Uma Lehe jutuvõistlusõ juttõst

Uma jutu ummist as’ost uman keelen

Võrokiilne jutuvõistlus om sügüse ku vitamiinipomm – istut lämmän tarõn, tsäikruus nõna iin, ja mugu loet, mis inemise umast elost ommava kirja pandnuva. Ja sõs nakkasõ pildi silmi iin juuskma, õkva ku olõs jälkinä käen nuu ao, ku esi sai Võromaal välitöid tettüs ja vannu inemiisi takan aetus.

Kõnõlasõ inemise, paistus mullõ, veidü parõmba meelga, ku ummi juttõ esi kirja pandva. Kirätüü nõud joba rohkõmb kuraasi. Ja ku ma nüüt kae, kuis jutu läävä õga aastaga õks parõmbas ja parõmbas ja olõ-i nii kur’a, ku tõnikõrd jutuvõistlusõ algusaigu olliva, sõs saa peris hää miil.

Õkva nii hää miil sai seokõrd, et andsõ umanimelidse eräpreemiä vällä. Hää miil sai tuustki, et latsõkunna haardva puutriklahvi ja tsoksva sinnä sisse uma edimädse võrokiilse jutu. Seo ilma aigu, ku kõnõldas smailõ ja märke keelen, om sõnal esieräline kaal. Ja mälehtämisel ja meelenpidämisel. Ja nal’al, mis süämest naardma aja – tuu tege tervüsele hääd ja and eloaastit manu.

Kõivupuu Marju

Jutu nigu ubina

Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saak oll’ hää. Upin või olla suur vai väiku, makõ vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni kor’atas ladvast, mõni om inneaigu maaha sadanu. Juttõ kottalõ või tuudsamma üteldä.

Mu jaos olliva kõgõ «mahlatsõmba» jutu säändse, kon oll’ parajalõ nall’a, põnõvust ja sutsu hallõmbat tuuni kah. Paistus, et inemise mõistva peris häste juttu vöörütä. Edimält mõtligi, et anna hindit õnnõ tuu perrä, kuis lugu om jutustõt. Sis sai arvu, et hää jutt ei sünnü ilma väärt ainõlda. Piät iks olõma, millest kõnõlda.

Mullõ miildü jutu eläjist ja ummamuudu inemiisist. Silmä jäi, et mitmõn luun pajatõdi seenen- vai mar’ankäümisest. Tuu tähendäs, et mi rahval om ihun iks korilasõverd. Priinime juttõ olõs võinu inämb olla – olõs ju põnnõv teedä, kuis üts vai tõnõ nimi om saadu vai kuimuudu nimi inemise ellu mõotas. Tundu, et nuuri jutu-seppi oll’ kah veidü. Koolin, kotun ja esiki netin tulõ ju ette pall’u esieräliidsi asju, midä võissi tõisiga jaka. Tuu om ka vaia är märki, et egäsugumanõ lori vai häietüs ei olõ õigõ jutt.

A muidu – kõiki jutusaatjidõ iin müts maaha!

Kahro Marek

Lugu kõnõlgu as’ast

Seo aasta jutu olli väega hää, keskmäne hinne tull’ mul peris korgõ. Olõ no kolmas aasta jutuvõistlusõ töid hinnanu ja saa jo veidükese kokkovõttit tetä.

Mullõ miildüse kõgõ rohkõmb nuu jutu, koh om inämb-vähämb sisuga lugu ja tuu lugu om är kõnõldu. Ilma pikä mitte asja pututava sissejuhatusõlda. Omma är tunda latsi jutu, nuu kõnõlõsõ as’ast ja omma lühku. Õkva nätä, et koolih opatas nii. A vanõmba kirotaja tahtva tagapõh’a är seletä ja sõs nakkasõ viil luku kõnõlõma. Egä kõrd olõ-i tuu kah ikäv lukõ, a luu mõtõ tüküs sõs är kaoma. Seo aasta olli inämbüs juttõ säändse, mis kõnõliva as’ast.

Mullõ ei miildü nuu jutu, koh kiäki arvas, et naabri vai sugulasõ omma tälle liiga tennü ja tuud pahamiilt piät vällä näütämä. Säändse as’a piät iks umavaihõl är klaarma. Õnnõs oll’ säändsit juttõ veidü. Vet ma esi olõ ka kiiksuga, näe egäl puul innembä hääd ja arva, et hää inemise nägevägi rohkõmb hääd.

