Tossu Tilda pajatusõ

Kooli kangõlasõ

Kävemi tuukõrd kuvvõndan klassin. Ütskõrd vahetunni aigu saistas’ Koll’a aknõlavva pääle ja karas’ tõõsõ kõrra päält alla. Purist’ lumõn tsipa aigu ja tull’, hindäl nägo naarunõ, klassi tagasi.

Jutt Koll’a vägiteost läts’ koolimajja piten lakja. Esieränis helevällä olli tütrigu. Peräkõrd jõudsõ vikurvändä tego dire kõrvu. Dire lahend’ probleemi niimuudu, et ütel’: «Ärke uskõ, midä ti arvati, et olõti nännü – ti silmä petse!»

Aastit tagasi Suu kooli kokkotulõkil kuuli, et Koll’a kangõlasteko kõrras’ Ants. Ku Koll’a kuulsas sai, oll’ Ants algklassijuntsu. Tä oll’ päähä võtnu, et inne ku kuul läbi saa, tege timä kah aoluulidsõ hüppe är. Koll’ast niipall’o, et timäst sai Eesti kaitsõväe ohvitsiir.

Vargamehidse

Naabriperrel oll’ paar tarro mehitsidega. Peremiis esi õiõnd’ näidega, pernaanõ peläs’ mehitsit ja es lää manogi.

Peremiis kuuli är ja nii jäivä mehidse ummapääd. Edimädse aasta sügüseni es olõ midägi hätä, a vahtsõl keväjäl es linda tarost inämb kedägi vällä.

Ku ma suvõl ütskõrd naabri poolõ lätsi, nakas’ naabripernaanõ seletämä: «Kae, mehidse umma tan taron ja lindasõ hoolõga, a ma ei mõista näidega midägi tetä. Parõmb om, ku näid siin ei olõ. Sa nigunii õiõndat mehitsidega, võta ja vii naa ka siist ärä.»

Ma kai, et lindasõ jah ja näid om peris hulga. Mõtli, et taha tarro om tulnu vahtsõnõ süllem. Taro esi oll’ kül kehväkene, aga vast kand ärä liiguta. Päivä näid puttu ei saa, aga üüse, ku kõik mehidse taron umma, saa lindämismulgu kinni panda, et nä vällä es päsnü. Sis saanu nä taroga ärä viiä.

Kotoh seleti tütrele, et sääne asi om. Tä oll’ nõuh abimehe ja käroga tarolõ perrä minemä. Ma ütli viil, et kaegu pümmega ette, pinikuut ei olõ ka säält väega kavvõh. Tuud ei olõ vaia tuvva.

Mõnõ ao perast tulti taroga joba hoovi pääle. Abimiis ütel’, et väega vagadsõ omma, määnegi pirrin kül om, aga rohkõmb ei midägi.

Hummogu naksi ma tarro kaema, aga sääl es olõ kedägi. Üte katskidsõ raami pääl istõ üts mehiläne ja pirisi kõvastõ – vast pahand’, et tedä segäti.

Arvssi tuu perrä, et päivä oll’ lindajit pall’o selle, et taroh oll’ viil vanna minevä-aastast mett ja määndsegi miivarga mehidse olliva tuu üles löüdnü. Peret, kes tuu mineväl aastal koras’, es olõ inämp.

Nii saivaki varga hoolõga toimõndama naada – kiäki es sekä. Naksiva tuud vanna mett umma tarro kandma. Üüses lätsivä iks umma kotusõhe, aga päivä tulliva jälki vargilõ. Selle oll’gi üüse taro tühi.

Mi ollimi hindä hoovi pääle toonu katskisõ tühä taro. Vargidõ saak oll’ ka otsa saamah ja hiire olliva miiraamõst suurõmba jao katski jüränü.
Nii saimiki tuukõrd pikä nõna. Pikä nõna saiva ka varga-mehidse, ku hummoku inämb saaki es lövvä.

Nahkuri Liidia
Väimälä

Vipõrusõ komisjonipoodin

Parhilla om egän hindäst luku pidävän liinan egä nuka pääl sekker vai vintage vai tõõsõ tsõõri puut. A Vinne aigu võisõ säädüse perrä egän liinan olla õnnõ üts komisjonipuut, kos vannakraami võtt’ müügüs vasta koolitõt, kimmäste papõrdõga kraamitunja.

Tuu pidi kaema, et kraam puhas olõssi, tiidmä hindu, pall’o vahtsõst pääst kraam massõ, kobima matõrjaali.

Oi, noid paragrahve oll’ iks kistumada, mille perrä kraami üle kaeti. Vet egäüts taht’ uma kauba iist iks korgõmbat hinda ja püüdse tüssädä, sääl pidigi kraamitunja vaihõlõ kargama.

Muido võeti vasta kõkkõ: vedronõglast kooni pruugit autodõni. Müügikraami võeti vasta eräle privaatruumin.

