Uma Lehe 2016. aasta suur jutuvõistlus

Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe 13. jutuvõistlusõlõ! Parõmba kirätükü saava avvohinna ja hää jutu trükümi lehen är 2017. aastaga joosul.

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu

Lugu, miä om olnu kas nal’alinõ, oppusõga, saatuslik vai muido ummamuudu. Juhtuminõ olku peri kas hindä vai mõnõ tutva-sõbra perrest, umast küläst-liinast, bussist, tüükotussõst… Lugu piäsi olõma juhtunu kas kirotaja hindä vai mõnõ tutva inemisega vai olõma päält kuultu-nättü.

soss-sepp
Koha Priidu tsehkendüs

2. Soss-sepä lugu

Lugu soss-sepäga hättä jäämisest. Olku tuu pottsepp vai autoremondimiis, lumbikaibja vai küüdsevärvjä – soss-seppi om egän ammõtin. Tutva soovitas umma hääd tutvat määnestki tüüd tegemä, et om «kõgõ parõmb» ja «100% kimmäs». A vai vannahalva, ku tuu «as’atundja» tüüd tegemä nakkas! Mõnikõrd käänd lugu peris pöörätses…

Raha vägi
Koha Priidu tsehkendüs

3. Raha vägi

Tõsinõ vai nal’alinõ lugu tuust, kuis raha om umma väke näüdänü. Kas sis om raha inemiisi läbisaamisõ summa käändnü vai vastapite: «rossitanu» läbisaamisõ vai kinni jäänü as’aajamisõ häste är «õlitanu». Raha om «tulnu» inemise mano õkva sis, ku tuud om hädäste vaia lännü vai «är võetu», ku inemine olõ-i tuud hoita mõistnu…

Priinimejut
Valpri Valdo tsehkendüs

4. Priinimejutt

Esihindä, sugulasõ vai mõnõ tõsõ perre priinime saamisõ lugu, midä olõt kuulnu. Mille perrä mõisaherr nime pand’ vai sai nimesaaja esi nime võtta?
Ku lakja tuu nimi om lännü ja kas samanimeliidsi om viil (kiä ei olõ sugulasõ)? Kas nimi miildü edevanõmbilõ vai eestistedi är? Mille võeti vahtsõnõ nimi? Kas terve suguselts eestist’ nime üttemuudu vai es?

Teema om vällä pakutu kuuntüün Eesti rahvaluulõ arhiiviga.

NB! Inne luu kirotamist lugõgõ läbi seo oppus:

Lugu piät olõma periselt juhtunu. Anõkduutõ, häüsä- vai lõmpsijuttõ, Internetist loetuisi vai lavva takan vällä mõtõlduisi jutukõisi ärke saatkõ! Pankõ lugu kirja nii, nigu tuu juhtu, ärke mõtõlgõ jutulõ juppi vai «põnõvampa» lõppu mano.

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. NB! Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit egä Internetti üles pant.

Ku om jutu mano panda pilte, om maru hää (pildi saadami perän tagasi). Ku pään om hää jutt, a saa-i vai mõista-i taad kirja panda, sis kõlista tel 782 2221 vai 5660 6494.

Egän jutun olku kirän: päälkiri, mis aastal (või olla umbõs) lugu juhtu, tuu kotussõ nimi, kon lugu juhtu. Jutu tegeläisil olku õigõ nime. Ku tahati, et lehen trükitäsi ti hindä ja/vai ti juttõ tegeläisile tõnõ (vällämõtõld) nimi, kirotagõ tuu suuv eräle luu lõppu mano!

Egä jutu (!) mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr!

Oodami juttõ nikani ku 23.11.2016. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Liiva 21, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.Parõmba jutu saava preemiä. Kõik kirotaja saava tenotähes Võro-Seto tähtraamadu.

Tossu Tilda pajatusõ

Laiskus mass’ kätte

Kopra paisuti ujakõsõ niipall’o üles, et suurõ vihma aigu uhtsõ vesi minemä nii tii ku seoilma-aigsõ kerge truuba. Tiitüülise lätsi truupa otsma ja löüdse tuu kõvastõ allavuulu üles kah.

