Tossu Tilda pajatusõ

Kitsõtallõ ja matõmaatiga

Umaaigsõ Kolepi kooli matõmaatigaoppaja Tedre Linda pidi kitsi. Oppajat kutsuti Kitsetädis.

Kõrd talvõl, ku ilmajaam lubasi väega külmä üüd, pallõl’ Kitsetädi kooli direktri käest lupa kitsõtallõ üüses koolimajja lämmäle laskõ.

Hummogu sai selges, et eläjä olli eelmidsel pääväl tettü matõmaatiga kontrolltüü nahka pistnü. Ku oppaja latsilõ tuud kurba uudist kuulut’, plaksuti latsõ hääst meelest kässi. A direktri Koemetsa Liis soovit’ vahtsõt kontrolltüüd mitte õkva pääle tetä. Tä arvas’ elotargalt: «Latsi käest ei tohe näide rõõmu är võtta!»

Tedre Linda tiidse kitsist kõkkõ. Ku mõnõ koolipoiskõsõ vihk oll’ väega mustõnu, ütel’ Linda toda kaiõn iks: «Seod ei süü esiki kits!»

Äpärdünü ehalkäük

1967. aasta talvõl oll’ lummõ peris pall’u. Mu kodu oll’ külä lõpun. Inne toda oll’ puukuur, jupikõnõ aiamaad ja sõs tõnõ maja, kon eläsi mu peigmiis Elmar. Päivä tüü man tä ütel’, et tulõ õdagu mullõ küllä.

Uutsõ ja uutsõ, kell läts’ joba pall’us. Lõpus koput’ mullõ aknõ pääle. Sisse tullõn raput’ püksiseerist lummõ vällä ja ütel’, et essü är. Ma vahtsõ telle otsa ja küsse: «Kas sa olt purjun vai? Kuis saa inemine paarisaa meetri pääl är essü?!»

No oll’ tävveste kainõ ja kõnõl’, et oll’ nakanu mu poolõ tulõma, a ütekõrraga oll’ tiirada jalgu alt är kaonu. Tampnu sõs edesi, aga rata ämp ei lövvä.

Nakanu lummõ pite astma, et kohegi piät iks vällä jõudma. Nakanu jo är väsümä, ku näkk’ kavvõl maja aknõ tuld. Tampsõ sõs maja manu. Koput’ ussõ pääle ja mõtõl’, et küsüs tiid.

Ussõ tekk’ valla timä uma imä. Tuu oll’ är hiitünü, et mis juhtu. Imä oll’ sõs visanu rõiva sälgä ja saatnu poja mi ussõ taadõ, et mine hullu tiiä, essüs viil är.

Naardsõmi ja märgotimi, kuis sääne asi sai juhtu. Mi maiu takan küündü suur kolhoosinurm mõtsani ja majju kah säälpuul es olõ. Jo tä sääl nurmõ müüdä tampsõ seeni, ku otsa ümbre käändse ja tuld nägi.

Nall’a sai kül peräst, ku vahest jutus tull’, kuis imä poiga külä pääle saatsõ.

Niklusõ Mare
Urvastõ khk

Latsõ suu ei petä

Mi perrele anti inne sõta Eesti aigo Räpinä vabadussamba platsi kõrrahhoitminõ. Tuu iist sai säält niitä haina lehmäle.

Päält sõta tull’ Venne aig. Sammas laste õhko. Heitämine oll’ suur ja plats oll’ kivimüräkit täüs. Esä nägi, et sammas jäi pia tervest, aga kohe peräst kattõ, es tiiä kiäke. Platske tette tasatsõs. Parteilästele tull’ mõttõhe, et piässe ummilõ sõakangõlasilõ kah samba pistö pandma – kotus olõmah.

Räpinäl joht lahinget es olõ, aga mitmõst paigost kor’ate rutuga matõtutõ vinne sõduridõ kondikõsõ kokko. Viis kontõga kirsto oodiva paar nädälet vallamaja, vahtsõ nimega täitevkomitee kuuri all matmist.

Mu kodo oll’ õkva üle tii. Ma es julgõ õdagidõ ütsindä trepi päälegi minnä. Mõnõ inemise teivä musta huumoret, et öüsedi kostos kuuri alt kolinat ja võõrakeelitset sõnno.

Kui sammas valmis sai, olliva sõakangõlastõ nimeke kivve raoto. Samba ette kaivete suur haud ja pante kirsturivi mulda. Matus pidi tulõma peräst lõunat.

