Vello koomiks

Võrumaa jalgpalli ajatelg
Koha Priidu tsehkendüs

Tossu Tilda pajatusõ

Kotus vahtsõ ordõni jaos

Läbi saanu aasta lõpun kõnõldi jäl üle pikä ao Breþnevist, kiä olõs 110aastadsõs saanu. Tuu umaaignõ riigimiis eläs anõkduutõ kaudu täämbädseni rahva mälun. Elo esi teküt’ noid anõkduutõ mano.

Lugu juhtu 1976. aastal, ku dorogoi Leonid Iljitš 70. sünnüpäivä pidi. Ku ausa olla, sis oll’ tä joba põdurakõnõ. Rajoonilehile saadõti Tal’nast piraka metallklišee pildi trükmises. A hummogu, ku leht oll’ trükitü, näimi, et esäkese kuhti pääl oll’ valgõ tsõõrik plekk. Trükütehniline aps. Kuis tuud parteikomiteele är selletä?

Naistõrahvas, kes lehte kokko pand’ ja aolehe vällänägemise iist vastust kand’, oll’ tunnõt lõvvapoolik. Tä ütel’ maru rahuligult: «Ütlemi, et taa om kotus vahtsõ ordõni jaos.»

A es olõki vaia midägi seletä. Päiv ildamba tull’ sõnnom, et suurõ juubõli puhul sai riigiesä rõnda järekõrdsõ kangõlasõ kuldtähe.

Lunt eederi vasta

Seo lugu oll’ vana raha aigu. Eeder ja hansa olliva sis väegä tähtsä roho. Eederit juudi egäsugutsidõ haiguisi vasta – eeder pidi «otsma» haigõ kotussõ üles. Eederikaupmehe tõiva tedä Lätist ja Vennemaalt. Müüdi hõlma alt hinnaga 25 ruublit potska iist.

Mu imä trehväs’ alõvih poodih kokko Järve Ellaga. Sääl oll’ ka nal’amiis-viinanõna Juss.

Juss kutsõ naasõ kõrvalõ, näüdäs’ näile eederipotskat. Naasõ muidogi küssevä: «Kost sait?» «Ostkõ mullõ paar pudõlit õlt, sis kuulõti!» muias’ miis.

Naasõ ostsõva õllõ är. Juss nakas’ tähtsält kõnõlõma: «Punanõ Rist alost’ häätegevüst Tsiberi vangidõlõ. Nigu tiidä, sääl om talvõl väega külm. Tuuperäst kor’atas inemiisi käest kokko luntõ (kõrvuga karvamüts). Õga lundi iist saati potska eederit. Näeti, mul om kah lundi asõmõl suusamüts pääh. Ütte asja pedäge meeleh, et ti kellelegi ei kõssa: eederit om vähä, võiti ilma jäiä!»

Naasõ sõitsõva bussiga kodo. Järve Ella kor’as’ kokko neli lunti – kadonu mehe ja poja ummi – ja pandsõ pad’apüüri sisse.

Järgmidse hummogu sõit’ Järve Ella bussiga alevilõ ja läts’ apteeki. Sääl nakas’ tä luntõ leti pääle pandma. «Mul om näid neli tükkü. Pallõsi neli potskat eederit.»

«Ullis olõt lännü vai? Korista uma haisva kraam ja kasi vällä!» rüüke apteekri.

Ildampa saiva naasõ kokko. Järve Ella kõnõl’ imäle uma äpärdünü eederiostmisõ är ja küsse: «Kas sa kah kävet eederit otsmah?» «Mul es olõ lissnasi luntõ,» ütel’ imä naaru kinni pidädeh.

Oleski Villem
Võro liin


Koha Priidu tsehkendüs

Seo om kultuurikonflikt!

Loi Õhtulehest kurba uudist, et Lõuna-Aafriga Vabariigin saiva kolm velle armõtulõ hukka. Velekeisil oll’ hädä magamistarõn toimõtulõmisõga. Uma kandi ravitsõja soovit’ näile hädä kõrdasaamisõs imädse krokodilliga sugulidsõlt läbi kävvü.

Kõlas nigu jutt raamadusar’ast «Saa rahva luu». A seokõrd oll’ asi muinasjutust kavvõl – mehekese lätsivägi jõõ viirde krokodillilõ ettepanõkit tegemä.

