, käü sammamuudu p…e, mõlõmbast otsast.

Firmamassinidõ numbrimärgi ja sõidupäivigu. Käüge p…e.

Käü p…e, ministriherrä Reinsalu Urmas, uma karistuspoliitiga iist.

Niisama käü p…e silmäkirälikkusõ iist, et sa Ossinovski alkoholisäädüsele vii pääle tõmbsit. Ja Ossinovski esi käügü p…e alkoholipoliitiga iist.

Mis viil? Eelä käve vahtsõt Eesti filmi kaeman. «November». Käüge p…e, Kivirähast oll’ asi kavvõl.

Ilm läts’ kah külmäs, käü p…e, ilmateenistüs, aknõ omma jäl udsudsõ…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
musti prillega miis

 

 

Telefonijutt Maailma Kristjaniga

19.02.1937. aastal (aasta päält olümpiävõitõ Berliinin) kõlistõdi Võrolt Maailma Kristjanilõ – Palusalu Kristjanilõ.

Võro keskjaam, pallõ Talliin 426-52. Kõlista! Mõni sekond ildamba vastaski keskjaam Tal’nan. Pallõ herr Palusalut.Anna teile kõrrapidäjä ja pia omgi katõkõrdnõ olümpiävõitja telefoni man.

Tan om Võro aoleht Elu. Tere, jõudu, herr Palusalu!

Tere, tere, jõudu vaia!

Kas täämbä lätt Võrro-sõidus?

Lätt jah!

Kas olõti Võrol inne kah käünü?

Ei olõ viil nii kavvõndahe jõudnu.

Olõti Võro sportlaisiga innembä kokko trehvänü?

Mõnõga iks olõ, näütüses ti Rätsepäga.

Kuis teil põra tervüsega lugu om?

Tervüs om hää ja võistõlda või.

Viil ütles Maailma Kristjan, et puul 12 istva nä Tal’nan kuun Luhaäärega rongi pääle ja hummõn omma mõlõmba Võrol.

Soovimi hääd reisi ja nägemist Võrol, et võrokõsõ võinu mõlõmbal kätt pitsitä.

Mi lühkene telefoni-küsütelemine om läbi.

Järgmädsel pääväl oll’ Kandlõn Võro spordiseldsi Wambola kõrraldõt maadlusvõistlus Wambola ja Läti Armija spordiseldsi vaihõl. Lätläse võidi 5:2.

Palusalu võistõl’ võrokõisi iist ja pand’ lätläse pikäle. Tõõsõ võidupunkti tõi tuusama telefoni-jutun nimmat Rätsep, kes pand’ uma lätläsest vastadsõ kats kõrda sällülde. Palusalu Kristjan tekk’ tõõsõ matši võrokõsõ Mangoga, sälävõidu sai muidogi Palusalu.

Ruusmaa Arthur,
Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

Nal’apilt aolehest Elu nr 19, 19.02.1937.
Palusalu Kristjan, katõkõrdnõ kuldmedälimiis tsikõrdaja silmi läbi.

180 voonakõist latsi rõõmus

Parhilla om lambidõ poignõmisõ aig, suurõmbil lambapidäjil om laut tallõkõisi täüs.

«Aasta edimädsel pääväl sündü edimäne, parhillatsõs om tallõkõisi saanu nii 180 ümbre,» ütel’ Urvastõ kihlkunna Sulbi külä Roosu talo nuurperemiis Rosenbergi Ivar.

Tä kõnõl’, et päämidselt texeli tõugu lamba tulõva poignõmisõga esi häste toimõ, avita olõ-i piaaigu vaia. «Üüse üllen istma ei piä, õdagu kae är, kas kõik om kõrran, ja hummogu lää jäl kaema, mitu om vaihõpääl mano tulnu,» muheli Ivar.

Kõgõ inämb rõõmustasõ tallõkar’a üle muidokina latsõ.

Kõgõ julgõmbalt mölläs tallõkõisiga Ivari noorõmb tütär Liisa (4, pilte pääl). No pehme ja armsa tsile ei jätä külmäs ka vanõmbat tütärd Kaisat (9) ja Ivari velelatsi.