Truuba-toron oll’ väiku risuunik seen. Tüülise es viisi naada tuud rissu vällä kiskma ja naksi toroga minemä. Kuuli, et toro seen om nigu määnegi krõpin, a es tii tuust vällägi.

Jõudsõ õigõ kotussõ pääle ja naksi truupa paika pandma. Kõrraga hüpäs’ toro seest risuunikust vällä vana jürre kobras, virot’ hannaga kõrra vett pite ja oidu minemä.

Oi tuud vandmist, et pahandusõ kõrraldaja sai kodo tagasi tuudus!

Lihapalakõnõ

Kasaritsa miis tull’ sõbra sünnüpäävält, esi tsommin. Miis oll’ lavva päält karmanni tsusanu lihapalakõsõ, et tuu koton är süvvä.

Nõnarätti otsõn sattõ liha maaha. Oll’ vihmanõ ja pümme sügüsene üü, midägi es olõ nätä. Miis naas’ tiiraa pääl kobima, et lihapalakõnõ üles otsi. Peräkõrd jäi tälle peio kunn, kes naas’ suurõn hädän hellü tegemä.

«Röögi pääleki, a ma tiiä, et olõt liha ja ma süü su är,» ütel’ Kasaritsa miis ja astõ rõõmsalõ kodo poolõ.

Valgõ hiirekene

Ku mu imä Varõstõ küläst är Tarto liina kuuli opma läts’, tõi tä säält üte sõbranna käest hindäle väiku valgõ hiirekese.

Imä sõitsõ rongiga Verioralõ ja hiir oll’ täl karbiga üten. Säält tull’ hiir vällä imäle üskä. Tuu oll’ tõisilõ sõitjilõ huvitav kaia ja imäl oll’ peris uhkõ tunnõ.

Kotoh vanaimä säänest valgõt hiiretükkü väega es taha, a mis tuudu, tuu tuudu. Kõgõpäält lahksõ vahtsõnõ kodoelläi papist karbi är, et vabadust maitsa. Panti sis hiir suurõ purgi sisse. Pääle panti võrk ja raskusõs paks õigõkiilsüse sõnaraamat. Hingämises jäteti väiku vaih. A hiir jüräsi kaasõ katski ja jälki oll’ vabadus käen.

Ütskõrd näüdäti valgõlõ hiirele ka peris hiirt. Tuu pääle läts’ tä vihalõ: tõmmas’ sugulasõl naha sälä päält katski. Tuu näüdäs’, et oll’ kuri elläi kah viil.

Õigõ mitu aastat tä niimuudu tarõh elli, sis lõppi är. Kõigil oll’ hallõ – uma elläi iks.

Kärbla Reelika
Vilustõ kuul

Kikka surm

Sjoo lugu juhtu jo pall’o aastit tagasi. Ollimi terve perega maal mehe koton. Oll’ suvõ lõpupuulnõ aig. Tuul kevädel oll’ meil võetu broileri ja ildampa maalõ viidü. Ämma puul oll’ näil ruumi küländ. Latsilõ miildü näidega olla.

Ollimi kõik aian. Kõõ väiksemp lats mängse sääl uma nukuga. Tä oll’ umbõs kolmõnõ. Ütekõrraga ilmu kikas timä ette. Vahtsõva ütstõsõlõ otsa.

Äkki nakas’ kikas latsõ silmi pääle üles hüplemä. Lats es julgõ hinnäst inämp liigutadagi. Saisõ, nukukõnõ rinna pääl. Esä veli juussõ latsõlõ appi.
Säändse etteastõ iist massõ kikas eloga. Vot nii.

Veberi Hilda
Sillapää, Räpinä khk

Kos tuu Vana Tallinn om?

Krabi külätiatri pidäsi uma 16. aastapäiva ja sääl olõ ma ollu algusõst pääle. Olõmi terve perrega tuust näütlemisepatsillist purõtu: ma, mu küleluu ja mi neli last.