Aiteh kõigilõ kirotajilõ ja jõudu iks edespiditses!

Säinasti Ene

Parasjago juttõ

Timahavva oll’ hää jutuvõistlus – juttõ es olõ tükü perrä ülearvo pall’o, a tuu ei tähendä, et häid juttõ veidü olõs olnu.

Ütte juttu, mis tõisist pää jago üle olõs, ma es lövvä, tuuperäst jäivä ka kõgõ korgõmba punkti mul vällä andmalda. Löüdse neli-viis hääd juttu, mis mu käest võrdsõ arvo punktõ saiva. Kõgõ inämb miildü mullõ jutu, kon kirotajaga oll’ juhtunu mõni uskmalda vai peris müstiline lugu ja mis oll’ ka häste kirja pant.

Koha Priit

Hää rahvaperädse ütlemise

Ma kae, et mu hindaminõ es lää timahava tõisiga sukugi kokko. Noist jutõst, minkalõ ma uma korgõmba hinde panni, pässivä mändsegi teema kolmõ parõmba sekkä õnnõ kolm.

Näütüses mullõ miildü Haabsaarõ tüükua jutu (Värniku Alar). Lõppsõna oll’ kõigil ütesugumanõ: as’a nakkasõ liikma, ku puut vallalõ tetäs. A noh, nii tihtsäle om kah. Sääne nali viil, et ma olõ keeleinemine, piässi sõnnu tiidmä, a Haabsaarõ mehe jutõn ma es saa mitu kõrda sõnnust arvu, selle et ma olõ keeleinemine, mitte traktorist. Hariva jutu, ütesõnaga.

Rahvaluulõarhiivi tüüst tulõ vast, et mullõ miildüse inämb «rahvaperädse» ku «kirändüsligu» jutu.

Nüüt ma lätsi muiduki rappa, selle et säänest kimmäst vahet Uma Lehe jutuvõistlusõl joht ei olõ. A jutt tuust, kuis ennustamisõ perrä mõõk kattõ (Nõlvaku Kaie), om iks tävveste rahvajutus vai legend vai kuis taad üteldäs. Ravitsõja man käümise jutt (Silla Silver) niisama üleloomulik. Setojutt om jo kimmäs kirändüsþanr, a noh, iks rahvajutt (Nahkuri Liidia piibujutt). Hää rahvaperädse ütlemise ja inemise olli Väljandu Elleni «Ornungi»-pajatusõn.

Muiduki – jutu sisu, vai et ku pall’o rahvaperäne, es olõ kõigi tan ärtuuduidõ man pääasi. Tähtsä oll’ iks tuu, et jutt oll’ otsast lõpuni vällä peet, uman vungin. Võtami vai jutu, kost om nätä, et määnegi elon juhtunu asi om pikkä aigu hinge pääl olnu (Kolodinskaja Külli «Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei»).

Valpri Valdo

Uma Lehe jutuvõistlusõ juttõst2016-12-20T14:07:56+03:00

Uma Lehe 2016. aasta suurõ jutuvõistlusõ avvohinna

Pääpreemiä:

«Väsünü appitulõja» – Läti Vaike

Soss-sepä jutu:

1. kotus «Väsünü appitulõja» – Läti Vaike
2. kotus «Tüüpäiv, miä lää ei meelest» – Loit Helena
3. kotus «Soss-sepäst meistris» – Michelsoni Gerda

Tõsidsõ vai nal’alidsõ jutu:

1. kotus «Karvamütsü lugu» – Oleski Villem
2. kotus «Lats kaonu» – Puderzelli Linda
3. –5. kotus «Ornung» – Väljandu Ellen
«Ku ei olõ surmatõbi, sõs saat iks viinast api» – Antoni Annika
«Kuis ma ravitsõja man käve» – Silla Silver

Raha väe jutu:

1. kotus: «Kimmäs kotus» – Väljandu Ellen
2. kotus: «Rahapada» – Nahkuri Liidia
3. kotus: «Seo piät kül avitama» – Aidma Hele

Priinimejutu:

1. kotus «Nime lugu om üteliste inemise lugu» – Valpri Liina
2. kotus «Rassõlõ saadu viguriga priinimi» – Mihailovi Tiivi
3. kotus «Nimest nii ja naa» – Raudkatsi Ene

Preemiä väega häste kirotõdu jutu iist:

