Tossu Tilda pajatusõ

Agitaator viiga hädän

Nuu ammuskidsõ suvõ olli ilosa. Päiv paistu ja vihma sattõ harva. Tammula järve viir oll’ rahvast täüs – päävävõtja, ujoja ni tsuklõja. Kõigil tull’ silma pääl hoita. Toonaskinõ vetelpästepäälik kuts’ ammõtihe uma noorõ sugulasõ.

Poiss saisõ vetelpästeputka rõdu pääl ja karist’ läbi mögafoni, et kiäki es ujonu välläpoolõ ettenättüt piirkunda. No tedä sai tuu suvi iks pall’o nätä-kuulda. Tuuperäst naati tedä Agitaatoris kutsma.

Mõnikõrd patsiirse poiss tähtsähe basseini silla pääl ni näüdäs’ päivä saanu noorõ iho illo. A mitte kunagi ja mitte kiäki es näe nuurmiist järven. Perän tull’ vällä, et Agitaator es mõista ujjo.

Kavval mõtsatsiga

Jahimiis vinnas’ kodo imäst maaha jäänü mõtsatsia põrsa. Pere kasvat’ tedä luti otsan ja tsiga käve nigu pini perrerahval takan.

Ütspäiv pässi tsiga vällä ja pand’ mõtsa. Mõtsan istõ seenelidse ja võti kihäkinnitüst. Tsiga tund’ leevälõhna ja läts’ mano – oll’ harinu, et inemise andva peost süvvä.

Seenelidse hiitü hirmsahe ja joosi suurõ rüükmisega katõlõ poolõ: mõtsatsiga, mõtsatsiga! Tsiga naas’ rahuligult maaha jäänüid võiuleibu mekmä.

Tossu Tilda pajatusõ2016-09-27T14:29:31+03:00

Lats võlaraamatun

Ku ma olli kuvvõaastanõ, saatsõ imä minnu elun edimäst kõrda ütsindä puuti. Tä andsõ mullõ üten kümme kruuni ja ütel’, mitu ijätüst tuu iist saa.

A nigu ma poodi ussõst sisse astsõ, läts mul hirmuga meelest är, mitu ijäätüst tull’ osta. Mõtli sõs, et ku üten anti kümme kruuni, sõs saa ma jo kümme ijätüst.

A rahha tull’ puudu. No maapoodin sai iks osta ka võla ehk kriipsu pääle. Nii müüjä mullõ ütel’gi, et ma jää tälle raha võlgu. Ütel’ summa kah.

Lätsi sõs ikkõn kodo tagasi ja kõnõli imäle ja esäle, et ma jäi poodin võlgu. Nä naksiva naarma ja imä saatsõ mu puudu jäänü rahaga vahtsõst puuti.

Toda luku mäletädes senini, kuis lats käve poodin ja ostsõ kriipsu pääle.

Runtali Astrid
Parksepä Keskkuul

Lats võlaraamatun2016-09-27T14:28:55+03:00

Vallavanõmba äpärdüs

Eesti riigi edimädsel aol olli latsõ ristjadsõ. Vadõri ja osa küläliisi olli joba kohal. Keriguopõtajalõ minti perrä.

Vallavanõmb oll’ kah kutsutu. Tuu tormas’ ussõst sisse, näkk’ lavva pääl torti ja kitt’: «Oi mis torõ kuuk!». Es ütle terege. A sis hüpäs’ kõrraga hiitünü näoga tagasi ussõ taadõ.

Kae, vanast es tohe ilma koputamada sisse tulla. Koputõdi ja ku luba anti, tulti sisse.

Vallavanõmbalõ tull’ tuu vana kommõ miilde tsipa ilda. No nakas’ sis vahtsõst pääle: koput’, lubati sisse ja ütel’: «Tere õdagust!»

Polli Elsa

Vallavanõmba äpärdüs2016-09-27T14:28:16+03:00

Rahvas rännäs

Päält sõta rännäs’ rahvas ilma pite: kes es tohe minnä kodupaika, kel olli koskil võla vai halva teo.

Kruutusõ moonakülä rahvas tiidse, et ku tull’ setukas suurõ vankriga, oll’ potiseto. Ku tull’ laia kaarõga mitu hobõst, olli mustlasõ platsin. Nä tahtsõva õnnõ kuuluta, a tiieti, et paari päävä peräst är nä läävä.