Tollõl hummogul lätsi Sillapää mõtsa mustikmarja korjama. Sääl oll’ alõvist viil üts naane uma tütrega, vast viieaastanõ. Latsõl sai pikäpääle villänd, ütel’ imäle, et täl om kõtt tühi, lääme är kodo. Imä ütel’, puulnal’alidsõlt latsõlõ: «Kannahta viil veidü, peräst läämi matustõlõ, sääl andas sülte ja peenkestleibä.» (Tuu oll’ säände ütelüs vanastaast.)

Ma tahtse huvi peräst kaema minnä, kuis sääntseid matusseid venne aigo peetäs. Kokko oll’ aeto «sunniviisil vabatahtlikkõ», tüülise asutustõst, parteilasõ ja komnoorõ.

Orgestre mängse «Internatsionaale», peete kõnnõid, aete haud kinne, pääle pante pärge ja lille, viil pillimäng lõpust. Nüüt tekkü vaikus, ja tuu lats mõtsast küsse imä käest: «Imä, kos sõs sült ja peenkeneleib om, mul kõtt tühi?»

Parteilasil olli näo heitõnõ, «vabatahtlikõl» tükse naar pääle, a pidi varjama. Imä läts’ näost tulipunatsõst, tä oll’ tunto inemine, kunagidsõ parteitegeläse tütär. Vot latsõsuu!

Pärnaste Leida
Räpinä khk

Tütrik kesk massinavärki

32 aastakka tagasi nakas’ mu koolitii Tsirguliina keskkoolin lõpulõ saama. Lõpõtusõs pidi tulõma viil umblõmisõ oppus. Mullõ oll’ tuu hirmsalõ miilt müüdä. Paar pruntsi, pluusõsit ja vellele lakju siiriga pükse olli joba kokko lasknu.

A huviliidsi punt es kasu sukugi ja tetti vahtsõnõ plaan. Mi klass lüüdi juppõs ja anti teedä, et kolm tütrikut nakasõ praktilist jako tegemä traktori sälän.

Koolin olli ma põkatsiga paar kõrda ede- ja tagurpiten pakkõ vaihõl sõitnu, kotun olli mõnda paar kõrda käümä sikanu. Nuu tunni sääl klassin traktori sisikunnast lätsiva mul müüdä külgi kipõlõ ja libedalõ umma tiid. Eksämi aigu läts’ oppaja klassitarõst vällä ja kik sai kõrraligult maha tettüs.

Meile kolmõlõ anti tummõ papijupp peiu, midä kutsuti margilubadõs, ja saadõti Tagula osakunna tüükotta.

Mehe kergütivä kulmõ, a kiäki halvastõ es ütle. Mullõ tuudi taivakarva päivinännü «nelikümend», millõ edetsõõri lopõrdiva, ja tõisilõ vahtsõmba verevä põkadsi.

Massinilõ säeti kaarutaja taadõ ja näüdäti hainamaa kotus kätte. Mu kaarutaja oll’ sääne vildak, kolme tsõõriga. Ku müüdä tiid sõidi, arvassi, et tii om minno puhtani täüs.

Hainamaa veeren märgoti, et kohe kotsilõ hain lindama nakkas. Panni tsõõri tüüle ja pruuvsõ õigõdõ viirde rihti. Peris õgva vaalu tulliva muhkligu maa kotsilõ.

Külainemise paksõva haltuurat mano. Pia egän elämisen oll’ määnegi elläi, kes haina sei. Ruublit ja kompvekke muudku korju.

Ku hain sai kik palli, kästi raudruunalõ käro taadõ panda. Saadõti kivve nõstma ja koppõma lännü hainu vidämä. Ma vaoti kipõ käügü sisse, naasõ es jõvva kivvega perrä ja naksi mu pääle kaagatama.

Tagurpiten oll’ põnnõv käroga küünü ala rihti. Haltuurat jagusi kärolõ kah.

Päält käro kästi lagja kardolimuldaja taadõ panda. Tuu oll’ kõgõ hullõmb riistapuu.

Ütskõrd unõti är, et ku autu vasta tulõ ja tii viirde võtat, sis piät kaema, mis sääl tiiveeren kik om. Veido jäi puudus, ku olõs üte tüükua as’amihe piimäpukk muldaja otsa jäänü.