Imätsel krokodillil es paistuki edimält midägi vellekeisiga hullamisõ vasta olõma, a tõisil krokodillel visas’ üle. Vai mis tõõnäolidsõmb, näil tekkü mehekeisiga kultuurilinõ konflikt. Kiäki täpsele ei tiiä, kuis luu periselt olli, a katõ mehe koolnu kihä leüti säältsamast jõõ perve päält, kolmanda olliva krokodilli tuus hetkes joba tävveste är söönü.

Om nigu Darwini avvohinda väärt nall’alugu vai sis jälki hummogu- ja õdagumaa vahelidsõ konflikti ehtsä näüdüs. Nii või minnä, ku sa läät võõrahe elokeskkunda keppi küsümä ja ei rehkendä tuu elopaiga ummamuudu näo, kombidõ ja kultuuriperändiga.

Sa võit uman pään mõtõlda, et annat ka krokodillele võimalusõ, a ku krokodill su plaanist arvo ei saa, ei pruugi asi ütele vai tõsõlõ osapoolõlõ ilosalõ lõppõ.

Õdagumaal om egäsugumast esi sorti õiguslust. Võrd-, nais- ja nii edesi õiguslusõ. Tan om pinil rohkõmb õiguisi ku külävanõmbal sääl palmi all. Seol maal om ütiskund kimmäle krokodilli puult, selle et partnõrit hinnatas tan rohkõmb sisemidse ku välimädse ilo poolõst. Krokodill om nunnu. Ja sa, sisserändäjä, ei taha ausõna teedä, mis ütiskund sust arvama nakkas, ku su külä nõid sinno saismisõ-hätiga panda vai kodojänesse mano piäs saatma!

Nii et, võõramaa miis, inne ku sa tan elämislupa küsüt, tii hindäle seo nuka kombõ selges. Tan ei olõ midägi keerolist: laulupido, regivärss, alleaa, Toomõ Koit, verivorst ja hapnõ kapsta.

Ja ku iks ei saisa, ei torma õdagumaa inemine, eestläne vai suumlanõ, nõid Nastja mano, a kõgõpäält võtt pudõli viina ja pruuv krokodilli ilosambas juvva. Ku tuu millegiperäst ei avida, sõs mindäs perretohtri mano ja säält edesi apteeki Viagra perrä.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
õdagumaa miis

 

 

Katust om vaia…

Lastukatus oll’ sada aastakka tagasi Eestin kõgõ harilikumb katus. Inne tuud oll’ päämine olõkatus. Katussõlastõ naati tegemä koskil 18. aastasaa lõpun. Laembalt naati lastukatussit pandma sada aastakka ildampa.

Olõkatussõ kattõ är selle, et villä naati pesmä rehepessümassinidõga. Tuu massin tekk’ olõ purus.

Kõgõ edimält sai lastukatussidõ pandminõ huu sisse Lõuna-Eestin. 1922. aastas olli mi kandin joba poolõ huunõ lastukatussõga.

Katussõlastõ lüümises pruugiti mitmit puuliike. Päämidselt valiti puu tuu perrä, et olnu-s osliganõ ja et lastõ olõssi kerge lüvvä. Häste passõ lastõ tegemises petäi, haava-, kuusõpuu.

Lastulüümise jaos lõigati nii 50-72 cm puupaku (pluki). Lastumassinaga lüüdi kolmõ kooni kuvvõ millimiitre paksudsõ lastu.

Katussõlüüjä kai, et lastu karvatsõmb puul jääsi välläpoolõ, nii et puukiu suund jääsi vihmaga perivett.

Lastupaku tetti valmis talvõl. Lastulüümine võeti ette sis, ku vapa aigu oll’. ja lüüdi niikavva, ku aigu trehväs’ olõma.

Lastukatus om seoilmaaigu jäl moodun: olõ-i vaia väega pall’o ümbre sõita, et mõnt lastukatussõga hoonõt nätä.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Hollo Alfredi tettü pildi pääle om jäänü lastpakkõ tegemisõs mõtõldu palke vidämine Misso kandin Korgõssaarõn 1949. aasta tõsõl pääväl. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Horoskoop 2017. aastagas

Katõtõistkümnele tähemärgile kuulutas laelambi abiga vahtsõs aastas tüü-, raha-, armastusõ- ja ilmaõnnõ Eesti kõgõ vähämb tunnõt tähetark Kaldmani Hedi (36).
 
 

 

Oinas 21.03.–20.04.

Tüü. Vannost sisseharinuist tegemiisist om sul peris viländ, tulõ löüdä midägi vahtsõt ja kontorilõ värskimbät luhvti laskõ. Võit näütüses osta kaktusõ ja tuu aknõlavva pääle kükädä.