Harju Ülle


Voonakõsõ rõõmustasõ esieränis latsi. Harju Ülle pildi

Kanepi aasta nuur Kalve Kadri: taha esi gümnaasiumi lahedas tetä!

Kanepi valla aasta noorõs valitu Kalve Kadri (16) toimõndas koolilehte, tekk’ luuvtüüs uma raamadu ja hoit päkkä, et kodogümnaasium alalõ jääsi.

«Vahepääl kaaldsõ joba tõisi kuulõ, no ku mõni nätäl tagasi tull’ otsus, et gümnaasium jääs alalõ, sis mõtli, et iks peris väkev olõssi jäiä Kanepilõ,» seletäs tütärlats, kiä keväjä põhikooli lõpõtas. No nätäl tagasi tull’ külm duss – vallavolikogo nakkas gümnaasiumi saatust vahtsõst arotama.

Kadri luut väega, et saa iks Kanepin gümnaasiumin kävvü, ja saatsõ uma klassiga volikogolõ murrõkirä, millen pand volikogolaisilõ süäme pääle, et olõ-i illos nuuri tulõvikuga mängi.

Kadri löüd, et uman gümnaasiumin om pall’o võimaluisi esi midägi är tetä. «Tan om nii pall’o vabadust lahedit asjo kõrralda. Saa esi gümnaasiumi lahedas tetä!» Tä taht huvi peräst iks ka paari hää nimega Tarto kuuli sisseastmist pruuvi, et saanu kogõmusõ ja ummi tiidmiisi testi.

Pall’o noorõ tükvä Tartohe kuuli selle, et luutva säält parõmbat haridust saia. Midä Kadri tuust arvas? «Olõ kimmäs, et saa ütskõik mändsen koolin maailma kõgõ parõmba haridusõ, ku ma esi taha!» põrotas tütärlats. «No ma saa nuurist arru – pall’o tahtva vaheldust, vahtsit inemiisi nätä. A mu klassikaaslaisil om uma kuul iks süämen – poolõ ehk säidse inemist tahtva Kanepilõ jäiä. Kiä kaes liinakooli poolõ, tuul om uma kõva põhjus ja kimmäs tsiht – näütüses muusikus saia vai ammõdikuuli minnä.»

Haardsõ koolin uhja

Kanepi gümnaasiumin om Kadri joba uhja hindä kätte haardnu: tä astsõ opilasesindüste ja nakas’ koolilehe tegemist juhtma.

«Ku opilasõl om tahtmist, sis tulõva oppaja vasta ja saa kipõlt väega vägevit asjo är kõrralda,» seletäs tä. «Ja direktri om klassijuhataja – mis elol vika, omjo?»

Ildaaigu tull’ Kadril mõtõ, et kuuli olõssi vaia vägevät puhkamisnukka. «Teimi suurõ kogomisvõistlusõ: korssimi vanno teksapüksõ, et tetä noist padjakattõ,» kõnõlõs tä. «170 killo tull’! Joba oll’ edimäne tüütarõ – naksimi püksõ juppõs lõikama. Opilasõ nakkasõ padjakattit kokko umblõma. Puhkamisnuka platvorm om joba valmis, sinnä pääle tulõva padja, et olõssi mõnnus lösütä.»

Kadri kitt, et sändsit suuri ettevõtmiisi saa kõrralda selle, et sõbra ja nuur teküs juhendaja Oksaarõ Sandra tulõva hää meelega appi.

Koolileht sai huu sisse

Kadri om Kanepi gümnaasiumi aolehe päätoimõndaja ja kunstilinõ kujondaja. «Kamanda rohkõmb, esi kirota juhtkirä ja tuust, mis mullõ huvvi pakk,» kõnõlõs Kadri. «Naksi tegemä, selle et mullõ es miildü, määne leht inne vällä näkk’. Et mis ma vingu tühjä, lüü parõmb esi käe külge.»

