Tossu Tilda pajatusõ

Poliitikist võro keelen

Võro keele nätäl trehväs’ ütte Eesti valitsusõ sadamisõga. Raadion aroti saatõjuhi vana valitsusõ maahavõtmist ja vahtsõ võimulõsaamist.
«Rõivas pruugiti är ja visati minemä,» arot’ üts saatõjuht. «Rõivas – tuu om puhas võrokiilne nimi jo. A kuis om võro keeli ärpruugitu rõivas – tuu om jo pulst! Vahtsõnõ pääministri tulõ meil Ratas, tuu om võro keeli Tsõõr!»

Tõnõ saatõjuht sõrmits’ võro-eesti sõnaraamatut ja löüdse säält, et tsahkna om eesti keeli sookail.

«Tsahkna kotsilõ ütles botaanigaraamat, et tuu hõng pand pää haltama,» selet’ tä. «Kai ETV «Foorumi» saatõn jupp aigu, kuis Tsahkna mulgaht’ – no tõtõst nakas’ pää haltama. Ja tsahkna pidi viil kusõlõ kah ajama, no tiiät, ma piätki nüüt kipõlt är käümä…»

Vahtsõst nimest

Võro liina mehel ja naasõl oll’ üle hulga ao asja Pikäle uulitsalõ. Ega sääl pall’o näide meelen muutunu es olõki. Hää miil oll’, ku silmä jäi midägi vanna tutvat.

«Näet – Võru Rõivas,» lugi naanõ maja päält silti, mis paistu kavvõlõ.

«Ei tiiä, kas inämb kõlbas,» ütel’ miis. «Parõmb olõs Võru Peenhäälestüs. Tähendüs om iks üts ja tuusama.»

Kuulsõt poodin, tohtri man vai muial nal’alist jutuajamist? Kirota tuust info@umaleht.ee vai kõnõlõ är tel 782 2221!

Kuis ma vanaimäle latsõsaamisõ asjun oppust anni

Seo ilma aigu ei olõ latsõsaamisõ ümbre inämb määnestki salgust. Latsõuutõl naasõ kõnd’va lämmä ilmaga ringi, suur kõtt iin puhtani pall’as, ja näide olõmanolõva väiku poja-tütre tiidvä väega häste, et imäl kasus kõtun tita ja esä um tuu tita sinnä kasuma säädünü.

Mu latsõiän oll’ asi aga hoobis tõistõ. Sõs pidi latsõuutõl naanõ uma suurõ kõtu lagja prundsi ala käkmä ja tuust, kuis latsi saias, es tohe musugunõ tütrigutsirts midägi teedä.

Mullõ kõnõldi, et kõiki tsillukõisi hengeliidsi – inemiselatsi, vas’kid, tsiapõrssid, voonakõisi, kassipoigõ, kutsikid – tuu õks kur’g.

Lugu, millest ma pajatama nakka, juhtu 1960. aasta vahtsõaasta- vai kündlekuun. Mul oll’ lugõminõ joba ilusalõ selge, aga koolin ma viil es käü.

Ma elli Võrumaal ütsikun paigan suurõ mõtsa veeren – Antsla kandin Oe külän Ala-Siimani talun. Mul es olõ sõsarid ja velli nink ma kasvi suuri inemiisi ilman.

Ma arvassi ka hinnäst suurõs inemises ja es kannada tuud vällä, ku minnu kuikimuudu rumalas peeti, mu iist midägi salgusõn hoiti.

Üts’ asi, miä mul süäme joba kauga täüs oll’ ajanu, oll’ kurõjutt. Ildaaigu oll’ lauta tegünü väiku vas’k ja lambidõ hulgan paistu ka mitu tsillukõist voonakõist nink vanaimä kõnõl’ õks, et nuu umma kurõ tuudu.

Ma nakassi vanaimäle kimmäle vasta ja ütli, et tiä võlss’: vask’at ja voonakõisi ei olõ toonu kur’g, niä umma tullu imä kõtust.