Raha. Vana aastaga raharaiskamisõ kõvõrat tiid massa ei edesi minnä. 2017. om rahakorjamisõs, et aasta lõpun saanu kinki umalõ perrele üte vällämaareisi vai puhkusõ viikeskusõn.

Armastus. Marsi ja Veenusõ ruut tuu armuello vahtsit tuuli, a Oinas piät aasta alostusõn sarvõ maaha juuskma, et peränpoolõ saanu armastusõ villä mekki.

Ilm. Jaanipäävä tuiskas ja jõulu aigu paistus päiv.
 
 

 

Pull 21.04.–20.05.

Tüü. Om aig tõmmada otsa kokko mõnõl pikembät aigu tettül ütitsel tüül. Otsi hindäle kotus, kon sinno inämb oodõtas. Lövvä üles tuu, midä periselt tetä tahat.

Raha. Marss om ette valmistanu kesä raha päälekülbmises, a kae ette – kõik, miä helkäs, olõ-i viil kuld.

Armastus. Päähäkääntävüs või armuelolõ kehväste mõoda. Hoia ummil tegemiisil silmä pääl. Pullil olõs aig kõrras asjo kaia ka läbi lehmä silmi. Ütsik Pull piät häräl sarvist haardma ja esi edimädse sammu astma.

Ilm. Ilm om halv nii jaanipäävä ku jõulu aigu.
 
 

 

Katsigu 21.05.–21.06.

Tüü. Olõt uma kihäga hulga vaiva nännü, no olõs aig tetä tüüd ka uma hengega. Opi midägi vahtsõt selges, tuu avitas ka tüü man kimmäst tsihti hoita.

Raha. 2017. aastak olõ-i Katsikilõ raha mõttõn hää. Piä meelen, et raha kasus puu otsan õnnõ Ull’õmaal. Sul om vaia tarvita mutso, et hinnäst korgõmba orrõ pääle istma saia.

Armastus. Veenus om suvõ aos liiknu Katsikidõ tähtkujjo ja elo või paistu väega roosilinõ. A kae ette: roosi võiva ka tsusada. Vast olõs targõmb löüdä hindäle hoobis mõni tasalikumb ja rahulikumb lillikene.

Ilm. Jaanipäävä paistus päiv, jõulu aigu satas lakju lumõhelbiid.
 
 

 

Vähk 22.06.–22.07.

Tüü. Om aig naada tõsitsõmbalt uma tüü pääle märgotama. Inneskiidsil aastil es olõ sa kümne küüdsega tüün kinni ja tuud tulõs no muuta. Om aig inämb üten lüvvä ka kogokunna tegemiisin.

Raha. Minevä aastak käket kokkokraabidu raha kivi ala, no om aig toolõ pääväpaistõt näüdädä. Mahlakuun võit tsipa kuluta ka hindä hääs. A minku-i tuuga väega huugu, kae iks, et kivialonõ peris tühäs es jäänü.

Armastus. Olõt uma perre iist häste hoolõn olnu – lasõ niisama edesi. Ütsigu henge võiva timahava kokko saia hindäsugumaidsiga. Hoia siski silm selge ja lasku ei täl hinnäst tävveligult uma meele ala tsurmi.

Ilm. Jaanipäävä ilm pilviskelles, a om kuiv, jõuluaol om teie pääl musta ijä oht.
 
 

 

Lõvi 23.07.–22.08.

Tüü. Suur tüükuurma om mõotanu su läbisaamist ligembide inemiisiga. Om aig säädi asjo tähtsüse perrä ümbre. Tulnu kõrras ka aig maaha võtta, et kätte löüdä tuu, misjaos sa taha ilma olõt tulnu.

Raha. Näütäs nii, et aastagal om sullõ pakku hulk haltuurasit. A piä meelen, et massuammõt või su tegemiisi vasta huvvi üles näütämä naada.

Armastus. Marss om mängnü su armuelo pääl vingõrpussi ja muutnu tuu väega sõakas, a vahtsõl aastal om aig sõakirvõs maaha matta. Kõkkõ saa kõrda ajja ka inemiisiga kõnõldõn. Ütsigu Lõvi löüdvä joba aasta alostusõn hindäväärilidse vastadsõ nii elon ku armastusõn.

Ilm. Nii jaanipäävä ku jõulu aigu om halv suusailm.
 
 

 

Neitsü 23.08.–22.09.