Päält kooli tegemiisi omma lehen tähtsä arvamisluu. «Noist saa kõik aig jututeemat!» muhelõs Kadri. «Vägevä luu kirot’ Vaaraski Demi tuust, midä opilasõ opmisõst arvasõ. Esi om tä häste kõrralik ja arvas, et opilasõ omma pall’o laisa ja oppaja tulõva ülearvo vasta.»
Nigu egän kõrralikun lehen, om Kanepi koolilehen horoskoop ja eski libauudissõ. Noist oll’ kõgõ inämb jutus lugu tuust, kuis koolisupi seest löüti 6. klassi opilasõ varvas. Sügüse võro keele nädäli aigu tekk’ Kadri koolidirektri Suislepä Ilviga võrokiilse intervjuu.

Uma raamat Hooandja abiga

Kadri om külh nuur, a joba kõva kunstnik. Tä om kats kõrda võitnu Eesti Rahva Muusõumi joonistusvõistlusõ, maakunna kunstiolümpiaadi ja timä tett logo sai Erasmusõ projektilogos. Kunstnigukäsi om peri vanõmbidõ käest: imä Margna Epp om kunstnik ja esä Kalve Toomas fotokunstnik.

Minevä aasta tekk’ Kadri 8. klassi luuvtüüs uma raamadu «Kadunud leheküljed». Raamadu trüküraha avit’ kokko saia Hooandja – inemise anni rahha ja saiva perän kingitüses raamadu. «Raamat sai umbõ väkev – imä mõist jo kujonda ja hää tutva om välläopnu toimõndaja,» kitt Kadri. «Ku pilte joonisti, sis õkva tundsõ, kuis arõnõ: tamp oll’ pääl, ma sai kipõmbas ja osavambas.»

Kadri võtt’ kolm tunnõtut muinasjuttu – «Punamütsükene», «Lumivalgõkõnõ» ja «Uinuv kaunitar». Tä otsõ vällä noidõ kõgõ edimädse trükü ja pand’ inglüse keelest ümbre. Egäüte mano tsehkend’ mitu pilti kah.

«Muinasjutu olli iks pall’o jõhkramba,» seletäs Kadri. ««Punamütsükesen» süüdi iks susi ja vanaimä är, «Lumivalgõkõsõn» oll’ kuri kuninganna timä hindä imä, kes tedä är tahtsõ tappa. Kõgõ hullõmb oll’ «Uinuv kaunitar»: kuningas vägistäs kaunitari är ja tä saa magamisõ aigu kats last. Ku üles heränes, sis tulõ vällä, et kuningal om ka vana naanõ, kiä taht mõlõmbit är tappa ja pruuv latsi kuningalõ söögis tetä. No nüüt om «Uinuv kaunitar» häste läülä muinasjutt jo.»

Lätt liina ja tulõ maalõ

«Gümnaasium om vaia ala saia, sis võit ütskõik mändsel eluhetkel edesi oppi tuud, midä sul vaia om,» kaes Kadri tulõvikku. «Ma mõtlõ, et vast võta kõgõpäält kunstikooli raa päält maaha ja sis opi midägi praktilist mano.»

Kadri arvas, et seoilmaaigu tulõ iks umajago aastit liinan ja ilma pite ümbre kävven ellä. No kunagi taht tä kimmähe umma kodoküllä Kaagverre tagasi tulla.

«Ma olõ hinnäst kodomõtsa, luudusõ sisse kinni kasvatanu,» seletäs Kadri. «Miä mu kodo ümbre om, om osa must. Ma ei kujota ette ello, et mul es olnu mitund hektärri umma ruumi.»

Tüü peräst Kadri ei pelgä. «Seoilmaaigu käü nii pall’o tüüd arvutiga ja läbi interneti,» ütles tä. «Noorõ tahtva jah liina minnä ja sändsen vannusõn om tuu loomulik: koskil tahat jo inemiisiga kokko saia kah. A mi kandi noorõ pidävä maaelost luku. Ku olõt joba maal elänü, sis tiiät, ku pall’o seo väärt om.»

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Kalve Kadri uma katõ värski pildiga. Harju Ülle pilt

Nime lugu om üteliste inemise lugu

Eesti inemiisil om pall’u maa- ja luuduslähküidsi priinimmi. Kuis inemine uma nime om saanu, om umaette küsümüs.

1930. aastil oll’ suur priinimmi eestistämine. Kes tahtsõ, võtsõ võõraperädse, säksa vai mõnõ muu nime asõmõlõ eesti nime.