Ütskõrd tull’ kraami tuuma väiku kõhna vanamiis, Tossus kutsuti. Vaivalt saiõ vanamiis ussõst sinnä privaattarrõ astu, ku säält kostu kille rüükmine.

Kraamitunjas oll’ tuudaigu õkva korgõst koolist tulnu nuur tütrik. Ma olli kah sääl poodin tüül ja lätsi kipõstõ kaema, mis vallalõ. Esi mõtli: sääne vanamehenäss jo es nakka latskõsõ põlvõ kobima.

Tei ussõ valla, pilt sääne: vanamiis saisõ keset tarrõ, käe otsan ripõnd’ üts hall umbõlõ kortsun rõivaripul.

Jõlliti tuud kipõn aigu, sis kõrraga taipsi, et tuu om jo naistõrahva intiimvärk – «tissivest». Kraamitunja, esi näost verrev, rehkse katõ käega: «Ei võta, ei võta!»

Vanamiis oll’ vakka, kobist’ tassakõisi rõivanutsagu pintsaku puuhu ni läts’ vällä.

Illos es olõ, a mi naarimi kõvva. Ma küsse tütrigu käest, miä tä nii rüükse. No ollõv pelänü, et säält kirbu kolmõ lehte kargasõ.

Tõõnõ asi, miä elo lõponi meelen sais, jäie külh nal’ast kavvõlõ.

Oll’ jälki kraami vastavõtmisõ päiv, a kundõsid parajahe es olõ. Ma istsõ poodisaalin lavva takan, sehkendi, nõna paprin.

Kõrraga jäie üts meesterahvas lavva ette saisma, küsse: «Kas ti taad värki kah müüki võtati?»

Nõsti pää üles, ku kõrraga käve üts helle pliks. Õkva mu nõna iin, ni 10 cm kavvõn helkü ehtsä pussi terä. Tuu puss oll’ vangimajan tettü.

Hiitü ma muidogi taivani, põlvõ lavva all võdisiva hullõmbadõ ku süldi kallõrus. A tuud ma ei tiiä, kost sääne vägi tulle, et päältnätä jäie ma ravvast näoga nigu toonanõ Inglüse pääministri.

Ütli aiglahe, madala helügä, et taad väist ei lupa säädüs vasta võtta, om külmrelv. Miis tsusas’ kah külmä näoga väidse karmanihe ja läts’ poodist vällä.

Takkaperrä võdisi terve päävä, es avihta tsukruvesi kah.

Olõ-es tuul väidsepakjal tiidmädä, et säänest riista müüki ei võehta. Timä lihtsäle tund’ joba ette häädmiilt, ku müüjä heidüs ni rüükmä pist. Taakõrd es jopastu, vet miis oll’ kipõn lüüdügi.

Väljandu Ellen

komisjonipuut
Koha Priidu tsehkendüs

Hirmsa unõnägo

Näi täämbä unõn, et lätsi uulitsat pite. Kõrraga oll’ mu iin rahvamass. Jäi saisma – ma olõ seltskunnainemine. Tuu oll’ Reformieräkunna meeleavaldus. Ei tiiä, mille vasta nä õiõndi, a egäl juhul müüdi hamburgõrit ja inemise olli rõõmsa.

Uulidsa viirde oll’ lagja katskinõ katõinemisesäng maaha pantu ja sääl pikuti Contra ja Pulga Jaan, õnnõ noil olli näo torsin.

Küsse, kas nä õiõndasõ kah millegi vasta. Sis Contra mühät’, et jah, Reformieräkunna vasta. Ma tei nall’a, et mu meelest näge näide õiõndaminõ vällä nigu kuunelosäädüse propaganda, a sõs mühät’ Pulga Jaan, et mis ma ka tiiä.

Kõrraga tull’ vana Ansip esi. Ku tõsõ reformieräkundlasõ olli puhvaikadõga ja veidükese kakudu vällänägemisega, sõs Ansipil olli ülikund ja läükvä kängä, habõna olli õkvalt aedu ja platstarm lõhnastõt. Tä küsse mu käest, kuis lätt. Häste, ütli.

Contra lask’ piiru ja Pulga Jaan tsuhksõ teki all nigu siil. Ansip kai näid mõtligu näoga, sõs nakas’ minemä, kai mullõ viil üle ola otsa ja küsse, kas kimmäle lätt häste.

Küsse sis sängün videlejide käest, kas ma või ka sängü visada ja puhada. Pulga Jaan ütel’, et näil om miljonisäng. Et ku ma ütle, kohe 10 miljonni dollarit sai, sõs või 10 minotit õiõnda…

No ma ei mälehtä todagi, kohe mu viimädse 100 € saiva!

Sõs näi, et uulitsat pite tulõ provva Kaljurand, lokirulli pään, silmä är ikõdu. Saisõ mullõ ette ja naas’ tänitämä, et täl om presidendikleit joba tellitü ja no võta ma tä kotusõ är.