Tüü. Tüüga köüdetüisi asjo edesiminekis om tähti sais väega hää, a õnnõ sis, ku olõt esi nõun ummi kässiga tüüd tegemä ja vaiva nägemä. Nika ku 17. süküskuuni piät tüü kõrval ka huulsalõ tervüsel silmä pääl pidämä.

Raha. Tulõval aastagal lasõt rahha hoolõga tuuldõ linnada ja aasta edimädsel poolõl mass tuu sullõ rassõlõ kätte. Aasta lõpupoolõn om uuta suurõmbat rahalaiva, a tuujaos piät saama terve aasta kaptõniga häste läbi.

Armastus. Kas sa usut kah, et su sais armastusõn om tävveste luutusõlda? Päälenakkaja kikka-aasta tuu sullõ häid sõnomit. Ümbre su tsõõritas mitu kanna, a tuu ainumadsõ ja õigõ võit löüdä hoobiski uutmalda paigast. Perrerahvas või uuta vahtsit tibusit.

Ilm. Jaanipäävä satas ja jõulu aigu satas kah.
 
 

 

Kaalu 23.09.–23.10.

Tüü. Mõtlõ tüü tegemises vahtsit viise vällä. Su vana süstemi võidas är lahku ja piät kipõstõ vahtsõt muudu toimõ saama. Joba aastaga alostusõn om hää aig tüüpaiga kõrdategemises.

Raha. Pluuto paistus häste õnnõmängo-õnnõ pääle. 25. süküskuul võinu osta hindäle lotopiledi, om võimalus võita suurõmb summa rahha.

Armastus. Noil, kinkal õnnõmängun vidä, omma armastusõn kehvä luu. Piät olõma esieränis hoolõn ja ei või laskõ väiksil vipõruisil hinnäst rüüpäst vällä viiä. Ku su ello tulõ vahtsõnõ inemine, opi tedä inne kõrraligult tundma, muido võit õnnõtusõ sisse trehvädä.

Ilm. Jaanipäävä külmetäs ja jõulu aigu satas lummõ.
 
 

 

Skorpion 24.10.–22.11.

Tüü. Tuu tüü asõmõl, midä sa hää hoolõga tennü olõt, võiva tulla vahtsõ välläkutsõ. Peläku ei vahtsõt elon, lase täl hinnäst hääst külest näüdädä.

Raha. Rahasais om kõik aig üttemuudu.

Armastus. Su armuelo käänd hinnäst pää pääle. Piät esi hindä seen rahulikus jäämä, et olokõrraga toimõ saia. Saman saat tunda midägi vahtsõt ja ilosat.

Ilm. Ilm om hää nii jaani- ku jõuluaol.
 
 

 

Vibumiis 23.11.–21.12.

Tüü. Tüüga köüdedü tahtmisõ ei piä tõtõs saama. Mõtlõ kastist välläpoolõ, vast om elol sullõ pakku tegemist hoobis tõõsõn paigan.

Raha. Kiä ei tüütä, tuu ei süü.

Armastus. Vana tundõ jätä vanna aastahe ja lasõ vahtsil tuulil puhku. Otsi ummi armunuuli jaos vahtsit märklaudu.

Ilm. Tormituulõ puhkva nii suvõl ku talvõl.
 
 

 

Kivikits 22.12.–20.01.

Tüü. Tüü man kae veidükese ette, mis juttu suust vällä ajat. Ku olõt joba hulk aastit samma tüüd tennü, võit mõtõlda välläteenidü puhkusõ pääle.

Raha. Elo om lühkü, a raha pikk. A ku tahat, võit seo ütlemise ümbre kah käändä.

Armastus. Anna umalõ armuelolõ maiku mano, näütüses löüdke ütenkuun mõni põnnõv hobi. Ku olõt ütsik, kae hindäle mõnõ vahtsõ põnõva tegemise, äkki lövvät tuu mant uma õigõ armastusõ.

Ilm. Ku aasta alostusõn hoolõga pallõt, saat nii jaanipääväs ku jõulus säändse ilma, määnest tahat.
 
 

 

Viikaldaja 21.01.–19.02.

Tüü. Tüüseldsilise omma sinno jupp aigu as’alda kehväs pidänü, a sutat näile timahava üllätüse pakku. A Jupitõr olõ-i jõuluvana – et saia parõmbat tulõmit, piät ka hulga vaiva nägemä.

Raha. Rahha om.

Armastus. Sa valat tõisi armastusõga üle, a sullõ või jäiä tunnõ, et saa ei midägi vasta. Olõ kannatlik, pikämeeline, aasta lõpus lövvät hindäle tuu õigõ.