Mu esäpuulsõ vanavanõmba olli sündünü 19. saandil. Vanaesä Lissmanni Kusta Kasaritsast võtt’ naasõs säältsamast lähküst Mägi Annõ. Perre sündü ütessa last: kuus poiga ja kolm tütärd.

Eestistämise aigu võti poigõst kolm priinimmis Laanekivi. Nuu olli Eduard, Rudolf ja Edgar. Rudolf – timä oll’gi mu esä – ja Edgar muudi ka ristinimme, näist sai Ruttar ja Enn. A esä kutsõ elo lõpuni noorõmbat velekest Edgaris.

Veli Richard jätt’ priinime Lissmann alalõ. Mõni aasta ildamba, sõa aigu Sinimäkin, jäi tä kaoma. Om teedä, et Laanekivi priinimme om ka muialpuul võetu, a sugulasõ nuu inemise joht ei olõ.

1950.–1960. aastil käve Suu koolin Ruttari tütre Liina ja Ilme ni Ennu latsõ Mare, Aare ja Rein. Lellelatsist vanõmb, Eduardi tütär Õie elli kodutalun Kasaritsan Kolepil. Timä opsõ koolioppajas ja oll’ ammõtin kodukülä koolin.

Vanadus, haigusõ ja õnnõtusõ ni tütrigõ meheleminek omma Laanekivi-nimeliidsi inemiisi ritu kõvva kahandanu. Võrumaal om näid kats: Kolepi külän Õie ja Võru liinan Ennu poja Reinu tütär Liia.

Lissmanni Kusta ni kats timä tsill’ukõist pojakõist olli koolnu ammu inne eestistämise algust. Kusta tõnõpuul Ann es muuda kah priinimme. Niisama kõgõ noorõmb lats, tütär Reene, kes oll’ sis viil koolitütrik. Kats vanõmbat tütärd olli tuuaig mehenaasõ.

Teno Reenele püsüs Lissmanni nimi täämbädseni alalõ, selle et inne meheleminekit sünnüt’ tä poja, kes om uma imä perrä Lissmann. Uma tõsõpoolõ Niinaga eläs Lissmanni Mart vanavanõmbidõ Kööri talun Kasaritsan. Õnnõ nimme es saa edesi anda: perre sündü tütre.

Mu imäpuulsõ vanavanõmba, niisama 19. aastasaa inemise, olli Lindegröni. Tuu om roodsi nimi. Üts sugulanõ om suguvõssa uurnu ja teedä saanu, et väega ammu, ku Eesti käve Roodsi ala, tulnu Rootsist kolm Lindegröni nimega velle siiä. Kats jäänü Läänemaalõ, üts jõudsõ Lõuna-Eestihte. Tollõst perämidsest naas’ki hargnõma imäpuulnõ haru.

Vanaesä Jaani ja vanaimä Johanna perren oll’ neli tütärd. Eestistämise aos olli keskmädse tütre joba mehenaasõ. Mu imä Anni võtt’ Lindegröni asõmõlõ Lindsalu. Timä omgi tuu ainumanõ Võru liinan, kes 1937. aastal Lindsalus sai.

A Lindsalu priinimi es miildü sukugi sõsarist kõgõ noorõmbalõ Miraldalõ. Imä jutu perrä oll’ Miralda kodu kirutanu ja kaivanu, et om silmä pääst iknu, selle et salusit ja palusit omma kõik kotussõ täüs! Miraldast ja timä vanõmbist Lindegröni Jaanist ja Johannast sai Lindma.

Tädi Miralda opsõ Pollin aianduskoolin ni hää opjana sai võimalusõ tüüd tetä president Pätsi suvõresidentsin Oru lossin. Sõa lõpun, ku alas’ suur pagõminõ, läts’ tä läbi Säksamaa Inglüsmaalõ. Sääl läts’ tä mehele ja sai vahtsõs priinimes Watt.

Imäkene Anni tiinse nimevahetusõ aigu Võru liinan rikkidõ ärimiihi perrin. Esä Laanekivi Ruudiga, tuu tähendäs Ruttariga, sai tä tutvas, ku suvit’ perre latsiga Kasaritsan. Alas’ sõda. Ma sündü edimädsel sõasügüsel. Imä ja esa pulman olli ma viiekuunõ lats’kõnõ, kes pulmalavvan lutist piimä jõi.

