Tossu Tilda pajatusõ

Tüngäkõnõ

Vahtsõ aasta algusõn hoiat’ raadio tüngäkõnnõ saamisõ iist. A kuis sa tiiät, et tuu om tüngäkõnõ?

1960. aastidõ lõpun oll’ illos suurõ lumõga talv. Mu tüülavva pääl kõlisi telehvon. Tõõsõl puul kaivati, et Obinitsa puuti ei olõ kolm päiva leibä tuudu. Et tulku aokirändus kipõlt appi!

Valisi kooperatiivist maakaubandusõ asõesimehe numbrõ ja andsõ teedä, et maainemiisil om leevämurõ.

«Mi olõmi olokõrraga kursin. Tii omma jällelt umbõ tuisanu. A massina omma vällän ja joba täämbä saadami leeväauto Obinitsa,» raportiirse asõesimiis.

Perän tull’ vällä, et kaibus es tulõki Obinitsast. Kõrvaltarõ poisi mõtli minno tsuski, et nall’a saasi. A nä es taipa tuud, et asi võigi niimuudu olla.

Piimäautugi ei peä kinni!

Oll’ tävven ilun suvõpäiv. Käve Võrun hambatohtri man ja mul kaksati hammas vällä. Mul oll’ väega sant olõminõ, kopõrdõ kuigi bussijaama ja sai õkva bussi pääle.

Buss oll’ joba Puusepä piätüsest müüdä sõitnu, ku trügisi ettepoolõ ja palssi piimäpuki piätüst. Bussijuht kärät’: «Mis asja? Piimäautugi ei piä inämb piimäpuki man kinni, sõs ammuki viil buss!»

Mõtli, et nüüt vii tä mu Kääpäle ja kuis ma kül tagasi saa: mul ju nii halv olla. Kinni pedäsi.

Aidma Hele

Ornung

Mu esä käve tõsõ ilmasõa rassõ tii läbi Saksa poolõ pääl. Või-olla tuust aost oll’gi peri timä kõva kodokõrd. Esä «firmasõna» olliva ornung ni akkuraat (tuu tähendäs täpsehe kõrrah). Kõik as’a pidivä saisma uma kotussõ pääl.

Ku üle tarõ mürisi kõva donnerwetter, sis joba tiidse, et miä om vildakilõ, ni joosi kaema. Vüürüseh pidi kõik jalavar’o saisma sirgõh riah. Kae, et hõigu viil mano: juundu, valvõl!

Noorõ inemise asi, joosi iks kipõlõ sisse-vällä, tõõnõkõrd jäie kängänõna kõvõrihe. Nigu esä näkke, donnerwetter jälki kõmisi.

Ütskõrd aimi sõbranjega takahtarõh juttu. Tuu ao pääle, ku vällä naksimi minemä, oll’ esä lõunõlõ tulnu ni jõudnu sõbranje kängäki rivvi säädä. Ütel’ viil, et pidäsi noid mu kängis ja tahtsõ joba vildahku kängäkundsa är paranda. Sõbranje naardsõ, et olõssigi hüä olnu.

Esä nõudsõ kõvva tuudki, et ku kotost vällä läät, piät lavva pääl silt olõma: kohe minek, mis kelläaig kodo tulõt. Kõrd iks nigu sõakoolin.

Jälki hädä – kuna nuur inemine tiid täpsehe, kohe silmärõõm tedä kuts vai mis kell silmä kaemisõ lõpõhtas. Alailma läts’ üle lubaht ao. Elo iks oppas: lätsi kavalambas, kirja panni illatsõmba ao, ku üteld’ oll’. Tuu klapsõ peris häste.

Ütskõrd sõitsõ imä Tal’na sõsaralõ küllä, pia nädälis aos. Ma es elä sis inämb kotoh, a imä pand’ süäme pääle, et ma iks egä lõunavaihõ käüsi kaemah, kas kõik om kõrrah. Esäl oll’ tuu muud, et ku tä kipõn rohkõmb ku vaia napsi võtsõ, läts’ naabremehe poolõ kannõld tinistämä ni võisõ ussõ valla unõhta.

Ma kävegi kõrraligult noid kontrollõ tegemäh. Esäl oll’ suurõ lavva pääle säetü ilmadu pikk paprõleht, kon egä päävä kottal kõrraligult kiräh: kuupäiv, kelläaig, kohe läts’ ja kuna kodo tagasi jõudsõ. Eski tuu, ku pall’o kälimehega tulivett tarvitõdi: kas «asonik» vai läts’ inämb. Et ku imä kodo jõud, ollõv hää ette kanda.