Ilm. Terve aastak vala nigu uavarrõst.
 
 

 

Kala 20.02.–20.03.

Tüü. Olõ valla kõikilõ pakmiisilõ. Võit löüdä vahtsõ tüü, miä om sullõ periselt mokkapite.

Raha. Keväjä paiku või olla rahaga kitsas käen, a massa-i miilt hiitä, kül kõik laabus.

Armastus. Olõt perämädsel aol ülearvo närvin. Massa-i otsi süüd tõisin, kae hindä sisse. Om hää aig andispallõmisõs. Ütsik kala om õnnõ üts tiigin tsuklõjist kallost. Muuda hinnäst esierälidses ja paistu silmä.

Ilm. Jaanipäävä ja jõulu aigu om pini-ilm.

2017. aastaga tsirgust, eläjäst ja ilmast

Uma Leht uursõ Räpinä luudusõmehe Lepiski Arvi käest seo aastaga tsirgus valitu turtõltuvikõsõ (kats liiki: turtõltuvi ja kaelus-turtõltuvi), aastaga eläjäs valitu mõtskitsõ ja ka tuu kotsilõ, määnest ilma om seol vahtsõl aastagal uuta.

Aastaga 2017 tsirk – turtõltuvi

Seo aastaga ma tedä külh viil trehvänö ei olõ, selle et suurõmb jago turtõltuvikõisist ommava iks är lõuna puul.

Kaelus-turtõltuvikõisi om külh ka talvituma jäänü ja esike Räpinäl ma olõ ütte nännö mõni aasta tagase perüs talvõl.

Kaelus-turtõltuvi om helehall väheldäne tuvi, kaala pääl om sääne must triip – eks tuust ka tuu nimi om tulno.

Timä om julgõmb, tedä või peris liinapargih nätä. Ei pelgä inemest ja jääs ütsikult talvituma. Arvatas, et vast koskel tuhat paare näid Eestimaal om.

Tõõnõ om sis lihtsäle turtõltuvi. Tuu om viil vähä vähämb, no rästäst iks tsipakõsõ suurõmb. Sulõ omma päältpuult punakaspruuni. Tuu kotsilõ arvatas, et Eestih om koskil 5000 vai esiki rohkõmb paare.

Tuu pelgäs inemist ja ei tulõ sul pargih koskilt ossa päält vahtma. Vanast, ku oll’ rohkõmb telefoniliine, sis oll’ turtõltuvikõisi iks traadi pääl istmah nätä. Ku mõtsa viirde läät, sis timä näge inemist inne ja lindäs muidoke ärä.

No mõlõmba omma kultuurmaasiku liigi – sügäväle mõtsa nä ei läävä.

Mõlõmba turtõltuvi tegevä umma, peenükeist hellü. Kaelus-turtõltuvi Streptopelia decaocto tege kukuu-kukk, kukuu-kukk. A turtõltuvi (Streptopelia turtur) nigu nurrus: turr-turr-turr!

Ku nä keväjä tulõva, sis võit mõtsaveereh kuulda, kuis heelitsese. Et är tunnõssi, tulõssi inne Internetist hellü kullõlda.


Kats turtõltuvikõist ossa pääl istman. Adra Arne pilt

Aastaga 2017 elläi – mõtskits

Mõtskitsõ elo kääse seo aastaga väega häste.

Ku mõni aasta tagase kats väega rassõt talvõ oll’, sis kitsõ arv läts’ alla. No kits om nüüt kenäste kosuno: jahimehe kah iks tedä vahepääl vähäkese vähämb jahtsõva ja mõnõl puul ülepää es jahi.

Kitse om perüs pall’o nätä: ku sõita ringe, sis esike kesk päivä omma koskil orassõpõllu pääl perüs suurõ kitsõkar’a.

Om loeto kokko, et Eestimaa pääl om vast 40 000 kitsõ ärä.

Kõgõ rohkõmb olõ nännö kõrraga ligemäle 50 kitsõ, a tuu oll’ aastit tagasi.

Tuu oll’ sügüse ilda, vasta talvõ, kitsõkari oll’ orassõpõllu pääl söömäh.

Mis kõrraga miilde tulõ, om trehvämine sokuga: lätsi, lätsi ja tedä es näe. Timä minno kah vast mitte.

Ku ütekõrraga nägi, sis ma olli tast parasjago müüdä saano. Ku tä sis muidoki käräht’ sälätakah – noh nigu nä rüükvä –, sis oll’ külh niimuudo, et heidüt’ perüs är!