Umast ilusast priinimest sai ma vallalõ 1968. aastal, ku lätsi mehele. Mõni aasta inne olli Pühäjärve sanatooriumin tutvas saanu tulõvadsõ mehe Valpri Einoga. Eino perän tunnist’, et oll’ minnu edimält priinime perrä setos pidänü. Et sääne tsipa luulõlinõ katõst sõnast nimi.

Valper om kimmäle Läänemaa nimi. Tan Võrumaal es mõistõta sedä vällä üldä. Üteldi iks: Valter.

Mõni aasta tagasi käve ma kellässepä man. Tuu lassõ mul nimme paar kõrda üteldä, pääle tuud küsse dokumenti. Ku kviitungit kirot’, kai iks mu ID-kaarti, sis jäl minno. Perän ma loi üle. Suurõ kirätüü tullõm saisõ paprõ pääl: Valtberg. Tühjä kah, ma es nakka mässämä!


Valpri Liina,
võrukõnõ

Valsi Aile: suul ja tiku olku kotoh olõmah!

Naiskodokaitsja touksi käümä suurõ oppusõ, kuis egäüts saanu uma kodo kimmä hoita ja kriisiolokõrran vähämbält nätäl aigu vasta pitä. Kokko om säetü nimekiri, mändse as’a piässi koton olõma. Oppus käü edimält Kaitsõliidu seen, pia haardas üten ka rahvas. Põlva naiskodokaitsja, malõva nuurijuhendaja Valsi Aile (47) seletäs är, mille omma naiskodokaitsja sändse as’a ette võtnu.

Miä tuu kimmä kodo oppus täpsembält om?

Naiskodokaitsja opva toimõ tulõma egäh olokõrrah, nii rahu aigu ku kriisiperioodil. Kuis avita esihinnäst, peret ja tõisi, kuis paanikat är hoita. Tuud kah, midä tetä, ku om pall’o rahvast kuun ja lätt mäsus: ku olõt väläh, om tark kavvõmbahe paeda, a ruumih seeh jäl keskele hoita – sinno ei sõkuta är.

Miä piässi egäl inemisel koton olõma?

Säitsme päävä süük, mis jääs hääs 0 – +25 kraadi man. Tuud kraami võissi mõnõ ao takast vällä vaihta – mutiga läävä muido sisse. Joogivesi, patareilamp, side-plaastri, arstiroho, tüüriista, patareiga raadio, akupank (et telefoniga saasi kõnõlda). Tiku muidoki, ja võissi olla ka priimus, millega süvvä tetä.

Ku määnegi suur hädä tulõ, sis edimäidsil päivil riigiabi iks egä inemiseni ei jõvva. Mul tull’ õkva miilde suvinõ suur torm – Põlvah olli poodiussõ kinni, inemise es saa puuti. Seo oll’ kah väiku kriisiolokõrd.

Oppati ka maainemiisi umma koto kaitsma?

Nakkami pääle lihtsist as’ost: naabri võissi silmä pääl hoita, mis su muro pääl sünnüs. Tuusjaos võissi näütüses hekk madalamb olla. Aolehe võissi kah naabri är võtta, ku pikembäs aos är sõidat. Muudsa asi om, et tarrõ pantas teleka-muudu valgus: mändselgi aol lätt palama ja üüse kistus är. Vargalõ tunnus sis, et kiäki om kotoh.

Kuis Naiskodokaitsõhe sait?

Palgalidsõl kotsõl, nuuri juhõndaja olõ 17 aastat, naiskodokaitsja 12 aastat ja kodotütrit juhi kah. Tuu om süämeasi – taha midägi hääd tetä, kogokunnalõ kassu tuvva. Mu vanõmb tütär Lisette (25) om Põlva jaoskunna esinaanõ, noorõmb, Betti (21) täüt mi Facebooki lehte ja lüü üten nii pall’o, ku ülikooli mant saa.

Midä näet kodotütride päält, midä om vaia latsilõ kõgõ inämb opada?