Ma es saa arvo, mis tuu mullõ putus. Nii ma tälle ütli kah. A sõs tull’ jäl Ansip, ütel’, et mul om vunts paheldõ, ja tsusas’ piigli nõna ala.
Kai ja hiitü: piiglist kai mullõ vasta Kallassõ Siimu nägo, kura vundsipuul paheldõ. Võti vuntsist kinni, tõmbsi, nakas’ hallus ja ma sai arvo, et olõgi Kallassõ Siim.

No naas’ kipõ. Ma tiidse, et seo om uni ja õkvalt saa kõik otsa. Kõik tull’ miilde! Ma tiidse kõrraga häste, kohe nuu 10 milli saiva, kelle kätte lätsi VEB-fondi 32,3 miljonni. Kõrdsi tähtsät teedüst mitu kõrda, et meelest es lännü, sõs tõmbsi üte raksuga hindäl vundsi nõna alt är.

Heräsi uman sängün üles, kõik oll’ meelen, punktipäält, pääle tuu, kohe 10 ja 32,3 milli saiva. Kah’o, ma olõs Contralõ ja Pulgalõ vahtsõ sängü ostnu.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
inemine

 

 

Avaldamada õnnõsuuv

40 aastakka tagasi pidi koolimiis, piltnik, kalamiis ja viil ütsä ammõdi pidäjä, kuulsa võrokõnõ Ivaski Albert (1906–1995) umma 70. juubõlisünnüpäivä.

Timä vana sõbõr, kirämiis Tuulingu Enn kirot’ Ivaskilõ tähtpääväs võrokeelidse tervitüse ja tahtsõ laskõ tuu är trükkü rajoonilehen Töörahva Elu.

A lehetoimõndus tsusas’ Tuulingu kirä suhvlihe ja lehte läts’ tuu asõmõl Ploomi Elmo kirotõt juubõliartikli.
No otsõ muusõumi arhiivist tuu kirä vällä.

Ruusmaa Arthur,
Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

Ivaski Albert uma hää seldsilisega uibuaian.
Ivaski Albert uma hää seldsilisega uibuaian.
Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
Läkütüs Albert Ivaskilõ

Olt tullu Taivaskua orgõ seest ja lõpuss vällä jõudnu Haanjamaalõ.

Olt ollu, olt parhillagi viil kooli-, rahva-, rännü-, spordi-, kala-, jahi-, votu-, looduskaitsõ-, rahukaitsõ-, pilli-, kõnõ-, kunsti-, kirä- ja viil muidu miis. Ehk lühüdält: üts veart miis. Om sinno jakkunu küll egä poolõ.

Jo sulgi hõbõhalli viskas hiuss, kuid aasta olõ õi viil küürütänü turja.
Iks edesi sind viinü eesti jonn ja kius
ka siss, ku pidit kannatama kurja.
Iks käüt sa sirgelt,
pää otsan virgõ.

Nii piäpki elämä üts tõtõline võro miis, kes peret kunagi ei nälgä jätä,
kel põlvini küll omma kõik mii kalavii,
päiv kalavetel rohkõmb väärt ku kuurordin om nätäl.

Kuid alati sa olõt ajahädän.
Ku küssü sinolt, kuis su käsi käü?
«Ei jõvva lihtsält ärä kittä. Halv om õnnõ tuu, ku olõt pinsi pääl, piät magamagi umast aost…»

Kes kodomullast ammutanu rammu,
ei vanajummal tedä hättä jätä.
Iks vapralt edesi sa ummi saabastõga sammu!
Kuis laabus edesi, tuu peräst nätä.

Su säitsmekümnendämä aasta puhul
kaastunnõt avaldame sullõ, kallis miis!

S.a. 15. mihklikuu pääväl Rõugaliinan kirjä pandnu
Su vana sõbõr
Enn Tuuling

Kiä om Vana-Võromaa seenekuning?

Vana-Võromaa seenekuningalõ saa-i seo leheluuga kruuni pähä panda, no kõva kandidaadi omma vällä pakku külh.

«Mäki pääl kõomõts, kai, et puhas kõllanõ väli – säält sai sada killo kikkasiini,» kitt’ Ravva Kalju (59) Karula kihlkunnast Apja küläst poolõtõsõ nädäli tagost trehvämist. Kalju naanõ Eha (65) om kokkoostu vidänü 116,8 kg pääväsaagi.

«Ei tiiä, kas mi iks olõmi rekorditegijä. Kuulsõ kokkoostja käest, et üts oll’ toonu kõrraga 200 euro iist kikkasiini, a no ei tiiä, kas tä koras nuu iks üte pääväga…» jäi Kalju kahtlõma.