Loi tuud papõrt nigu «kõllast» seitungit ja naari süämest. A viimädse õdagu kottalõ oll’ esäl unõhtõt kirota, mis kell tä kodo jõudsõ.

No mul oll’ iks kistumada hüä miil, et ütskõrd kah saa ma tälle nõna pääle tsusata. Kiroti sinnäsamma viirde uhkõ kaarõga: KELLÄAIG PUUDU. Järgmidsel pääväl olli hõrkvõl, miä esä vasta kost. Tutkit! Esäl kõrraligumbalt ja suurõmbalt ku muido kirja pantu: tütrik, kuupäiv puudu, kuna märkus tett! No näet, saksa ornungi vasta ma iks es saa…

Väljandu Ellen

Ku ei olõ surmatõbi…

…sõs saat iks viinast api – nii ütlivä vanõmba inemise, ku ma viil lats olli.

Kangõba kraamiga raviti kõtuvallu ja palavikku, tetti kompressi, leevendädi kondivallu ja külmetüst. Tuud võeti hindä julgustamisõs vai vastamiilse asja toimõtamisõs.

Ku Brežnev kuiva säädüse vällä kuulut’, nakas’ nii mõnigi kangõt kraami esi tegemä, selle et poodi umast kõgõ jaos es jakku.

Ma ja mu kaasa ollimi sõs noorõ, hasarti täüs ja tahtsõmi kah är pruuvi, kuis tuu hansaajaminõ käü.

Tehnuloogia sai selges, vajalik kraam kah varutus – tuli paa ala ja naksimi tassakõisi kiitmä. Ohutusõ mõttõn kammandimi lauda köögin.

Algajal olõvat iks õnnõ ja nii läts’ ka meil kõik nigu lepädse riiga. Edimädse tsilga tuud hüvvä kraami olliva esieränis magusa.

Hirmsa tahtminõ oll’ häädmiilt tõisilõ kah kuuluta, a kuna sääne asi oll’ keelet, sõs jagasimi umma rõõmu ja kraami hoobis üte äbärigu kikkaga, keä meile lauda köögin üten eläsi.

Tuu kikas oll’ tõisi puult põlõtu ja takan kiusatu. Kana kah tast es hooli – keä tuu iks hindäle äbärikku miist taht.

Leotimi leevätükkü tsilkunu kraami seen ja paksõmi sõs kikkalõ.

Tuu võtt’ suutävve hää meelega vasta. Tõnõ tükk läts’ kah laapsalõ, a kolmanda man jäi kikas veidü mõtligus.

Kiiksõ orrõ pääl veidükene ja sattõ sõs, nokk iin, ilma siibu valla tegemädä sitaunikulõ. Pruuvsõ sääl hinnäst külh püstü ajja, a jäi lõpus suikma.

Tõmmasimi tüül otsa kokku ja lätsimi är tarõ manu.

Hummuku, ku lauta naksi minemä, kostu säält hirmsat kaagutamist ja kirgmist. Arvassi, et nüüt om mõni rüüvli matti võtman.

Ku ma joosuga lauta jõudsõ, näie, et suurõmb jagu kannu ja ka kikkid saisva sainaviirt piten vai omma orsil.

Keset platsi patsiir mi äbärik kikas, pää sõakalt püstü ja sulõ turrin.

Ku mõni suurõmb kikas tälle lähküle läts’, andsõ õkva nokaga ja pesse siibuga kah, kooni tõnõ är pagõsi. Kana kaiva tuud janti kaagutadõn päält.

Tuust pääväst pääle es kiusa inämb ütski tõnõ kikas mi äbärikku. Tä löüdse esiki austajannasit (kannu), keä kohalõ juussõva ku äbarik naid kutsõ.

Nii muutu tenü nokatävvele kangõlõ kraamilõ üte kikka elu. Vanarahva ütelüs pidäsi paika.

Antoni Annika
Tagakolga, Rõugõ khk


Koha Priidu tsehkendüs

Ooda-ooda!

Pastoi no, paravoss! Ma olõ kongi silmä kinni lasknu? Mille ti Misso valla Haani, Mõnistõ, Rõugõ ja Varstuga kokko lasiti panda?