Es jää latsõlatsõ kah tuust hädäst putmata. Iks veeti nä pruuvi üten, selle et ku terve pere lava pääl mängse, sõs olõ es kedägi, kiä last kaenu.
Nii sõs oll’egi lava iin suur vaip ja unik mänguasju. Lats istõ sääl pääl ja kaiõ, miä lava pääl tetäs.

No oll’e mi päältkaeja koskil kolm aastat vana. Tükk olõ es õkva latsilõ mõtõld. Paroodiatükün otsõ Tuhkatriinu ahastadõn ja ikkõn ummi kängi, mis olli kohegi är kaonu. Äkki ilmu lava pääle mi tsillokõnõ päältkaeja ja ütel’: «Tädi, är ikku. Su kängä omma sääl lava takan korvi seen.» Uma jutu kinnitüses tõiõ kängä üten korviga kätte kah.

Tuhkatriinu nakas’ naarma ja timäga üten naarsõva ka kõik tõsõ. Tuhkatriinu tennäs’ umma fänni ja pruuvsõ kuigi näütemänguga edesi minnä.

A näütemängu õigõ mõju tull’ vällä mõnõ päävä peräst, ku latsiaiast anti teedä, et lats ollõv lõunasöögi aigu Vanna Tallinna nõudnu.

Kaetun etendüsen oll’ kotus, kon kõigile tuntu tegeläse Tipp ja Täpp seletivä, mille nä Buratinot jupõs tahtsõva lõiku, ja mainsõva sääl säänest juuki nigu Vana Tallinn. Punamütsiükesele tuu juuk hirmsale mekse ja nii tä küssegi kõik aig: «Kos tuu Vana Tallinn om?»

Tuu küsümine jäie mi väikukõsõlõ päältkaejalõ miilde. Nii tä sõs küsse latsiaian kah.

Imä, vanaimä ja vanaesä pidivä iks peris pikält latsiaia juhatajalõ seletämä, et tuu juuk olõ õi perren harilik keelekastõ, lausõ om hoobis peri tiatritüküst, midä tä om mitu kõrda kaenu.

Hää, et meile latsikaitsõt kaala es saadõta. Peräkõrd olõs viil latski käest är võetu ja latsikodudõ pantu.

No a nigu täämbädses nätä om, sõs suurt kahh’u säändene asi latsõlõ es tii. No om veidükene tiatripatsillist purõtu, a mis tuust.

Antoni Annika
Tagakolga, Rõugõ khk

Suur pauk

Edimädse Eesti Vabariigi aigu ehitivä mu esä ja vanaesä hindäle vahtsõ elomaja. Vanna elomajja panti suvõs kana.

Kanul oll’ hüä aknõst vällä kanaaida linnada ja nä es päse kohegi pindride pääle sapitsema. Vana elomaja korstna taadõ miildü kanul munõma kävvü, sääl oll’ kanul var’opaik. Ütspäiv nakas’ üts kana kloksma ja imä lubasi tuu kana haudma panda.

Õdagu hämäräga pand’ imä sinnä korstna taadõ joba luuduisilõ munõlõ mõnõ muna mano, nii õt 10 vai 12 munna sai täüs. A sääl pesäh oll’ ka üts vana hallis tõmmanu luutõmuna kes tiid kost aost joba. Hämäräga imä tuud muidogi es näe.

Haudma pant kana jäi ilostõ pesä pääle püsümä. Tull’ sis päiv ku kanamunast tulli poja vällä ja kana marssõ ummi poigiga pesä päält är ussaida.

Paar päivä ildampa löüdsimi velega, õt sinna kanapessä om üts muna tervenä järge jäänü. Veli arvas’, õt kuur om munal väega paks ja kanapoig ei olõ jõudnu vällä tulla. Võtsõ sis tuu muna, otsõ terävä otsaga pulga ja nakas’ munalõ mulku sisse tsagama.