Kaljul-Ehal om mõlõmbal uma märkmik, kohe kor’atu seenekilo kirja pantas. Tuu perrä nä tiidvä, et omma seo suvi Karula mõtsu seest vällä toonu päält poolõ tonni siini.

«Sõidami autoga mõtsa ja sis kumbki lätt umma kanti,» selet’ Kalju. «Ku pangi täüs saava, panõmi auto pääle ja läämi vahtsidõ pangõga mõtsa. Käümi egä päiv, nii kolm tunni jutti.»

Seod seeneaastat pidä Ravva-pere keskmädses. «Aoluu seenerekord om 200 killo pääväga, viis aastat tagasi,» selet’ Kalju. Seenevana om Kalju joba Vinne aost, ku tä oll’ mõtsavaht.

Päält kikkasiini korjasõ Ravva tõisi siini, midä kah keedetült kokko ostõtas: paloseene, kõovaaliku, tõmmuriisika. «Haavariisikakilost saa kats eurot,» ütel’ Eha ja kitt’, et tutva Valga kokkoostja Raivo võtt seene õkva näide tiiristist pääle.

Seeneraha kulus ärelämise pääle. «Mille minnä vallast abirahha küsümä, ku raha om mõtsan olõman,» ütel’ Kalju.

Seenerahast ostõtas massinalõ juppõ ja talvõs söögitagavarra: tsukrut, kohvi, õlli… Midä är ei müüdä, süü suur pere är. Ehal om katõssa last ja 11 latsõlast.

Paar tunnist’, et konkurente om näil kah: lätläse, Valga veneläse ja mustlasõ.

Tõsõ kõva seenekorjaja astva kah kundsa pääle. Antsla miis Reiliku Mati (66) rehkend’, et om timahava kor’anu nii 350 killo kikkasiini.
«Päävärekord om 42 killo, rekord-mõtsaretk oll’ kümme tunni,» selet’ miis. Kuis pensionär jõud nii kavva mõtsa pite roita? «A ma olõ inneskine Võromaa meistri juuskmisõn,» selet’ Mati asja.

«Siini om paiguldõ häste, no inemiisi käü kah mõtsan pall’o,» hinnas’ Mati. «No seene omma asukotust vahetanu – kost minevä aasta sai kümme killo, korssi no viis siint.» Esi tä siini ei süü, õnnõ sirmiku praat är.

24aastadsõ staaþiga Navi külä seenehai Otsa Kallõv (54) ütel’, et ei olõ nii hääd seeneaastat nännüki.

«Kõik kõnõlõsõ, et seene kasusõ sändse kotussõ pääl, kon kunagi ei olõ olnu,» kõnõl’ tä. «Korssi Leevi kandin 6,5 tunniga 31,5 killo siini. Tuu või olla elo rekord.» Suvõga om Kallõv kor’anu päält poolõ tonni kikkasiini.

Et kokkoostun mastas kikkaseene kilost 1.30–1.50, sis püüd Kallõv esi siini Võro liina pääl 3 euroga maaha müvvä, a äri väega häste ei lää. «Talinan möi 20 killo 5eurodsõ hinnaga, a rohkõmb ei olõs lännü kah,» tunnist’ miis.

Antsla kandi siini kokkoostja Tarendi Tarmo ütel’, et seeneaastak om tõtõst hää ja timahavadsõ päävärekordi tõi üts Valtina kandist peri inemine: 76 killo kikkasiini.

«A marju ei olõ tuu iist sukugi, ei palokit ega kurõmarju kah,» kaivas’ kokkoostja.

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 
Perekund Raud sääd Karula mõtsu sisse siinde minemä.
Perekund Raud sääd Karula mõtsu sisse siinde minemä. Harju Ülle pilt.

Seenekorv saa parhilla kõigil täüs.
Seenekorv saa parhilla kõigil täüs. Harju Ülle pilt.

Imeline vanaimä kellä ei kae

11. süküskuu pääväl peeti vanavanõmbidõ päivä

«Latsõlats läts’ edimäste klassi, neläpäävä sõitsõ Tartohe, riidi tulli tagasi ja pühäpäävä õdagu lätsi vahtsõst – vei tagasi pini, kelle nädälivaihtusõs hindä poolõ võtsõ,» vurist’ Vahtsõliina kandist Loosi küläst peri Tomsoni Viive (69) ette jupikõsõ imelise vanaimä elost.

«Egäl vabal momendil olõ latsõlatsi jaos olõman,» ütel’ Viive, üts kümnest vanavanõmbast, kinkalõ minevä sügüse anti imelise vanaimä tiitli. «Kuna Võro latsõlatsõ omma joba suurõ, a Tarton omma noorõmba 7 ja 4, sis põhilidsõ ao käü ma iks sinnä. Helistedäs, vanaimä ist auto pääle ja sõit Tartohe. Ma olõ jah autoga vanaimä – maal ei saa ellä, ku autot ei olõ.»