Vanaimä es nakka muka jaht’lõma, püürd’ jutu kipõstõ kõrvalõ. Jutu tõisi asju pääle püürdmine ai mul süäme viil rohkõmb täüs ja ma nakassi hoolõga mõtlõma, kuis vanaimäle näüdädä, et ma ei olõ inämb rummal’, ma tiiä, kost vas’ka ja voonakõsõ nink ka inemiselatsõ tulõva.

Ma sai hindän julgõ olla tuuperäst, et mu nuur imä oll’ mullõ latsõsaamisõ kotsilõ joba küländ tarkust jaganu.

Imä vas’t mõtõl’, et um vaia sääne tähtsä asi tütrele selges tetä. Mul oll’ kuuliminek joba ussõ iin ja ku ma koolin olõs pajatanu, et latsi tuu kur’g, olõs tiidjä koolisõsara ja -velle mu üle naardma nakanu.

Imäl oll’ raamat päälkiräga «Imä ja lats’» ja timä oll’ mullõ säält näüdänü pilte, kon latsõluum oll’ kõtun imäkua sisen kõvõran. Imä oll’ mullõ ka häbendämiisi kõnõlnu, kuis lats’ imä kõttu teküs, ku kavva tiä sääl um ja kuis tiä säält vällä päses. Ma olli raamatut «Imä ja lats’» ka esi uur’nu.

Ma arudi hindäette tükk aigu, kuis vanaimäle kurõjutu iist oppust anda, ja vällä ma tuu moodu mõtli. Ütel külmäl talvõpääväl lätsi ma lauda manu, kon vanaimä parajalõ eläjide asõmid sääd’. Ma nakassi lauda ussõ takan kõva helüga hõikma: «Vanaimä, vanaimä, tulõ kipõstõ vällä, kur’g um jälleki üte voonakõsõ toonu!»

Vanaimä es tii minnu kullõmagi. Aga ma es jätä perrä. Ma muudku rüükse edesi, et tulgu vanaimä ummõtõgi voonakõist lauta viimä, muidu tuu koolõs lumõ sisse külmä kätte är. Vanaimä es ütle midägi vasta ja es tulõ muiduki kaemagi.

Mul sai viimäte tänitämisest villänd, varba nakassi joba üten paigan saismisõst külmetämä.

Ma lätsi ja vinnassi külmä iist kõvastõ kinni pantu laudaussõ peräni vallalõ ja hõigassi lauta närvilidse helüga: «Vanaimä, kas sa ei kuulõ minnu? Kur’g tõi tsillukõsõ voonakõsõ. Tuu külmetäs lumõhangõn.»

Vanaimä kärät’ sõs mullõ: «Miä sa sääl porgatat, panõ lauda uiss õkva kinni, eläjil nakkas külm!» Ma tougassi lauda ussõ pahanuna kinni ja joosi är tarrõ.

Ku vanaimä peränpoolõ küüki tull’ ja hindä kässi kuuma pliidi kotsil lämmist’, võti ma kurõjutu vahtsõlõ üles ja selleti vanaimäle: «Ku kurõ periselt voonakõisi toosi, sõs olõs sa mu hõikmisõ pääle õkva laudast vällä kipanu. Aga sa es tulõ, sa tiidse, et ei linda sääl lauda kotsil üttegi kurgõ ega olõ lumõhangõn üttegi voonakõist.»

Ma kõnõli vanaimäle viil tuud, et mu imä um latsõsaamisõ värgi mullõ ammu selges tennü ja ma olõ ka esi tuu asja kottalõ raamatust lugõnu.
Ma mäledä selgele, kon kotsil ma lauda man saisõ, kostpuult päiv paistõ, midä ma vanaimäle lauda man hõigassi, midä vanaimä mullõ laudast viimäte kärät’ ja midä ma peränpoolõ vanaimäle köögin kõnõli.

