Uma Lehe 2016. aasta suur jutuvõistlus

Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe 13. jutuvõistlusõlõ! Parõmba kirätükü saava avvohinna ja hää jutu trükümi lehen är 2017. aastaga joosul.

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu

Lugu, miä om olnu kas nal’alinõ, oppusõga, saatuslik vai muido ummamuudu. Juhtuminõ olku peri kas hindä vai mõnõ tutva-sõbra perrest, umast küläst-liinast, bussist, tüükotussõst… Lugu piäsi olõma juhtunu kas kirotaja hindä vai mõnõ tutva inemisega vai olõma päält kuultu-nättü.

soss-sepp
Koha Priidu tsehkendüs

2. Soss-sepä lugu

Lugu soss-sepäga hättä jäämisest. Olku tuu pottsepp vai autoremondimiis, lumbikaibja vai küüdsevärvjä – soss-seppi om egän ammõtin. Tutva soovitas umma hääd tutvat määnestki tüüd tegemä, et om «kõgõ parõmb» ja «100% kimmäs». A vai vannahalva, ku tuu «as’atundja» tüüd tegemä nakkas! Mõnikõrd käänd lugu peris pöörätses…

Raha vägi
Koha Priidu tsehkendüs

3. Raha vägi

Tõsinõ vai nal’alinõ lugu tuust, kuis raha om umma väke näüdänü. Kas sis om raha inemiisi läbisaamisõ summa käändnü vai vastapite: «rossitanu» läbisaamisõ vai kinni jäänü as’aajamisõ häste är «õlitanu». Raha om «tulnu» inemise mano õkva sis, ku tuud om hädäste vaia lännü vai «är võetu», ku inemine olõ-i tuud hoita mõistnu…

Priinimejut
Valpri Valdo tsehkendüs

4. Priinimejutt

Esihindä, sugulasõ vai mõnõ tõsõ perre priinime saamisõ lugu, midä olõt kuulnu. Mille perrä mõisaherr nime pand’ vai sai nimesaaja esi nime võtta?
Ku lakja tuu nimi om lännü ja kas samanimeliidsi om viil (kiä ei olõ sugulasõ)? Kas nimi miildü edevanõmbilõ vai eestistedi är? Mille võeti vahtsõnõ nimi? Kas terve suguselts eestist’ nime üttemuudu vai es?

Teema om vällä pakutu kuuntüün Eesti rahvaluulõ arhiiviga.

NB! Inne luu kirotamist lugõgõ läbi seo oppus:

Lugu piät olõma periselt juhtunu. Anõkduutõ, häüsä- vai lõmpsijuttõ, Internetist loetuisi vai lavva takan vällä mõtõlduisi jutukõisi ärke saatkõ! Pankõ lugu kirja nii, nigu tuu juhtu, ärke mõtõlgõ jutulõ juppi vai «põnõvampa» lõppu mano.

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. NB! Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit egä Internetti üles pant.

Ku om jutu mano panda pilte, om maru hää (pildi saadami perän tagasi). Ku pään om hää jutt, a saa-i vai mõista-i taad kirja panda, sis kõlista tel 782 2221 vai 5660 6494.

Egän jutun olku kirän: päälkiri, mis aastal (või olla umbõs) lugu juhtu, tuu kotussõ nimi, kon lugu juhtu. Jutu tegeläisil olku õigõ nime. Ku tahati, et lehen trükitäsi ti hindä ja/vai ti juttõ tegeläisile tõnõ (vällämõtõld) nimi, kirotagõ tuu suuv eräle luu lõppu mano!

Egä jutu (!) mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr!

Oodami juttõ nikani ku 23.11.2016. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Liiva 21, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.Parõmba jutu saava preemiä. Kõik kirotaja saava tenotähes Võro-Seto tähtraamadu.

Tossu Tilda pajatusõ

Kuulsa nime solvaminõ

Gümnaasiumi perämädse klassi opilasõ pidi läbi lugõma terve virna raamatit. Abiturient Oskar oll’ hädän: suur jago kirändüsklassikast oll’ timä meelest määnegi hämmär targutaminõ – saa es nõiakooli opilasõ Harry Potteri seikluisiga võrrõldagi…

«Stepihundi» ja mõnõ tõsõ lugi Oskar iks läbi. No Ristikivi «Hingede üü» oll’ nuurmehe jaos õks liig mis liig. Tä võidõl’ õdagu unõga ja jüräsi iks kuigimuudu taastki raamatust läbi, et koolin mitte häppü jäiä.

Hummogu tuhisi Oskar vihast puhisõdõn klassi ja kuulut’ ussõ pääl: «Seo Ristikivi om iks tävveste psühh!»

Klassikaaslasõ hoitsõ naaru kinni. Sis pand’ Oskar tähele, et klassinukan sais oppaja, kellel perekunnanimes kah Ristikivi.

Oskar hiitü hirmsahe, et äkki oppaja arvas, et jutt käü timä kotsilõ: «Oi ei, mitte teie! Iks kiränik Ristikivi!»

