Tossu Tilda pajatusõ

Uhkõ suusasõit

Koolipoiss üten Võromaa alõvikun sõit’ suusõga kodomaja mano. Suusk juussõ kipõlt.

Parajalõ tull’ timä kodomajast vällä kooli direktri, kes käve poisi imä käest piimä tooman. Kokkopõrkaminõ oll’ sääne, et poiss pikäle maan, direktri kõgõ piimäkarraga säälsaman pikäle ja piim lumõn.

Direktri nuumsõ koolipoissi nigu esä ja ütel’, et kats nädälit ei olõ poisil spordisaali asja. Et tego oll’ hää sportlasõga, oll’ tuu kõva karistus.
Seo mälestüse kõnõl’ naarulidsõlt tuusama inneskine koolipoiss, kes om ammu täüsmiis. Direktri pääle tä vihha es piä.

Kursusõvanõmba porkvell

Seo lugu juhtu pall’u aastid tagasi Tarto liinan EPA tudõngidõga.

Kursusõvanõmb Tsäri (nii mi Harryt) kutsimi) käve pääle koolipäivä üteh kursavele Hurdaga stipi peräh. 35 ruublit võeti hindäle, tõisi raha panti Tsäri porkvelli, mis oll’ kulunu sändses armõtus, et toda ei olõs sant kah üles võtnu.

Tsäri, Hurt ja porkvell lätsivä ülikooli kohviku tõsõ kõrra pääle, naksiva kohvi ja 100 grammi Vana Tallinaga pihta. Aig läts’ ja kohviku vallaolõki aig sai läbi. Mehe es taipa esi är minnä, puhvetist ja köögist tulti appi joodikit vällä juhatama.

A tuu armõdu vällänägemisega porkvell üteh 1100 ruubliga jäi lavva ala. Tollõ löüdse üüse koristaja ja visas’ hindä ruumi üteh mõsulappõ ja pangiga.
Säält tuu porkvell järgmädse päävä lõuna paiku vällä ka tuudi. Porkvelli otsjidõ rõõm oll’ suur: kott käeh ja raha kah kõik alalõ.

Tsäri pühke likõt otsaesist, selle et 1100 ruublit oll’ iks tuudaigu väega suur raha. Terve kursus olõs stipist ilma jäänü. Ku porkvell olõs olnu viil porkvelli vällänägemisega, sis ei olõs tuud rahha sääl inämb olnu.

Vijardi Leo

Ravitsõja man

1991. aastaku jaanuarin loiõ Setomaal poodi saina päält, et kultuurimajja tulõ Ukraina ekstrasenss Prohodko Vitjä. Nakkas inemiisi terves tegema, viinast ja suitsust är võõrutama. Ma hindäl külh määnestki suurt vika külen es tiiä olõvat, aga huvi es lupa minemäldä kah jättä.

Saal oll’ rahvast puupüstü täüs. Kõik olli kaema tullu, midä tuu nõid tegema nakkas.

Prohodko astsõ püüne pääle ja käskse kõigil sõrmõ risti panda. Esi kõnõl’ rahuliku helüga, et piämi mõtlõma ennedä häid mõttid, uma iho ja hengekese lõdvas laskma.

Nuu, kiä kässi inämb vallalõ es jõvva tõmmada, kutsuti püüne pääle. Meid oll’ sääl pia 20 inemist. Kõgõ inne kor’as tä ütte nukka kar’anaasõ ja tsiatalitaja, pandsõ nuu tandsma ja laulma. Kuis, ei tiiä – sõnnuga tä medägi es käse.

Üts noorik, kiä latsõna Siberin oll’ ollu, laulsõ vinne tðastuðkasid ja keerut’ nii, et prunts lehvü. Mu hää sõpr Aivar, vaganõ poissmiis, ütel’ hilläkeiste: «Ma lähäs külh tagasi istma. Mine tiiä, miä ulluisi tah inemiisi iih viil tegemä nakahmi.»

Vitjä, nigu olõs tuud kuuldnu ja arvu saanu, käändse kõrraga ümbre, tull’ pand’ uma käe Aivari kässi pääle, et sõrmõ vallalõ tulõssi, ja saatsõgi sõbra istma.

Sis astsõ selgeltnägijä mu manu, küsse, kas ma suitsu tii ja viina võta. Ütli, et suitsu tii inne sis, ku pakutas, ja sünnüpääväl vai puhtil lasõ tuu pitsi-kats õks viina är külh.

«Kas jäät nõuhu, et täämbätsest pääväst ei saa sa inämb suitsu tetä ja viina kah ei tohi pruuvigi?» küsse Prohodko. Timäl olõvat rahvalõ vaia näudädä, medä tä mõist.

Mõtli, et huvitav olõs hindä pääl tuu nõidus är pruuvi. Nii ma sis nõuhu jäigi. Inne küsse viil, kuis naisiga luu ommava. Nuu nakasõ jo kah päähä. Kas nuid õks või pruuki vai pia peris karsklasõs nakama?

Tuu pääle es ütlä Vitjä medägi. Käskse ennedä kultuurimaja juhatajal tuua klaasi puhast vett, esi nakas’ mu sälä takan saa kaupa numbrit lugõma. 1200 man sattõ ma nigu mürähti põlvildõ.