«Seenehüpnuus» – Antoni Annika
«Lämmä keedet muna!» – Nõlvaku Kaie
«Hambakaotus», «Kassi õnnõtus» – Niklusõ Mare
«Kivigõ õkva aknõssõ» – Alopi Ene
«Trehvämine karoga», «Raha vägi» – Liira Singa
«Maali Võrumaalt ja viil hobõsõga», «Tüü ei riku miist, aga miis tüüd kül», «Piimäautogi ei pia kinni» – Aidma Hele
«Uutmada külälise» – Kiviti Kadri
«Ära tapa kjulh!», «Koolikiusaminõ ummamoodu» – Nahkuri Liidia
«Uma hani», «Ingli ussõ takan», «Viinavõtt Orumõtsaga», «Mõtsahäräst Laanekodus» – Mõttusõ Kalev
«Kolmõ naasõ soejaht» – Panga Milvi
«Hää, ku mudso kipõlt tüütäs» – Holstõini Sirje
«Kuis ma Elroni rongiga võidu juussõ», «Kuis ma latsiga koolist poppi tei» – Raudkatsi Ene
«Hädäh rahaga» – Pärnaste Leida
«Üts sõna või kah lohutusõs olla» – Kindma Maimu
«Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei» – Kolodinskaja Külli
«Suur tükk aja suu lahki» – Johansoni Madis
«Vannu aigu meenüten» – Reili Zinaida
«Must lakk-käng» – Mõtsa Sirje
«Raha hoitmisõst» – Riitsaarõ Lainõ
«Sügüsene kardohkavõtt» – Linderi Kaja
«Adra käigukast» – Värniku Alar
«Kon hädä kõgõ suurõmb, sääl abi kõgõ lähembäl!» – VOrassoni Rael-Adiina
«Magadõn jääs kikkalaul kullõmalda ja kanaruug süümätä», «Hamba vällätõmbamisõ jant» – Reiliku Kalev
«Uutmada küläline» – Veberi Hilda

Kõivupuu Marju preemiä:

«Ennustamisõ peräst kattõ mõõk» – Nõlvaku Kaie

Parõmba latsi kirotõdu jutu:

«Soss-sepp John Muld» – Mulla Henri
«Äpärdüs mütsüga» – Pekka Helari
«Kuis vanaimä hobõsõ varast’» – Suvi Egert
«Bussijuhi hädä» – Evestusõ Kauri
«Jälle lugu» – Urbaniku Anett-Marie
«Liinakassi maaelu» – Kambeki Karl-Martin
«Kaotsi lännü bussiraha» – Lälli Marko
«Mu reis Meenikunnu rappa» – Ootsingu Sten

Tennämi Uma Lehe jutuvõistlusõl ütenlüümise iist:

Gorjunovi Lisette, Kala Hardi, Ilvese Janely, Plumanni Kaja-Riina, Suurõ Sandri, Paju Madli Ann, Runtali Rasmus, Soidla Markus, Otsa Kallõv, Onno Carin, Hanimägi Heidi-Hele, Kaivu Marta, Jõgeva Nele, Kungusõ Karinee, Paju Daniel, Oru Lisette, Alla Renaldo, Vaiksaarõ Tõnu.

Avvohinna panni vällä Võro selts VKKF, Võro instituut, Eesti rahvaluulõ arhiiv, Võro liinavalitsus ja Võro vallavalitsus.


Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ kõgõ parõmba kirotaja (kuralt) Valpri Liina, Väljandu Ellen, Oleski Villem ja Läti Vaike. Jaasoni Maidu pilt


Kõgõ parõmb kirotaja koolilatsi siäst – Loit Helena Parksepä kooli 6. klassist. Jaasoni Maidu pilt


Konksi Siiri (kural) suuv Võro vallavalitsusõ puult õnnõ kõgõ parõmba raha väe jutu kirotanu Väljandu Ellenile. Jaasoni Maidu pilt


Tolga Inge (hääd kätt) kitt Läti Vaiket Võro liinavalitsusõ puult. Jaasoni Maidu pilt

Uma Lehe 2016. aasta suurõ jutuvõistlusõ avvohinna2016-12-20T14:05:17+03:00

Jutuvõistlus läts’ kõrda

Uma Lehe jutuvõistlusõlõ kirodõdi timahava 96 juttu, võitsõ Läti Vaike jutt «Väsünü appitulõja»

«Tuu väsünü appitulõja ütskõrd kõlist’ mullõ – vast kogõmada, selle et tä pikält mukka es kõnõlõ –, ja sis tull’ tuu lugu miilde,» ütel’ Läti Vaike (84) uma jutu saamisluu kotsilõ.