Oppaja kai Oskarit iks kur’a näoga edesi. «No ei massa oppaja kuulsat vannalellä iks niisama solvada,» sosist’ Oskarilõ üts tiidjämb klassikaaslanõ.

Suurõga ei olõ mõtõt vaiõlda

Olli vanaimä man. Unu oll’ kah sääl. Istsõmi läve pääl ja aimi niisama juttu.

Ussõ kotsil om meil varikatus. Ma tahtsõ teedä, kas saanu katust üllen hoitvat ravvast posti vaheta puust posti vasta. Unu arvas’, et mille tedä piät vällä vahetama, nii om jo hää. Ma arvssi, et ravvast posti saanu viiä vannarauda ja tuu iist saanu raha. Unu jälki arvas’, et tuu raha kulunu jo är puust posti ostmisõ jaos.

Unu küsse, kuis ma arva tuud ravvast posti kätte saia. Ma ütli, et ravvasaega. Unu sattõ huugu ja küsse, a kuis ma ravvast posti vannarauda vii. Paksõ, et peräkäruga. A tuud meil es olõ.

Lõpus jõudsõ ma arrusaamisõlõ, et post las sais sääl, kon tä om. Ku kiäki suur inemine om nii tennü, sõs olõ ei vaia näidega vaiõlda.

Aljese Iiris
Parksepä Keskkuul

Kavalus päst’ hädäst

Lugu juhtu innembi Võromaal Kasaritsa kandih.

Tuudaigu veeti posti hobõsõga: lumõga riiga ja pall’a maaga vankriga. Talvõ olliva iks talvi muudu – pall’o lummõ ja keväjä pall’o suurvett egäl puul. Postividäjäs oll’ nuur latskõnõ Lea, kes sai hobõsõga häste toimõ.

Ütskõrd keväjä, ku suurvesi jälki nigu vahunõ uja üle tii kohisi, jäi hopõn vii ette saisma ja es olõ nõuh ütte sammu edesi astma. Rohkõmp nakas’ nigu taasperi hinnäst pistü ajama.

Lea tiidse, et piät posti lakja vidäma, saagu mis saa. Märkse tükk aigu, kai hobõst ja vett. Hopõn kai, suurõ hirmunu silmä pääh, mühisevät ojja, esi kõvva pruusatõh ja hirnõh. Mis tetä?

Kõrraga hälgähti postividäjäle miilde, et hopõn ei pelgä sis, ku täl silmä millegagi kinni köütä. Lea ai palitu säläst, võtt’ hindä säläst kampsi ja köütse pelgäjäl silmä kinni, midä tuu vagatsõlt tetä lasksõ. Võtsõ sis pümmesiku päitsist kinni ja niimuudu suurviist katõkõistõ tassakõistõ läbi sumbatigi. Tõõsõl puul vett pästse Lea hobõsõ silmä vallalõ ja sõit läts’ edesi nigu egä päiv.

Liiva Aasa

Kokkusaaminõ «kahruga»

Ma sõida valla bussiga tüü manu. Tõnõkõrd sõida tuusama bussiga tüült kodu kah. Ütskõrd, ku ma kodu sõitsõ, tull’ bussijuhiga sääne kõnõlus.

Bussijuht (B): Kas sa julgutki kodu minnä?

Ma (M): Mille ma es pidänü julguma?

B: Ma näi täämbä Suulätte kandin karru üle tii minemän.

M: No tuu oll’ sääl kandin, ma lähä jo siin, Sevelin maha.

B: Mine sa tiiä, äkki om tuu karu joba siiäpoolõ tullu!?

M: Õks tuu om sis hummuku nätä. Ku ma hummõn hummuku väega suurõlt vikasaanuna bussi pääle tulõ, om karu mullõ sälgä tullu, ku ma ülepää pääle ei tulõ, om minnu maha murtu.

Tulli bussi päält maha nink naksi kodu poolõ astma. Mõtli esi, et tuud olli nigu innembi kah kuuldnu, et säälpuul ollõv karru liikuman nättü. Oll’ kuis oll’, a tuuperäst saa ei tüülkäümist perrä jättä.

Kõrraga kuuli sälä takan müdinät. No omgi viimätselt karu, hiitü ma är.

Käändse otsa ringi… Oll’gi Karu mul sälä takan – õkva lihast ja luust. Neli jalga, suur pää nink vahis ummi silmiga mullõ otsa. Hellü kah es tii. Naksi joba pelgämä, mis edesi saa.

Kõgõ rohkõmb pelässi tuud, et ku seo elläi mu nüüt maha murd, on mul edimält väega-väega vallus. A vallu ma pelgä. Juuskõ kah es jõvva nii väega – no tulkõ miä tulõ.

«Karu, kiä sul lubasi tii pääle minnä!?» hõigati taluväreti mant. «Kuis sa külh sukugi sõnna ei kullõ!? Marss tii päält tagasi!»

Nojah, mu naabrimehe pini nimi om kah Karu.