Ütekõrraga käve kõva kärgähüs. Mi mõlõmba velega sattõmi suurõst hiitümisest persüle maaha ja sis pannimi suurõst hirmust tarõ mano juuskma.

A vele mant tull’ nii hirmsat haisu, õt ma pagõsi kavvõdahe. Asi parasi, ku imä andsõ velele puhta rõiva sälgä.

Pisu ildampa lätsi kanalauta kaema, õt midägi pidi õks tuu paugu pääle järge jäämä, aga ma es lövvä midägi. Esiki nõglaotsa suurust munakoorõ tükkü es lövvä. Kas käve mõni kana nokmah vai oll’ tuu kärgähüs nii kõva, õt mädämuna linnas’ miljonis ja järge jäi õnnõ tuu jälle hais.

Hirmus mõtõlda, kuis vällämaal pillutas mädämunnõga halvu poliitikit ja politseid. Meil Eesti rahva siäh säänest muudu ei olõ.

Pressi Einar

Suur pauk
Koha Priidu tsehkendüs

Milles meile Rail Baltic?

No poolõs lõikasõ Eestimaa, raipõ, Rail Balticaga, silm kah ei pilgu! Kultuuri- ja ütiskunnategeläse andva allkirju, ei loe, õks tegevä uma Rail Baltica valmis.

A milles meile Rail Baltic? Midä asja om meil Lätti vai Leetu rongiga? Kavvõmbahe sõidat nigunii joba linnukiga.

Vanastõ sai Võro raudtiijaamast õkva Riiga jänest sõita. Kävemi Lätin naisin. Inne tull’ kõvva viina võtta, selle et läti näüdsigu olõ-s kuigi ilosa. Poolikuga jõimi nä ilosas ja sõs käve Riian sääne pido, et oi-oi-oi. Tihtipääle jõimi hinnäst esi rongin inne piiri ilosas, sõs hüpsimi Valgan rongi päält maaha ja annimi Valga näüdsikile tuld. Rail Balticaga noid ilosit aigõ tagasi ei tuu…

Kes toda tühält sõitvat Rail Baltica rongiliiklust kinni masma nakkas? Ku taa tennü ümbre Eesti kipõlt ilosa tsõõri – Talliin-Narva-Tarto-Valga-Pärno – 240 kilomiitret tunnin, olnu as’al määnegi mõtõ seen. Ku tä lätt Talliinast õnnõ Pärnu kaudu riigist vällä, om asi inemise jaos mõttõlda…

Selge tuu, et Rail Balticat naatas tegemä õnnõ ärimiihi tahtmisõ perrä – makus euroraha ronis esi karmanihe, tulõ õnnõ tsipakõsõ takast tougada… Inemise arvamist kuulda ei võeta. Lihtsäle inemisele sõidõtas jäl relsse piten tagaotsa nigu vabadusõsamba ja Eesti Energia mitmõsugumaidsi jandalidõga.

Ku inemiisi käest om vaia vägüsi maa är võtta, kas sõs idapiiri veerest vai Rail Baltica alla jääväst, sõs näütäs riik selgele, pall’o inemine timä meelest väärt om.

Ma arva, et Toomas Hendrik tõi Lätist naasõ Rail Baltica kaitsmisõs. Et näeti, ku raudtii saa valmis, saati esi kah uma lätläse perrä minnä. Piiri pääl saati odavalt viina kah.

Ull’ust om kõik aig olnu. Kalõvipoig käve Soomõn naisi perän – sääl om kallis viin ja sammamuudu jälle tütrigu, pall’o sitõmba loomuga ku lätläse…
A Eesti vahtsõnõ president mullõ miildüs. Vahelusõs Toomas Hendriku plesspääle om no pikki hiussidõga president… Tark om tä kah, aokiränigõlõ vastas lühküle ja selgele, niimuudu, et õkva intervjuu algusõn omma küsümüse otsan. Mullõ miildüs, säänest ei piä ilosambas juumagi.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
vaba miis

 

 

Krossisõbra põllumehe

Põllumiihile om iks motokross meele perrä olnu. Kolhoosiaol oll’ moodun sääne spordivõistlus nigu spartakiaad – suur võistlus pall’odõ aladõga. Üttegi spartakiaati es tetä ilma motokrossilda.