Aga tuu, kuis lugu viimäte lõppi, midä vanaimä köögin mu targa jutu pääle kostsõ, um mu pääst pühitü. Aga või-olla es ütle vanaimä mullõ latsõsaamisõ kottalõ inämb midägi.

Häniläne

Imeruuhv

Tuu juhtu Orava vallah Kõliküläh. Üts naabrikülä miis sai hindäle mino uno Karla naabrimehe Kõlli Jaani elämise. Kõlli Jaan oll’ kiudutõdu Tsiberihe, kõgõ perega, ku kõrralik talopidäjä ja viil väikese traktori umanik. Venne kõrd es või kõrralikkõ talomiihhi salli.

Puulpäävä õdagu pallõl’ vahtsõnõ naabrimiis Elmar, kas tä võissi uno poolõ sanna tulla. «Tulõ muidogi,» lubasi uno.

Vihtsivä mõlõmba kõrdamüüdä, sõs tull’ naabrimiis lava päält, iho punanõ ku tulekahi. Elektrit sannah es olõ. Üts küünäl valgust’ viletsält sanna. Naabrimiis võtt sannanukast pudõla ja kallas’ tuust üle ola sällä pääle.

Oi sa mu jutt, miis läts’ nigu ullis! Juusk’ saina pite üles, sattõ maaha, sis juusk’ tõist saina pite üles, jäl sattõ maaha.

Sis sai ussõmulgu kotsilõ ja litsõ puul kilomiitret ihoalastõ läbi lumõ kodo. Nigu olõssi määnegi imeruuhv tälle vägevä vungi sisse andnu. Uno kõnõl’, et «imeruuhv» tuu pudõla seeh oll’ olnu tärpentiin.

Ma mõtlõ, et parhilla omma pall’o dopingu pruukmisõga hädän. A tärpentiini ärkeelet kraami nimekirän ei olõ. Pruuki tulõ sõs, ku stardipauk käüse. Hädä om sis, ku ei saa pidämä ja ei jõvva medälide jagamisõs tagasi.

Kraagi Väino
Meerapalu

Imeruuhv
Koha Priidu tsehkendüs

Tekke jah riigile restart!

Väega häid asjo sünnüs: Keskeräkund, sotsi ja IRL kangutasõ põrgo väretit vallalõ. Edenemist näile!

Arvudikeelen tulõgi riigile «format disk» tetä. Kõvaketas tulõ är formaati, vahtsõ mälubloki pääle panda ja sõs tulõ kõvakettalõ põhisäädüs vahtsõst pääle laskõ.

Tsukrumass tulõ. Arvada soolamass kah. Automass, tiimass. Aktsiisi pandva lakkõ.

Inemise tetäs lõpus umõtõ võrdsõs: ku põra ei olõ osal rahha, sõs pia ei olõ kellelgi.

Ja omgi hää. Viimäne kõrralik restart oll’ 10 000 aastat tagasi – ijäaig. Koti külmssi üttemuudu är nii vaesil ku rikkil, no näemi, et sama asi kõrdas hinnäst.

Ja tuud om väega vaia. Ma olõ herevällä. Ku inemisel om egä päiv kuuk lavva pääl, sõs ei mõista tä makõst inämb luku pitä.

A sõs tulõ valitsus, võtt inemise näpost kinni, tsuskas tuu s…aunikuhe ja sõs õkvalt suuhtõ.

Sõs saa inemine võrrõlda. Ku pikkä aigu ei olõ inämb kuuki lavva pääl olnu, sõs lätt tuust unikust võet näpp kah makõs. Ja om tunnõ, et elo om elämist väärt!

Hää om teedä, et kõik aig, egäl silmäpilgul omgi elo kõgõ parõmb. Ma olõ tuud uma lagja ilmakaemisõ perrä opnu.

Sitõmbas saa kõik aig minnä, tuu man alomast piiri ei olõki. Ja kõgõ om su elo määndsestki võimalikust sitõmbast elost mitu kõrda parõmb.