Prohodko ütel’, et tuu om mu jaos surmav annus viina, ja avit’ mu jäl püstü. Käe olliva mul jo sõrmildõ kinni. Nüüt kallut’ tä mullõ klaasist väiku lonksu vett suuhõ, esi kõnõl’, et taa om jo puhas ätik, kuis sa taad juuva saat. Tõtõstõ tundsa ma kõvva ätigahaisu, aga vesi oll’ jumala puhta maiguga.

Niildse lonksu alla ja olli tagasi põlvildõ maan. «Muidu või liitri viina ärä juuva, aga nüüt om lonksust viist nii täüs, et satas põlvildõ,» naardsõ ukrainlanõ mu kõrval. Ja kallut’ tõsõ lonksu vett mullõ suuhõ.

Tundsõ, kuis jõud jalust ja kõgõst ihost kaos, minuti peräst olli püüne pääl pikälde maan nigu karjak Leo poodi takan võsun. «Tä om nii täüs, et esiki kõnõlda ei saa,» selet’ Prohodko. Ja nakas’ mu vannust ja tüükotust küsüma.

Pruuvsõ edimält vinne, sis eesti keelen ütelda, a kiil oll’ nii kangõ, et midägi es tulõ vällä. Rahvas saalin naardsõ nigu ulli.

Perän üts oppaja ütel’, et tä olõ-i tiatrin ka ni hääd joodiku mängmist nännü, ku ma sääl püüne pääl olli. Vaih oll’ ennedä tuu, et ma es mängi.

Prohodko aga kõnõl’ rahvaga edesi. Ennedä kar’anaasõ saatsõ är saali puhkama. Ma olli õks pikälde. Mudsu oll’ alalõ, aga liiguta es jõvva. Vedeli rahva naarus ja Prohodko reklaamis sääl pia puul tunni.

Sis tundsõ, et jõud nakkas kässi sisse tagasi tulõma. Kangudi hinnast kuigipiten istma. Veitü ao peräst pruuvsõ püstügi aia. Prohodko avit’ mu üles. Ka käe tulliva vallalõ. Enne sääne tunnõ oll’, nigu pur’on olõssi.

Küsse tä käest, kuis ma nüüt autuga kodo saa. Olõ-õi säänest naistõrahvast kah täämbä paiga pääl, kohe üüses minnä. Rahvas naardsõ, nigu jõudsõ, ku sõbra minno kätt piten püüne päält alla talutiva. Hää õks naarda, ku muidu viks poiss «maani täüs» om.

«Õdagu lõpus olõt kainõ. Ja piä meelen: täämbätsest pääväst sa ei saa suitsu tetä ja inne kuud aigu ei tohi esiki pruuvi, mis sis saa, ku viina võtat. Peräst võta padi alasi üten, ku viina tahat võtta – sis om pehmemb sadada. Pitsi võtat – pikälde olõt,» lugi Vitjä mullõ sõna pääle.

Tõnõ hommuk tüü man paksõ Ülo, kiä esi es suitsuta, aga suitsupakki alasi üten kandsõ, mullõ Priimat. Tõmsi mahvi är… ja olõs kae et sisikunna vällä ossõndanu.

Päivä kutsõva mehe: «Silver, määnest kallist viina sa tahat, mi tiimi vällä!» Poodimiis Kolka lubasi kas või umast taskust kõgõ kallimpa konjaki kinni massa.

Kõigil oll’ jo suur huvi, mis sis saa, ku ma suutäüe lasõ. Aga kona tuu tegu oll’ Prohodko kimmä keelu all, es võta ma tsilkagi, kooni katõ kuu peräst Setomaalt ära kolisi.

Mul oll’ abiliisile jätetü putõl mar’aveini, miä oll’ kapin pia aasta joba saisnu. Et teedä saia, ega tuu hukka ei olõ lännü, kummudi pudõli vaivalt vasta huuli ja sis anni edesi. Ja… ma olli kõrraga maani täüs.

Õkva häpe oll’ majarahvaga hüväste jätten. Püssü vaivalt autu naal püstü. Vahtsõn kotsan sai viil umakõrda kaara, et kiä nüüt kraami maha nõst. «Kuis inemiseluum sukugi ei mõtlõ, kona juu,» pahand’ imä.

Tõsõs pääväs saiõ õnnõs kainõs. Aga pia puul aastat ma nigu näie inemiisi läbi ja tundsõ joba kaust, kiä om joonu.

Aastitõga sai minust jälleki harilik inemine ja nüüt või umal sünnüpääväl iks pitsi hääd viina võtta. Suitsu ei olõ täämbätseni tennü. Tõisile aga ütlä, et ega õka sitta asja kah ei tasu õkva esi pruuvma minnä.

Silla Silver
Tsiamäelt


Koha Priidu tsehkendüs

Raha aja närvi

Vaesusõga võitlõmisõ organisatsioonõ konföderatsioon Oxfam rehkend’ vällä, et maailma 62 rikkamba inemise käen om varra sama pall’o ku vaesõmbal poolõl kõgõ Maa inemiisist. Ehk sõs sama pall’o ku 3,6 miljardil vaesõmbal inemisel kokko. Tuu tähendas, et maailmal om 62 peremiist ja egä kõrd, ku ma auto paaki kütüst vala, vai McDonaldsist hamburgõri võta, massa umilõ peremiihile kümnist.