Nõuka-aigu es tetä tehassõn eräle motikit krossisõitmisõ jaos. Majandi tehnigamehe võti hariligu tsikli, panni toolõ vahtsõ vedro, kõvõmba moodori, parõmba istmõ ja kimmämbä rooli.

Võrokõsõ olli ka tuudaigu kõva motokrossisõitja. Pia anti võrokõisilõ kõrralda üleliidulidsõ motokrossivõistlusõ. Nuu tetti Meegomäe krossiraa pääl.
Et mi krossimiihil iks häste läts’, tuu oll’ ekäpite arvada: sõitja oll’ sakõst esi ka mehaanik ja tiidse umma sõiduriista viimädse pulgani. Ku sõidu aigu midägi trehväs’, sis es jää sõitja tehnikiid uutma, a püüdse esi jäl sõitma saia.

Ku Võromaal motokrossi sõidõti, oll’ egä kõrd ka päältkaejit nigu murdu. Võromaa muusõumin om ka märgikogo Võromaa motospordivõistluisi kotsilõ.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

vanapilt_kross
13.10.1960 Põlva tehnigajaaman: Põlva motosektsiooni liigõ, 125 cm³ klassi rajooni kõgõ parõmb krossisõitja Lutsu Heino (kural) ja tüükua juhataja, motosektsiooni esimiis Alaväli Helmut säädvä krossiratast võistlusõs valmis. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Herrä Horisont

Kuis Mehikuurma poiskõsõst sai Eesti

edimädse populaartiidüsaokirä päätoimõndaja

«Hallõ külh, et Horisont või kinni minnä, aokiri lätt mugu sisukambas,» ütel’ Horisondi edimäne päätoimõndaja, Mehikuurma miis Feodorovi Feodor inne aokirä ilmumisõ 50. ja hindä 90. sünnüpäivä.

Tiidüse- ja aoluuhuvilinõ Feodor om üts Horisondi 20 000 lugõjast. Auväärt mehele saat aokirä toimõndus. No taha-i keskkunnainvesteeringide keskus aokirä tegemises inämb rahha anda ja tulõvik om tummõ.

Horisonti päält 20 aasta toimõndanu Feodor luut, et aokirä päst määnegi õnnõlik trehvämine, nigu timä umal aol tuud juhtma trehväs’.

Nuur Feodor pagõsi 1941. aastal sõa iist üten perre ja hulga muu Mehikuurma rahvaga üle järve ja edesi Pihkvahe. Säält saadõti nä rongiga Omski oblastihe Irtõši jõõ viirde.

17. sünnüpääväl (3.11.1943) võeti Feodor sõaväkke ja saadõti Krasnojarskihe. Et esä Stepan oll’ Eesti korpusõn, sis sai timägi sinnä ja liiku üten rindõjoonõga jäl Eestimaani vällä.

Sõaväen – telegraafivalvõn morse-sõnomiid toksman ja vasta võtman – oll’ Feodor 1950. aasta lõpuni.

Tuu mant opsõ tehnigasoonõga nuurmiis tüüstüs-eelektrias’andust, sai tüüle ja vidi kuu aigu korgit huunit pite eelektritraatõ.

Palgapääväl anti sada ruublit. «No sis mõtli, et taa raha iist ma külh ei nakka turnma,» põrot’ Feodor. «A ütel tutval oll’ ono aokirä Eesti Raudteelane toimõndaja, sokut’ minno sinnä.»

Tull’ vällä, et Feodoril oll’ kirätüü pääle andi – pia sai tä tüüle aolehte Noorte Hääl.

Teküs kirätsura jäi silmä – Feodor kutsuti 1966. aastal vahtsõt populaartiidüsaokirja kokko säädmä.