Päälegi ei olõ surm kah määnegi lõpp. Suur osa maailma inemiisist usk, et inemine sünnüs ümbre. Viil sitõmbahe ello, miä om järgmädsest elost häädüse poolõst kõvastõ parõmb.

Vahepääl, kannatuisi vaihõlõ, olõ mõtõlnu, mille om riigimiihil esindüskulu, a alambil ei olõ.

Vastussõs olõ löüdnü, et riigimehe esindäse riigi uhkõmbat puult, illusiooni.

Sändse petükujo luuminõ masski pall’o. Mi, riigialamba, esindämi õigõt näko. Tuu esindämise umakulu om väega otav.

Valitsusõl ja riigiettevõttõ juhil, ku tä ummi tegemiisiga toimõ ei tulõ, om kõgõ võimalus tagasi astu.

Harilikult mastas noilõ, kiä tagasi astva, viil mitmõ kuu hüvitist, kõik omma tuud kuuldnu-nännü.

Mu soovitus olõs õks vasta pitä ja hamba ristin kannahta. Kannahtusõ tegevä inemise suurõmeelelidsembäs.

A ku tõtõstõ peräkõrd kopa ette viskas, sõs või jo terve rahvana tunnista, et mi es saa toimõ. Astumi sis ütitselt tagasi ja nõvvami takastperrä hüvitist.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
riigialamb

 

 

Kriisa hõrila

21. märdikuu pääväl sai 150 aastakka tuust, ku sündü kuulsa Haanimaa hõrilameistri Kriisa Tannil. Kriisa vahmiilin oll’ mitu hõrilameistrit, kamba pääle teivä nä 23 keriguhõrila, päält tuud hulga koolihõrilit.

Kasaritsa Jaani kooli juhataja Tedre Jakob kirot’ aolehen Wõru Teataja (ilmu 4.02.1935) mälehtüisi Tannili käest hõrilidõ ostmisõ kotsilõ.

Teder selet’, mille väikul koolil hõrilit vaia läts’: oppaja pidi päält oppamisõ viil latsi ristmä, koolnuid kirstu pandma ja är saatma, pühäpäävä koolimajan palvõtunni pidämä. Palvõtunnin tull’gi tälle mõtõ, et koolil om hõrilit vaia.

«Naksi palvõtunnin hõrilit kitmä ja tuu pilli tähtsüst seletämä,» kirot’ Teder. «Rahvas es taha tuud juttu usku ja inemise ütli, et innegi om hõrilidõ jaos rahha kor’atu, a pilli ei kongi.»

Tuudaigu 23aastanõ Teder kai sis, et tulõ esi asi är tetä. Tä ostsõ Kriisa käest 100 ruubli iist hõrila. Kõkkõ rahha es olõ koolioppajal kõrraga vällä kävvü ja pill anti võla pääle – raha pidi är masma nelä aastaga.

Hõrila tuudi koolimajja 23. rehekuu pääväl 1896. Kriisa Tannil sääd’ tuu esi üles. Edimäst kõrda kõlasi hõrilamäng palvõtunnin kuu lõpun.

Edimäne hõrilamängjä oll’ tuudaignõ Rõugõ kihlkunna koolioppaja Songi Samuel, Teder esi es mõista viil mängi. Rahvalõ olli hõrila väega miildünü ja jõulu tõsõl pühäl sai pilli hääs tettü näütüsmüük ja kontsõrt, millest saadi 127 ruublit. Tuust masti Kriisalõ võlg är.

Et võlast nii kergehe valla sai, tull’ Tedrel mõtõ hõrila parõmba pilli vasta vällä vaihta. Kriisal oll’ õkva pakku suurõmb, 250ruublinõ pill.

1897. aasta edimäidsil päivil panti suurõmb pill üles ja oppaja Teder kitt’ aoleheartiklin, et tuusaos mõistsõ tä joba esi hõrilit mängi. «Järgmidsel joulupühal kõrraldõdi tõnõ näütüsmüük ja kontsõrt, millest sai hõrilidõ võla är massa. 9 ruublit jäi puudu, tuu massõ kinni vallavalitsus.»