Parhilla olnu hää võimalus Setomaast terve Setomaa tetä ja Võromaast Võromaa. Mille sääne võimalus käest lasti?

Mille lastas määndselgi volikogo esimehel vai tõsõl paigapäälitsel taidlõjal aolugu ümbre kirota?

Tõnõ asi om vahtsõlõ vallalõ Haanimaa nimes pandminõ. Võromaa, tuu seen om viil Haanimaa, Haanimaa seen om umakõrda Paganamaa?

Kas ti tiiti määnestki matrjoškat, et üte matrjoška seen om tõnõ, tõsõ seen kolmas, kolmanda seen neläs jne kooni viimäne väiku matrjoška om kärbläsesita suurunõ?

Sõna Haanimaa saat Võromaalõ tulnulõ inemisele võlss signaali. Misso ja Haanimaa? Varstu ja Haanimaa? Rõugõ miis läts’ Tiganigu puuti?

Ku Haani om kõik aig olnu Rõugõ kihlkunnan, sõs no nakkas Rõugõ Haani all olõma? A kana ei mahu muna sisse är, uskõ minno.

Maa valla nimes? Nall’a tiiti? Mõni lapjumiis või tahta umma aiamaad valla nimes, täl või ollaki sääl häste sitaga läbi kaivõt maa, a valla nimes ei lää Aiamaa kuigimuudu. Niisama ei passi valla nimes Hainamaa.

A ku sul om krunt, sõs toda või joba valla nimes kaalu.

A sõs piät kaema, kas tuu krundi kommunikatsiooni vallakeskusõ tarvidusõ är rahuldasõ.

Ku üts bussitäüs väikeisi Jaapani turistõ su peldigu toro umbõ ajasõ, sõs või olla võimalik, et su krunt es kanna kokko lännü valdu kuurmat vällä.

Ku kommunikatsioonõ jaos rahha ei olõ, om muidoki kõgõ võimalik turisti Misso kemmerguhe saata?

A sinnä om pikk tii. Ku turist peräle jõud, taht tä hoobis mõskõ. Tuu või jälki Missolõ üle jõu käümä naada.

Nii et ärke jamagõ, ku valla kokko pantas, sis piät egä vahtsõnõ vald uma nime vällä ka kandma.

Laskõ, hää Haani mehe ja kõik nimekomisjoni, edesi Plaani mäest salvokelkõ ja perselauduga alla, a ei tulõ ti uma Haanimaa nimega mu Varstut okupiirmä.

Tõsõs, Suur-Haanimaa häötäs parhilladsõ Haanimaa väega hägotsõs ja segätses. Ilosast ni esierälidsest kotussõst saa tükk maad lahjõmb supp.
Vahtsõ valla nimes piät saama Rõugõ vald ja jutul lõpp. Kerik ehitedäs kesk küllä, niimuudu omma neo as’a kõik aig olnu.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
reformimiis

 

 

Raamadukogobuss

Võromaal om ümbretsõõri sõitnu egäsugust transporti, ka raamadukogobuss. Tuu naas’ sõitma 1973. aastal ja timä tii pääle jäi sis 23 lainamispunkti.

Noidõ kotussidõ pääl saisõ buss puul tunni vai tunni – nikani ku raamatit lainus anti. Bussi mahtu är üte küläraamadukogo täüs raamatit.

1990. aastal käve bussin raamatit lainaman päält 300 inemise, lainus võeti aasta joosul 5794 raamatut. Ku muial Eestin inämb raamadukogobussi es sõida (küte oll’ kallis ja inemiisi käve veidü), sis Võromaal pidi buss iks viil vasta.

1991. aasta 17. vahtsõaastakuu pääväl oll’ Võromaa volimiihi kogo külän Kesk-Soomõn Nilsiä vallan, et vasta võtta kingitüs – pruugit raamadukogobuss. Seo pildi pääl omgi nätä kingitüse vastavõtminõ.

Tuul aastal oll’ raamadukogobussi pruukminõ elläv: mugu inämb nakas’ pagolaisi-võrokõisi looming kodomaalõ jõudma ja tuud tahtsõ inemise lukõ. Om jo paossin elänü mitmit tunnõtuid võrokõisi: Kangro Bernard, Uibopuu Valev jt.

Raamadukogobussi juhtsõ Kängsepä Vambola ja raamatit and’ lainus Luisu Anneli.