«Üteldi, et maht om särne, honorarifond särne, naka tegemä,» selet’ Feodor. Rahvas võtt’ Horisondi lämmäle vasta: teljit tull’ kõrraga 40 000, kõgõ rohkõmb eski 54 000.

Põnõva tüüreisi

Feodoril om meelen, et aokirätüü peräst sai müüdä Nõvvokogo Liitu ümbre sõita õkva nii pall’o, ku tahtmist oll’.

«Ku Koola puulsaarõ pääle puuriti ilmadusükäv kaiv, sõite kavvaaignõ täppisteaduste toimetaja Veskimäe Rein õkva toda kaema,» selet’ tä. «Ku oll’ NSV Liidu 50. aastapäiv (1972), sis teime ringreisi müüdä liiduvabariike. Egän numbrin oll’ lugu. Tuu seeriä iist saime eski aokirändüspreemiä.»

Feodor esi kirot’ põh’aligu luu Kaspia mere viirsest naftatüüstüsest. «Naftaplatvormi pääl elli nätäl aigo tüüliisiga kuun,» selet’ tä. Es piä õnnõ kitmä, kirota sai ka probleemest, innekõkkõ naftareostusõst. A näütüses tuumapommõ kotsilõ üteldi, et parõmb, ku noist ei kiroda.

«Eesti tiidläse helistivä esi, ku näil midägi vahtsõt oll’,» kõnõl’ Feodor. Vällämaa aokir’ost tohtsõ harva midägi ümbre panda, no ameeriklaisi Kuu pääl käümisest saa es müüdä kaia. «Imevärk oll’ tuu iks tolaigo,» tunnist’ Feodor.

Lugõja pidi tark olõma

Lugõja kirodi kah hoolõga, miä miildü ja miä mitte. Kaivati, ku artiklist arvo es saa. Näütüses tuust arvo saamisõs, miä om tsibiputin (elementaarosake), pidi iks lugõja füüsikast midägi tiidmä. «Suurõst Paugust, universumi ja maakerä sündümisest oll’ kuus-säädse luku, (noodega) oll’ sama hädä,» selet’ Feodor. «Ku ma esi kah inämb es jaga är, sis tull’ kiäki appi kutsu, et juttu kohendada.»

Feodor juhtsõ Horisonti aastani 1988. «Ku tull’ pensioniaig, es saa inämb päätoimõndaja olla ja tulli är kodo Mehikuurmalõ kalamehest,» kõnõl’ tä. «Oi, tuu oll’ väega hää tunnõ!»

Kalamehe loiva kah Horisonti

Feodor võeti kodokülän lämmäle vasta. No tä oll’ nigunii egä suvi puhkusõ aigu tan olnu ja Horisonti loeti külä pääl kah. Edimädsen tull’ Feodoril miilde, et kõva Horisondi teljä olli paikligu «kalakuninga» Narusingi Margusõ vanõmba.

Tuust aost pääle om Feodor uurnu uma kandi ja suguseldsi aoluku.

«Tiiä imä suguseltsi Põhjasõani vällä, mõnõ nime omma teedä aastast 1625, a noid piät viil üle kontrolma,» kuulut’ tä uhkõlõ.

Feodori imä Pooli (Apolinaria) oll’ põlinõ Mehikuurma inemine. A esä Stepan, Pihkvamaa vinläne, johtu Mehikuurmahe päält revolutsiooni.

Tä oll’ Valgõnkaardin ja ku kaardivägi lakja lüüdi, sis otsõ kotust, kon ellä. Mehikuurman trehväs’ kinä naasõ otsa ja sinnä tä jäi. Küläinemise mäletäse tedä ku suuri vuntsõga kolhoosi tallimiist.

«Esä käve hummogu kellä nelä aigo kõik nurmõ läbi ja andsõ rahvalõ käsü kätte: sul om vaja tuu tetä ja sul tuu tetä,» muheli Feodor ja es vaidlõ vasta, ku küssemi, kas esä käest tuu juhi-geen peri omgi.