Sokukõnõ Räpinä lähkül söögiplatsi man 2013. aastal. Lepiski Arvi pilt

2017. aasta ilmast

Ilm om perämädsel aol väega hiitlik olno, sügüsest vana aasta lõpuni vällä. Mõni luudusõ perrä ennustaja arvas’ ette, et novembri algusõh tulõ väega kõva talv. Lumi tull’ tõeste ja oll’ kah paar nädälet, no perä om olno peris sügüsene.

No varste om luuta, et lätt iks pikembäle talvõlõ kah. Jaanuari keskpaigah vähämbält, või-olla eski tsipakõsõ inne piässi külmäle minemä. Suur talv om koskelge märtsi lõpuni vällä.

A sis piäs minemä külh kevädele, väega vinütämist vast ei tulõ, vähämbält täämbäidsi luudusõmärke perrä. A noide märke pääle saa-i ka lõpuni kimmäs olla – petvä iks mõnikõrd kah!

Kuis aastaga tsirku ja eläjät mi kandin om kutsutu?

Mõtsa- ja keelemiis Elleri Kalle:

Kits om küländ vahtsõnõ sõna – mitte vanõmb ku 500 aastakka. Mõtsakitsõ kotsilõ pruugiti umal aol tuhandit aastit vanna nimme «kapõr» (kabõr). Tuu nimi om peris aost, ku tuu elläi mi maalõ elämä tull’. Ku Eestimaal oll’ nn väiku ijäaig (Euruupan aastil 1500–1900), sis kattõ kapõr meilt är. Kõgõpäält läts’ külmäs, sussõ oll’ pallo, mitu suurt sõta käve üle, rahval oll’ nälg ja süüdi kapru kah kõvva. Ku kabra saiva otsa, kattõ ka nimi rahvasuust. Nimi om alalõ vadja maakeelen (kabriz) ja soome keelen (metsäkauris). Meil om nimi alalõ kotussõnimmin: Kaberneeme, Kaberla, vast ka Võromaal Kapera.

Tuvi kotsilõ om häste teedä, kost tuu om tulnu – alambsaksa keelest (Tuve). Saksa kiräkeelen om tuu tsirgu nimi Turteltaube. Tuvis naati meil kõgõpäält kutsma tsirku, kiä küländ ildaaigu hinnast liina elämä säädse. Edimält arvada sis kõgõ suurõmbalõ liina Talinalõ. Mõtsatsirgu kotsilõ om meil uma vana sõna olõman – hütt. Terven ilman om taad tsirku nii 50 sorti, üldidses nimes passis eesti keelen tuvi ja võro keelen hütt. Turteltuvi võinu sis olla turtuhütt.

Rail Baltic om üts maru pull asi

Eestimaast tulõ vällä arvada

umbkaudu katõ Piirissaarõ jagu maad

Loi kah läbi tuu 101 kultuuritegeläse märgukirä, kon jutt Rail Balticu plaani tagasipüürdmisest. Ega muidu vast es lugõnugi, aga kai noid nimmi, kiä olli alla kirutanu, ja mõtli: tohoh, siin jo egä viies säänest sorti tutva, kellega kunagi juttu aetu, ja sukugi ei olõ säänest tunnõt, et midäs näil üte talumehega õks kõnõlda.

Nii jah, et loi läbi ja naksi rehkendämä. Raudtii-viirne keelutsoon, miä aiaga eräldet, tulõ 66 meetrit lagja ja trass esi 211–213 kilomeetrit pikk. Arvõstusõ perrä tulõ Eestimaast vällä arvada 14 km² (kvadraatkilumeetrit) maad. Tuu om umbkaudu kas kats Piirissaart vai pia Kihnu suurunõ saar.

Hirmus mõtõlda, mia olõs saanu, ku kiäki olõs säändse maatükü tahtnu Vinnemaale kinki. Rahvas olõs õkva naanu vikatiid tõistpite toki otsa säädmä.

Nüüd aga, kui plaan ellu viiäs, ei tohe tuu maa pääl üttegi nirgist suurõmbat eläjät olla. Ega vast nirk ka es tohtnu, aga tuu tõbras mahus egält puult läbi.

Tahat vai ei, aga nakkat mõtlõma: kelle arvõlt sääne valgõ eelevant tahetas soetada. Mõtstõpriide arvõlt, tuu om selge – noil ei olõ raha kohut kävvü.