Tõnõ kõrd kesk kardolipõldu nakas’ traktor suitsama. Hiitü, et palas peräkõrd är.

Uursõ kavvõst, õlli tsilksõ, jäti sinnäpaika ja astsõ tüükua manu. Paigati är ja jälki kõrran.

Ma es mõista viil tüüst kõrvalõ hoita ja pagõsi muldajaga är põldõ pääle.

Kardolimuldajaga haltuurat es tii. Nä vast pelksivä, et käänä aia rukka, sõku varajadsõ kardoli är, vai et sääne tüü olõ õi tütrikulõ illos. Ku kiäki tahtsõ kotun mullada, tull’ traktorilõ esi perrä.

Tüükua kunturi as’apulk kõbisi, et praktikandõlõ ei võiki nii pall’o hektarisi panda ja tüütunni omma ammuilma lahki lännü. Palk tull’ illus.

Mihailovi Tiivi
Korijärve
Karula KHK

Tütrik kesk massinavärki
Koha Priidu tsehkendüs

Preemiä pudõlikäkjäle?

Ai, kuramus, sotsiaalministeeriüm uut maakundõ käest ettepanõkit, taht kittä kõgõ kõvõmbit alkoholikah’o vähändäjit. Preemiä nimi om «Kõgõ tegüsämb alkoholikah’o vähändäjä paikkunnan».

No nüüt naatas viinapudõli käkjile avvotasso andma vai?! Inämbüste omma nuu naasõ, kiä mehe iist õdagu pudõli är käkvä. Inemine heränes hummogu üles, süä om saismajäämise veere pääl… Kopõrdas sis mehekene vüürüste, kon om seerigu sisse alkoholikah’o vähändäjä iist putõl är käkit… ja ei olõki pudõlit. Kell om säidse hummogu!

Omgi minek, havva pääl lauldas, et sa lätsit varra är, su tüü jäi poolõlõ… Õnnõ kolm tunni jäi puudu, kell kümme olõs joba poodist tsilga pääle saanu ja rõõmsalõ edesi elänü.

Ma ei nakka üles lugõmagi, pall’odõst sõprust ja tutvist ma olõ alkoholi peräst ilma jäänü. Ja ütegi surma põhjus es olõ alkohol, a hoobis tüüpuudus, vaesus ja väiku haridus. Ehk kogo ilma ask, midä om alkoholiga võimalik veidükese leevendä. Esiki jälle naasõ saa alkoholiga ilosas juvva.

Kell kümme hummogu om üts suurõmbit alkoholikah’o põhjustajit! Ku viinahaigõ heränes kell säidse hummogu Võõpson, sõs tulõ täl võtta auto ja Lüübnitsä küllä salaviina perrä sõita.

Ega viinahaigõl valli olõ-i. Timä jaos om alkohol elolidsõlt tähtsä rohi, nii nigu süämehaigõlõ omma validoolitableti.

A riik käkk joodigu iist roho är. No aktsiisi kõlbas külh pudõli päält võtta! Kas kogo alkoholi päält võetav aktsiis lätt alkoholikah’o vähändämises? Tutkit!

Viinahädä om haigus. Tuust tulõgi pääle naada. Säänesama haigus nigu vähk. Viinahädä tulõ tuust, ku inemine tund, et tä ei tulõ eloga toimõ. Alostusõs tulõ lõpõta haigidõ inemiisi põlgminõ. Olõ-i sukugi illos, et viinahaigõlõ pandas aktsiisimass pääle. Pankõ sis joba tõisilõ haigilõ kah! Ja tervüseviaga inemisele!

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
rahvatohtri

 

 

Pasunapoisi lustilidsõ mälestüse

12aastadsõlt kotost Võromõisast Võro kreiskuuli opma lännü Lina Robert (Karl Robert Linna 1893–1985) mõistsõ häste laulda ja pilli mängi.

Muusõumilõ saadõtuin mälestüisin kirotas tä nii: «Võrol oll’ sis ammõtin rätsep Sika Osvald, kes mängse pasunakoorin. Kuna tä pidi hindä man üüriliidsis ka maalt tulnuid koolipoissõ, sis sai Sikk teedä, et ma mõista pilli mängi. Tä opas’ mullõ selges alt-pasuna-mängmise.»

