Tossu Tilda pajatusõ

Jõulumälehtüs 1948. aastast

Ellimi sis Võrosuul uman majan. Esä ja üüriline Dimitri istsõ kaalakuti lavva takan, hansapitsi nõna all, ni lauliva suurõ rõõmuga mõtsan kasunust kuusõkõsõst.

Lauliva kumbki uman keelen. Dimitri oll’ sõan olnu, Berliiningi sõdinu, ja tä pluusõ pääl rõnnan kõlisi ordõni. Ma vehkse näile takti lüvvä. Ma olli säitsmeaastanõ.

Tarõn oll’ kuus. Olõ es paksõ kardinit aknidõ iin jõulupuu varjamisõs. Liinaviirsel uulitsal es putu meid kiäki.

Ümbre kuusõ kõndsõ mi vesihall kass Kiki. Äkki kräünät’ tsiidsokõnõ hallõ helüga. Tä oll’ hannaga putnu künneld kuusõpuu alomadsõ ossa pääl. Tuli karas’ kassi ilosa kahara hanna külge.

Imä kai üle köögiussõ, haard’ viikopsigu ja kistut’ tulõ. Seo oll’ edimäne tulõkah’o, midä ma nii lähküst näi. Ja imä edimäne vahva tulõkistutaja.

Adra käigukast

Süküskünni aig 1980. aastil Karula kihlkunnan Haabsaarõ tüükua man.

Lindimehe Veiermanni Tõnu ja vana Paring tohkitsi hummogu ummi massinidõ man, mõlõmbil pää hirmus haigõ.

Astsõ sis osakunnajuhataja näide mano ja küsse: «Mis ti, mehe, mol’otadi, et põllu pääle ei lähä? Tiiäti jo esiki, et meil künniplaan kõrbõs!»

Vana Paring tekk’ tuu jutu pääle ikudsõ näo pähä: «Kos ma minnä saa, adral käigukastin üts hammastsõõr puha puru. Vast Kaabu Tsoorust saa vahtsõ.»

Osakunnajuhataja küsse sis Tõnu käest: «A mis sa passit?» «No mul kah üts hammastsõõr tan kõrisõs.Vaia õks inne põllu pääle minekit kõrda tetä,» oll’ vastus.

Läts’ sis osakund Kaabu mano: «Ei tiiä, kas naist täämbä kündmä minejiid saagina?»

Kaabu lohut’: «Ei olõ taa asi nii hull. Päält kellä kümmet saava minemä!»

Värniku Alar
Karula khk

Tüüpäiv, miä lää ei meelest

Mu imä oll’ hulga aastit tagasi Võrol Raadio Ringin tüül. Tä oll’ sääl pääväuudissidõ toimõndaja. Egä päiv olli kell viis õdagu ka võrokeelidse uudissõ.

28.09.2000 oll’ kõgõ tähtsämb pääväuudis tuu, et Noolõ Erki võitsõ Sydney olümpiämängõl kümnevõistlusõn kuldmedäli. Imä lugi tuud uudist võro keelen ja pidi ütlemä raadio otsõeetrin: «Täämbä karas’ Noolõ Erki kaigast viis meetrit.»

Tuu ütlemine tekk’ nii pall’o nall’a, et imä nakas’ kõva helüga naarma. Naarsõ nii pall’o, et sattõ pingiga uppi. Ja raadioeetrin es olõ tuul aol muud kuulda, ku suurt kolinat ja naaru.

Peräst tuud juhtumist helisi raadio telefon peris pall’o ja küsüti, mis tuu juhtu. Imä sai uma ülembä käest kah nuumi, a naarda saiva kõik.

Tuu tüüpäiv jääs mu imäle elo lõpuni miilde. Tä tundsõ tuul pääväl hinnäst tõõlidsõ soss-sepänä.

Loit Helena
Parksepä Keskkuul 6.b klass

Väsünü appitulõja

Uma Lehe 2016. aasta suurõ jutuvõistlusõ võidujutt!

Niitse Puusepä külän maamaja man ristikhaina, ku aia taadõ ilmu tutva miis, vikat sälän.

Miis hoitsõ väretist kinni, tekk’ ilmatu suurõ kummardusõ ja küsse: «Armulinõ provva! Kas ma või appi tulla?» Sai õkva arvo, et miis oll’ kõvastõ tiripitskit võtnu ja väega väsünü. Ma käskse täl sanna mano minnä ja vällä maka.