Kopkas, midä ma pääväst päivä elonpüsümises teeni, om õnnõ mu jaos raha. Panga jaos om raha kõgõpäält nummõr – ku tä om nõun mullõ lainu andma, pand tä mullõ määndsegi numbri pangakonto pääle. Peris rahha tä mängo ei panõki. Milles, ma nakka jo lainu otsast kuun intressega kinni masma.

Üleilmalidsõ rahaturu pääl om raha puhas kauplõmisõ abimiis. Tuu, et valuutakursi kõik aig muutusõ, and spekulantõlõ võimalusõ tuu päält miljardiid tiini. Ei määnestki tuutlikkust, innovatsiooni ega väärtüisi luumist. Raha tege rahha.

Turumajandus tüütäs õnnõ sis, ku tarvitaminõ kasus. Ku pall’o autokontserne, pudsunudsijidõ, mõsupulbri jne firmasiid ütstõsõga konkuriir?! Ku suurõ omma näide reklaamiraha?! Inämb ei tetä häste tüütävit massinit. Kõgõ mano om rehkendet, et ku sa ostat kallist tehnikat, sis piät sa õkva ka remondiraha mano rehkendämä. Ressurssi raiskas seo turumajandus.

Kõik ajava häüssä. Ku Ligi Jürgen ütles, et pensioni masminõ tüüaastidõ perrä trahv kõgõ tublimbit, sõs kes om kõgõ tublimb? Tohtri? Poliitik? Jurist? Ja mittetubli olõ ma ku kiränik, pottsepp, poodimüüjä, eelektrik ja santehnik?

Ku säädüseandja lask inkassofirmal võla sissenõudmisõl puul rahha otsa panda, sõs tä tege inkassomehest «tubli». Ku jurist virotas mullõ visiidi iist 90 €, perän paprin tuhnmisõ iist 300 € ja järgmädse visiidi iist viil 100 € otsa, sõs, hää, olkõ tä tubli pääle. A ku tä uma kempsu umbõ pasandas, pall’o tollõ vallalõvõtminõ santehnikulõ sisse tuu? 30 € tetäs är. Ega tubli käest ei või sa jo rohkõmb võtta.

Mis nõvvo poliitik and pritsimehele, rannakalamehele vai bussijuhilõ «tublis» saamisõs? Mängi lotot, jah?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
ilma rahalda miis

 

 

Vahva lipnik Roht

Rohu Richard oll’ Võrumaalt Ihamarust peri kiränik, kelle eläjäjutu olli latsõpõlvõ üts parõmbit lugõmiisi, nt raamadu «Laaned ja veed» (1949), «Jutte loomadest» (1951).

Ildaaigu trüküti vahtsõst kats Rohu mälestüisi raamatut: «Sõjasõit» (1928) ja «Tsaari ohvitser» (1935).

Lukõ tulõssi näid vastapiditsen kõrran, selle et «Tsaari ohvitser» kirotas är sama eluperioodi edimädse otsa: lõpõtamalda reaalkuul ja esä saagminõ pojakõsõ hinge kallal, sõaväkke trehvämine, teenistüs Soomõn, Kruunliinan ja Velikie Lukin.

Lipnik Rohu Richard.
Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

«Sõjasõidun» om taasama Velikie Luki, tagalateenistüs Bessaraabian (Moldova), sõaliini pääl käümine, 1917. aasta revoluutsia aignõ Odessa ja Peterburi.

Rohulõ ku kiränikulõ hiideti tä eluaol ette liiga lopõt stiili ja amatöörlust. A täämbädses om tuusama kirotamismuud timä tugõvusõs ja umaperäs käändünü. Rohu isikligu nuka alt jutustaminõ om iks põnõvamb ku mõnõ kroonumiilse sõakiränigu uma.

Tsaari sõaväen Roht tulõtas mitman mõttõn miilde vahvat soldatit Šveijki. A Roht om lihtsoldat õnnõ edimädse 60 lehekülle pääl. Lõpõtamalda reaalkooli haridus jääs ülembile silmä ja Roht saa Kruunliinan kipõn kõrran lipnigu koolitusõ.

Noorõmba ohvitseeri karjäär algusõst pääle mõttõtun ilmasõan om õnnõmäng, kon Rohu Richard tõmbas lõpus piraka võidu: tormiga pääleminekit, lipnigu kõgõ kimmämbät surmasaamisõ võimalust, üle ellä ei tulõki.

Tuuvasta saa tä mitmit kõrdu armastusõ palangut tunda, lugõmalda arv kõrdu daamõga kuramiiri, seltskunnan prassi ja umast kiränigukutsumusõst kõnõlda. Armuromaan juudipreili Z-ga ja tõõlinõ armastus preili X-i vasta om katõ raamadu pääle üts kõgõ nall’akamb päätükk.

Rohu keelepruuk om umaperäne ja mullõ miildüs, et Ilmamaa korrõktuuri lugõja Vaheri Liis olõ- i midägi är muutnu.

Tä om kül pandnu kommõntaarõ sõnnulõ ja kotussõnimmile, nt Veliikaja Luuki (Velikie Luki). Kišinev (Chişinău). Lemmikkotus kõikist suurõ Vinnemaa kotussist tunnuski Rohulõ olõvat Velikie Luki. Rohu Richardi võro imäkiil tulõ kah tekstist vällä, ku lukõ säändsit sõnnu nigu rõba hopõn, loomakene (skotinka), tõbras (skotiina).