Pasunakuur mängse tandsus nii õdagu pargin ku ka pidol. Poiskõnõ tiinse pillimänguõdaguga rubla vai eski kats. Tuu raha iist olõs Robert saanu ummi lemmikit – tsukrukrõngliid – osta kas 100 vai 200.

Pasunakooril oll’ paar aastakka massulinõ vissiplats Tamula järve pääl. Robert kirot’, et pillimehe hoiõ esi tuu platsi lumõst puhta. Ku platsi pääle oll’ tuisanu iks väega pall’o lummõ, sis palksi nä tuu tüü pääle Võro vangimajast vangõ. Rahha es saa vangi hindäle, tuu sai vangimajalõ.

Lina mälestüisin om kirän, et päävä aigu es tuu vissiplats pall’o sisse, a õdagu külh, ku visselemise mano käve muusiga tulõvärgiga (pillimängjä teivä esi värviliidsi kündlelatõrniid).

Robert: «Vaheaol jõimi tsäid ja sulatimi tossu pääl pille vallalõ, ku trehväs’ külm ilm olõma. Et puhkpilli klapi külmä ilmaga kinni es jäänü, avit’ ka tuu, ku valla veidükese piiretüst pilli sisse. Tuud mi mõnikõrd teimi, a pia pidimi dirigendi nõudmisõl är lõpõtama: ütsjago miihist, tuu asõmõl, et valla piiretüst pilli sisse, vali tuu umast kõrist alla ja sis jäi pill kinni ja mehel oll’ pää lämmi.»

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

Võro kreiskooli puhkpille orkestri
Zopa Gustavi 1913. aastal tettü pildi pääl om Võro kreiskooli puhkpille orkestri. Ederian kesken om kreiskooli inspektri Floru ja tõsõn rian häädkätt tõnõ Lina Robert. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

50 aastakka vanno asjo korjamist

23.11.1966 tetti Kreutzwaldi muusõumi mano kodoluulinõ osakund. Vana-Võromaa kultuurikua muusõummõ päävarahoitja Ruusmaa Arthuri lemmik-muusõumias’a 58 000 museaali siäst:

Mammutikihv
Mammutikihv. Ku latsõ tulõva muusõummi, sis nä küsüse kõgõ, määne om mi kõgõ vanõmb asi. Õkva om hää üteldä, et seo kihv – 10 000 aastakka vana. A löüti tuu peris ilda: 18.10.1973 Nogopalo liivakarjäärist.

Tark miis, kiä arvu sai, et seo olõ-i harilik puutükk! Ku tull’ vällä, et seo omgi peris mammutikihv, panti Eestin edimäst kõrda tii-ehitüs saisma – loodõti terve mammut löüdä.

Muidoki es löütä, no Kuudsi kandist om löütü viil üts mammutihammas ja tõnõ Valgast. A iks saami kittä, et mammut om mi kandist «läbi lännü», kukki vast ijä seen jupikaupa.

Mängotuus
Mängotuus. Panõ seo mängmä preemiäs noilõ latsilõ, kiä omma muusõumin hää olnu. Tuus om peri 1880. aastist Mõnistõ kandist ja oll’ vast mõnõ mõisnigu uma. Teemanti Kaupo ja Lembit seo ilosa mängotoosi meile tõiva ja õnnõstu kõrda tetä. Meil om 31 plaati tandsu-, kerigu- ja moodumuusikaga. Mängotuus om muidoki ands’ak üteldä: mõõdu omma nii 50 x 50 x 25 cm.

Mängotoosi mängmise mano kõnõlõ ma harilikult Võro edimädsest kohvikust, miä tetti 1880. aastil sinnä Õlle 17 majja Jüri uulidsa pääl.

Hää latsõ taldrik
Hää latsõ taldrik. Latsõpõlvõst om mul üts vähätsit asju miilde jäänü: meil oll’ säänesama taldrik. Sändse taldrigu omma peri 1920. aastist. Muusõumitaldrigu pääle om kirotõt «Jätku leivale!», mu taldrigu pääl oll’ «Aitäh!». Ku suppi panti, sei egä kõrd kõik är, et nätä, kas tekst om iks alalõ. Illus kasvatuslik mõo om seol taldrikul!

Uma kandi hää valvaja Pruti Väle: tüüd tulõ kõikaig mano

Võro maakunna kõgõ tegüsämbäs kodanikus valitu haanimiis Pruti Väle (51) vidä joba säidse aastakka Suhka priitahtlikku pästekomandot. Kukki turismitalo pidämise mant om tuusjaos rassõ aigu võtta ja tüü kurb, tund miis, et piät umma kogokunda avitama.