Hintsiku Hidalgo
Rõugõ khk

Kokkusaaminõ «kahruga»
Koha Priidu tsehkendüs

100 euro lugu

Jälles kisk, egält puult, kost kaet. Simson ja Ratas võtva Savisaarõ käest Keskeräkunda üle, abis omma võedu kõik nipi mis võimalik. Musta Aadu tekk’ avaldusõ, et Loone Oudekki ollõv eräkunna Tarto kontorist 100 eurot är varastanu.

Sopa-aokiränik Lusti Katrin naard’ tuu pääle sotsiaalmeediän, et tuu ollõv joba vana lugu. Keväjä oll’ tälle pakutu samma luku kirota, toona oll’ vargas peetü Musta Aadut, kiä ollõv kah, käsi pikän, turvalindi pääle jäänü.

Ei tiiä, kiä noid turvalinte uursõ, või-olla Musta Aadu esi. Vanõmb miis, es tunnõ vast hinnäst turvalindi päält är, kai, et ohhoo, sääne perse kõnd seifi mano, ei olõ nännüki. Et ju taa Oudekki uma om. Tõsõ, vanõmba Keskeräkunna tagaotsa omma joba päähä kulunu, Šokmani Vladimiri uma om sääne kondinõ, Klasi Diana uma pirnikujolinõ ja hällüs. Neo omma muidoki arvamisõ…

100 eurot om Keskeräkunna Tarto kontorilõ suur raha, ega Tarto kontor määnegi Ärmä turismitalo ei olõ, et sa 200 000 võtat ja perän rahustusõs 20 000 tagasi viskat.

100 euro iist saanu kogo Tarto kontori rahvalõ kuu silmätsilga. Ku Aadu sõski es varasta ja Oudekki õks seo raha iist hiussõlõikaja man käve, sõs jääs kontoritävvel inemiisil tuu vahtsõnõ ilo nägemäldä.

Ei olõ elon niimuudu nigu laulusalmin, et panõ aga huulõpuna palgõlõ. Iks kokko lepmä piät, inne ku pandma nakkat.

Tõnõ võimalus om viil, et 100 euro saaga om poliitilinõ kokkomäng ja malõkäük. Kiäki ei usu inämb, et kiäki ei varasta. Kõik varastasõ ja võlssva ja sõs üteldäs, et om riigisalahus. 75 aasta peräst tekke toimigu vallalõ, ku tahati.

Asi ei olõki tuun, kas inemine varastas, asi om tuun, ku pall’o tä varastas. Keskeräkund tull’gi vast vällä loosungiga: mi varastami veidemb! Ku Ärmä talo varastas 200 000, sis mi nii ahnõ ei olõ, meile avitas paarist viinast ja päälevõtukast.

100 euro peräst ei sõida Kapo garaaþistki vällä, ei saa esiki Kapo aastaraamatuhe. Sinnä väiku piinürahajunn ei päse, sääl mass lehekülg mitukümmend tuhat kooni miljonni.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
keskiäline rahaboss

 

 

«Kõva» papõr avit’ rahalugõja kodo

Sõda vai revolutsioon käänd’ iks inemiisi elo sassi. 1917. aastal, päält revolutsiooni edimädse ilmasõa pöörüssen, pagõsi umast Võro liina kotost üten perrega är ammõdi poolõst rahalugõja Zopa Friedrich.

Zopa sõidi sõa jalust är Omski liina. No päält sõta ja Eesti Vabariigi välläkuulutamist tahtsõ pere iks Võromaalõ kodo tagasi saia.

A Vinne ammõtnigu es lupa niisama sõita, pidi olõma ette näüdädä papõr, miä kinnitäs, et nä omma iks sõa iist är pagõnu.

Nii sis saatsõgi Võro rentei (rentei – riigikassa osakund) ülemb Lukatsi August 1920. aastal Vinnemaalõ sändse paprõ nigu «Raha Ministeeriumi Wõru Rentei tunnistus nr 2838».

Tuu paprõ pääl oll’ kirän, et vanaaignõ (tuu tähendäs et inne Eesti vabariiki rahalugõja tüüd tennü) Zopa Friedrich, naanõ Anna Rosalie, tütre Regina ja Valentina viidi sõa jalost 5.10.1917 Võrolt Omskihe.

«Kõva» papõr, mille pääle olli lüüdü kats ringpetsätit ja templimargi, mõjju Omski ammõtnigõlõ ja passõ ka NKVDle.

Zopa Friedrich pässi üten perrega 1921. aastal kodo tagasi ja võisõ üten võtta ka 50 puuta varra.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

Võro Rentei ammõtnigu 1920ndil aastil.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
 

Võro Rentei ammõtnigu 1920ndil aastil. Tõsõn rian kuralt edimäne Friedrich Juulius Zopp.
Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Võro rentei ehk riigikassa osakunna vällä ant tunnistus
Võro rentei ehk riigikassa osakunna vällä ant tunnistus tuu kotsilõ, et Zopa pere pagõsi Võrolt Omski liina sõa jalost. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Sällähädä pitsitäs

Tohtri hindasõ, et päält 90% inemiisist halutas sälg – seoilma-ao eloviis ei passi sälgroodsulõ. A ku sälä alomadsõn jaon läävä luutsõõri ehk diski uma kotussõ päält är, sis nä nakkasõ närve pitsitämä. Tuust tulõ põrguhalu, millest mõnõl juhul avitas valla õnnõ kirurgi väits. Kats võrokõist kõnõlõsõ umast kogõmusõst.