Vinne ohvitseerist maalituid värviliidsi pilte või är tunda egäüts, kiä om esi kroonun käünü vai kinkalõ miildüs vinne kirändüs.

Rohu Richard tege häste selges, kuimuudu timä meelest Vinne sõavägi ja merevägi revolutsioonilidsõs muutu. Soldati säläst võeti säidse nahka, tedä treiti ja süüdi egäst kandist, nigu Roht kirutas, samal aol ku ohvitseeri es püvväki ummi ülesandit häste täütä ja es hoolitsa ka soldatidõ iist.

Vinne sõaväe päämine tugõvus om, et Vinne soldat või likõ rõivaga lumõn maada, sääne iroonilinõ sõnakõlks om väega vana. Samal aol peeti tähtsäs, et ohvitsiir saassi ka sõa aol privaatsõn kortinan konjakit timmi ja katõ valgõ lina vahel maada. Kõik sõa raskusõ laoti soldatidõ ja veltveeblide sälgä.

Olõ-i ka ime, et nuusama soldati 1917. aastaga veebruarin kõgõ vihatumba ohvitseeri püssätikkõ otsa võti vai merde uputiva. Soldati oktoobripüürdega saadul vabadusõl olõ-õs tsihti. Nii muutu alambväeläisi tohutu mass rüüvlijõukõs uma hierarhia ja uma tõistsugudsõ julma kõrra perrä.

Revoluutsija oll’ Rohulõ midägi vastikut, mis tuust, et viil 1914. aastagal oll’ tä olnu nuur mässäjä, kuun Visnapuuga manifeste kirotaja. Hallõ miil kõiki eläjide ja väikeisi inemiisi (inemiseloomakõisi) peräst, kiä sõan kannativa ja hukka saiva, liit kats sõamälestüisi raamatut manifestis vägivalla vasta.

Vinne revoluutsijan hõl’osi hulga ilosit unistuisi – üleüldidsest haridusõst, sugupuuli võrdsusõst. A pääle jäivä vägivald ja eläjä muudu instinkti.
Mälestüisi kirotõn Rohu Richard ummamuudu irvitäs ja saman ka tund hallõt miilt Talvõpaleed kaitsma jäänü naislüükpataljoni (udarnitsõ) üle.

Kasagaväeosalõ olli nä õnnõ meelütämises, et mässäjide poolõ üle minnä. «Mässu lõpul pidivä sõs võitja suurt vere- ja liha-pitu: junkru lasti maaha, naislüükpataljonlasõ vägistedi är… seo man anti naissõdalasõlõ valli, kas surm vai puul kompaniid.»

Rohu Richardi sõamälestüisi kõgõ parõmba osa omma sõski dialoogi, kon ta midägi vällä kauplõs vai asju õiõndas:

«Kolonel vinüt’ rõhuga: «Lipnik, ma pallõ teil siist är minnä!»

Mina ütli aupakligult: «Herr kolonel, ma pallõ mullõ hobõst anda.»

«Ku ti meid edesi sekäti,» sai kolonel jäl pahatsõs, «lasõ ma teid vällä visada.»

«Ma läässi esiki,» vastassi, «a ilma hobõsõlda ei päse ma siist koheki.»»

Naidõ dialoogõ peräst saigi jutulõ sääne päälkiri.

Saarõ Evar

Krabi kõrdsimiis sai aastaga umas inemises

«Kõgõpäält panti minnu iks proovilõ, no nüüt om kõik jonksun,» kõnõlõs Krabi kõrdsimiis ja poodipidäjä Kanguri Lenno (45) tuust, kuis tä om õnnõ üte aastaga Läti piiri viirsen küläkesen umas inemises saanu.

Puulpäävä õdagu om Krabi kõrts rahvast täüs. Krabi külätiatri näütemängest omma mitmõ näo tutva. «Tulõ iks, ku midägi väega tähtsät vahelõ ei tulõ,» kõnõlõs Antoni Annika. «Puulpäävä pääle sanna iks astu läbi, hää tutvidõga kokku saia ja teenindüs om kah väega hää,» seletäs mano Mürgü Marje. «Pääle tüüd hüppä iks poodist läbi – saa kõik pääväuudissõ kätte: kiä koolnu, kiä sündünü… Ja Rõugõ puut, tuu om iks kavvõl kah! (16 km – UL).

«Päämidselt maainemise käävä, kolhoosimaja rahvast om vähämb nätä,» om Lennol aastaga pilt selges saanu. Ku inemine puuti tulõ, kas Lenno tiid joba ette, midä tälle riioli päält kätte anda? «No iks, päämine om egäpääväne söögikraam: kellele om tuu sis piim ja leib-sai, kellele õlu ja viin,» muhelõs Lenno. «Mõnõl vanõmbal naistõrahval lätt hindäl meelest saiakõist küssü, sis ma paku esi ja iks võtva – Rõugõ Pagari saiakõsõ omma jo hää!»

Villändi külle alt peri, pikält pääliinan elänü Lenno oll’ inne Krabil käünü üte kõrra – 15 aastat tagasi jaanipidol. No kotus jäi süämele.