A ku tulli kompsõga puhvaikadõga inemise, sis nakas’ moonakülä podisõma: naa olli siiätahtja!

Ku saiva sovhoosidirektori jutulõ ja lua jäiä, sis ka jäivä. Tüülisi oll’ vaia ja et direktor esi oll’ Vinnemaa eestläne, sis tä nigu tugõsi näid. Elämä sokutõdi nuu veneläse mi inemiisi manu: tarõ tetti palakaga poolõs ja nii pidi elämä.

Kos nä ka ellivä, käve üle pää poslamasla ja küüslaugu hais. Kartula panni nä maha lapjuga ja inne süküst noid es putu. Olli kadõda, et eesti «fašisti» mõistva kartult kasvata, a näid ei õppa kiäki.

Meil olli võõridõ latsiga ütidse mängu iks luure- ja sõamängu. Nõrgõmba olliva sakslase ja kipõmba veneläse.

Kruutusõ mõisa parki panti huuldama Dusja: rinnakas, teküs, kõrvarõnga klõbisiva kõrvan ja siidine gaasirätt hoitsõ krunni paigan.

Mi naasõ olli väega hiitünü, kui tä tekk’ suurõ kivvest viiriga klumbi keset parki. No es olõ säänest inne nättü!

Dusja lei üle naabrikülä Ivani ja tollõ väiku tütär tull’ sis essä otsma… Nigu seebikas.

Dusja oll’ katõ pojaga ja kuulut’, et täl miis kindral ja är kaonu. Saiva sis umaette tarõ ja vüürüse.

Sovhoosin lõppi tsiga. Dusja ütel’: vot Leningradin sai süüdüs ussitanu raipid kah, seo om värske. Sis tä poissõga vidi tollõ tsia hindä poolõ. Kiitse siipi, sültü ja suppi.

A nä veneläse teiva ropult rassõt tüüd ja ku oll’ vaia, sis streiksevä ja sõimassiva kah.

Ku eestläne pelläs’ varguisi, käkse asjo ja ilman midägi es jaota, sis vinne hing oll’ väega helde. Trehväti kommi saama, anti egäle latsõlõ, kes muru pääl oll’. Vinne mammi tull’ iks hädän latsõlõ appi ja mu latsõpõlvõ tegigi rikkas naabri vanaimä Anna.

Raudkatsi Ene
võrokõnõ Kurõmaalt

Rahvas rännäs2016-09-27T14:27:43+03:00

Kallis kos’ankäük

1980. aastidõ edimädsel poolõl käve tiiehitüs Käätsost Mõnistõ poolõ. Ma kammandi kah tuu man. Vahtsõ tii tsiht läts’ vanast tiist kavvõmbõlt ja es sekä liiklust. Kül oll’ tegemist viiga, esieränis Kaku uja man, selle et veskitammi es saa alla laskõ.

Kaibsõmi truuba vundamendi jaos kaiviku kuivalõ maalõ, a iks presse vesi läbi maa sinnä sisse. Pidi kõik aig vett vällä pumpama.

Nädäli lõpun jõudsõmi vundamendi är valla ja jätimi kivistümä, et iispäävä toro paika nõsta.

Oll’ selge, et katõ pääväga tulõ mulk veereni vett täüs. Tuuperäst sai tüümiihiga kokku kõnõldus, et nä tulõva pühäpäävä õdagu vett pumpama ja hummugus om kaivik kuiv.

Pühäpääväs läts’ ilm väega külmäs, a tuud es saa kaia. Vasta õdagut korjassi mehe massina pääle, et truuba manu sõita.

Miihi olõminõ oll’ veidü karvanõ – nä olli vaihõpääl vast «vannakurja» pruuknu. Poodist müüdä sõitõn ütli mehe, et üts kõrralik külmärohi kulus är. Ma ütli, et tuu kõrralik jääs kül är, a et mehhil miil väega mõrrus es lännü, sai üts piit (vein) iks är võetus.

Jõudsõmi ilostõ kohalõ ja mehe naksiva tegutsõma. Ütli, et löövä kõgõpäält putka lämmäs – sis om vaihõpääl hää nõnna lämmistämä tulla.

Järgmidse hummogu sõidi tii pääle. Hiitümine oll’ suur: ei olõ miihi, ei olõ putkat, innõ unik tuhka putka asõmõl.