Appitulõja es olõ nõun ja ütel’: «Ei määnestki magamist! Tüüd om vaia tetä!»

Ma ummakõrda vasta: «Ei saa jo ummõtõgi haina niitä ja aiast kinni hoita!»

Miis tuigõrd’ haina mano, lei vikati haina ja nakas’ keerotama. Ma kül kiilse ja käskse perrä jättä, et muido või õnnõtus tulla – satas viil vikati pääle!

Appitulõja värisi nigu piir toki otsan ja ütel’: «Ma ei sata ilmangi ettepoolõ, kõikaig taadõpoolõ! Kül sa näet, poolõ tunni peräst om plats puhas!»
Kai, et vaidlõmisest olõ õi kassu ja ütli: «No sata siis taadõpoolõ, a mine mu sälätakast kavvõmpalõ!»

Läts’ kül. Paar kõrda lei vikatiga saistõn, sis oll’ kõtuli maan. Keerut’ hinnäst kõtu pääl ümbre, vehkse vikatiga ja esi laulsõ: «Meri, mu meri, miks sa siia mind tõid…»

Niiviisi saiva haina kokkopoolõ unikuhe ja miis esi sällüle hainu pääle, kaabu päävävar’os silmi pääle tõmmatu.

Naksi kodo poolõ minemä, a mõtli: rummal lugu kül – tiiviirne paik ja miis maka nurmõ pääl! Võti veitse hainu ja vissi magajalõ pääle.
Naabri Maaliga sai kõnõldus, et ku mi haina niidämi, tulku käroga ja viigu ummilõ eläjile kah kõrras ette panda.

Maali oll’ õkva valmis tulõma. Tii pääl tull’ tälle miilde, et vigla unõt’ kodo. Maali es nakka vigla perrä minemä ja otsust’ haina üsäga käro pääle panda.

Sai parra hainaunigu mano. Nigu käe hainu sisse tsusas’, jäivä inemise pää ja kaabu kässi vahõlõ. Suurõ hirmu ja rüükmisega juussõ Maali mi poolõ. Joba kavvõst hõigas’: «Nurmõ pääl hainaunigu seen om inemine! Kas tä om elon vai koolnu, tuud ma ei tiiä!»

Rahusti Maali maha ja ütli: «Elon, iks elon!» Maalikõnõ pandsõ käekese kokko ja nakas’ Jumalat tennämä tuu iist, et tä vigla kodo unõt’.

Läti Vaike


Koha Priidu tsehkendüs

Är tennäku, anna rahha!

Ma ei tiiä, mis inemiisil vika om. Mille ei saa ilma ullis minemäldä ellä? Et elät, tiit umma tüüd, mis sullõ miildüs, ja raiskat teenitüt rahha mõnusalt uma perrega kuun. Reisit, käüt restoraanõn, tiatrin.

A ei saa, elo om võistlus. Egä aasta tulõ valli aasta esä, aasta imä, pressisõbõr, pressivaindlanõ, aasta auto, kalakonserv, aasta vibraator… Ja sis näid tennädä.

Õkva jäi Delfin silmä, et aasta betoonehitise nominendi saiva selges. Ku olõs edesi otsnu, olõs leüdnü kimmäle ka aasta p…epunni nominendi!

No tahetas tetä suurteost «100 lugu». Tahetas võtta 100 elävät inemist ja nä kõigilõ kaemisõs ja hambidõ teritämises vällä panda.

Võtkõ parõmb ärkoolnu inemise: näil om ütskõik, midä elävä näist kõnõlõsõ, ja rahval kah põnnõv lukõ. Raamadu päälkiri võisi olla «100 rohkõmb rahha tiinvät ärkoolnut eestläst».

Ildaaigu loi inämb tiinvide ärkoolnuidõ tipp-kümmet. Edetabõlit juhtsõ muidoki Tsäksoni Maikel. Lennoni Dsonn es olõ kah määndsegi kehvä kotussõ pääl.

A mi inemine taht teedä, pall’o Rinne Artur minevä aasta tiinse? Pall’o Nuude Mati? Kas Orumõts om joba pääle ärkuulmist järe pääle saanu? Kas Grapsi Gunnar tulõ uma teenistüsega toimõ?

Kimmähe lövvüs sõs ka ports elävit eestläisi, kiä ärkoolnuid ja häste toimõ tulõvit glamuursit kuulsuisi kadõstama nakasõ.