«Mul tekkü rahha ja kai Lõuna-Eesti mõtsamüügikuulutuisi. Sis jäi silmä, et Krabi kõrts om müügin,» kõnõlõs innegi ettevõtja olnu ja kõrdsimehe ammõtit pidänü miis. «Käve umanigõ, Kalamehe Tiina ja Jüri man, saimi kaubalõ. Kõrraga es olõ mõtõt elämä tulla, no tuuaigsõ kõrdsi rentnigu anni mullõ õnnõ nätäl aigu – nä tahtsõ är minnä. Tull’ otsusta, kas panda maja kinni ja jättä umma aigu uutma vai naada kõrraga pääle.»

Lenno märgot’ Tal’nalõ tagasi sõitõn, et kotus om «lämmi» ja tuu ildampa jäl üleslämmistämine võtassi hulga aigu. Sündü otsus: miis visas’ aastalõpus tettü suusaplaani nukka ja kolisi Krabilõ.

Lenno naanõ Adleri Aive (46) sõit Krabilõ egä nädälilõpp. Nädäli seen om tä siseministeeriümi siseauditi osakunna juht. «Mõtli kah kõrraga üten Lennoga Krabilõ är tulla, no sis tull’ vahtsõnõ ministri (Anvelti Andres – UL) ja tüü man läts’ põnõvas…» muigas tä.

No Aive tund hinnäst mi kandin iks nigu koton – tä om peri Kanepi lähkült Ahijärve veerest.

Kuis paanikast usaldus sai

Kõrdsi ja poodi vallalõhoitmisõ man Lenno midägi muutma es nakka. «Nuu omma iks innekõkkõ paikligõ inemiisi jaos,» seletäs tä. «Et Krabi kõrdsiruum näge ummamuudu vällä – külärahva antu pildi ummist sugulaisist –, tekkü edimält paanika. Määnegi võõras miis tulõ, peräkõrd pand poodiussõ kinni?! Kalamehe Jüri pand’ piltele silte manu, et tuu miis vii või-olla seo pildi är, tuu tõnõ või-olla tuu tõsõ…»

No Lenno mõistsõ Krabil lühkü aoga umas inemises saia ja kõik pildi omma täämbädseni saina pääl alalõ. «Maainemine taht võõraga harinõda, a mul ei olõ säänest tormi, et õkva om kõkkõ vaia,» seletäs Lenno. «Noorõ mehe omma iks sändse kikka, no hään mõttõn. Kuuli, kuis nä poodi nuka takan kõnõliva, arvssi mu kotsilõ. Kiäki midägi es küsü, panti õkva paika, kiä ma sääne olõ. Eks tuud püüti mullõ ka kõrdsilavva takan selges tetä. No perän tulti sis seletämä, mille nii arvati, ja täämbä om kõik väega häste.»

No nakkas vällä tulõma, millega Lenno rahva süämehe om saanu: tä ei pressi hinnäst pääle. «Ma panõ muusiga mängmä, kotusõpäälidse tüübi korrigiirvä,» pajatas tä. «Patune Pool – mu jaos tävveste vahtsõnõ bänd. Nuude Mati ei olõ vahtsõnõ, a tuu om vahtsõnõ tiidmine, et tuud küsüse 20–25aastadsõ!»

Krabi rahvas pand’ Lenno ka õkva proovilõ, ku kipõlt tä võro keele selges saa. Et Lenno om väikut viisi laulumiis, sis kutsõ külätiatri tedä suvõl Paganamaa pääväl uman tükün ütte laulu laulma. Tuu oll’ võro keelen, kuu anti aigu selges saia. «Ma hävisi – es saa mõnuga tetä,» kaibas Lenno. Tä oll’ tunn aigu inne etendüst Mürgü Marjele tunnistanu, et saa-i laulusõnnust iks arvu, riast «poiss hinnäst ruttu puhma käkse…» mitte sukugi. «No ma põruti, et mille sa ummõtõ inne es küsü!» muhelõs Marje.

Tuu vipõrusõ pääle kinkse Marje Lennolõ eesti-võro sõnaraamadu ja opas’ tähtsämbä sõna selges. «Ma pruugi kõik aig kolmõ-nellä sõnna: näütüses «kohegi», «ümbre»…» kitt Lenno.

Midä edesi tetä?

Kas piiriviirse poodikõsõ ja kõrdsi pidämisega eläs är? «Kuis tunnus, kas ma olõ koolõman?» muigas Lenno. «Ku mõistat majanda, tulõ tuu muidoki kasus…»

Et paiga pääl om iks rahvast hõrrõlt, sis uut tä küläliidsi ka kavvõmbast: niisama läbi astma vai mõnt pito pidämä. Püsikundõ omma Läti mehe, kiä käävä Hopa puidufirman tüül. «Võtva lõunasöögis burgõrit vai lasõ näile lihapallõ lämmäs,» seletäs Lenno. «Ma ütle näile kõgõpäält sveiki (’tere’ läti k – UL), edesi läämi inglüse vai vinne keele pääle.»

Lennol om tunnõ, et ütsjago tuu maanuka rahvast käü alkoholi ostma iks Lätimaalõ, no asi olõ-i peris nii hull, et poodi piässi tuuperäst kinni pandma.

Kas Lenno jääski Krabilõ? «Ma olõ esi hindäle ütelnü, et ega ma nii vana kah viil ei olõ, et siiä kuulma tulli,» märgotas tä. «No kae, mul om nüüt pini. Ma ei olõ saanu inne pinni võtta, selle et olõ kõik aig ümbretsõõri sõitnu. Nüüt püsü paigan.»