«Vaihõl kaksa hinnäst kasvai poolõs, no kohusõtunnõ toukas takast, et taad asja vitä,» kõnõlõs Pruti Väle pästekomando kotsilõ. Katõs kaksaminõ tulõ tuust, et välläopnuid pritsimiihi om komandon külh 12, noist tegüsämpi viis-kuus, no inämbüs käü kotost kavvõn tüül. Pritsimaja om õkva Väle kodotalo man Mäe-Suhkal ja ku tõsõ saa-i vällä sõita, sis timä iks lätt.

«Piät mõnõ minotiga massina sõitma saama, sis om tuust appikutsja jaos kassu,» seletäs Pruti Väle. «Päält tuu um viil õnnõtuisi ärhoitmisõ tüü: käümi inemiisi man kotoh ja kõnõlõmi, midä tetä, et es tulnu tulõ- vai eelektriõnnõtust.»

Minevä nädäli oll’gi sääne tsõõr ja eelektriharidusõga Väle hiitü üten «kolhoosimaja» kortõrin iks väega är. «Lämmäviiboiler oll’ pantu õkva vanni kotsilõ, vana juhe tull’ õkva üleväst alla ja küündü poolõhuisi vanni sisse,» kõnõl’ tä. «Tsähvi saamisõ võimalus oll’ iks väega suur, no inemine esi es tunnõ määnestki ohto. Tei sis väega kõrraligult seletüstüüd, kuis inemine hindä ohutumbalt puhtas mõskõ saa.»

Väle süä haltas ka vanno talomajjo laonuisi ahjõ-korstnidõ peräst. Inemise jõvva-i noid kõrda tetä, no umast kotost valla sotsiaalkortinahe kah är minnä ei taha.

Külä tõmbas tuld ligi

«Olõ nännü ümbretsõõri hulkapall’o maaha palanuid elämiisi,» kõnõlõs Väle. Silmi iin om täl peris mitmit hirmsit pilte tuust, miä om tutvist inemiisist perrä jäänü, ku pritsimehe päält kistutamist tarrõ sisse läävä. «Katõ vanainemise kihäst oll’ õnnõ keskkotus perrä jäänü,» ohkas miis. «Naabriküläh Hämkotih oll’ kah joba ilda: ku meid vällä kutsuti, oll’ tuli maja põrmandu all mitu tunni tassakõistõ hõõgunu, elämine tossu täüs ja kats tutvat miist, latsõst pääle, jäivä sinnä…»

Pritsimehe kodokülän olõ-i üttegi talomajapidämist, kon ei olõ kunagi tulõõnnõtust juhtunu. Vanõmba inemise mälehtäse, et 1950. aastidõ edeotsan palli ütel jaanipääväl kõrraga mitu tallo maaha. Kas kotus tõmbas tuld ligi? Väle märgotas, et määnegi tõistmuudu asi timä külän om jah. Tuugi om mõotanu otsust Suhka komandot iks edesi pitä.

Et korsnapühkjä piät kutsma ja täl piät papõr olõma, tuud seletäs Väle kah iks pikält, ku vaia. «Ku inemine inne arvo ei saa, sis päält tuud saa, ku tulõlont om korsnast vällä löönü ja tä om hirmuga meid kohalõ kutsnu,» ütles Väle.

Tüüd tulõ kõik aig mano

Suhka komandol om egä aastaga inämb tüüd, olkõgi, et inemiisi om ümbretsõõri kõrrast veitümbäs jäänü.

«Edimält oll’ viis-kuus kutsõt aasta pääle, no nüüt om kõrra kuun ja esiki rohkõmb,» ütel’ pritsimiis. «Kõik ei olõ tulõõnnõtusõ. Mõnikõrd kutsutas liiklusavarii mano appi: mi olõmi lähküh ja jõvvami innemb. Suurõ tormi käändvä käänüliidsi teie pääle hulga puid maaha, avitami noid iist är võtta.»

Väle kõnõlõs, et tuud tulõ kipõlt tetä – muido iks mõni massin kupatas käänü takast vällä, puu om iin ja inämb kinni pitä ei jõvva. «Mi piät pästemassinaga kah iks tiid kaema ja sõitma minimaalsõlt maksimaalsõlt kipõlt,» muigas tä.