Buss tekk’ ummi lainamistsõõrõ viil paar aastakka.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Raamadukogobussi vastavõtmisõ ja üleandmisõ kommisjon (kuralt): kats Nilsiä vallaammõtnikku, Võro maavalitsusõ kultuuriosakunna juht Kudu Ilmar, muusõumitüütäjäst tõlk Raudvasara Valdur, kunstnik Kuksi Viive, viil kats Nilsiä vallaammõtnikku, Võro maavalitsusõ humanitaarnõunik Laatsiti Rait, Nilsiä raamadukogo juhi, Võromaa keskraamadukogo juhataja Tillmanni Eha ja viil üts Nilsiä valla miis. Vana-Võromaa kultuurikua muusõumi pilt

Kikas inemise- ja kotussõnimmi seen

28.01.2017 nakkas Hiina kalendri perrä verevä tulikikka aastak

Võromaa nimmi seen om kikas väega tähtsä elläi. Tuu tulõ tuust, et inemist, ütte uhkõt ja horkvalla meesterahvast om hää võrrõlda kikkaga.

Päämidselt omma kikkaga köüdedü inemisenime, noist omma saanu talunime, luuduskotussidõ nime ja muud. Ku võrrõlda Soomõga, sõs sääl om sõna kukko ‘kikas’ nimmi seen pall’o veidemb levinü. Soomõ kotussõnimmi seen omma selgelt harilikumba mõtsaeläjide nime. A meil Võromaal om tervelt 28 talonimme Kikka.

Kikka külä om Verioramõisa külle all. Suurõmbist kotussist omma teedä viil Kikkaoja külä Tsooru kandin, Piirikikka Karulan Taheva valla piiri pääl ja Kikkoja Mehkamaal.

Inemisenimmiga omma köüdedü ka luudusnime, nt Kikkamägi, Kikkasaar, Kikkakunt, Kikkaorg jt. Kikka-nimeliidsi om elänü mitmõ jõõ veeren, nii om mitu kotust Kikkasild ja üts Kikka purrõ.

Üts kotussõnimmi tüüp om köüdet õkva luudusõga. Tuu om sääne mäehari, kon pääl kasus harvuisi suuri puid. Soomõn ja Karjalan kutsutas säänest kotust tihti Kukonharja, ka Räpinäl Verioral om Kikkahar’a mõts ja mõtsavahikotus. Muial Eestin säänest kotussõnimme ei trehvä.

Perenime Kikas vai Kikkas kandjit oll’ Eestin 2016. aastal 1069. Lisas viil 20 perenimme Kikka. Perenimega Kukk tuu muiduki ei võistlõ, tuu nime kandjit oll’ 2453. Mõni Võromaa perekunnanimi Kukk või olla tulnu ka kuku vai kuka (käbi) nimetüsest. Tuud näütäse är ka põhilidsõ Setomaa perekunnanime Kukka (47). Illos Setomaa perenimi om ka Kikkatalo (20).

Eesti hingekirän om ka 255 Petuhhovi-nimelist esi kiräpilten. Perenimmist Haan (71) ja Aan (127) om suurõmb osa peri saksa keele sõnast kikka jaos Hahn, harilikust perenimest. Läti keelen om kikas gailis, a gailītis ‘kikkakõnõ’ om perekunnanimmin viil harilikumb. Lätist peri nimi Gailit om parhilla 28 Eesti inemisel.

«Rikas nigu Riia kikas,» oll’ vanast kombõs üteldä. Riia kikas om muiduki Riia Piitre kerigu torni kullanõ kikas.

Riia perrä omgi Liivimaa kerikide tornõn nätä rohkõmb kikast, Põh’a-Eestin omma iks risti. Vanal-Võromaal om kikas Urvastõ, Vahtsõliina, Harglõ, Põlva ja Räpinä kerigu torni otsan.

Piitre nimega lätt kikka ku herätäjä tähendüs kokko joba Piibli perrä. Olõ-i sis imeht, et ka harilikku kanakar’a ülembät kutsutas sakõstõ nimega Piitre, Pet’ka vai Petruska.

Saarõ Evar, nimeuurja

Urvastõ kerigu torni kikas.
Harju Ülle pilt

Pulga Jaan: verrev kikas om rahu esi!

28.01.2017 nakkas Hiina kalendri perrä verevä tulikikka aastak

Verevä tulikikka aasta tulõmisõ avvus näütäs Urvastõ kihlkunna Oe külä talomiis Pulga Jaan (69) umma nellä verevät ja tõisi värviliidsi kikkit.