«Egä nädälivaih Talinast Krabilõ kävvü om muidoki jälle,» märgotas Aive. «Seo aastadsõ testmisega om selges saanu, et olõs vaia umma ärri edesi arõnda – katõlõ inemisele tan tüüd ei olõ.»

No et vanõmbidõkodo Hansi külän tõmbas Aivet nigunii Vanalõ-Võromaalõ, sis pidä tä plaani iks pääliinast är tulla. Maaelo tälle miildüs ja maatüüd naanõ kah ei pelgä: esäkoton om iks tsiku ja jänessit peetü, piiti ja kardokat kasvatõt.

Nisama miildüs tälle mõtsa siinde kävvü ja üllätüs-üllätüs – jaanuari lõpun om Krabi kõrtsin värski seenesuust lavva pääl! Tuu man om jäl Mürgü Marje käsi mängun: «Mukka nä siinde kääväki, puusiini (talvinõ söögisiin, eesti keeli puidu-sametkõrges, ladina keeli Flammulina velutipes – UL) korjama,» seletäs Marje.

«Majutust tan kandin väega ei pakuta, võissi turismitallo pitä,» märgotas Aive. «Pähni luuduskeskusõ vana kontor om müügin, tuust saanu tetä majutusasutusõ vai pansionaadi – vanõmba provva saasi kommuuniello ellä.»

Mis om maal murõs? Aive ütles, et nuuri tütärlatsi om harva nätä. ««Kuldikülä» teema iks om, naisi piässi sisse tuuma,» ütles tä. «Äkki tulõva, ku kõrtsi ilosit laulupoissõ esinemä kutsu? Ku tütrigu omma kõrtsin, sis mehe ei olõ kurva,» muhelõs Aive.

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Kõrdsimiis Kanguri Lenno (kural) ja Adleri Aive Krabi kõrdsin rahva seen. Harju Ülle pilt

Kisk jo keväje poolõ?!

Küündlepäävä (2.02.) tohtva naasõ kotun rohkõmb mehi käsütä ja esi jala saina pääl hoita, ku muiduki tahtva.

Innevanast keedeti tuul pääväl kesväjahu- vai suurmaputru, lihasüüki tetti tsiapääst ja -jalust.

Nii taliharjapäävä kui tennüsepäävä kotsilõ üldäs, et puul talvõ om läbi ja puul süüki piät viil nii inemiisile ku eläjeile alalõ olõma, aga talvõ sällärootsu murdumisõst kõnõldas ka küündlepäävä.

Mu vanaimä ütel’, et küündlepäävä käänd kahr kooban tõsõ külle. Meil kaavõti tõnõkõrd runguliidõ jaos kohegi perve sisse koobakõnõ. Põhk panti põhja, runguli pääle, katõti viil põhu ja mullaga. Ku säält keväjet vasta eläjeile piite võtma nakati, sis tuu koobakõnõ oll’ enämbüisi jäänü illus ja kuiv. Ja ku vanaimä kahru koobast kõnõli, sis ma kujuti ka säänest ilusat onnikõist ette.

Et kahr kooba kaibmisõga vaiva ei näe ja ennegi määndsegi nõdsu ots, konh veidü tasatsõmbalt keväjeni olla, sai teedä ildamb.

Aga pääväkeist tulõs külh täämbä hoolõga silmän petä: ku taa pilvi vahelt veidü aigugi nätä om, võit uuta lämmind suvvõ, kon vihma iiba ei tulõ. Vili kassuv kah illus, ku küündlepäävä päiv paistus ja hangõ korgõ.

Ärke unõtagõ õdagult verevät juuki juuva, sis püsüs tervüs keväjelt ja suvõl hää. Juuk ei piä kraadiga olõma, marjamahl om kah väega hää!

Nõlvaku Kaie, Mehkamaalt peri

Kuusiku Terje: tüüd saat, ku tahat ja olõt valmis opma

Töötukassa Võromaa osakunna Antsla büroo tüüvahendüskonsultant Kuusiku Terje (51) om Antsla kandi inemiisile nõvvo andnu 1993. aastast pääle. No omma bürool vahtsõ suurõ ruumi ja hulga vahtsit teenüssit – Terje meelest om tuu Antsla kandi inemiisile hääs abis.

Teil om Antslan pall’o tüüd?

Jah, selle et pall’u vahtsõ teenüsse tulõva nüüt siiä Antslalõ. Kundõsit tulõ mano ja lihtsäle üle ussõ küsüjit om häste pall’u.

Tüüd om inämb ka tüüvõimõreformi peräst. Tüüvõimõt saa nüüt hinnada tan paiga pääl.

Võrolt käü üts kõrd nädälin kats juhtumikõrraldajat, nä avitasõ väikumba tüüvõimõga inemiisil küsümüstikku täütä. Inemine või külh esi kah küsümiisile internetin vastada ja ID-kaardiga allkirä panda, no sääl omma väega keerulidsõ küsümüse. Parõmb, ku mi tüütäjä seletäs maakeeli as’a är ja küsüs esi, sis saava inemise parõmbalõ vastada.

Viil saa mi käest karjäärinõvvu, avitami kandidiirmispaprit tetä, kõrraldami oppuisi, avitami tüüinemiisil meeleperätsembät tüükotust saia ja tüüandjil tüüliisi löüdä.

Mändse tüüotsja ti mano trehväse?