Olõtami, et Läänemaa rahvalõ massõtas kõik ilustõ kinni (kelle arvõlt?) ja nuu jääse asjaga nõuhhu. Olõtami, et Talina rahvas taht hirmsalõ Riia loomaaian kävvü ja sääl pikä kaalaga eläjät kaia. Nii et vast jääse Talina inemise kah nõuhhu.

Aga tuud ei saa ma küll arru, mille piassi asjaga peri olõma inneskise Tartu piiskopkonna inemise.

Mii raudtii om jo ammust aost saisma pant ja kiäki ei mõtlõgi sääl midägi kobistama naada.

Kruusa ja liivaga ei olõ meil nigunii midägi hõisada, nüüd sis veetäs perägi är vahtsõ raudtiitammi pääle.

Päämine küsümine om aga: mille jaos tuud eelevanti tahetas soetada? Kõik ammõtliku põhjendusõ omma jo ümbre kukatu ja vällä naarõtu.

Jääs üle ainult esi õigõ põhjus vällä mõtõlda. Tegelikult, vanarahvas omgi mõtõlnu: valmistõdas ette vahtsõt kiudutamist.

Seokõrd kiudutõdas terve eesti rahvas ja tävveste kultuursõlt: restoranvaguni ja puha. Ei määnestki loomavagunin külmetämist. Konditsioneeri pantas tühü ja kõik saa olõma armõdu kultuurnõ.

Sa mõtlõ, ku illus asi ja sul om mõnõst kuurmast kruusast kahju!

Pulga Jaan
Pulga Jaan,
talumiis

 

 

 

Võitlõmi vahtsõl aastal edesi!

Minevä-aasta võtt’ Eestimaa pääl huugu mitu suurt võitlust: mõtsa iist, Rail Balticu vasta, talomiihi tugõmisõ iist, haldusreformi teemal väega mitmõn esi tsihin…

Seo aasta läävä nuu võitlusõ kimmähe edesi – egä süämega inemine taht õigõ as’a iist vällä astu.

No nigu küsse tunnõt aoluulanõ ja mõtlõja Vseviovi David nätäl tagasi Maalehen: ku mi esi noist teemadõst pall’o ei tiiä, kedä mi pidänü uskma? Mändse omma õigõ as’atundja ja mändse omma poliitikidõ-ärimiihi puult är ostõdu «as’atundja»?

Kas mõtsa raotas inämb, ku mano kasus, vai mitte? Kas Eesti saa Rail Balticust kassu vai kahh’o? Kas rassõmb om tsiapidäjil vai piimätuutjil? Kuis sa kaalut, ku egä iistvõitlõja tõmbas sama as’a kotsilõ käüsest vällä uma numbri?

Esieränis rassõ tunnus inemise jaos ollõv kõgõ parõmba nime vällävaliminõ. Esiki latsõ nime man mindäs taplõma, kõnõlõmada sis vahtsõ suurõ kodovalla nimest.

Hää meelega lasknu targõmbil otsusta, no nigu om nätä Võromaa lõunaveeren, sis (targõmba?) rahvaesindäjä võiva as’a hoobis summa käändä. Viis vallavolikoko sortsõ nimmi niikavva, ku üte helüga jäi pääle nimi Haanjamaa vald. Paikligu inemise olli väega lüüdü ja saadi kaibamiskirä valitsusõlõ. Õigõ kah: olõssi väega ull’ panda väiku Haanimaa nimi mitu kõrda suurõmbalõ vallalõ, kohe om haarõtu maad mitmõst vanast kihlkunnast (Rõugõ, Harglõ ja Vahtsõliina).

Inämb tarkust vahtsõl aastagal ja võidõlgõ julgõhe, ku tunnõti, et teil õigus om!

harju-ylle


Harju Ülle
päätoimõndaja

Kanepi lauluselts tekk’ perrä 1869. aastast peri laulupidolipu

29. joulukuu pääväl peeti Kanepi seldsimajan lipu-pito – valmis sai koopia 147 aastakka vanast Kanepi Laulu Seldsi lipust.

Seldsirahvas laul’ lipu avvus üten Kanepi segäkooriga «Kanepi hümni», Eesti edimädses laulupidos tettüst lipust kõnõl’ aoluulanõ Hirvlaanõ Milvi.

Lauluseldsi esimiis, ettevõtja Lina Kalmer ütel’, et kukki vana lipp om Eesti tiatri- ja muusigamuusõumin olõman ja pronksist lüüra kujoga lipuots kingiti seltsile kah tagasi, lää-s lipu perrätegemine laapsahe.