«Kae, taa om vinne keeli zolotistõi, kullakarva,» seletäs Jaan ja tulõ laudast vällä, pihlõkarva kikas kangli all. Õkva kinni püütü kikas pidä hinnäst sündsäle üllen ja posiir hää meelega üten peremehega. Tõug om kikkal braama ja Pulga jutu perrä om noid mitmit verevit-kõllatsit tuunõ.

«Mullõ miildüs tä värv külh ja suur om tä kah, a näid om väega vaivalinõ üles kasvata,» hindas Pulga Jaan. «Lõuna-Eesti maa pääl ei kasu kikka kunt nii kipõstõ. Taa oll’ kah nigu kõhnas jäänü – üleväl lae all suurõ summa seen kükit’ ja kössit’. Vei tä tõistõ paika, et tä inämb süvvä saanu. Ku tä keväjäni är eläs, saa täst illus ja tukõv kikas.»

Määndse loomuga braama kikas om? «Oi, nä omma väega rahuligu, võit peris latsi jaos kodusta!» kitt Pulk. «Ku täl kõtt täüs om, ei tii vällägi kõgõst muust värgist.»

Lauda lae all orrõ pääl istus viil sändsit ja mändsit kikkit. «Kae, sääl om umbõs sääne ristand, nigu oll’ Mangil Maalehe pildi pääl üsän,» rehksäs Pulk käega ülespoolõ. «Väikene tutt om täl pään, tuu om tulnu Inglüse standardi perrä araucanast. Noil omma sinidse muna ja ma usu, et taa kikas perändäs kah sinitsit – sinidse muna geen om dominantnõ geen. Kae, nüüt tull’ tõnõ araucana kikas kah vällä, seo om sis Saksa standard – põsõ pääl omma suurõ puhma ja ilma hannalda.

Inglüse standard om hannaga ja noil puhmõ ei olõ. Pikähannalidsõ, nuu omma mu nõrkus. Sääl omma kats tükkü – kats velle.»

Edesi kitt Pulk vinläisi orlovi tõugu kõva helüga kikast. «Tuu om pikältlaulja, arõtõt tollõ pääle, et häste kavva ja kõvaste kirissi,» seletäs tä. «Ma arva, et panõ tä suvõs hindä magamistarõ aknõ ala. Ku kell kolm iks joba kärätäs, sis piät olõma peremehel kah uni lännü ja vaia eluga tegelemä nakada, mitte enämb videldä.»

Ka orlovi kikas om rahuligu loomuga. «Tõi tä Riia ligidält üte Viktori käest,» jutustas Pulk. «Väega suur fanaatik. Täl om niipall’u tõugõ, et niipall’u ei olõ ma nännü uman elun. Veneläisi tõu pidävä karmimbalõ pidämisele häste vasta. Araucana kah, nuu omma mägedest sändse nimega indiaanlaisi suguharu käest tuudu.»

Ku pall’o Pulgal kikkit om, olõ-i miis kokko rehkendänü, no küsümüsele vastust tä võlgu ei jää: «Ma olõ kaenu nii, et ku süäme kõvas tii ja kõik är tapa, kes vähägi kannatas tappa, sis jääs koskil 25 tükkü perrä.»

Mille perrä tä otsustas, kelle piät perrä jätmä? «Luudusõn tulõ kirivüst hoita,» seletäs Pulk. «Saman ei taha näid umavaihõl segädä. Tähtsämpi asju om, kas om püstidse hoiakuga vai hoit niimuudu paralleelselt umma kerre – noid ei tasu segi aia! Mul omma sändse päält kinnidse aiakõsõ, sääl hoia näid kinni nii kats nädälit ja sis nakka haudmismunnõ võtma.»

Pall’o kanno Pulgal om, tuuga om viil segätsemb lugu, no päält saa pidänü iks olõma.

Mändse loomuga om kikas?

Pulga Jaan ei mõista kikka loomu kotsilõ ütte väega kimmäst asja vällä tuvva. «Kikkid om nigu inemiisi – flegmaatiliidsi, sangviiniliidsi…» ütles tä. «Mõni ei talu inemise lähedüst ja pand tänitämä õkva, ku inemine üle muru lätt. A omma tuust hää, et ku kull tulõ, sis hoiatasõ tervet karja.»

Jaan om terve elo kikkit-kanno pidänü. Määne om olnu kõgõ esierälidsemb kikas?