Mõtli, et äkki jäivä magama ja naksi tokiga tuhka segämä. Es lövvä midägi erilist – läts’ õkva kergembäs.

Märguti veidü aiga ja otsusti sõita poodi manu, et säält liina telefoniga kõlista.

Es saa kuki pall’o sõita, ku vastu tulliva kats sõpra, esi peris lõbusan tujun.

Küsüsmise pääle, kost sis tulõk om, kostsõ vanõmb miis: «Sai noorõlõ mehele pruuti otsman käütüs.»

A ku mehe silmäsi, et truuba man putka asõmõl laiutas tühi plats, jäivä nä õkvalt tõsitsõs.

Mis oll’ juhtunu: mehe küti putka lämmäs, lasiva veini är. Tuust jäi veitüs. Nä visksi viil puid ala ja lätsi külä pääle midägi veinile mano otsma. Sääl trehvsivä kokko lustiliisi kar’anaisiga ja pido oll’gi vallalõ.

Leinusõ Arvo

Kallis kos’ankäük
Koha Priidu tsehkendüs

Kallis kos’ankäük2016-09-27T14:26:44+03:00

Kõik nakkas pääle plaanist

Mul om hää plaan. Kaegõ, Vagulast, säält, kost Võhandu jõgi vällä juusk, ei piä timä mitte juuskma. Timä piät juuskma läbi Tamula!

Tuu jaos tulõs paar-kolm kilomiitret Vagulast Tamulahe Roosisaart piten vahtsõt jõõsängü kaiba, paar väikeist tiisilda ehitä ja perän kaia, et vesi õks ilosahe Tamulast Võhanduhe vällä juusk.

Välläjuuskminõ om kõgõ tähtsämb. Tuu sai selges kemmergun istõn. Kõik aig naarimi vinläisi, et nimä ronisõ jalguga poti otsa, a no kõnõlasõ targa inemise, et vinläisil omgi õigus. Mugavalõ poti pääl istõn om soolikas kinni pressit, välläjuuskmisõl takistus iin ja säält nakkasõ pääle egäsugudsõ tervüsehädä. A ronit jalguga poti pääle nigu vinläne, sõs om soolikas vaba ja saat tuu tühäs tulista.

Nii et panõmi Vagula ja Tamula peräsooligu kah õigõhe tüüle. Parhilla om tä viikasvõ täüs kasunu.

Ku Võõpson elli, sai selges, et Lämmäjärve kala ei tahaki hainu täüs kasunuhe Võhanduhe umma nõnna tsusada. Lasõmi Vagula ja Tamula vii jõkkõ, inne lahumi Võhandu päält kõik tammi maaha. Räpinä paprõvabrigu uma kah, jõõotsa ei pühitä paprõga. Sõs nakkasõ as’a sündümä.

Kala mõtlõs, et midä ma sinnä Pihkva järve tsolgi sisse ujo, ku ilmadu suur Võhandu om vett täüs ja mul om Tamulan ja Vagulan parõmb olla ku Lämmäjärve-viirside kalamehekolhoosnikidõ-pätte man.

Võhandust saa tõnõ Imäjõgi, tuu vaihõga, et Võhandu vesi nakkas olõma puhas, mitte savikõllanõ nigu Imäjõõn. Kõik kala pand padavai üles Võro liina ala ja siiä tetäs vahtsõnõ suur kalamajand ja tüüstüs. Liin saa rahha, sõs pand tuu kohegi taristu sisse, pand kasvai vana piiretüsevabrigu korsna vahtsõst tossama. Piiretüs kulus õks är, kasvai kiholasõpunnõ määrmises…

A võõras om jalguga poti otsa minnä. Pruuvsõ: olõt potist nii kavvõl, et ku lartsakas käü, omma tagaots ja jala likõ. Tuuperäst olõs vaia muudsampa insener-tehnilist lahendust. Tollõ võinu jälki võro tiidläse vällä märki, panõsi Võrokivi tehassõ vahtsõst tüüle, möösi tervele ilmalõ häid glasuurituid savist peldikupottõ…

Vot mis või saia, ku sul om alostusõs hää plaan!