A säändside põh’aeestläisi jaos om Türisalu panga filiaal 24/7 vallalõ.

Lõunaeestläne või Munamäe torni piledi osta. Üte otsa bussipilet Haanihe ei olõ kah tiid mis kallis.

A sääne väiku säädüsperä om, et ku sa joba eloaol virõlit, sõs perän surma su olokõrd suurt parõmbas ei lää. Nii joba kõrd om.

Ku Vinne aol gaasianalüsaatoridõ tehassõn tüüti, anti parõmbilõ tüümiihile kvartalin verrev rändlipp. Suur verrev plagu panti vanalõ kaonu Grillile treipingi kõrvalõ ja tõsinõ tüümiis oll’ näost sama verrev ku rändlipp. Kos tuu häbü ots!

Õigõ mehe olli tüüpinke takan, mitte määndsegi tagaluugi punni! Meistri, vana Orrav sõimas’ säälsaman läbi, ku kellegi tüüpingi takast p…t näpmän leüdse.

A et kuis sis õigõhe tennädä noid sadat elävät inemist? Ku nuu inemise teile tõtõstõ tähtsä omma ja ti tenomiil midägi mass (lubagõ naarda), andkõ näile rahha. Vai kinnisvarra, maad ja väärtpaprit.

A rahha, kinnisvarra, maad ja väärtpaprit ti, korruptandi, ei anna, selle et noid om teil hindäl vaia.

Ainumanõ, mida hää anda om ja mis midägi ei massa, omgi teno. Tuuga ei pühi esiki tagaotsa, uskõ minno, näpu läävä läbi.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
elomiis

 

 

Jõulõst Vanal-Võromaal

Lasva kandi kodo-uurja ja vanavara koguja Piirisilla Olga Elfriede (1905–2002) om kor’anu mälehtüisi tuust, kuis meil Vanal-Võromaal om jõulupühhi peetü.

Timä vanaimä Liiva Ann käve Rosmalt tüüle Põlva kerigumõisahe. Sääl oll’ 1880. aastil kombõs jõulupito pitä, kohe keriguopõtaja ja timä provva armust ka mõisatiinjide latsi kutsuti.

Latsilõ anti sääl kingis keriguopõtaja latsi kantuid rõivit ja midägi makõt. Keriguopõtaja pidi palvõ. Tä kässe latsil ja vanõmbil jumalasõnna kullõlda ja jumalast säetüid ülembit avvusta.

Tuul aol olli jõulu ja vahtsõ aasta vägevä pühä, mille aigu inemise pruuvsõ umma saatust ette nätä ja mõota.

Jõuluõdagus nõstõti käsikivi ülemine puul üles. Kivi ala panti söögikraami, miä viil pääle kolmõkuningapäivä (vahtsõaastakuu 6. päiv) vällä võeti. Jõulu- ja vahtsõaastaüüs jäeti süük lavva pääle. Kummagi päävä hummogu es lubata ka tarrõ pühki – peläti, et pühit vällä vahtsõ aasta viläõnnõ.
Aholuud ja leevälapju hoiti pühhi aigu tarõn, et terve aasta jakkusi majan leibä.

Ka mõisan ollõv kästü ahoroobi, luvva ja leevälapju pühhi aos küüki tuvva, a põhjus oll’ tõnõ. Mõisasäksä pelksi, et nuu trehväse nõidu kätte, kiä sis näide sällän umma pitto sõitva.

Seo pildi om arvada tennü Mikkelsaarõ Gustav 1920. aastil Urvastõ kihlkunnan Liinamäe kandin. Tuud kaiõn tulõ miilde 50 aastakka tagasi mu man käünü jõulumiis. Tuu oll’ ka ainumanõ kõrd, ku tä käve. Loi sis hirmuga luulõtusõ ja sai kingis värvilidse pangi hernekommõga. A mitte es anna rahhu mõtõ, mille oll’ jõulumehe sällän mu esä kask (külh paheldõ) ja jalan esä vildi…

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Jõulupuu jõuluvanaga talotarõn 1920. aastil. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Olkõ jouluaol hoolõn!

Jonkadi-jonkadi, joulu tulõva, vorstikambrõ võti kaonu… Taad salmikõist lugi mullõ vanaimä üle poolõsaa aasta tagasi. Taad oll’ joba timäle latsõn loet, nii et vana lugu, a kuis edesi läts’, es olõ vanalimäl ka enämb meelen.