Vaike kirot’ joba Uma Lehe edimädsele jutuvõistlusõlõ (2004), mõnõ aasta omma ka vaihõlõ jäänü. «Ei olõs vast seokõrd kirotanuki, no tütär Anneli härgüt’, et niikavva ku mõni lugu miilde tulõ, tulõ iks üles kirota ja võistlusõlõ saata,» muheli Vaike.

Jutuvõistlusõlõ kirot’ 59 inemist, näist koolilatsi 24.

Kõva kirotaja olli Parksepä kooli 5. ja 6. klassi latsõ. Näide oppaja Käre Ene ütel’, et 6. klassi latsõ kiroti kõgõ inämb juttõ imäst vai vanastimäst – vast selle, et imä ja vanaimä aviti juttõ kokko säädi. 5. klassi latsõ kiroti matkamisõst, kiusamisõst ja viguriga juttõ. Lisas olliva soss-sepä luu.

«Hää miil om, et pall’osit latsi kotun avitõdi,» rõõmust’ Käre Ene. «Mul es olõki muud, ku lugu arvutilõ trükki ja är saata.»

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Laube Kadri Uma Lehe jutuvõistlusõ pidol lõõtsa mängmän. Jaasoni Maidu pilt

Jutuvõistlus läts’ kõrda2016-12-20T13:56:35+03:00

Esitettü verivorsti omma jouluaol hinnan

Omgi joba nii pall’o verivorsti tellitü, et tulõ juun ala tõmmada,» kai Võro valla Navi külä verivorstimeistri Trolla Jaana (42) nätäl’ inne joulu umma märkmikku.

Kullõ artiklit:


 
«Teemi mehe Jaanussõga katõkõistõ nii pall’o, ku jõvvami, iks mitu satsi verivorsti, kokko paarsada killo,» kõnõl’ Jaana. «Suurõmbas mi taad vorstiärri ei aja – seo om käsitüü ja võtt perre arvõlt hulga aigu är.»

Trolla perre Ilumäe talo om verivorstõ möönü kümme aastakka. Inne tuud tetti noid umalõ perrele. Verivorstitegemise opas’ Jaanalõ selges ämm. Timä sai umakõrda oppust uma vanaimä käest.

Kododsõ retsepti võlu om lihtsüs

«Vorstõlõ andva hää ja kimmä maigu esikasvatõdu vorstiroho – majoraan, pune,» selet’ Jaana. «Noid om rassõ kasvata, no mu mehe sõsar Karulan kasvatas ja saami timä käest.»

Pääkomponendi omma värski veri ja Lõuna-Eesti suurma.

A kukki Jaana om hää vorstimeistri, om üts asi, miä või ka timäl vorstiteo summa käändä – kuusais. «Uskmada lugu jah,» tunnist’ Jaana. «Keese vorsti katski, olkugi tuli väiku. Vai sis läävä põhja. A tõnõkõrd om äge tuli all ja vorsti jääse terves! Ku kuu kasus, sis om kõik ägedämb, a ku kahanõs, omma as’a rahulikumba ja pehmembä. Kae, nüüt kuu kahanõski – vorsti omma kistumalda ilosa!»

Verehädä om suur

Verivorstitegemine sai suurõ põndsu sis, ku Võromaalõ jõudsõ tsiakatsk. Nigu pall’o tõsõki, pidi Trolla tsiapidämise är lõpõtama. Liha lihas, a õkva tull’ hädä, kost saia verivorstiteo pääkomponenti – verd.

«Õnnõs lupa veterinaar- ja söögiammõt üte suurõ tsiakasvatajaga vere-kaupa tetä,» ütel’ Jaana. «No puhtas tettü tsiasooligu ostami vällämaalt – noid tuvvas Eestimaalõ päämidselt jahimiihi jaos. Omma häste töödeldü, soola seen hoitu ja kalli muidoki kah.»

Jaana selet’, et ku nä esi viil tsiko pei, oll’ soolikidõ puhastamisõ aig kesk suvvõ. «Jõuluaol võtsõmi sooliga keldrist soola seest vällä ja naksimi vorsti tegemä,» selet’ tä.