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
arhimeedes

 

 

Kõik nakkas pääle plaanist2016-09-27T14:24:44+03:00

Maisiäpärdüs Räpinäl

Stalini aigu pruuvsõ nõvvokogodõ inemine luudusõ kuningas saia. Nõvvokogo Liidu kommunistlik partei kuulut’, et päävälill ja mais omma «imekultuuri»: ku näid vahtsõt muudu – ruutpesitsi – maaha külbä, kasusõ ka Eestin nigu nall’a.

Vanal-Võromaal panti maisikasvatamisõ käsk legendaarsõ Räpinä aiatarga Vaigla Adolfi (1911–2001) olgõ pääle. Timä vidämisel naati Räpinä aiandustehnikumin 1950. aastal maisi kasvatama ja arõtama.

Vaigla näkk’ 12 aastakka vaiva ja arõt’ tsukrumaisisordist «Põhja pioneer» inämb-vähämb külmäkimmä ja varra valmis saava maisisordi «Räpinä mais». Katsõtuisi perrä julgu Vaigla vällä kittä, et seo mais saa Eestin valmis, and süküskuul põllukuivi tõlvikiid hektäri kotsilõ 80–100 tsentnerit, kuivi terri 30–40 tsentnerit.

Tuu mais panti maaha varra, lehekuu tõsõl nädälil. Pääle aeti 3–4 cm mulda, et mais kipõmbahe nõna maa seest vällä ajasi – nii varra om lämmi õnnõ mulla päälmäne kiht. Meelega mõista panti mais maaha ruutpesitsi: pessä 4–5 seemend, vaih katõ pesä vaihõl oll’ puul miitret ja ruutmiitre pääle sai maisiterri maaha 15–16.

1962. aasta suvi pidi olõma proovisuvi. Räpinä aiandustehnikumi õppõmajandin prooviti terämaisi kasvata vaeldumiisi silomaisiga, nii ruutpesitsi ku ka ria pääl.

No proovisuvi trehväs’ pall’o likõ ja maisisaak läts’ hukka. Et «imekultuurõ» huug naas’ Nõvvokogo Liidun maaha käümä, sis otsustõdi Räpinäl, et edespite kasvatõdas maisi õnnõ silotegemises.

Vaigla otsust’, et kaidsa-i maisikasvatamisõn tiidüskraati, miä täl inne plaanin oll’. Tä naas’ hoobis tsireliid arõtama. No om Räpinä mõisapargin nätä kasuman hulga Vaigla tsireliid. Keväjä minke kaema, ku ilosahe nuu häitsese!

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

«Räpina maisi» siimnide valiminõ sordiarõtusõs 1961. aastagal
«Räpina maisi» siimnide valiminõ sordiarõtusõs 1961. aastagal Vaigla Adolfi juhtmisõl, opva IV kursusõ opilasõ Aasa Jaan ja Kruusi Kalju. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Maisiäpärdüs Räpinäl2016-09-29T08:57:02+03:00

Peeti mihklilaatu

Puulpäävä peeti Sulbi ja pühäpäävä Savõrna mihklilaata, mõlõmbal laadal oll’ mineväst aastast inämb kaupmiihi, no ostjit samapall’o nigu iks.

Laadakõrraldaja ütli, et kauplõja jäivä iks rahulõ. No jutus tull’, et äkki tõmmada laadapäivä «rahapäivile» lähkümbäle. «Märgimi, inemiisil om tõtõst kuu lõpun veidü rahha,» ütel’ Savõrna laada kõrraldaja Luiga Anu.

UL

Miisõbra Savõrna mesinigu Kukõ Maidu leti takan.
Miisõbra Savõrna mesinigu Kukõ Maidu leti takan. Antsovi Raivo pilt

«Usside pidu»
Valgjärve valla aastapäävä lillesäädevõistluse võidutüü saiva vällä valli Savõrna laadakülälise. Üte helüga võitsõ intrigiirvä nimega tüü «Usside pidu», autor om Drenkhani Maria. Antsovi Raivo pilt

Peeti mihklilaatu2016-09-27T14:18:31+03:00

Mälestüskivi keriguinemiisile

Süküskuu 17. pääväl panti Varstun Eesti apostligu õigõusu Mõnistõ-Ritsiku kerigu manu mälestüskivi katõlõ mi kandi keriguinemisele, Pedäjä Theodorilõ ja Annalõ.

Nii hulga rahvast – puulsada inemist – ei olõ Varstu kerikun hulga aigu olnu: mitmõ korgõ keriguesä, kaitsõliitlasõ, Varstu ja Mõnistõ kooli kodutütre ja nuurkotka, Theodori ja Anna tütre Mareti poig Schultzi Uno.