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 
 

Maamiis kannahtas viimädse minotini

«Ma esi, vele, esä, külä päält mitu inemist – kõigil om sälläga sama hädä,» kõnõl’ Urvastõ kihlkunna Kärgula külä miis Arulepä Ain (39).

Ain om maamiis ja tege maatüüd. Tüükotus om täl Toftani saeveskin: istus arvudi takan ja kaes, et palgi iks õigõ kõrra perrä lavvus lõigatas.

Edimäst kõrda oll’ Ain sälläga hädän kümme aastakka tagasi. «Sälg jäi kangõs,» selet’ Ain. «Lätsi perretohtri mano, tuu saatsõ röntgenihe. Pildi päält oll’ nätä, et disk om paigast är.»

Perretohtri saatsõ Aini taastusravvi tegemä. «Tei harjutuisi ja sai kõrda,» selet’ miis. «No ega tuu disk uma pääga paika es lää. Sälg oll’ iks vaihõpääl kangõ, sis sei tablette.»

A seo aasta keväjä tull’ kõva pauk. «Õkva imädepääväl,» ohas’ Ain (timä perren kasus kolm last). «No ei tiiäki, kas sai külmä – käve tüü man hammõ väel välän palkõ nõstman – vai liiku disk selle, et kõtt läts’ iist är ja sälg sirgu.» Ain oll’ tervüsligult süümä naanu ja mõnõ kuuga 25 killo maaha võtnu.

Kõgõpäält lei kõva valu puusa. Nigu miis iks, mõtõl’ Ain, et külh tuu esi üle lätt. «A ku nakas’ joba jalga ajama, kõlisti perretohtrilõ, et vast om määndsestki kreemist api,» kõnõl’ tä.

Tuu jutu pääle kammandõdi Ain kõrraga tohtri mano. Tetti pilt ja võrrõldi kümne aasta tagotsõga – disk oll’ viil millimeetri kavvõmbalõ, vasta närvi nihkunu.

Tohtri kirot’ vällä unigu tablette. «A nuu es avida ja kolmandal nädälil läts’ jalg peris alt är,» selet’ miis. Tuu kolm nädälit oll’ tävvelik põrgu. «Istu es saaki, tüü man saagsõ sis pakkõ poolõs ja pildsõ egäle poolõ,» kõnõl’ tä.

Nigu miis iks, kannat’ tä nikani, ku inämb es jõvva. Sis kutsõ vele appi ja lassõ hinnäst Põlva kiirappi sõiduta. «Ma iksõ valust, naanõ Maili iksõ kah,» kõnõl’ tä.

Kiirabimassin vei Aini õkva Tartohe haigõmajja. «Sääl käve toron (MRT-massin – UL) är ja säält nuu pildi tulli. Tetti nätäl aigu valuravvi – süste,» selet’ tä. «Noorõ taastusravitütrigu naksi oppama, et liiguta nii vai naa. Minno tõmmati sällävinütämise pingiga lae ala. Ma viil naarsõ tohtrilõ, et tuu om nigu lambatapmispukk. Tohtri küsse, kas om kogõmuisi. Ma ütli sis vasta, et koton tii kõik aig lambilõ niimuudu.»

Tohtri pakk’ lõikust. «A oll’ paraadilõ minek ja touksimi lõikusõ edesi,» kõnõl’ Ain. «Tuu kah, et puu olli vaia tetä ja kardok panda, a pääle oppi ei tohe jo kuu aigu istugi.»

Ain nakas’ hoolõga võimlõma ja olõminõ om lännü nii hääs, et tablette olõ-i vaia võtta.

«Ku valu sisse lüü, viska kõrraga pikäle maaha ja nakka vehkmä,» selet’ tä. «20 minutiga saa kihä lämmäs.» Tohtri sooviti kõgõ inämb kõtulihassit trimmi. «Kasvai üte minodi päävän hoiat hinnäst künnärpäie pääl, tuud kutsutas plank,» selet’ Ain. Viil käü tä juuskman ja mäng korvpalli.

Tüüseldsilise käest sai tä sälävinütämise pingi. «Ku aigu saa, sis ripu, pää allapoolõ,» selet’ Ain. «Tuu om maru hää, a perän piät kats tunni pikutama. Kellel tuu aig!»

Ain selet’, et peris kõrran sälg iks ei olõ. «Suur varvas om tuim – kohegi är lüüt, ei tunnõ midägi,» ütel’ Ain. «No lask ellä ja niikavva iks väidse ala minnä ei taha.»

Ku rassõmb tüü iin, köüt Ain ümbre kihä jõunõstõvüü – tuu kah hoit sälgä paigan. Tüü man ei karga tä kõrraga pistü, et palki haarda. «Nõsta saa iks, a inne tii kats puusatsõõri,» selet’ miis.