No õkva omgi Viive jäl Tarton: tütär om tüü peräst Tal’nan ja latsõlatsõ vanaimä hoolõ all. «Tarto liin om mul joba selge,» kitt’ Viive. «Vii latsõ Elleri muusigakuuli, laulustuudiohe, sis om viil Shaté tandsutsõõr, malõklubi…»

Viivel om küländ ka ütiskundlikku tüüd (tä om neländät vuuri Vahtsõliina vallavolikogon ja juht 12. aastakka Loosi kandi küläello – UL), a latsõlatsi hoitminõ om timä süämen iks kõgõ tähtsämbä kotussõ pääl.

«Ku sul om kohustus võetu, sis tulõt, läät ja jõvvat!» põrot’ Viive vastussõs küsümüsele, kuis tä külh kõkkõ jõud.
Latsõlatsiga mõist Viive läbi saia. Neläaastadsõlõ Loviisele lugõ tä raamatit ette.

«A säitsmeaastanõ Oliver om sääne, kelle kotsilõ üteldäs «tulõvanõ profesri»,» selet’ vanaimä. «Timä küsüs kõik aig midägi ja vaihõpääl ma ei mõistaki vastada. Sis iks otsimi raamatust vai muialt vastust.»

Vanalimäl om hää miil, et Oliver om suur malõsõbõr – Eesti meistri uman vannusõklassin. A hädä oll’ tuuga kah. «Tull’ jutuga, et mamma, mängimi, a ma es tunnõ nuppõgi,» kaivas’ Viive. «Sis iks opas’ minno, a ma kai televiisori poolõ… Ku imä tull’, sis Oliver kaivas’ är, et mamma sukugi es mängi, mugu kai televiisorit! A vanaesä Mäesalu Arvo om kah Eesti meistri malõn ja ku Oliver perämäne kõrd timäga mängse, sis viiki!»

Ku malõopmisõlõ aja Viive sõra vasta, sis laul tä üten latsiga hää meelega. Tarto latsõlatsõ käävä jo muusigakoolin ja laulustuudion, Oliver jõud viil korvpalli kah mängi. Viive kitt ka tõisi latsõlatsi, kellel mitmõ as’a vasta huvvi om.

Et Viive om välläopnu kokk-kondiitri, sis omma latsõlatsõ timä käest ka söögitegemise nippe uurnu. «Pojatütär Karina iks helist’ ja küsse, a nüüt om tä esi joba väega hää kokk,» kitt’ Viive. «Tõnõ vanaimä om kah kokk ja Karina ütel’, et om vanaimmi käest söögimeistri geeni üle võtnu.»

Tujonõstja vanaimä

«Oi, tuu om rassõ!» ütel’ Viive tuu kotsilõ, kuis vanaimä latsõlatsõ halva tujo jäl hääs saa. «Ku om suur kius, sis lätt aigo. No iks kallistat ja kõnõlõt, a tõnõkõrd ei avida tuu kah. Sis tulõ laskõ latsõl lihtsäle olla: las kiusas õnnõgi, külh tuu üle lätt.»

Määne om olnu kõgõ keerolidsõmb lugu? «Säitsmeaastanõ oll’ tahvliarvutin. A ku tä kavva om, lätt närvilidses,» selet’ Viive. «Lats oll’ mul maal ja õtak joba käen. Panni sis arvudi är, a lats läts’ väega hindäst vällä, rüükse. Tütär ütel’, et kallista. Es avida. Sis lihtsäle uutsõ, nikani ku maaha rahusi.»

Viive om esi nii häätujolinõ ja truksa, et latsil lätt peräkõrd iks tujo hääs. Ja latsõ kullõsõ vannaimmä. «Väega harva, ku ma kur’õmbat sõnna ütle. Püvvä iks hääga läbi saia,» selet’ Viive.

Latsõlatsi tõmbas maalõ

Ku mamma Tartohe sõit, sis om latsi edimäne küsümüs: kuis Bosse eläs? Tuu om maa-pini. «Suur labrador – oi tuud kallistõdas ja tuu pääl oltas, ku latsõ maal omma,» muheli Viive ja ütel’, et latsõ püüdvä tälle mugu eläjit mano sokuta. «Vahtsõliina laada pääl kävven oll’ näil selge, et mammal om kikast vaia, Võro liina päivil oll’ kassipoigõga sama jutt.»

No Viive om kimmäs naanõ ja sändse jutu pääle pehmes ei lää. A latsõlatsi hoit tä uman koton väega hää meelega – sääl ei nakka latsil kunagi ikäv.

«Suvõl olli kõgõ vällän, sulisti lumbin, häste pall’o kävemi mõtsan seenen ja marjo korjaman,» kitt’ Viive. «Oliver ütel’: mina olõ maamiis, ma ei lää liina!»