Kiä olli Pedäjä (Petai) Theodor ja Anna, kelle õigõusu kerik 2012. aastal õigõusu märtris kuulut? Theodor oll’ Mõnistõ-Varstu kerigu köstri-koolioppaja ja kogudusõ koorijuht, toimõnd Kaitsõliidun ja juhtsõ Vahtsõ-Roosa kuuli. Tä naanõ Anna oll’ kah oppaja.

Theodorit tundnu inemise omma kõnõlnu, et miis oll’ olnu väega rangõ, kimmä sõnaga, küländ kuri koolipapa.

Mõlõmba viidi usu peräst 1941. aastal Tsiberile. Theodor hukati surmalaagrin 1942. aastal, Anna sai hukka 1948. aastal. Neo inemisõ mõistsõ Vinne võim surma vaimuligu ammõdi peräst. Tuuperäst ommaki nä nüüt Eestimaal 11 pühäkus tunnistõdu inemise hulgan. Mälestüskivi manu tuudi tuu märgis 11 verevät ruusi.

Laube Ene

Mälestüskivi keriguinemiisile2016-09-27T14:16:06+03:00

Kõgõ parõmba Tori hobõsõ arõtaja tiitli läts’ tõist aastakka Vaabinalõ

Eesti Tõuloomakasvatajate Liidu näütüsel «Tõuloom 2016» (Ülenurmõn 3.09.) kuulutõdi joba tõist aastat kõgõ parõmbas Tori hobõsõ arõtajas Adra Ester (52) Urvastõ kihlkunnast Vaabinast.

Seokõrd kiti hobõsõkohtunigu kõgõ inämb Estri katõaastast märrä nimega Vagimeeli.

Kõgõ parõmbas arvati Estri hopõn tuuperäst, et tä kullõl’ häste sõnna ja näkk’ kõgõ rohkõmb Tori hobõsõ muudu vällä. Liikmine oll’ väega hää ja hüpäs’ kah häste. Samma üteldi minevä-aasta Tori märä Vaheda kotsilõ.

Vagimeeli om uudishimolinõ ja taht väega silestämist. «Nigu lats iks – tälle miildüs mängi,» muias’ Ester. «Seo aasta om sündünü kolm varssa, kellega Vagimeeli saa mängi, vana hobõsõ inämb ei viisi jo.»

Ester selet’, et hää hobõsõ saa iks hääst varsast. Kõgõpäält vali tä vällä varsa, kedä nakkas vällä oppama. Innekõkkõ om vaia tä inemist kullõma opada.

Tori hopõn miildüs tälle selle, et om arõtõt universaalsõs, kiä süü hainamaa haina, om hää tervüsega, sõbralik ja hää opja.

Ester pand kõik hobõsõ vehmerde vaihõlõ, tä oppas näile põllutüü tegemist ja pääle toda om hopõn valmis sadulat kandma ja inemiisi vidämä.

Ester lüü üten ka hobõsidõ veovõistluisil. Üte kõrra om tä võitnu kolmõvõistlusõ ja nuuri hobõsidõga om kats tõist kotust saanu, üte timahava Vahedaga. Tälle miildü ka vankrisõit ja seo aasta käve tä uma neläaastadsõ täko Hästiniga rakendispordi võistluisil. Huvilidsõ saava timä man ka ratsutamistrennin kävvü.

Adra Estri hobõsõkari (parhilla 16, kõik Tori hobõsõ) sai algusõ 1990. aastal, ku tä sai Kuldri kolhoosi lakjaminegi aigu hindäle äkilidse olõkiga Kapriisi-nimelidse märä, kellega umanikus saanu inemine toimõ es tulõ. Mõnõ ao peräst kolisi Ester üten hobõsidõga Vaabinalõ ja no omma kar’an joba nelländä põlvõ märä.

UL

Adra Ester Ülenurmõl näütüsel «Tõuloom 2016» uma Tori märä Vagimeeliga.
Adra Ester Ülenurmõl näütüsel «Tõuloom 2016» uma Tori märä Vagimeeliga. Sepä Krista pilt

Kõgõ parõmba Tori hobõsõ arõtaja tiitli läts’ tõist aastakka Vaabinalõ2016-09-27T14:12:57+03:00
Go to Top