Arulepä Ain kitt, et rippuminõ om sälläle maru hää.
Arulepä Ain kitt, et rippuminõ om sälläle maru hää. Harju Ülle pilt

 

Tüü hooldõkoton tekk’ silmä vallalõ

«Ku hooldõkodo tüüle lätsi, sis lei pään selges: tii kõik tuus, et tulõvikun mitte esi sääl ellä,» kõnõl’ Habe Merike (47) Urvastõ kihlkunnast Lilli-Anne küläst. Timä sälg om kats kõrda tohtri väidse alt läbi käünü.

Sällähädä naas’ pääle 16 aasta iist, ku Merike oll’ latsiga koton. «Mul oll’ inne löütü reuma (juuskvatõbi),» kõnõl’ tä. «A sis naas’ jalg väega valutama.»

Perretohtri kahtlust’ sälähätä. Röntgenipildi perrä arvas’ tä, et Merikesel om radikuliit, ja kirot’ ütstõsõ otsa vällä kolm rohto – ütski es avida. Taastusravist es olõ kah määnestki api.

Ku tohtri Merikese peräkõrd Tartohe saat’, oll’ pääle MRT-toron käümist selge, et iks disk om paigast är. Tarto tohtri pikält es kaalu ja lõikus tetti kõrraga är.

Maanaasõ Merikese jaos oll’ kõgõ rassõmb päält oppi mitte midägi tetä. «Ma pidi sis viil eläjit kah, imä võtsõ lehmä hindä mano,» selet’ tä. «Püüdse hinnäst külh hoita, a mõnõ kuu peräst läts’ tõnõ jalg alt är.»

Sõit läts’ jäl Tartohe lõikusõlõ. «Disk oll’ tõsõ kotusõ päält vällä nihkunu ja no omgi sälg katõst kotussõst lõigat,» kõnõl’ Merike.

Päält tuud nakas’ Merike võimlõma. No tüü oll’ täl tuudaigu saepuruplaaditehassõn, kihhä pidi kõik aig üttemuudu hoitma, ja tervüs naas’ jäl tassakõistõ kehvembäs minemä.

«Ku sai 2008. aastal Sõmmõrpalo hooldõkodo tüüle, sis mu mõtlõminõ muutu,» kõnõl’ Merike. «Muidoki tiidse, et mi kõik saami vanas, a sääl lei mul pildi valla – või taivas, ma olõ jo kah aastidõ peräst sääne. Naksi kõrraga hindäga tüüle.»

Teno häätahtligulõ juhtkunnalõ sai Merike opma Tarto tervüshoiukuuli. Merike kitt, et sääl opati väega tarvilikku asja – ergonoomikat ehk tervüst hoitvat tüütegemist.

Merike opsõ kaema, kuis tä umma kihhä hoit. «Kaet, et köödsän ei olõ, ja lövvät tüütegemises hää korgusõ,» selet’ tä. «Koton, egäl puul piät tuud kaema.»
Merike arvas, et tuud tiidmist olõssi vaia kõigil. Tä om tähele pandnu, et sällähätä om kõrrast rohkõmb ja päämidselt tulõ tuu iks arvudi takan istmisest.

«No tulõ pistü ja tii mõnõ sammu vahepääl!» härgüt’ tä. «No ütle õkvalt, et õnnõ jalotaminõ ei avida. Ma ütle suurõ teno umalõ tütrele Marisõlõ, timä vei minno kolm aastat tagasi trenni.»

Inne Osula kangitrenni minekit oll’ Merike kimmäs, et trenn om õnnõ nuuri inemiisi jaos. «A kai, et ma ei olõki sääl kõgõ vanõmb,» kõnõl’ tä. «Punt om hää ja treener Johansoni Annika mõist vägeväle trenni tegemä härgütä.»

Merikese jutu perrä oll’ kasu kanginõstmisõst lühkü aoga tunda. Ku inne olli käe kõva, a kihä nõrk, sis nüüt hoitva kõtulihassõ kihhä paigan. Tuu tähendäs, et kuigi tä piät hoolõkoton vanno inemiisi käändmä ja nõstma, olõ-i vaia kolmandalõ lõikusõlõ saatmist pelädä.

Merike võtt’ kuldsõn keskiän ette viil üte tükü: «Kesk talvõ tull’ kõrraga mõtõ, et proovi talvõtsukõlusõ är. Poig tull’ kodo ja ragosi lumbiijä sisse mulgu. Võtsõ rõiva säläst ja hops sisse. Tävveste ilma sannalda.»

Tuust aost pääle käü tä lumbin tsuklõman aasta läbi. «Värske tunnõ om ja külmetüshaigusõ võit är unõta,» kitt’ naanõ.

Peris terves saa-i Merike muidogi kunagi. Sälg vai jalg and iks vaihõpääl tunda.

Nii mõtlõs Merike tuu pääle, et tulõvikun es pidänü inämb vanno inemiisi nõstma. Tä opp edesi, et sotsiaaltüütäjä ammõdi pääle saia.