Kriisa Tannili hõrilit mängiti Kasaritsa Jaani koolin 40 aastat. 1937. aastal ostõti tuu asõmõlõ Ameerikast peri harmoonium. Tuu pill om parhilla Võromaa muusõumi põhinäütüsel ja muusõumikülälise saava tuuga ka esi hellü tetä.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

Haanimaalt peri kuulsa hõrilameistri Kriisa (kuralt): Tannil, Jakob ja Juhan
Haanimaalt peri kuulsa hõrilameistri Kriisa (kuralt): Tannil, Jakob ja Juhan.
Pildi om tennü Zopa Gustav 1910. aasta paiku. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Vastakaja

Minevädsen Uman Lehen olnu jämmide kuusõpuiõ jutu pääle anti toimõndusõlõ teedä viil mitmõst jämmest puust.

Leisi Õie (75) Põlva kihlkunnast Listaku küläst näüdäs’ Võhandu jõõ perve pääl kasuvat harolist kõivu. Tä mäletäs, et kõiv oll’ joba sis jämme, ku tä lats oll’ ja imä tuu puu mant lehmäle haina tekk’. Ildampa om Õie käünü 284 cm jämme kõo man piniga jalotaman ja kalla püüdmän.

Ku ümbretsõõri omma kopra hulgani puid maaha võtnu, sis tuu kõo omma nä putmada jätnü. Jämme puu kasus ka Õie naabrimehe maa pääl – 405 cm jämme tamm.

Keskkunnaagõntuuri mõtsatundja Joonasõ Juho silmas’ Setomaal Luhamaa nulgan Lütä külän Petramäe man jämmet neläharolist kuust. Tä mõõtsõ puu ümbremõõdus päält kolmõ miitre, läbimõõdus nii 96 cm ja korgusõs nii 26 miitret.

Harju Ülle

Leisi Õie näüdäs’ Listaku külän jämmet kõivu
Leisi Õie näüdäs’ Listaku külän jämmet kõivu. Harju Ülle pildi

Neläharolinõ jämme kuus Setomaal Lütä külän
Neläharolinõ jämme kuus Setomaal Lütä külän. Joonasõ Juho pildi

Põlva maavanõmba edimäne umakeeline säädüs

Põlva maavalitsus tennäs Võro Instituuti kuuhtüü iist võro keele nädälil ja and teedä, õt riigiasju saa umah keeleh kah aia – tulõ õnnõ tahta ja iist võtta.

Võro keele nädäli pidämise mõtõ jõudsõ maavalitsusõni Võro Instituudist. Teema sai Põlva maavalitsusõ kuuholõkil üles võetus ja sündügi plaan.
Suur jago Põlva maakunnast om aoluuh käünü Vana-Võromaa kultuuriruumi ala; et umma avvostust vällä näüdädä, võtt’ki Põlva maavalitsus nädälist ossa.

Nädäli vallategemisest tekk’ maavanõb Taro Igor tiidäolõvalt edimädse ammõtligu umakeelidse maavanõmba säädüse nr 1-1/16/463: «Köüdetült võro keele nädäliga 7.–13. novembril panda Põlvah Kesk huulits 20 huunõ pääl vällä Vana-Võromaa lipp.» Seo säädüs om tõisi tähtside papridõ perrä tett ni jääs aoluu tarbõs.

Maavalitsusõ tüütäjile peetül loengul võeti jutust võro keele aolugu ja täämbäne sais. Loengut pei Jüvä Sullõv ja Kalla Urmas. Innekõkkõ kõnõldi Põlva maakunna kihlkundõ umanäolidsõst keelest. Näüdäti, ku tähtsä osa om Põlva maakunna rahval võro keele alalõhoitmisõ ja edendämise man.