Hindäga toimõ tulõmist: tulõva tütrigu laagrihe ja ei tiiä, kas näil sukaki üteh omma – imä pand’ koti kokko. Tõisiga rehkendämist: sagõhõhe om perreh õnnõ üts lats. Päält kodotütres-noorõskotkas olõmist omma pall’odõst väega as’aligu kodanigu kasunu. Üts kodotütär saatsõ mullõ tenokirä toetusõ ja abi iist. Tuu tekk’ külh meele hääs ja tõi vii silmä.

Mille naasõ säänest vabatahtlikku tüüd tegevä, koton jo uut kah sada tegemist?

Naasõ ütlese, et iks latsi helkävide silmi peräst. Meil om päält kümne priitahtligu. Suurõmb jago omma koolih oppaja, kelle ümbre kogonõs sis rühm.

Kas noorõkotka-kodotütre om hää kuuh vai eräle hoita?

Laagrit ja võistluisi tulõ iks kuuh tetä – tulõva parõmba meelega. Kodotütrit om Põlva ringkunnah päält 300, nuurikotkit päält 240. Tulõ kõik aig mano, kukki latsi jääs esihindäst vähämbäs. No latsilõ om pall’o põnõvit tegemiisi käsitüüst-laulmisõst mõtsahkäüke ja püssälaskmisõni vällä.

A ku kaia peris Kaitsõliitu, sis om mi ringkunnah üle 100 naasõ ja 500 miist. Sääne sais om egäl puul.

Noorõ naasõ läävä opma, sis mehele ja kasvatasõ latsi. Tagasi tulõva nuu, kelle latsõ omma joba suurõmba. Tõnõ seltskund tulõ selle, et latsõ omma nuurkotka ja kodotütre.

Arvatas, et naiskodokaitsja omma õnnõ supikiitjä. No kõgõpäält om 100 mehele söögi kiitmine peris suur tüü! Tõsõs tegevä mi naasõ peris peenükeisi süüke, mitte ei keedä õnnõ suppi ja kardokit.

A mullõ miildüs söögitegemise asõmõl inemiisiga kõnõlda ja ettevõtmiisi kõrralda – egäüts löüd uma.

Küsse Harju Ülle


Valsi Aile soovitas koton hoita niipall’o elos tarvilikku kraami, et jakkunu säitsmes pääväs. Harju Ülle pilt

Kuis bussijandal är lahõnda

Ku pall’o kassu saava tüüinemise, Osula kuuli ja Võro gümnaasiummi sõitva opilasõ tuust, ku maakunnaliini bussõga saa ilma rahalda sõita? Nuu ütessä inemist, kiä kell 6.10 Antslast vällä sõitva bussiga sõitva, muidoki tuu pilediraha võitva. A ku buss sõitnu tunn aigu ildampa, võinu tuust võita eski 50 inemist. Ku panda käümä Antsla–Tarto õkvabuss, võtnu tuust vähämbält kolmõ valla inemise, kel Tarton käümist om.

A nigu seo Uma Lehe esimädse küle päält lukõ saa, om bussiliine inemiisi perrä ümbretegemine üts väega vaivalinõ ettevõtminõ. Ku riik tulnu uma 21 miljoni euroga appi, et Eesti bussiliinivõrk inemiisi ja terve mõistusõ perrä kõrda tetä, olnu tuust hulga inämb kassu ku populistlikust massulda bussisõidu lubamisõst.

Ku inne mõtõlda ja sis tetä, sis es tulnu ka säänest jamma, mille iist hoiatasõ nii bussifirma ku maakundõ transpordispetsiälisti – tasuta bussi mahus 17 inemist, a piätüsen uut 30, tiidmäldä arv kommertsliine pantas kinni ja riik piät nakkama vahtsit ilma rahalda bussiliine tegemä jne.

Arvada või, et ku bussivõrk saa kõrda, hoias kõvastõ rahha kokko. Tuu raha iist võinu tetä massulda bussisõidu näütüses kooliopilaisilõ, pensionärele ja väiku palgaga tüüinemiisile. Ma masnu hää meelega tuu euro bussiga liina sõitmisõ iist, ku buss sõitnu sändsel aol, et passis nii koolilatsõlõ ku tüüinemisele.

harju-ylle


Harju Ülle
päätoimõndaja