Habe Merike tege trenni, et lihassõ sälgä pistü hoitnu.
Habe Merike tege trenni, et lihassõ sälgä pistü hoitnu. Harju Ülle pilt

 
 

6. rehekuu pääväst tüütäs Lõuna-Eesti haigõmajan magnetresonantstomograaf ehk MRT-toro. Massin massõ miljon eurot ja haigõmaja hindas, et aastan lätt tuud vaia 1000–1200 kõrda. Ku röntgen näütäs är luumurru, sis seo massin ka pehmide kotussidõ via. Tuust massinast ja sällähätist kõnõlõs Lõuna-Eesti haigõmaja neuroluug Mustimetsa Kaja.

Milles tuu hää om, et MRT-massin om Võrol olõman?

Inne pidi inemise Tartohe kliinikummi saatma ja sääl om MRT-järekõrd 1,5–2 kuud. Võrol piät uutma kats nädälit. A et seo om kallis uuring, sis neuroluug tuud edimädse huuga ei tii, ku jutus omma sällähädä.

Midä tiiti, ku inemine kaibas, et sälg valutas?

Neuroluug otsustas, kas om vaia edesi uuri vai sis tulõ naada taastusravvi ja/vai valuravvi tegemä. 40st sällävaluga inemisest om õnnõ kolm-neli säänest, kellel om sälgroodsulüli vaheketas katski vai uma kotussõ päält nii är vaonu, et vaotas närvi pääle. Uuring tetäs sis, ku või kahtlusta lülisamban põlõtikku, sälläaju haiguisi vai lülisamba ahenõmist. A inämbjaolt om sällävalu siski perretohtri asi.

A mille sis nuu inemise ti mano jõudva?

Vast ei olõ kõik perretohtri küländ kõvva kõnõlnu, et sällähalu paranõs inämbjaolt esi 4–6 nädäli joosul, ku inemine uma eloviie üle kaes. Tüü võinu kah är vaihta, ku iks nõstat saekaatrin 12 tunni jutti prussõ. Soovida naada hinnäst liigutama ja om hulga ruuhi, mis vallu vähämbäs võtva.

No inemise arvasõ, et ku sälg valutas, piät vähämbält kompuutriuuringu tegemä. A ku lülisammas om kulunu, tegünese lihaspingõ, tuust tulõ valu, mis liigus edesi tagaotsa vai jalga. Võtt sällä kinni ehk kangõs.

Ku inemine om tohtri man käünü, har’otuisi tennü ja valuravvi saanu, a kolmõ-nelä nädäli peräst olõ-i valu iks är kaonu, sis piässi kimmähe neuroluug timä üle kaema. Mõnikõrd saada sisetundõ perrä inemise kõrraga MRT-massinahe, jätä kompuutriuuringu vahelt är. No lüliketta-hädä näe joba kompuutrist ja lihtsä katsõ perrä är: inemine või saia eski peris häste kõndi, a panõ tä kundsa vai varbidõ pääle saisma, lätt jalg õkva «alt är». Tuu näütäs, et närv om vika saanu.

Ku pall’o om säänest asja, et inemine lätt kiirappi – sis saa kipõstõ ti mano?

Pall’o. Olõ esi EMOn valvõarst olnu ja nännü, ku inemine ütles, et kaibsõ terve päävä maad ja sälg om kangõ. Olõ-i määnestki valuravvi tettü ega eski ibuprofeeni võetu!

A mille pääle peris tõsidsõ lülisambaketta hädä tulõva?

Väega veidü om juhussit, ku inemine om saanu löögi sälgroodsu pihta, hüpänü korgõlt vai kopõrdanu mulku. Tsipa inämb om juhussit, ku inemine om võlss asõndin rassõt asja nõstnu. Inämbüisi lätt disk katski sis, ku hääs arvas. Inemine lätt hummogu hambit mõskma, käü väiku krõks är ja kõrraga om valu takan. Ku tohtri nakkas uurma, sis muidoki tulõ vällä, et lülisammas om iks inne olnu är kulunu vai sis kõvvõr. Ütel momendil saa lihtsäle resurss otsa.

Sällädiski lõikusõ üle elänü kõnõlõsõ, et kõgõ rassõmb om pääle lõikust: tunnõ om maru hää ja kisk tüüd tegemä, kukki tohri ei lupa.

Kõgõ jahmatavamb näüde mu praktikast: inemisel oll’ lülivaheketas katski, lõikusõlõ sai kipõlt ja lõikus läts’ häste. Kümme päivä läts’ müüdä. Inemine kai, et ahah, niidi võeti är, võtsõ kätte ja läts’ murro niitmä. Olõs sis viil sille maa pääl, a mändsengi võsun. Lüliketas kakõs’ vahtsõst är, lõikusõ piirkunda tull’ põlõtik. Hindä ull’usõ peräst lõppi 45aastadsõl mehel asi «grupiga» ja tä jäi suurõst jaost tüüvõimõst ilma.

Kas tuud diskihätä om rohkõmb ku inne?