Jõulu omma õkva ussõ iin ja häste om, ku vorsti olõman, olkõ poodist ostõt vai umatett, kass ei olõ sahvrin kurja tennü ja jouluvana ei unõta ka kedägi ärä.

Aga halgatu miilde üts’ lugu, mea suurõmban alõvigun mõni aasta tagasi juhtu.

Ku pensionääre selts jõulupidu plaanõ tekk’, ütel’ üts asjalik naistõrahvas, et timä kellegi medägi kinki ei mõista, tä tege pidulõ umalt puult punsutävve olut.

Pidu sai illus, kõik kitti hääd olut, lakja minti pümmen.

A ku kõik jo mitu tunni kotun olli ollu, kõlist’ üts naistõrahvas naabrilõ: timä näkk’, et üts vanainemine käü vällän, patareilamp üten käen ja tõsõ käega vedä perän hainariibmise rihha…

Et ildaaigu oll’ kiäki üüse ärä pästünü üte naistõrahva, kiä üüsärgiga tarõst vällä oll’ tullu ja ärä essünü, naksi muiduki külarahval murõ, kiä nüüd sis vällän hulgus. Kas tä õks tiid, kohe lätt ja medä tege? Lumi maan ja ilm külm, kohe tuu rihaga no minti?

Kõlistõdi ütele ja tõsõlõ, et kiä viil säänest naistõrahvast nännü om ja kiä taad tunda võisõ.

Riibjat oll’ nättü suuri maiu mant erämaiu poolõ minnen, tuuperäst kõlisti ma ka ollõmeistrile, kiä sääl kandin eläs, et kaegu aknõst vällä, kas näge kedägi rihaga.

Tuu naistõrahvas naksi mu jutu pääle kõva helüga naarma ja ütel’, et timä kävegi rihaga. Ollõpunsu oll’ taal kodu minnen kelgu pääl ja viil tarõn pand’ tähele, et kraan mant kaonu. Läts’ sis rihaga tultut tiid tagasi. Ja saigi kraani kätte!

Olkõ sis ülehommõn hoolõn, et vorstikambrõ võti alalõ, ollõanuma ja jõuluvana kotiga kõik kõrran!

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Vald-vehverkuuk

Minevä nädäli meisterdi Kanepi gümnaasiumi latsõ üten vanõmbidõ ja tõisi huviliidsiga vehverkuukõ, kinämbä säeti vällä näütüsele.

Et näütüs oll’ mõtõld kaemisõs Kanepi valla 25. aastapäävä pidoliisi jaos, nikõrd’ kooli söökla juhataja Hallapi Aire perädüsuurõ vallakujolidsõ präänigu. Pääle kirot’ tä glasuuriga suurõmba külänime ja keskele sääd’ kerigu.

Aastapääväpido peeti puulpäävä (17.12.) är, vehverkuuk süvväs är ja tuu kujolinõ vald saa kah otsa. Ku häste lätt, sis tulõ tuu asõmõl Kanepi kihlkunna mõõtu vald – mano võetas Valgjärve ja Kõllõstõ.

Ku viil esieränis häste lätt, saa tuu vald ka 5000 inemist täüs: puudu om nii puulsada ja kampaania käü tävve huuga. «Tulli iispäävä hummogu tüüle ja katõssa avaldust oll’ lavva pääl,» kitt’ Valgjärve vallavanõmb Kõivu Kaido.

Harju Ülle


Vald-vehverkuuk. Harju Ülle pilt

Räpinä kapstaäri läts’ inne joulu huuga käümä

«2,5 kuuga olõmi möönü 2,5 tonni hapnit kapstit,» imehtäs Räpinä ettevõttõ Figuraata OÜ pernaanõ Vaherpuu Marge (46) hindä kodotsidõ kapstidõ müügiedu üle.

Figuraata neli kapstasorti (puhta, küümnidega, põrknaga, kuruslauguga) saiva õkva ka Põlva maakunna rohilidsõmba märgi. Tuu näütäs, et kaup om tettü uman kandin kasvatõdust kraamist. Osta saa noid kapstit päält Räpinä ka Põlvast ja Tartost taloturu päält.

«Rahvalõ miildüs kõgõ inämb põrknaga sort,» ütel’ Marge. «Kuruslauk – tuu passis värskilt süümisest, havvuta tuud ei taso. Küümnidega kapstas om sääne nostalgiavärk.»