«Või ma ei tiiä…» võtt küsümüs tedä märgotama. «No näütüses, ku ma poiskõnõ olli ja Varstun elli, sis pruuvsõ, midä tege varõs, ku tälle kanamuna pessä panda. Edimält värvit tuu är, varõssõmuna värvi. Perän värv lätt maha, a varõs istus iks valgõ muna pääl edesi. Ma sai säält üte häste paksu kikka. Mul es olõ timäga midägi tetä, anni tuu naabrimutilõ. Oll’ üle 90 vana, a häste kõpõ vanaeit. Tuu pand’ kikkalõ Eduard nimes. Õigõ mitu aastat pidäsi tuud.»

Kikas Aaviksoo ja vele Grigorjevitši

Nimeliidsi kikkit om Pulgal viil olnu. «Jaapani võitluskana samo hoit kaala häste korgõn,» muhelõs tä. «Mul naistõrahvas Elina nakas’ tuud kutsma – Aaviksoo. Noh, Aaviksool om kah küländ pikk kaal… Õkva Aaviksoo muudu kül oll’, a ma sokuti tä är Lätti.»

Kats velle orlovi kikast olli Grigori Grigorjevits ja Aleksei Grigorjevits. «Aleksei, kelle käest üts kikas nime sai, oll’ suur tõuarõtaja,» seletäs Pulk. Grigori oll’ niisama joodik, löömamiis ja keisrinna armukõnõ.»

Vanastõ olli kõgõ populaarsõmba kikkanime kas Piitre vai Petja. Pulk pakk, et vast tsaar Piitre I perrä. «A ega kõik kikka ka tsaari ei olõ, mõni om peris lammas!» rehksäs tä. «No tsaarõ oll’ kah osa sändsit, kes es kanna umma ammõtit vällä.»

Mändsit inemiisi võissi kikkaga võrrõlda? Pulga meelest lühembit miihi. «Mu tädi kutsõ umma miist kikkagõnõ – tä oll’ vast tädist tsipakõsõ vähämb. Mõnõ kotsilõ üteldäs tiukri. Tuu om sis norija nigu tiukrikikkagi.»

Kas Pulgal om olnu ka mõni väega kõva tapukikas? «Jaapani samo om sääne,» seletäs Pulk. «Oll’ mul üts. Ega tä kedägi es putu. A ku vihast’, võisõ neli-viis kikast järest läbi pessä ja õkva nii, et lätsit pästmä.»

Om määnegi kikas lauda valitsõja olnu? «Noo, kõik aig teküs määnegi valitsõja,» muhelõs Pulk. «Kolhoosiaigu peeti valgit kanno paar tuhat üten huunõn seen. Ku sääl kikka naksi kaklõma, sis nä kakli tiiru pääle ütstõsõga. Ku sääl tulli valitsõja, sis noil oll’ hari hoobis tummõmb ku tõisil. Arvada oll’ midägi hemoglobiinisisaldusõga veren. Tollõs aos, ku tõsõ surmani väsünü olli, oll’ näil iks viil määnegi jõud ja tollõga nä saivaki valitsõjas. Nuu valitsõja omma pall’o parõmba loomuga ku alamba: tiidvä, et näile kiäki vasta ei saa ja näil ei olõ vaia tõisi retsi. A ku mõni alamb valitsõjas saa, tuust ei tulõ midägi vällä! Vähämbält kikkil. A mis inemisega om, noid katsit ma tennü ei olõ!»


Pulga Jaan uma noorõ braama kikkaga. Harju Ülle pilt


Laudan orrõ pääl istus väiku vällävõtõ Pulga Jaani kümnestkunnast kanatõust. Pikk kikkahand, miä paistus, om onagadori ja fööniksi ristandi uma. Harju Ülle pilt

Pühendünü lauluoppaja

Vana-Võromaa kultuuripärli

Kultuurkapitali Põlva maakunna Kultuuripärli preemiä saanu Suurõ Margot (44) om Põlva ja Räpinä muusigakooli lauluoppaja, kelle laululatsõ mängolidsõlt lauluvõistluisi avvohindu korjasõ.

2016. aastal sai Räpinä ja Põlva muusigakooli näiokõisi ansambli Gram of Fun tõist kõrda pääpreemiä Alo Mattiiseni muusigapäivil nuuri vokaalansamblidõ konkursil, võitsõ rahvusvaihõlidsõ lauljidõ ja ansamblidõ võistlusõ «Space 2016»… Mille om nii häste lännü?