Mustlasõ ettekuulutus läts vett vidämä

A ku Feodor om kõva kalamiis ja käü iks viil velepojaga järve pääl, sis esä eski es kae järve poolõ.

«Mustlanõ ütel’ tälle, et tä pidi är uppuma,» selet’ Feodor. «Mu teedä käve tä järve pääl kats kõrda. Mi, poiskõsõ, püüsime iks järvest 500 põhjaõngõga kalla, et kooliasjo osta. Ütskõrd tull’ torm ja mi es tulõ toimõ. Sis tull’ esä appi. Tõõne kõrd sõõdime mootorpaadiga vanaesäle küllä, Raiglalõ.»

No om teedä, et mustlasõ ettekuulutus läts vett vidämä – Feodori esä elli piaaigu 88aastadsõs.

Harju Ülle
Kalla Urmas

Horisondi edimäne päätoimõndaja Feodorovi Feodor uman koton Mehikuurman
Horisondi edimäne päätoimõndaja Feodorovi Feodor uman koton Mehikuurman. Harju Ülle pilt.

Uma Pidu ja timäst tett video

2-DVD «IV Uma Pido»
Võro Selts VKKF 2016

Perämädse Uma Pidu video esitlüs oll’ vällä kuulutõt Varbusõl ja tuus aos pidi ma kotun video ilusalõ läbi tüütämä, et rahvalõ asjast tsipa kõnõlda.

Mis sääl õks, kai DVD läbi ja laiudi kässi: pidu nigu näid innegi om peetü. Edimält ei saa vidämä jne. 60 aastat tagasi lauli mehe torssunu nägudõga «Au kolhoosikõrralõ!», nüüd laulva nõna raamatun kinni, et «suur kuionu puu om Peräniidü veereh mõtsah». Näö näil säändsesama iin nigu 60 aastat tagasi ja kihäkiil ütläs: «Mi või taa asja jo är laulda, ku nii tahetas, aga ega taad kiilt õks ei mõista joht.»

Kõgõ pääle kaemalda, laul tull’ vällä ilusalõ, helü ja pildi kvaliteet oll’ ka sääne, et panõ vai 5+. Määnestki toimõndaja kurja kätt kostki vällä ei paista ja meeste morne nägudõ siäst paistus ka ütsikiid, kiä ilmselgelt laulmist nautva. Vot noid vast olõs võinu tsipa lähembält kah näüdädä.

Tõsõst küllest: mõni miis hoit’ raamatut nõna all ka sõs, ku es olõki määnestki teksti (lal-lal-laa vai umbõs nii).

Latsiga oll’ tävveste tõnõ lugu. Näil olli näö rõõmsa, kibõna silmin ja sõna (inämbüste) pään. Ei tiiä, kas tuu mõjju meestele vai miski muu, aga edespite läts’ näide olõmine ka rõõmsambas ja lahedambas. Või olla oll’ asi ka tollõn, et laulu lätsi rõõmsambas. Kõgõ (kahju)rõõmsamb laul kõnõl’, et pruut läts’ marslasõlõ mehele, kuna tol om paremb autu (uhvu), nüüd hingäs läbi toru (paras tälle!). Vot tuu pand’ rahva elämä.

Umaette teema paistu rahva siän olõvat tuu, kuis Vaheoja ja tõsõ Puhhi laululõ ja lauljile sisse sõidiva. Mis sääl õks, pidudõl harilikult kiäki õks lamisõs vai tsibõrdas maan ja rüük, et hindäst märku anda. Kui tälle panda viil kidra rinna pääle, om asi pall’u soliidsemp, tuu mii näimi är.

Ausalt üldä ma küll näide laulust üttegi sõnna arru es saa ja es taipa eski, kas tekst oll’ eesti-, läti- vai võrukiilne, aga tuu ei olõki tähtsä. Ma es eräldä üttegi sõnna ka säält, ku naasõ tekki latsilõ tsirguhelüsiid. Nii et ollu mu olõmine, ma olõs nimä Winny Puhhiga kokku vai ütstõsõ perän esinemä pandnu. Kõik saanu arru, et järjepidevüs pidä.