Käsitüü om kallis

Nii mõnigi pensionär hiitüs är, ku kuuld, et Jaana verivorstikilost tulõ vällä kävvü inämb ku liha iist. «No käsitüü omgi kallis,» ütel’ Jaana ja es tii poodivorstõ maaha – tä om peris häid saanu.

«Ja tekke esi, ku saati koskilt soolikit ja verd,» härgüt’ tä. No oll’ kurb, et kommõ nakkas tuurainõpuudusõ peräst häömä. «Minevä aasta kuulut’ Võromaa kutsõhariduskeskus vällä verivorsti ja tõisi veresüüke tegemise kursusõ,» selet’ Jaana. «Ma panni hinnäst kirja ja olli rõõmsa, et saa targõmba inemise käest näpunäütit. A kursus jäi är, selle et huviliidsil es olõ verd ja soolikit üten võtta.»

A kuna pall’o omma naanu tsiko asõmõl lambit kasvatama, sis soovit’ Jaana julgõlõ pruuvi verivorstõ lambaverega tetä. «Pruuvsõmi är – ei tulõ kaska maiku vorstilõ!» julgust’ tä. «Ja ega verepulbri kah no nii väega halv ei olõ…»

Jaanal om teavitõt küük. Sääl tege tä joba päält 20 aasta ka hapnit kapstit. «Esi kasvatami kapstit ja hapnõ kapsta om Trolla perrel nigu logo vai nii,» muheli tä. «Õnnõ suula panõ kapstalõ hapnõmisõ aigu, inemine esi või perän mano panda, midä esi taht.»

Inne jõulu läävä Trolla perrel kaubas ka hapukurk, keedet piit, seene. «Väega häste ostõtas purki pantut mädärõika-tsesnoki-tomadi seku nimega «Võru mehe musi». «No otsa sai tsesnok – saak oll’ kehvä,» murõht’ Jaana. «Üts väiku talomiis tõi mano ja tuu sai kah otsa… Äkki mõni tuu mullõ siiä tsesnokit?»

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Trolla Jaana tekk’ inne jõulu müügis mitu laari verivorstõ. Harju Ülle pilt

Margna Epp: verivorstitego käü joulu mano

«No om külh egäväne mökerdämine, a esitettü vorsti käävä joulõ mano,» kõnõl’ kunstnik Margna Epp (51), kiä eläs Kanepi kihlkunnan Kaagjärve külän.

Epp om tuud miilt, et esitettüisi verivorstõga tulõva ilosa joulu ja vahtsõlt aastalt või luuta viläkat saaki.

«Mi edevanõmba omma iks verivorsti tennü ja ma tii kah joba pikkä aigu,» kõnõl’tä. Epp opsõ verivorstõ tegemise selges pia 30 aastat tagasi, ku oll’ kolinu elämä Vanalõ-Võromaalõ Karulalõ.

«Üts Koemõtsa-nimeline memm opas’ mullõ selges kõik söögi, midä tsiast saa: rulaat, pasteet ja muidoki verivorsti kah,» selet’ tä.

Seo iispäävä istsõ Epp ütenkuun katõ tõsõ naasõga uman Hino talo köögin ja vehkse hoolõga verivorstõ tetä. «Kamba pääle oll’ meil kuus liitrit verd ja kuus killo suurmit – noist vorstõst jakkus hulgas aos,» ütel’ tä.

Veri oll’ seokõrd lambaveri, mille Epp sai tutva lambapidäjä käest. «Olõ inne kah mõnõ kõrra lambaverest vorstõ tennü ja saava hää,» kinnit’ tä. «No parõmba meelega tei iks tsiaverest – osti talomehe käest puul tsika ja sai vere ja sooligu pääle. No tsiakadsuga kattõva tsiapidäjä är.»

Joba minevä aasta es saa Epp tsiasoolikit koskilt ja hädäga telse Internetist. «Puhta sooligu õkva Saksamaalt õkva pakiautomaati!» kitt’ tä ja ütel’, et noid jakkusi timahavatsõs vorstiteos kah.

Epp kõnõl’, et tuud murõt ei olõ, kiä verivorsti är süü. «Panõ sükävkülmä ja säält võta,» selet’ tä. «Verivorsti lätsi õigõ häste… jaanipääväl. Küdsimi verivorstõ tulõ pääl ja nii hää oll’ süvvä. Oll’gi kõigil lihast viländ!»

Harju Ülle

Esitettü verivorsti omma jouluaol hinnan2016-12-22T21:39:21+03:00