Avvohinna tulõva iks pikä tüütegemise pääle. Gram of Funi laulja omma aastit soololaulu opnu, kõgõ kavvõmb (11 aastat) Räpinä muusigakooli laulja Kaldmäe Kadi.

Hulgani avvohindo omma laulja saanu joba kümmekund aastakka, no 2016 oll’ tõtõstõ esieräline aastak – viis grand prix’d lauluvõistluisilt.

Laulja kõnõlõsõ, et olõti hää oppaja. Midä esi lauluoppamisõ man tähtsäs piäti?

Juhendaja piässi esi umast tüüst luku pidämä ja tuuläbi tekütämä ka opilaisi seen armastusõ nii laulmisõ ku ka laembalt muusiga vasta.
Laulu opmisõ man om kõgõ tähtsämb iks kõik aig edesi rühki, ka sis, ku om rassõ. Oppaja kõgõ suurõmb rõõm om tuu, ku tüü opilasõga kand vilja. Ku olõt ütenkuun läbi käünü pikä tii, kon om olnu nii rõõmu, kurbust, vaihõpääl eski silmävett, sis egä kõrdalännü ülesastminõ om väega esieräline hetk.

Midä ütleti Põlvast ja Räpinält peri nuuri lauljidõ kotsilõ?

Kõik laululatsõ omma mullõ kalli ja armsa. Lauljas saamisõs piät olõma huvi ja väega suur tahtminõ tüüd tetä. Hää laulja om julgõ ja haard lava pääl ollõn kullõja üten, tä mõist mukka läbi laulu kõnõlda.

Määne roll om edu man kontsõrtmeistri Jõgi Riivol?

8,5 aastat tagasi tull’ Riivo Põlva muusigakuuli tüüle, lauljidõ kontsõrtmeistris. Õkva saimi arvo, et ku ütenkuun tüüd teemi, sis tävvendämi tõnõtõist.

Kuuntüü läts’ edesi ka Räpinä muusigakuuli. Meil om ütesugunõ tsiht, mõistami kuuntüün laulja andõ vällä tuvva ja tuuga rehkendä.

Riivo om ka hää ansamblilaulu säädide luuja ja orkestridirigent. Nii omma laulusolisti saanu hää kogõmusõ, kuis suurõ orkestriga laulda. Olõmi nii Räpinäl ku Põlvan tennü kontsõrtõ ütenkuun tunnõtuidõ Eesti lauljidõga ja Põlva kiilpilliorkestriga.

Katõ muusigakooli kõgõ parõmbist solistest saigi kokko pantus ansambli Gram of Fun.

Joulukuul sai valmis ansambli edimäne plaat. Tahami jaka laemba rahvaga suurõ armastusõ ja pühendümisega tettüt muusikat.

Mändse omma 2017. aasta plaani?

Seo kuu lõpun laulva viis mi opilast Saarõmaal üleriigilidse laulukonkursi «Solistica 2017» finaalin. Salumi Sireli pässi ETV «Laulukarusselli». Keväjä laulva kats poissi võistlusõl «Poiste laul».

Gram of Funi saa kullõlda 7.03. Räpinä rahvamajan, laulva ütenkuun ansambliga Noorkuu. Keväjä loodami kolmandat kõrda võita Mattiiseni-konkursi.

Räpinä lauljidõga plaanimi 10. 05. suurõmbat kontsõrti, kon lüü üten ka Põldvere Laura.

Kas laulutütrigu võinu ka võrokiilse luuga üles astu?

Mi repertuaarin olõ-i viil võrokiilset laulu olnu, või-olla edespite tulõ, elo näütäs.

Kost peri olõti?

Sündü Rakveren, no 10aastadsõlt kolisimi perrega Verioralõ, kohe jäiegi elämä.

Küsse Harju Ülle


Suurõ Margot laul esi kah, no perämädsel aol inämb oppas. Karpsoni Andrusõ pilt

Räpinä laulja Kaldmäe Kadi (18) Suurõ Margotist:

Margot jääs silmä joba uma loomu ja olõmisõ poolõst. Kon timä om, sääl tege tä õkva lämmä ja sõbraligu õhkkunna. Päält tuu om tä väega hää laulja ja muusik, kiä jaga ummi tiidmiisi ka tõisiga.