No mi kandin omma iks rohkõmb lihttüülise. Pall’u omma juba kolhoosiao lõpust ilma tüüldä. Noilõ ei olõ sobivat tüüd ja vanust om kah joba veidükese pallu – ei saa ümbre oppi ja opmisõ kotussõ omma kavvõl.

Noorõ tulõva õnnõ kõrras – ju sis elutii vii suurõmbalõ liina. Vanõmba inemise iks ei tükü kotust är, esieränis viil sis, ku om maakodu ja eläjä.

Määnest tüüd om Antsla kandin pakku ja määnest tüüd inemise otsva?

Kirän om nii 160 ilma tüüldä inemist. Pakku om kuus tüükotust: saanu umblõjas, Antsla Inno ots satulseppi ja polstõrdajit, Ühinenud Farmid vas’katalitajat ja nüsjät.

Umblõjas nii väega kiäki ei taha saia. No mõni pruuv ja om tenulik. Ütles, et es mõista arvada, et tahtki umblõja olla.

Farmin nakkas tüü pihta poolõ üü aigu ja ku iks umma autut ei olõ, saaki-i tüüle. Noorõmbil inemiisil om vaia latsõ hummuku kuuli ja latsiaida viiä, a eläjäkasvatusõn ei saa 8–17 tüül kävvü. Tüüstüsten om kah vahetuisiga tüü.

Pääle transpordihädä omma tervüsehädä: liigõssõ, süäme, vererõhu… Ku silmiga om hädä, sis om rassõ ummõlda.

Üle poolõ inemiisist iks hingest taht tüüd tetä. No ütsjagu om noid kah, kes ei taha.

Palgainfo agõntuuri värski uurmisõ perrä tahtva müüjä, teenindäjä ja lihttüülise saia palgas kätte päält 900 euro, no saava nii 500 ümbre. Kas Antslan om kah nii?

900 iks ei küsütä, no alla 500 ei taha kah kiäki midägi tetä. Mehe, kel pere takan, alla 700 ei lepü. Mõni miis ütles tuud kah, et alla tonni ei tulõ kotust vällägi. Ma iks ütle vasta, et küssü jo võit, a küsü tuud kah, midä tuu palga iist tegemä piät.

Kas mehe küsüse rohkõmb ku naasõ?

Muiduki! No mi püvvämi näid maa pääle tagasi tuvva. No om Antsla kandin kah võimalik tuhat kätte saia, a nuu omma püsüvä tüükotsõ ja noidõ pääl omma inemise, kellele miildüs tuud tüüd tetä. Ega nuu kotsõ vabas ei saa.

Inemise ütlese, et ku palka mastasi, sis lääsi tüüle.

Tüüandja jäl ütlese vasta, et ku inemine tüüd tege, sis tä saa palka kah.

Viil om üteldü, et inemise ei taha tüüd tetä vai tahtva palka ette saia. Edimäne küsümüs om, mis palk om ja kuna palgapäiv om, tüü sissu küsütäs peränpoolõ…

Mändse omma päämidse põhjusõ, mille inemine tüüd ei lövvä?

Tüüharinõminõ ja kohusõtunnõ omma kaonu. No meil om pall’u koolituisi, mis avitasõ tuud jäl tagasi saia. Motivatsioonikoolitus, tüüklubi, arvudikoolitus, tüühar’utus, midä mi Antslan paiga pääl saami tetä.

Sakõst saa inemine arvu, et iks hindä man oll’ viga, ja nakkas umma ellu ümbre mõtlõma.

Ja saavaki tüüle. Eski ku bussiga tüüle ei saa, lepütäs kokku ja võetas inemine kodu lähkült pääle. A mõnõ omma jäänü kodu ja küsüse valla käest toimõtulõgitoetust. Mõnõst saat ka arru: haigõ vanõmba vai haigõ latsõ omma kotun ja noidõ iist piät huult kandma.

Ku pall’o om koolituisist api vahtsõ tüü saamisõ man?

Iks om. A inemine piät esi opma ja kohal kah käümä koolitusasutusõn. Autujuhi tan omma põhilidsõlt. Naasõ tahtva iluteenindüst oppi ja näid om ka ettevõtjas nakanu. Hiussõlõikajas piät pikält opma ja piät iks suur tahtminõ olõma, et ligi aasta aigu Antslast Tartulõ opma kävvü.

Mi annami inne nõvvu ja uurimi, kas inemine om tuus valmis ja saa perre kõrvalt niimuudu är kävvü.

A mitmõ omma tubli ja tegevä kas uma ettevõttõ vai saava tüüle kohegi salongi. Antsla liina om töötukassa abiga luudu massaaþiettevõtõ. Tuul lätt häste, a eks tuu tegijä oll’ esi ka väega tubli – täl oll’ tsiht silmä iin.

Sotsiaalala om kah sääne – ku inemine tund, et taht tuud tüüd tetä, sis väiku oppus avitas: 160 tunni, 320 tunni. Olõnõs, mis haridus all om. Tõsitsõmba huvilidsõ käävä Tartu ülikooli manu kursuisilõ. Saa tüüle tugiisikus, kuuli, latsiaida…

Muiduki piät inemisel olõma kannatust: ku õkva tüüle vai opma ei saa, või saia mõnõ ao peräst.

Kas om midägi, midä inemise esi tahtva väega oppi, a midä ei olõ nii väega mõtõt oppi?