«Põlva maakunnah om Vana-Võromaa kolm suurt kihlkunda – Kanepi, Põlva ja Räpinä. Piämi luku ummist juurist ja ka tuust, õt mi maakund omgi mitmõ erinevä perimüskultuuri kokkosaamisõ kotus,» ütel’ Taro. «Teemi õks Võromaa suurõbast! Tä omgi jo suurõb ku parhillanõ Võro maakund, mille keskus om aoluulidsõ Põlva kihlkunna seeh.»

Viil pidi maavalitsus võro keele nädälil umma Mol’oraamadu lehte umah keeleh, mille iist suur teno Võro Instituudilõ, kiä avit’ tekste umma kiilde panda.

Maavanõmb pidi võro keele nädäli aol ka umakeelitsit tervitüisi sääl, kohe tä parrahe trehväs’. Samal aol sooviti kõigilõ maavalitsusõ maja küläliidsile õks hääd võro keele nädälit.

Põlva Maavalitsus

polva
Võrokõisi lipp Põlva maavalitsusõ iih. Põlva maavalitsusõ pilt

Võro keele nädäli võistlusõ

Võro keele nädälil 7.–13. märdikuul peeti mitmit võistluisi.

8. märdikuu pääväl saiva Võro latsiraamadukogon selges timahavadsõ parõmba võro keelen ettelugõja. Kokko võtsõ ettelugõmisõ pääväst «Kullõ, ma loe sullõ!» ossa 32 opilast.

Parõmba 2.–4. klassi vannusõrühmän: Raju Eliisabet (Kääpä PK, 4. kl, oppaja Kähri Jana), Soonõ Madli (Osola PK, 4. kl, oppaja Ermeli Merili ja Mürgü Merlin), Võsu Imre (Mõnistõ kuul, 4. kl, oppaja Pazuhanitši Asta). Eräpreemiä: Plaado Maritte Arianne (Vilustõ põhikuul, 2. kl, juhendaja Plaado Mari), Roosiku Epp (Vahtsõliina G, 4. kl, oppaja Tammõ Elen).

Parõmba 5.–7. klassi vannusõrühmän: Kõivu Getter (Antsla G, 7. kl, oppaja Rebäse Liivia), Hirve Eleriin (Kääpä PK, 7. kl, oppaja Kähri Jana), Grigori Karl Theodor (Mõnistõ kuul, 6. kl, oppaja Pazuhanitši Asta).

Võrokeelitside videoklipikeisi võistlusõ «Kae sõs!» võitjas tunnist’ Võro instituut Vilustõ põhikooli klipi «Vakk juu!» Klippe mano lätt õkvatii Võro instituudi kodolehe päält.

UL

Latsõ võro keelen lugõmisõ võistlusõl. Ederian külälise Tartomaalt Peedu koolist, kedä juhendas Sarapuu Helju
Latsõ võro keelen lugõmisõ võistlusõl. Ederian külälise Tartomaalt Peedu koolist, kedä juhendas Sarapuu Helju. Harju Ülle pilt

Uma Mekk – võro keele nädäli mahlakas lõpp-punkt

Võro keele nädäli ettevõtmiisi tipp oll’ 12. märdikuu pääväl Võro spordikeskusõn peetü Uma Meki suurlaat.

«Sada eurot kuluti külh esi laada pääl är, mugu mekse ja ostsõ,» tunnist’ laada üts kõrraldaja Veeroja Eda. «Väega hää olli Ilumäe talo verivorsti – õkva nigu imä tettü ja aiahainoga mekki antu. OÜ Ulgumaa angõrhainasiirop oll’ ummamuudu hää mekiga ja ostsõ tuud kah õkva üten. Viil olli uskmada hää Mahlaveski ubinakrõpsu kaneeliga – esihindäst väega lihtsä asi, no häste tettü ja pakitu.»

Pall’o kauba ostõti Uma Meki laada päält mõnõ tunniga är: tatrigust tett kraam, kodoleib, sõir.