Pästeammõtiga om kõnõldu, et Suhka komando võidas appi kutsu kooni 25 kilomiitre taadõ. Om olnu juhtumiisi, et Suhka pritsimehe omma kihotanu Võro liina vällä.

Pästeammõt tugõ komandot niipall’o, et massinit saa kõrran hoita ja om andnu tarvilidsõ kraami kah. Palgas mastas tüütunni iist kümme eurot miinus massu (õnnõ välläsõidu aigu), tuu raha om pantu varustusõ pääle. Kats aastakka tagasi sai valmis kõrralik pritsimaja, mille ehitämist tugi ka PRIA. Massina omma vana Võro liina pästekomando ZIL 131 ja Saksamaalt tuudu Mercedes, miä ildaaigu ZIL 130 vällä vaiht’.

Vanno massinidõga või ette tulla, et no a ei lää käümä, ku vaia om. «Om meilgi tuud üts kõrd ette tulnu, no õnnõs tuust suurt hätä es tulõ,» kõnõlõs Väle. «Tõsõ komando jõudsõva peräle ja avitiva.»

Lummõ om Haanimaal inämb ku muial, no Väle kitt, et ZIL 131 om nii hää massin, et om seoniaoni egäsugutsõst lumõst läbi vidänü.

Väle märk, et peris priitahligõ pääle saa-i Eestimaal iks pästmist jättä. «Suidsusukõldumist nii lihtsä tetä ei olõki ja vii seest pästmisega jäämi peris hättä. Opnuil miihil om tiidmiisi ja tarvilist kraami inämb,» seletäs tä. «Käve külh esi kah Väikuh-Maarjah opmah. Põlvidi puul tunni är sääl tulõ ja suidsu seeh, no iks ei tunnõ hinnäst kimmält. Liiklusavariih kortsu lännüst massinast mõistva nä kah inemiisi parõmbahe vällä lõiku. Mi saami avita, ku umma lihtsämbä as’a.»

A kellele annassi Pruti Väle esi aasta kõgõ tegüsämbä kodanigu avvonime? Väle märgotas pikält ja sis ütles, et tuu tiitlini võisi hinnäst mängi mõni pillimiis. Kimmähe om tuud väärt ka Nopri talo peremiis, talomeieri pidäjä ja «Tulõ maalõ!» ettevõtmisõ vidäjä Niilo Tiit. «Timä hoit maaello ülleh nii uma jutu ku toimõndamisõga,» arvas Väle.

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 

Pruti Väle om külh pia kats miitret pikk miis, no katõ võimsa pästemassina vaihõl tuu vällä ei paistu
Pruti Väle om külh pia kats miitret pikk miis, no katõ võimsa pästemassina vaihõl tuu vällä ei paistu. Harju Ülle pilt

Tulõkipõn Tuviku Anu

«Nõrk tetä kimmäs, kõvvõr sirgõs, pelgäjä julgõs ja kohmats siuhkõs,» sääne om Põlva maakunna sädeinemises valitu Tuviku Anu (73) tüü tsiht olnu jo pia puul aastasata.

Anu tull’ Räpinähe kihälise kasvatusõ oppajas ja kergejõustigutreeneris pääle ülikuuli 1967. aastal.

Anu tulõtas miilde, et ku tä bussiga edimäst kõrda Räpinähe tull’ ja kooli poolõ kõndsõ, trehväs’ silla pääl kokko sportligu nuurmehega.

Tuu ütelnü umalõ sõbralõ, et taa tütrigu võtt tä är. Täämbädses omma Anu ja Oskar ütist elovankrit vidänü 46 aastat. Näil om kats tütärt ja neli latsõlast.

Vähämbält 30 aastat om Anu iist võtnu Räpinä gümnaasiumi oppajidõ tervüsligu võimlõmisõ rühmä. Tuust kasvi kats aastat tagasi vällä sääne punt naisi, kiä käve suvõl Tal’na ja Tarto võimlõmispidol. Noist pidodõst omma peri ilosa rõiva, mis päältkaejilõ väega miildüse. Ummi etteastmiisiga omma naasõ käünü ka kodokandi pidodõl. Anu om naisiga võimlõmiskava viimätseni vällä lihvnü ja parhilla oodõtas joba järgmäst Tarto võimlõmispito.