Noorõ ütlese sakõst, et võlss ala sai valitus, näütüses arvudi-ärioppus Võrumaa kutsõhariduskeskusõn. No või-olla lätt tuud tulõvikun vaia, põra lihtsäle olõ-i ammõdikotust pakku vai arvatas, et palka ei masta nii pall’u, ku tahas.

Kes on raamadupidämist opnu, tuu piät hinnäst kõik aig tävvendämä – säädüse muutusõ.

Ku inemine om valmis opma, külh tä iks kunagi hindäle kotussõ löüd. No saa-i lõpmada kah uuta. Soovitami iks keväjä võtta huuaotüüd vasta: pakutas tüüd puukuuli, aiandilõ…

Kes om tuu rii pääle saanu, ütlese, et joba uutva keväjät ja tüüandja omma valmis näid jäl tagasi võtma.

Härgütedäs, et nakka ettevõtjas. Ku pall’o inemise pasva ettevõtjas?

Ku 20st üts võtt teema üles, om häste. Eks inemiisil om võlss arvaminõ kah, et ettevõtjal tulõ raha esihindäst koskilt. No ei tulõ koskilt, piät iks tüüd tegemä ja kannatust piät kah olõma.

No omgi hää, et arõnguagõntuuri nõustaja käü kuun siiä. Kes vähägi huvilinõ om, saami tälle ao kirja panda. Inemine saa nõvvu, kuis ettevõtjas saia ja mis ohu-riski tuu man omma.

Riigil om no sääne tsiht, et tervüseviaga inemise võisi kah rohkõmb tüüle saia.

No eks nä nüüt tulõva kotust vällä ja meil om näile ka rohkõmb pakku: tüülesõidutoetust noilõ, kes juba tüütäse.

Tüüandja omma kah valmis rohkõmb tervüseviaga inemiisi tüüle võtma. Olõnõs, mis tüü om. Egä haigusõga ei saa egä massina taadõ tüüle võtta, esieränis ku om ohtlik tüü, nigu saekaadrin.

No inemise esi löövä käega, et tervegi ei saa tüüle, mis nüüt nimä. Mi püvvämi motivatsiooni nõsta: uutkõ, olkõ rahuligu, vast saa tüüd kuu-katõ vai aasta peräst.

Kas mõni juhus om tennü süäme lämmäs, et olõtki saanu inemist avita?

Kitetü iks om. Sakõst om niimuudu, et inemisele ei jõvva õkva peräle kõik teedüs, midä mi olõmi kõnõlnu vai soovitanu. A tä lätt kodu, nakkas mõtlõma ja küsüs täpsempä. Sis om meil hää miil, et tä om iks kullõlnu.

Mõnda avitas koolitus, mõnda sõidutoetus ja tuust om kah api, ku inemine iks tüüandja manu peräle viiä ja tedä nimeliselt soovita.

Avita saa sis, ku inemine taht. Käsu pääle tuud ei saa: sinnu viiäs tüüandja manu ja või-olla sinnu võetas vasta kah, a ku sa iks ei taha sääl tüüd tetä, sis ei tulõ midägi vällä.

Küsse Harju Ülle


Kuusiku Terje avitas Antsla kandi inemiisil tüüd saia. Harju Ülle pilt

Rahva tulõvikku otsustagu iks rahvas esi!

Seo om tähtsä märk ka võrokõisilõ, et Setomaa rahvas and’ rahvahääletüsel uma helü Setomaa valla puult. Tuu näütäs, et rahva tahtminõ saa selges iks sis, ku egäüts saa uma arvamisõ vällä üteldä ja perän kõik helü kokko loetas.

Mõni vallajuht või jo kõvva larmi tetä ja üteldä, et kõnõlõs rahva iist, a periselt rahvast takan ei olõ. Säänesama lugu oll’ jo ka võrokõisi man: Urvastõ ja Antsla vald otsusti kokko minnä päält rahva tahtmisõ teedäsaamist.

Täämbädses om Vanal-Võromaal är tuntu, et rahvas pass kokko kihlkundõ perrä. No ärtundmisõs läts’ aigu, midä riik and’ veidü. Segäsi ka 5000 elänigu nõudminõ ja tõmbõkeskuisi ülearvo tähtsäs pidämine. Kõgõ inämb om hallõ tuust, et osa Harglõ ja Karula kihlkunnast piät kokko minemä Valga liinaga. Ku iks riigi sundusõ pääle om tettü kehvi otsussit, sis olõssi õiglanõ nuu rahva tahtmisõ perrä üle kobista.

harju-ylle


Harju Ülle
päätoimõndaja

Keele herätämise päiv Võro liinan

4. radokuu pääväl (04.02.2017) om Vana-Võromaa kultuurikuan (Katariina allee 11) keele herätämise päiv.

Kõnõlõsõ Soomõ keeletiidläse, väikeisi kiili uurja. Pasaneni Annika kõnõlõs tuust, kuis keelepesä kiilt ello herätäs, ja tuust, kuimuudu keelepesätüü tugõ väiku keele alalõhoitmist; mändse keelepesä omma Soomõn ja Vinnemaal. Tä and ka nõvvo, kuis Võromaal keelepesätüüd parõmbalõ kõrralda.

Saarikivi Janne kõnõlas kiili opmisõst ja mõistmisõst, kats- ja mitmõkeelisüsest, kiili häömisest ja alalõpüsümisest.

Teedüs: mariko.faster@wi.ee, tel 5621 3177.

UL