Margot tege umma tüüd suurõ pühendümisega, om ütekõrraga nii oppaja ku sõbõr. Tä and hindäst kõik, et murrõ är klaari. Timä laulutunnin om kõik aig hää olla.

Margot om ka valla vahtsilõ mõttilõ ja taht esi hinnäst tävvendä.

Teppo Augusti perändi hoitja

Vana-Võromaa kultuuripärli

Kultuurkapitali Võro maakunna Kultuuripärli preemiä saaja Teppo Priidu (52) ja Mähari Kadri (45) omma katsa aastaga tennü kuulsa lõõdsameistri Teppo Augusti kodotalost Teppo lõõdsatalo – lõõdsamuusõumi ja kontsõrdikotussõ.

Kuis Priidu vanavanaesä Teppo Augusti talost lõõdsamuusõum sai?

Priidu: Talo oll’ kõik aig olõman ja uutsõ umma aigu. Hulga aastit mi mõtlimi tuu kõrdategemisest, inne ku toimõndama naksimi.

Küssemi Võromaa partnõrluskogost lõõdsatalo tegemises tukõ. Näile asi miildü ja saimiki ehitämise jaos rahha. No olõmi perämädse kolm aastat saanu inemiisi vasta võtta ja kontsõrtõ tetä, tiatrietendüisi moro pääle laskõ.

Kadri: kontsõrdi omma inemiisile, kellele miildüs lõõdsamäng, ja etendüse omma kah lõõtsaga köüdedü olnu.

Määne Teppo lõõdsamuusõum om?

Priidu: Muusõum om vanan rehehuunõn. Üten tarõn vai kambrikõsõn om pillimeistri tüütarõ: pillitüüriista ja veidükese pilte kah. Rehetarõn om nätä vanal aol elos tarvilikku kraami. Kolmas om rehealonõ, sääl mi olõmi tennü kontsõrtõ. Sinnä om tettü ka muusigainstallatsioon: saa kullõlda ütsä Teppo lõõdsa hellü. Pilli omma peri aastist 1909–1952.

Muusõummi saa kaema tulla suvitsõl aol.

Midä tiiät Teppo Augusti kotsilõ?

Priidu: Ma ei olõ timäga esi kokko putnu: tulli ilmamuna pääle veidükese ildampa, ku timä oll’ är lännü. No Teppo August pidi iks tõistmuudu miis olõma, et sändse pilli vällä mõtõl’! Timäst sääne ummamuudu lõõdsamäng Võromaal algusõ sai ja no mis sündümä om nakanu, tuud om illos kaia ja kullõlda: ku pall’o hindäle pille tetäs ja mängitäs.

Uskmada lugu, selle et tä oll’ üts lihtsä talomiis, kes vele mant opsõ kirotama, kõik noodi olli timä jaos «piibukõsõ». Timäst omma perrä jäänü sändse lõõdsaluu nigu Loosu külä polka ja Teppo valss.

Mu tsõdsõ kitt’, et August oll’ olnu väega hää süämega muhhe miis: ku liinast tull’, sis tõi latsõlatsilõ kompvekke.

Kadri, kost su lõõdsahuvi peri om?

Ma olõ lõõdsamängu seen kõik aig olnu. Pillimänguhuvi om joba latsõst pääle. Olõ akordionni opnu ja lõõdsamäng tull’ loomulikku rata pite.

Kas Priiduga katõkõistõ mängiti koton lõõtsa?

Kadri: No peris nii ei olõ, Priidu ei…

Priidu: …ei lää käümä! (Naard.)

Kadri: No seo aasta nakkami lõõdsaopitarri kõrraldama, et vahtsit lõõdsamängjit iks Võromaalõ mano tulõssi. Mine tiiä, peräkõrd võtt Priidu ka pilli kätte? Loodami, et saami vahtsõl kuul pihta naada ja keväjäni vällä laskõ. Suvõl tulõva jäl kontsõrdi ja tandsuõdagu – lõõts om innekõkkõ iks simmanipill, tuu perrä piät tandsi kah saama!

Kas mõistat mängi ka Loosu külä polkat?

Kadri: Ma ei olõ viil pruuvnu mängi, tulõ iks är oppi. A ma või mängi «Ku naanõ minnu pahandas» – tuud om Teppo August arvada kah mängnü!»

Küsse Harju Ülle


Kultuuripärli Mähari Kadri ja Teppo Priidu. Harju Ülle pilt