Kapstas om peri Setomaalt. Miktämäe talomehe Kase Aimari käest ostõti viis-kuus tonni kapstit ja nuu tetäs kõik hapnis kapstis är.

«Suust suuhtõ om reklaam lännü,» muheli Marge. «No om jouluaig ja põhimõttõlidsõlt õnnõ kapstatünnün elämigi.»

Kapstateon omma abin miis ja kats suurt poiga. Suurõmba teo mano haarõtas viil paar abilist puhastama.

Kukki kapstas mass rohkõmb ku suurtüüstüse uma, tuu ostjit ei hiidütä – uma om iks uma.

Kapstas om Vaherpuu Margel ja Viljaril (46) nii-üteldä projekt, põhitüü om näil siini ja marjo kokkoostminõ ja suulaminõ, ärkülmätämine. No et tuujaos omma ruumi vällä ehitedü ja tunnuspaprõ saadu, sis olõ-s kapstateo manovõtminõ määnegi suur vaiv.

Harju Ülle


Figuraatal om neli sorti hapnit kapstit. Harju Ülle pilt

Vahtsõst nuputisõst sai kõrraga joulukingihitt

Puutüümeistri Parijõgi Ahti märgot’ minevä nädäli vällä ubinamahlakoti hoitja ja tuust sai kõrraga müügihitt.

«Urvastõ küläde selts tahtsõ saia puust kasti, mille sisse panda ubinamahlakott,» selet’ Parijõgi Ahti. «Tei sis huuga kümme esi värvi mahlakasti, säidse võti nä är, üte jäti hindäle ja kattõ paki Facebookin müügis. Viuhti oll’ 12 tahtjat! Inemise kiroti, et maru hää jõulukingitüs ja kas ma es saanu noid manu tetä.»

No om Ahtil 13–14 telmist järekõrran ja tä märgotas, kuis kastiteko kipõmbas saia.

«Prõlla om seo jo puhas käsitüü, a ku üte massina mano osta, saa kastõ hulga kipõmbalt tetä,» selet’ miis, kelle ettevõtõ Sujuri OÜ tege päämidselt puust käsitüüriistu.

«Inne pannimi ubinamahlakoti kartongkasti sisse, a tuu es tüütä häste,» selet’ mahlakasti telmist Urvastõ küläde seldsi üts vidäjä Konnula Airi. «Kraan jäi vasta lauda ja mahla sai õnnõ lavva veere pääl laskõ. Et inemise telvä ubinamahla iks mitu kotti kõrraga, sis tundu ka tühi tüü egä kott umma kartongkasti panda. Tiidsemi, et Ahti tege ilosit asjo ja mahlakastist saa kimmähe kinä sisustuselement.»

Urvastõ küläde selts müü Urvastõ kerigu kogodusõ uibuaia mahla, tulu lätt kerigu hääs.

No timahava oll’ kõigil ubinit hulga ja pall’o teivä mahla hermeetilidse mahlakoti sisse. Koti seen om vaakum ja mahl püsüs kavva värski. Mugu niristät kraanist klaasi ja juut.

Kotti võit tetä keedetüt ubinamahla, a ku sükävkülmän ruumi om, sis võit sääl hoita kottõ värski mahlaga.

Mahlakottõ om koton ka puutüümeistil Parijõgi Ahtil. Nii võtt’ki tä üte vällä ja naas’ tuu jaos kimmäst puukasti vällä märkmä.

«Kõgõpäält – kasti piät saama panda iks kesk lauda,» selet’ tä. «Mõtli, et kuis mahlakoti vahetusõ kotus ilosamb saasi ja säält tull’gi mõtõ, et kast võisi kävvü hingiga vallalõ.»

Kastilõ pand’ Ahti külge ka sanga, kost om hää kinni hoita: kolmõ- vai viieliitrine mahlakott om peris rassõ ja kast või käest maaha sata.

Mõtõ liigus Ahtil joba tuu poolõ, et suvõs võisi ubinamahlakasti jouda puuti – noid võisi saia osta üten mahlakottõga. «Poodi jaos võinu olla sis sääne prostamb mutõl’,» arvas’ Ahti.

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Parijõgi Ahti edimädse ubinamahlapakihoitja lätsi kaubas nigu lämmä saia. Joabi Kalevi pilt


Nii käü mahlakast vallalõ ja mahl kasti. Parijõgi Ahti pildi