«Rahha nii pall’o es lääki, a jandamist oll’ hulga,» selet’ Lina Kalmer. «Hädä naas’ pääle tuust, et muusõum om vanaliinan, a ladu, kon lippu hoitas, tõsõl puul Tal’na liina. Kõgõpäält es mahu sääl laon suurõst lipust pilti tegemä ja lipu pidi vanaliina sõidutama. Digipildi puhastaminõ oll’ kah paras vaiv: lipp om peris räpäl, sääl om jo terve aolugu pääl.»

Kanepi seldsimaja juhataja Jalasõ Marju kõnõl’, et päält pildipuhastamist naati ütenkuun nuputama, mändse võisi olla õigõ lipuvärvi. «Vana lipu värvi omma väega är mustõnu,» kõnõl’ Jalasõ Marju. «Selge oll’, et omma iks Liivimaa värvi: verrev, rohilinõ ja valgõ. No verrev lipuviir oll’ lännü aoga tävveste jälles muavärvi. Peräkõrd sai lipu digitalisiirjäle üteldüs, et võtku veere värv lipu keskelt tuu lindi päält, millega kanepipunt kinni om köüdetü.»

Lipuotsast 3D-printeriga plastmasskoopia tegemist võtt’ iist lauluseldsi juhatusõ liigõ, ettevõtja Vahtramäe Meelis. Paikligu puutüümehe avidi lipuvarrõ parras tetä.

Lina Kalmer kõnõl’, et ku tä naas’ lippu varrõ otsa pruuvma, sis tull’ vällä, et lipp es lääki ja tull’ vabrikuhe tagasi viiä, et lipukarman parras tetä.

«Ma olõ väega õnnõlik, et taa vanaaignõ lipp om no meil olõman,» ütel’ lauluseldsi auliigõ, aoluulanõ Hirvlaanõ Milvi, kelle tiidmiisi toel laulurahvas liputegemise ette võtsõ.

Milvi kõnõl’, et mõtõ lipp perrä tetä sündü 2015. aastaga suvõ lõpun, ku tutva naanõ Lilli Ülle käve tälle näütämän lipuotsa üten lipunööriga, mille oll’ löüdnü kokkosadanu aida alt.

«Mu süä hüpäs’ kõrraga lakkõ, et taa om jo mi laulupidolipu ots,» selet’ Milvi. «Mul om väega hää miil, et Lilli Ülle otsust’ tuu lauluseltsile är kinki.»
Kanepi Laulu Seldsi villatsõst rõivast lipp oll’ esieräline joba seldsi luumisõ aigu aastal 1869.

Ku laulukoori tuul aastal edimäste laulupitto sõidi, sis es saa inämbüs hindäle lippu lupa.

«A laulupidokomisjon pand’ härksämbile mõisnigõlõ ette, et las mõis kink lipu. Kanepi miihikoorilõ kinge lipu Koorastõ mõisa Ungern-Sternbergi,» selet’ Hirvlaanõ Milvi lipu saamisõ luku. «Mõisnigu tütär Marie oll’ kunstnik, timä maalsõ lipu pääle aastaarvu 1819, 1869 ja Kannepi Laulo Selts.»

147aastanõ Kanepi Laulu Selts om Vana-Võromaa kõgõ vanõmb selts.

Koorilaul sündü Kanepin aastal 1804, ku pastor Johann Philipp von Roth lei sääl Eesti edimädse (poissõ) kihlkunnakooli. Tuu mano tetti nii poissõ- ku miihikuur. Miihikoori laulja olli päämidselt küläkuulmeistre.

Kohe Kanepi laulurahvas taa perrätettü lipuga lätt?

«Taa om nii auväärne lipp, et 2019. aasta üldlaulupidolõ läämi taaga kindmähe,» arvas’ Kanepi segäkoori vanõmb Kottisse Vaike. «Segäkooril om kül uma lipp kah, vast võtami mõlõmba üten.»

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Liputegemise iistvõtja Kanepi Laulu Seltsist (kuralt) Lina Kalmer, Hirvlaanõ Milvi, Kottisse Vaike, Jalasõ Marju, Adamsoni Heli ja Vahtramäe Meelis. Lipu pääle om kirotõt «1819» (perisorjusõ kaotaminõ Liivimaal), «1869» (50 aastat priiust ja edimäne laulupido), «Kannepi Laulo Selts» ja maalitu kanõbipunt. Harju Ülle pilt