Vahtsõnõ kraam võeti lämmäle vasta. Üts vahtsõnõ asi oll’ Urvastõ ubinavurts – gaasiga ubinamahl, miä om tettü Urvastõ kerigu suurõ uibuaia süküsjoonikist ja kuldrenetest.

«Hää, et Urvaste küläde selts meile appi tull’ ja avit’ ubinavurtsu tegemise käümätoukamisõs projekti tetä,» ütel’ Urvastõ keriguopõtaja ja Võromaa praavusk Salumõtsa Üllar.

Keriguherrä oll’ esi laada pääl ja möi maaha 169 pudõlit ubinavurtsu. «Pall’o ostsõ niisama mekmises, no kolm-neli inemist ütli, et ostva selle, et saava nii Urvastõ kogodust tukõ,» rõõmust’ Salumõts.

Urvastõ kerik om kogodusõ hääs ubinidõga rahha tiinnü joba 20 aastakka. Parhilla lätt suurõmb jago ubinist Aarke küllä Bacula moosivabrikuhe, mahla ostva kooli ja vanadekodo.

Veeroja Eda ütel’, et Uma Meki kaubamärgiga söögikraami jaos saiva tettüs suurõ plakadi ja tuu mõjju – tunglõmist oll’ silte man inämb ku muial. Õkva oll’ ka Uma Meki märgi küsümise vahtsõnõ vuur: märki küsüti kuvvõ vahtsõ tuutõ jaos. Veeroja Eda kutsõ tõisigi uma ja hää söögi tegijit Uma Meki märki küsümä.

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 

Uma Meki võlu om tollõn, et inne ostmist saat kõkkõ mekki ja osta tuud, miä su meelest kõgõ parõmbahe mekk
Uma Meki võlu om tollõn, et inne ostmist saat kõkkõ mekki ja osta tuud, miä su meelest kõgõ parõmbahe mekk. Harju Ülle pilt

Võromaa praavusk ja Urvastõ kogodusõ opõtaja Salumõtsa Üllar möi maaha 169 pudõlit ubinavurtsu
Võromaa praavusk ja Urvastõ kogodusõ opõtaja Salumõtsa Üllar möi maaha 169 pudõlit ubinavurtsu. Harju Ülle pilt

Tegijäle!

Hummuk Mõnistõ muusõumin. Telefon helises – tõsõl puul om Silla Silver: «Kas sa olt muusõumin, taha kõrras arvutilõ, üts kiri om saata.» Muiduki saa. Täl sääl Läti piiri veeren Tsiamäe otsan levvi ei olõ. Tsiamägi om Silveri vanõmbidõkodu. Sündünü om tä kül Tsiberin, a kooliaos sai joba kodu tagasi.

Mullõ tundus, et tuu Krabi-tagunõ mägine maatükk om ka Silverile loomu sisse kasunu. No et ei olõ säälgi üttegi tasast platsi. Tä om kõik aig joosun, aja kümmet asja kõrraga ja ime külh, inämbüs noist saagi aetus.

Kaitsõliit, Memento ja luuduskaitsõ selts omma kolm tähtsämbät. Uma Lehe jutuvõistlusõlõ jõud tä iks kah egä kõrd mõnõ hää jutu saata.

Minuti päält om Silver kohal. Nigu iks, sirgõ sõaväelidse rühiga, loki kammitu, kängä viksitü. Ma ei tiiä üttegi tõist miist, kelle rõiva ilman mustas ei saa ja püksi viigist vällä ei lää. Tuu om, mis vällä paistus, a harvusi om nätä ka Silveri seestpuulnõ olõk, südämlikkus ja häätahtlikkus.

Kiri saadõtu, ots Silver märkmikust järgmädse kuunolõki aigu. Sis märkmik mappi, 11s piät Põlvan olõma. Käsi sõaväelidses viipõs kõrras kõrva viirde ja minek. Kuis tä kül jõud?

Hummõn saa Silver 60 – tegijäle mehele kulus paar hääd sõnna är.

Tulviste Hele
Mõnistõ Muuseumist