Haigit ei olõ inämb, a sällävaluga inemiisi külh, ja kõrrast noorõmbit. No tulõ inemine, 120–130 killo, neli-viis kõrda aastan sällävaluga. Midä ma ütle tuu pääle: no võissi iks hinnäst tsipakõsõgi liiguta…

Küsse Harju Ülle

MRT
Harju Ülle pilt

Mäletämise aig

Vähämb ku nätäl om hingipääväni jäänü. Vanal aol om naatu siit ilmast ärä lännüide pääle rohkõmb mõtlõma ja hingiaigu pedämä jo varõmb, mõnõl puul mihklipääväst pääle, mõnõl puul oktoobri lõpust.

Muiduki ei unõtõda ummi lähküid, kedä enämb ei olõ, muul aolgi, aga ku päiv om lühükene ja vällän pall’u tetä ei saa, om enämb aigu kõnõlda ja mõtõlda.
Mõtõ lätt noidõgi asjo pääle, millest ei tiiä, kas nä olõman omma vai ei.

Miilde om jäänü kultuuriministri Tiidusõ Urvõ ütlämine aastõid tagasi ütel suurõl laulupidul. Tä tunnist’ pidukõnõn, et kõik kõnõlasõ hingest, aga nännü ei olõ taad kiäki…

Inemise omma ka väega erinevä: mõni om väega as’alik ja medägi üleloomulikku ilman ei usu, aga tõnõ tund, et nuu, kiä surnuaida viidü, omma tõnõkõrd meelen ja mõttõn nii olõman, et naidega õkva kõnõlda võit.

Ku usut, sis om, ütläs mi suurkirämiis Tammsaarõ Põrgupõhja Jürka suu läbi, ja nii omgi.

Esi mäletä, et ku imä katõkümne aasta iist aidan laudsil oll’ ja tarõn oll’ vaia kipõstõ toimõta ja matusõlaua pääle söögi tetä, sis oll’ mitu kõrd sääne tunnõ, et imä õks avitas ja and nõu, määntsen järekõrran medägi tetä tulõ, et aoga hätta ei jää. Kolinat, nigu tõmmatas imä tarõn tuuli müüdä põrmadut, kuuli viil mitu kuud, sis läts’ vast hing muialõ…?

Tutvõist inemiisist jääs egaütest uma jälg ja tõnõkõrd või tuu hing hennest peris ummamuudu miilde tulõta.

Konagi oll’ hää tutva üts tragi vanõmb meesterahvas, kes pall’u mõtsan seenen-mar’an käve, rattaga ja jala. Aga ku vannus jo väsütäma nakas’, sis tull’ hää meelega miika autuga kah ja tiidse pall’u hää saagiga kotussõid juhata.

Ku mi üte sügüse taaga väikust kurõmar’asuust täüs pangõga vällä tulli, küüsse tä mu käest: ku minnu enämb ei olõ, kas ti õks lövvät ta suukõsõ üles? Sai muiduki ültüs, et kohe sa õks niipea kaot, a külh mi lövvä.

Miis olõs nigu ette ärä tundunu, et järgmine aasta om täl tervüs joba hõelamb, ja varsti oll’gi minek…

Ja nakas’ päält tuud egä sügüse olõma kurõmarjalõ minekiga üts jant: kona es lövvä mi mehega suud üles, kona es mõista vällä tulla ja trampõ mitu tunni asjanda ümbretsõõri.

Sis ütli mi õks, et Arnu no essütas meid ja pedä esi naaru… A üts süküs tull’ essütäjäl hää mõtõ ja tä juhat’ meile säälsaman suu lähkün mõtsan ilusa seenekotusõ!

Ka peris võõras vanõmb miis tull’ ammuaigu tagasi mõtsan miika kõnõlama ja juhat’ hää palukakotusõ. Nüüt ei olõ tuud juhatajat ka külh vast ammu enämb siin ilman, aga alasi tulõ tä meile sügüse palukõidõ aigu miilde.

Üts kõrd om sääne asi ka juhtunu, et lähkü sugulasõ matussõl es pea matja lauluviisi ja jäi pillimängjäst poolõ salmi jao maha. No es saa ma medägi tetä, mõtõ läts’ muialõ, kai üles pilvi poolõ ja nigu kuuli, kuis taasama miis, kiä tan haua kõrval kirstun ja kel hendäl hää lauluhääl ja viisipedämine oll’, põra kärätäs:ärä, sunnigunahk, laulu, ku ei mõista!

Lähküide ja tutvõidõ inemiisi minek om alasi hallõ, aga ku nüüd, hingiaol, küündleid palutat, pilte kaet ja elun juhtunulõ tagasi mõtlõt, sis võisõ miilde tulla ka medägi rõõmsat: om keremb hendäl ja vast miildüs sääne mäletamine-mälestämine ka hingile, kiä tõsõn ilman.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Sommeri Lauri: Jaigi-tunnõ eläs külän edesi

Sännä kandi kirämehel Sommeri Lauril (43) om kaasi vaihõlõ saanu vahtsõnõ juturaamat päälkiräga «Lugusid lõunast». Raamadu kirotamisõs sai tä härgütüst nii uma kandi kirämehe Jaigi Juhani müstikahõngolidsõst loomingust ku Setomaalt Sännäle elämä tulnu vanaesä Höödori jutõst.