Publikumi hulgan es paistu joht määnestki esitegemiserõõmu vai säänest tahtmistki olõvat. A või-olla, et oll’gi, lihtsält es näüdädä.

Mul lei õkvalt silmi ette, kuis Antslan üts miis kannipuie pääl rütmi lei ja terviid lugusiid mänge. Tull’ silmi ette ka üts peris ammunõ pilt, kuis miis kõnde kässi pääl, lill hambiin (vai kõrva takan), ja vei umalõ (süäme)daamilõ. Esi laul’ viil «Tiritombat».

Mis viga, kas käe omma nõrgas jäänü vai? Vai om midägi väega rassõs lännü? Naisi man ei tohes kül viga olla, kül nimä olõs lille vasta võtnu ka nüüd.
Nii jah, ma mõtli: säändsiid «eksprompt» etteastiid pidänü edimält peris etendämä, ja Winny Puhh noid ei asõnda.

Üts teema om koorijuhte teema. Kui seo pidu jääs ja vällä ei koolõ, sõs naatas ka meil lemmik-koorijuhte püüne päält kässi pääl minemä kandma. Midägi ei olõ tetä, rahval om vaia Juhti, ja edimält või tuu olla kasvai koorijuht.

Püstkua-kujund ai mul edimält meele peris kurjas. Kõgõpäält: tuli om jo püstkua sisen, mitte 10 m kavvõndan. Tulõ man piät istma vanamiis tokiga, kelle kätte latsõ vajadusõ perrä halgõ andva. Niimuudu köüdetäs põlvkundõ kokku ja hoietas rahvast alalõ.

Õnnõs kai ma DVD-d tõist kõrda viil ja näi mõnd asja, midä innembä tähele es panõ. Sääl oll’ Imä, Esä ja kats Last. Vanaesä oll’ arvada koolu ja vanaimä hooldõkodun. Hooldõkodulõ, teedäki, piät kõvastõ masma, nii sõs läts’ Esä Soomõ (sepä?) manu sulatsõs. Tagasi tullõn es tuu tä mitte mõõka, a televiisori, mis lõigas’ jala alt viil kimmämbält ku Kalevipoja mõõk. Kõgõpäält jäie latsõ jalutus, nii et Imä, kel eski säidse ammõtit, pidi nüüd viil tuld ka tegemä (tuu ähvärd’ vahepääl är kistuda).

Hallõ lugu oll’ tuu, et rahvas es paista tuust püstkua-saagast muud taipavat, kui et ilusa verevä lindi olliva.

Tuu kõgõ pääle ma ütlä tegijile lohutusõs, et eesti (ja eriti võru) rahva siitmiseperiood omgi inämb-vähämb kümme aastat. Kui sa näile midägi etendät, mis su hindä arust om hää, sõs niä käändvä sällä ja nakkasõ naabriga juttu ajama. Kümne aasta peräst, ku sinnu nägevä, nakkasõ «kitmä»: oi, sa ollit «iilä televiisorin», mi kõik näimi, kül oll’ huvitav ja illus. Kui täpsustämä nakkat, sõs saa selges, et jutt käü kümne aasta tagutsõst lindistüsest, mille pääle nimä tuukõrd sällä käändi.

Aga nii käügi inemiste (maitsõ) kasvatamine, siin tulõ mängu mõju ja vastasmõju säädüs. Tuu säädüs ütläs, et egalõ mõjulõ om olõman vastasmõju (vällä arvatu olukõrd, kon mõju om väega nõrk vai tedä ei panda tähele).

Uma Pidu lavastus oll’ hää kõgõpäält tuu poolõst, et tegelikku sõnumit es panta tähele.

Küll kümne aasta peräst mõni joba pand. Või-olla et nuu 100 000, kiä põrõlt vällämaalõ pagõnu, pandva joba põra. Ma arva, et seo DVD olõsi näile põrõlt väega asjakohanõ.

Pulga Jaan
Pulga Jaan,
võrukõnõ