No maalõ elämä minemine perren siski arotusõ all ei olõ. «Suvõkoto tahtva külh maalõ saia, a kuna tuu tulõ, tuud ei tiiä,» ütel’ Viive.
Viive tutva jõudva tälle viil tähtpääväs õnnõ suuvi – 22. süküskuul tulõ tegüsäl vanalimäl 70 aasta juubõl.

Viive tütär Mäesalu Terje:

«Imäga om hää olla, selle et timäga kuun saami uma õigõ olõmisõ vabas laskõ. Tä lupa egälütel olla sääne, nigu tä om. Oliver oll’ kolmõaastanõ, ku mamma tedä haigusõ aigu hoitsõ. Ku tä oll’ joba nätäl aigu mammaga olnu, tekk’ Oliver kõrraga terrassiussõ vallalõ ja ütel’: «Mamma, sa võit no är kodo minnä!» Tõsõ olõssi är süändünü, a mu imä naas’ naarma.

Oliverilõ miildüs väega mammaga mõtsu pite roita, selle et mamma mõist mõtsast pall’o kõnõlda. Teno mammalõ om poisist saanu suur luudusõsõbõr ja -avvustaja.

Loviise kilkas kõgõ, ku mamma tulõ: «Minu mammakene!» Lätt tälle õkva kaissu ja lüü mõnust nurru.

Grette-Ly hindas vanaimä lahkust ja häädüst. Ja mu miis om ütelnü, et ämm om tälle nigu tõnõ imä.»

Tomsoni Viive latsõ ja latsõlatsõ:

Poig Tiit (47) – Kevin (24), Karina (22)
Tütär Terje (42) – Grette-Ly (13), Oliver (7), Loviise (4)
Tütär Tiina (39) – Johan (19), Simon (11)

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 
Tomsoni Viive üten latsi ja latsõlatsiga.
Tomsoni Viive üten latsi ja latsõlatsiga. Pilt eräkogost.

Anna teedä imelisest vanavanõmbast!

Nikani ku 1. rehekuu pääväni (1.10.2016) saa teedä anda tublist vanastimäst vai vanastesäst, kiä om väärt imelise vanavanõmba tiitlit.

«Kandidaatõ või üles säädi egäüts, a hää olõssi tuud tetä läbi uma liina- vai vallavalitsusõ,» kuts ettevõtmisõ kõrraldaja, vanno inemiisi keskusõ juht Hankewitzi Heino. «Imelises vanavanõmbas valimisõ man om tuu kah tähtsä, et inemine olõssi päält latsõlatsi hoitmisõ uman kogokunnan teküs toimõndaja, ja tuud teedüst mõist umavalitsus kõgõ parõmbalõ mano panda.»

Imelise vanavanõmba tiitliga om tunnustõt joba 102 inemist, egä aasta antas vällä kümmekund tiitlit.

UL

Imä-esä iist olku iks imä ja esä

Vanaimä-vanaesä olku ennegi toes ja rõõmus

No om nakatu meil kah vanavanõmbõidõ päivä erälde tähistämä. Ei mõistaki üldä, kas taad nii väega vaija om. Sääne tähtpäiv om jo egä kõrd, ku latsõlatsõ vanaimä-vanaesä man olla saava.

Muiduki eläse ka põra mitma põlvkonna üte katusõ all, aga nuid ei olõ siski kuigi pall’u. Enämbüisi käüdäs õks külän, kiä kauõmbast ja harva, kiä lähkült ja ütest tüküst.
 
Ja praegutsõl aol tulõ vanavanõmbõil viil tüül kävvü, ku latsõlatsõ tsillukõsõ.  

Mõni vanaimä esiki tunnistas mõnikõrd, et ku olõt nätäl aigu tüül ollu, olõs tõnõkõrd puulpäävä-pühäpäävä rahu kah tahtunu, aga no ku latsõ tulõva, sis unõtat  tuu väsümisegi.

Säälsaman tiid egäüts, ku kipõlt lätvä aasta, ku kipõlt kasusõ latsõ ja saa müüdä tuu aig, ku silmäterä üskä tahtva, ega tüü manu appi tulõva ja egalõ poolõ üten tükise…

Kolmõtõiskuaastadsõl om jo nii pallu ummi tegemisi, et ei saa enämb aigu vanaimäle-vanaesäle küllägi tulla, pikembäst naide man olõmisõst kõnõlamalda.

Ku noorõ perega üten eletäs, sis om latsõl vanavanõmbõidõ sällätagunõ alasi võtta, ku mõni pahandus sünnüs, mille iist imä-esä käest tõrõlda võit saija.
 
Kiä sis ei tiiä, et ummi latsiga olti rangõmb, a latsõlatsõlõ andas pall’u andis. Mine tiiä, kas tuuperäst, et vanõmban ei olõ hendäl enämb kõgõ iist täüt vastutust ja murõt, vai  hoobis tuuperäst, et vanõmbas saijõn lätvä kõik veitühaaval esi tagasi latsõs…

Muiduki piät peren kõrd olõma tuun mõttõn, et medä üts kiild, ei tohe tõnõ lubada, muidu lätt asi väega käest ärä.