96aastadsõs elänü vanaesä jutõst jõudsõ Lauri üte pundikõsõ kassette pääle üles võtta. No tundsõ kirämiis, et om õigõ aig noid juttõ uma raamadu kirotamisõ man pruuki. Juttõ om nii uman ku eesti keelen. Luu omma nii periselt juhtunu ku (ütsjaolt) vällä mõtõldu ja seto kunstnigu Kuusingu Toomassõ piltega ilostõdu.

Kuis jutu raamatuhe saiva?

Lugusid lõunastNaa omma esi kogonu. Kats juttu omma uma vanaesä käest linti võedu ja esi edesi kirotõdu. Üte vanaesä luu panni eski Internetti, et saa kullõlda, kuis om timä jutustanu ja midä ma olõ peräst mano pandnu.

Vanaesä majand’ hobõsidõga, oll’ kolhoosi brikatiir. Tan oll’ Tuleviku kolhoos, tollõst aost om üts jutt. Tuu om sääne vana suguseldsi folkloor, midä ka naabri tiidvä.

Tuu asi sündü sääl üle uja. Oll’ harilik tüüpäiv. Haava man oll’ laut, lauda man jõiva mehe eederit. Olli joba pur’on sääl, vanaesä läts’ mano. Nimä anni tälle üte pitsi, midägi tunnõ es. Eeder oll’ kah harilik asi sis. Tõsõ võtt’, kah midägi olõ es, a ku kolmanda võtt’, sis näkk’, kuis tamm kasvi taivahe… Nakas’ sis tuud tammõ pite ronima. No vot säält lätt vanaesä jutt ütte tsihti pite edesi ja mu jutt tõsõlõ poolõ.

A et sääne asi kesk tüüpäivä juhtu, tuu om mu meelest muinasjutu- vai Jaigi-hõngolinõ vai kuis sa tahat kutsu tuud. Jaik om mullõ nigu oppaja tollõn mõttõn, kuis harilik elo ja muinasjutuilm ütte läävä.

Jaigi üten raamatun om toda kotust nimmat kah. Jaigiga lätt mul pall’o kokko. Seo kandi tundminõ. Ku tan Sännän elät, sis kaet, et tuu kõik om elon! Olõs nigu tehnikat mano tulnu, a määnegi põhi om jäänü.

Kas kotus mõotas inemist?

Väega. Seo kotus om minno siiä tagasi kutsnu. Ku külä vaihõl jäät kellegagi kõnõlõma, sis mõnikõrd tulõ vällä sändsit asjo, mis läävä su luuga kokko.

Jaigi jutõn toimõndas iks tondikõisi: puraski, naksikõsõ jne. Kas su juttõn liigus noid kah?

No mul om üts jutt, kuis miis tege uma teisiku. Tuu om kah mändsengi mõttõn tont. A ma olõ parapsühholoogi poig ja latsõst pääle sändsit asjo nigu putro sisse söönü. Tuuperäst ma esi ei taha väega paksult värmi panda…

Kuusingu Toomassõ pildi mõosõ su raamatun nigu Viiralti pildi Jaigi raamatin.

Sääne tunnõ om, et jutt lätt nigu laembas, ku timä pilte kaet. Eläjit om mano pandnu ja eläjil omma rõiva sälän, nigu Tsiberi muinasjutõn. Om sääne jutus, koh omma nimmat ka mu naabri Kikas ja Mõttus. Saisvagi kikas ja mõtus üten inemiisiga pildi pääl, pindsagu säläh…

Kuis su seto-vanaesä Sännä võrokõisiga kokko klapsõ?

Üts naabrimiis, kes eläs parhilla Kanadan, kõnõl’, et timä vanaesä oll’ ütenü: «Kae, üts seto om siiä tulnu ja nii häste talo üles ehitänü – es olõs usknu taad!» Tõsõst rahvast tä iks oll’, a läbi tä külärahvaga sai. Küläh om küländ rassõ ellä, ku sa läbi ei saa naabridõga…

Kuis sul läbisaaminõ külärahvaga om?

Hää, no a ma näe näid küländ harva. Võta auto pääle mõnikõrd vai kiäki tulõ kõnõlõma. Nuu, kes omma mu raamatit lugõnu, omma külh häste ütelnü.
Inemiisi käest kuultu jutu omgi sild hariligu küläelo ja korgõ kultuuri vaihõl. Kõgõ vanõmb jutt mu raamatun om peri 1920. aastist ja kõgõ värskimb tuust aost, ku Eesti Vabariik vahtsõst tull’. No inämbüs jutõst omma vällänpuul aigu.

Nii et hummõn või juhtu, et sa näet esi, kuis silmi iin tamm taivahe nõsõs?

Jah, muidoki. Hengiaol om kõgõn elon tõnõ helütimm, ku esi mõistat kullõlda. Muistsõ värehti läävä jäl valla.

Küsse Harju Ülle

Sommeri Lauri Sännän Pärlijõõ veeren.
Sommeri Lauri Sännän Pärlijõõ veeren. Harju Ülle pilt.