Naasõ kitvä, et Anu om kõikiga herksä, piinütundõlinõ ja avitaja inemine. Räpinä muusõumi juht Murumetsa Kersti kahjatsõs, et innembä Anu mano võimlõma es trehvä. «Anu juhendõt tervüsevõimlõminõ om päävä parõmb osa ja õnnõtunn,» kõnõlõs Kersti. «Anuga om hää läbi kävvü, timä käest om iks midägi oppi ja iinkujjo võtta.» Trennih om Anu täpsä ja rahulik, tege esi kõik har’otusõ üteh.

Anu om nii tervüsele hää eloviie ja spordi iistvidäjä ku esi kimmäs tegijä. Tä on käünü egäl aastal SEBi maijuuskmisõl, koh kõnd säidse kilomiitret. Ja plaan edespite ka minnä. Tervüse kottalõ ütles Anu, et vähämbit häti iks om, vahepääl tegevä liigõssõ hätä, selle piätki liikma. «Paiga pääle tohe-i jäia. Väläh saa värskih õhuh kõndi ja tuu om kõik ilma massulda,» ütles tä.

Minevä aasta anti Anulõ ka tiitli «Sportlik eakas».

Räpinäh üteldäs nal’aga poolõs, et Anu võitsõ Oskari ja vastapite. Räpinä jaos omma Anu ja Oskar uma kodo patrioodi, kiä omma ummi tegemiisiga kimmähe paigapäälist ello mõotanu. No võiva nä katõpääle üte kõva pido maaha pitä: Oskaril om õkva seo nätäl 80. sünnüpäiv ja ildaaigu valiti tä Räpinä valla avvokodanikus.

Säinasti Ene

Tuviku Anu (keskpaigah) võimlõmisrühm keväjä Tarto võimlõmisõpidol
Tuviku Anu (keskpaigah) võimlõmisrühm keväjä Tarto võimlõmisõpidol. Pilt eräkogost

Lugõja küsüs

Mille saa-i Võromaalt saata Võromaa-teemalidsõ postmargiga kaarti?

Ku Võro liina inemine taht saata sünnüpääväs vai pühhis postkaarti, sis joba tükk aigu tsusatas inämbäle kätte mark Keila liina kiräga. Kas ei võinu ummõhtõgi Võro liin hindä jaos laskõ tetä uma ja ummamuudu kirämargi, nii et kõrraga olõs arvu saia, et taa kiri om saadõt Võro mäki otsast?

Väljandu Ellen

Vastas Võro liinapää Allasõ Anti:

Kimmäle võis tetä. Kõrraga õnnõ kõkkõ ei jõvva. Plaanin om tuu asi külh. Vahtsõ aasta nakkami Võro liina arõngukavva üle kaema ja tuu seen tulõva mainõkujundusõ tüütarõ. Sääl tulõ säändsit asju märguta ja täpsembält paika panda. Tennä huugu andmisõ iist!

Vastas Omniva kommunikatsioonispetsiälist Kaivu Mattias:

Võro liinavapiga standardmark tull’ vällä 2014. aastal ja tuu nominaal om 0,45 € (täämbäne nominaal om 0,65 €). Täämbädses omma Võro margi piaaigu är müüdü ja nuid olõ-i mõtõt ka mano tetä: praktika näütäs, et inemise tahtva tuu nominaaliga markõ kliipi, määne hind parajahe om, ja lisamarkõ mano kliipi ei taha.

Külh om parhilla inne jõulu paslik saata uma kirä vehverkoogihõngoliidsi jõulumarkõga, midä egäl puul müvväs.

Kas võis tetä vahtsõ Võromaa-teemalidsõ margi? Ettepanõkit Eesti riigielo, aoluu, kultuuri ja muiõ tähtsündmüisi ni teemadõ kujotamisõs postmarkõ pääl võiva tetä kõik huvilidsõ.

Ettepanõgi tegemises om vaia kirja panda teema, tsipakõsõ tuud seletä ja tähtsüs är põhjõnda. Ettepanõgi tulõsi saata Eesti Posti emissioonikomisjonilõ e-kiräga postmark@omniva.ee.

Võro seldsi tellitü mark
Uma margi saa hindäle ka laskõ tetä, a noidõ hind tulõ kallimb, ku margi pääl kirän om. Pildi pääl om Võro seldsi tellitü mark tuul puhul, et kats aastakka tagasi saiva võrokõisi savvusannakombõ UNESCO kultuuriperändi esindüsnimekirja.