Ma esi olõ sääne kaugvanaimä, kiä latsõlatsi harva näge, aga tuu poolõst om vedänü, et nuu kombõ, miä latsi vanõmbõilõ ei miildü, ei miildü siin meile kah.

Ei tohe tundõ viisi arvutidõ vahti, õdagu kaugõ üllen olla ja hämärä valgusõga raamatut lukõ.

Aga ku uma latsõga es viisi kuigi tihti käkmist mängi vai võitsi juuskõ (kos tuu aig oll’), sis põra – hää meelega! Ja  armõtudõ tahetas kävvü mõtsan siini ja marju otsman, järve veeren muiduki kah, aga esiki kitsku ja kõblada!

Praegutsõ vanavanõmba olli latsõn enämbüisi vanaimä hoita, ku uma vanõmba tüül.

Õdagult tull’ sis imä kodu, a põra võit juhtuda, et imä lätt tüüle väega kauõdõ ja  mitmas kuus – aig om sääne.

Hää tuu muiduki ei olõ imäle ega latsõlõ, aga rahha om kah vaija ja praegutsõl aol omma telefoni, meili, skaibi.

Ega tehnika  tävveligult immä vai essä ei asõnda, aga om võimalik ega päiv nätä ja juttu aija. Hoobis hull om asi sis, ku lats vanaimä manu unõtõdaski.

Päält kolmekümne aasta iist tõi üts vanaimä latsõlatsõ Vennemaalt hendä manu.

Arvas’ kõgõpäält, et lühküs aos, selle et  väikese tütrigu vanõmbõil tull’ suurõn liinan nii kauõdõ tüüle ja õdagu kodu sõita, et lats oll’ lõunaaost, ku koolist pässi, õdagu ildani ütsindä ja nakas’ jo vällän hulkma.

Lats oll’ siin hoiõtu, puhas ja söönü, a vanõmbõil es olõ nüüd enämb sukugi vaija kodu rutada, kohvikuin istu oll’ parõmb ja varsti es olõ näil enämb tõnõtõsõst kah luku. Minti lahku ja last käüti mõnikõrd harva kaeman.

Sis tull’ meil vahtsõnõ riigikõrd ja sõitminõ es olõ enämb nii lihtsä. Tütrigul es olõ enämb õigõdõ immä ega essä. Nuu olli puulvõõra inemise, kiä mõnikõrd rahha saadi.

Tä kasvi vanaimä man suurõs, läts’ mehele, sai latsõ…  Läts’ ütel pääväl tõsõ mehe manu ja unõt’ väikese pojakõsõ uma vanaimä manu, nigu tedä hennest konagi oll’ jäetü.

Olõs võinu jo arvada, et tuu, kiä esi latsõn perrest ilma jäi, mõist umma last  ja peret hoita, aga kahju külh, nii es lähä. Enämbüisi tüküsegi nii kasunu latsõ ummi vanembõidõ kombõid kõrdama.

Jääs nuid latsi ka põra ütest tüküst vanavanõmbõidõ hoolõs, ku pere lahku lätt. Plaanitas külh, et lühküs aos, ku parõmba korteri saat, ku rohkõmb rahha om… Aga lats kasus jo nii ruttu ja jääs võõras!  

Külh olõs hää, ku vanavanõmba saas olla latsõlatsilõ  ennegi toes, abis ja rõõmus, aga mitte imä-esä iist.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Kas põllumiihi Tuumpää-meeleavaldusõst om kassu?

• OÜ Põlva Agro (1067 piimälehmä + pia sama pall’o nuurkarja) juht Alepi Piitre:

Kassu om egäst ettevõtmisõst, mis and teedä, mändsen saisun mi põllumajandus om.

Valitsus ei kullõ jo sukugi, midä tuu kotsilõ kõnõldas. Sitan saisun om Eesti põllumajandus innegi olnu, a nii kehvä suhtumist olõ-i ma viil kunagi tundnu, nigu parhilla om.

Ma olnu esi hää meelega kah Tuumpääl miilt avaldaman, a arvati, et ettevõtminõ piät olõma lihtsä ja selge, ei või palaganis minnä.
Meeleavaldusõ mõtõ om tuu, et liinainemise saasi arru, ku hull piimätuutjidõ sais periselt om.

Põllumiis om umalt loomult optimist, a egä päiv tiksus nii suur kahjum, et tuud taha-i vällägi üteldä.

Põlva Agro ei olõ piimäkarja vähendänü ja punnimi iks vasta viimädse veretsilgani. Nikani ku võla üle pää kokko löövä.

• OÜ Krootuse Agro (450 piimälehmä + 450 nuurt eläjät) juht Tammõoro Ülo:

Lugõ egä helü, mis ütles, kuis asi periselt om. Esiküsümüs, kas tuu helü pääle riigi käest ka määnegi positiivne otsus tulõ.

Ministriherr Kruuse om kõik vällä ütelnü, mis täl üteldä om olnu. Seo ministri käest ei olõ midägi luuta ja rahha riigil kah ei olõ.

Mis mullõ kõgõ inämb murõt tege: põllumiihi vaihõlõ tahetas kiilu lüvvä, et mi seltskunda lahki aia – sis om lihtsämb meist jako saia.
Järgmidsel aastal mass riik kooni 100 lehmä pidäjäle kats kõrda inämb toetust, kooni 400 lehmä pidäjä saava kah tukõ, a tõsõ ei saa midägi.

No mi ei olõ karja vähendänü, kaemi, mis saa aasta lõpun, ku piät är masma võla, mis väetüse ja söödä ostmisõs om võetu. Hädä om tuuga kah, et vili om kehv ja hind om matal. A piät toimõ tulõma.

• Nopri talo (190 piimälehmä + 430 nuurt eläjät) peremiis Niilo Tiit:

Ku Eesti riik tennü niimuudu, et masnu tõisi riikega võrdväärselt toetuisi vai sis ülepää es mastu Euruupa Liidun põllumajandustoetuisi, sis es olnu hätä.

No parhilla omma Eesti talomehe jäetü närotsõhe olokõrda. A ku mi riik ei piä maamajandusõ eloh hoitmist tähtsäs, no sis tä tegegi nii, nigu tege.

Meil olõ-i inämb kellegi muu pääle luuta ku ostja pääle. A poodin om piimä hind nii matal, et tuust piimätuutjalõ umma portsu ei jakku.
Ku tuu pääle tähelepandmist juhti, sis tuu tsipakõsõ vast iks avitas.

Olõ optimist ja olõ-i umma karja vähendänü, või üteldä, et olõ «külmutanu». Looda, et edespite lätt iks parõmbas ja saa piimätuutmist edesi arõnda.

Küsse Harju Ülle

Saa parõmbidõ külh!

Illos, et Rõugõ vald sai koolibussitsõõri külge haaki maakunnaliini, millega saa õkva õigõs aos nii Rõugõ kooli ku Võro gümnaasiumi ussõ ette. Nii pidänügi bussi sõitma.

Põhikooli-, gümnaasiumi- ja kutsõkooliopilasõ ommaki jo kõgõ suurõmba bussisõitja. Et suurõmb jago näist autoga ei sõida, sis (kinnimastu) bussisõit om näide jaos kõgõ parõmb ja odavamb sõitmisõ viis.

Põhikooliopilasõ kuulijõudminõ om umavalitsusõ murõ ja koolibussi iks sõitva. No Rõugõ vald rehkendäs, et maakunnaliini koolibussitsõõri haakmisõst saa vald kassu 2000 eurot aastan. Samal aol saa kassu ka maakunnaliin – vald mass jo bussipiledi kinni. Võitva ka opilasõ – saava kipõmbalt kuuli. Tuu tähendäs, et võitva kõik.

Bussihädä om viil mitmõl puul ja näütüses Põlva ja Võro gümnaasiummi egäst Vana-Võromaa nukast ei saa vai piät eski kats ja puul tunni varramba bussi pääle minemä (näütüses Mõnistõst).

Mitmõst Vana-Võromaa suurõst kotussõst jõud buss maakunnakeskustõ kellä 7.30 ümbre. Võro gümnaasiumin nakkas tüü kell 8.30, Põlva gümnaasiumin 8.20. Tüüle mintäs katsas vai rohkõmbki viil ütsäs, ammõdiasotusõ tetäs vallalõ inämbüisi kelläst ütsäst. Meelega mõista, et kiä vähägi saa, püüd mändsegi muu sõiduriistaga liina saia.

No bussiga sõita om kimmähe odavamb ja inemise sõitnu kah, ku bussiaig vähägi klapnu. Saa-i üte inemise ütlemise perrä bussi käümä panda, piät vällä uurma, pall’o sõitjit periselt olnu.

Päält kooliopilaisi omma kimmä kellä pääle sõitja tüüinemise. Pensionäri ja tõsõ poodin vai tohtri man käüjä saava umma sõitmist inämb bussi perrä säädi.

Bussiliine parõmbas saamisõ man või api olla haldusreformist: vahtsõ suurõmba umavalitsusõ piät nigunii transporditeema läbi märkmä. Suurõmbal umavalitsusõl om ka laapsamb rahva käest perrä uuri, mändsit bussiliine vaia om.

Tuud piätki uurma umavalitsus kuuntüün maavalitsusõga: suurõmb jago inemiisist lää-i ilmangi esi nõudma, et timä perrä bussiaigõ ümbre tettäsi.

harju-ylle


Harju Ülle
päätoimõndaja