Tossu Tilda pajatusõ

Edimäne koolipäiv

Ku mõtlõma naada, om edimäne koolipäiv lühkü päiv, kon suurt midägi ei juhtu. A kuuliminek om egälütel kül meelen. Nii ka mul, kes ma Suu kuuli lätsi. Tuu aig jääs väega kavvõlõ. Sääl majan olli ka latsiaian käünü.

Sibasimi sõsarakõsõga kooli poolõ, tõõnõtõõsõl kõvva käest kinni hoitõn. Imä astõ takan. Sälän olli meil imä ummõldu kleidi.
Ündriguosa oll’ vereväst loosungirõivast, ülemäne jago kas kurõmar’a- vai palogamustriga sitsist. Väiku tütrigu ku mar’ateräkese.

Aktus joba käve. Minno sõsaraga tõugati edimäste ritta, kon oll’ pikk matal pink. Saina pääl olnu loosungi päält loi: ÕPPIDA, ÕPPIDA, ÕPPIDA! Tuu om ainumanõ asi, mis aktusõst meelen om.

Klassin läts’ lõbusambas. Oppaja Kõivu Natalie, ilosidõ pruumõ silmiga naanõ, opas’ meile selges laulu päkätsist, kes elli mõtsa seen ja küdsi sääl saia. Saimi tutvas aabitsaga ni uma klassi latsiga. Pall’o olli joba tutva latsiaiast.

Tunn sai läbi ja joosimi kambaga hoovi pääl latsiaia liivakasti. Ehitimi liivaliina ja tsungsõmi sinnä kraavõ. Es panõ tähelegi, kuis aig linnas’. Koton imä imeht’, et koolin nii kavva läts’. Aimi nõna tähtsäle pistü ja ütlimi: «Koolist kergele ei päse!»

Tuulõlohe

Eelmidsel suvõl mängse ma uma väiku sõsara Gemmaga välän. Oll’ sääne suurõ tuulõga ilm ja ma tahtsõ tuulõlohet lindama panda. Esä oll’ tuu mullõ sünnüpäävas kinknü.

Ma es olõ tuulõlohet kunagi linnutanu ja tuuperäst kutsõ vanaimä ja vanaesä oppama.

Kül tuu lohe tekk’ õhun egäsugutsit nal’akit siksakkõ. Kõgõ rohkõmp miildüsi tuu Gemmalõ. Pia nakas’ tä jonma, et taht esi tuulõlohet hoita. Ma külh ütli, et tuul om kõva ja lohet om rassõ hoita. A sis es jõvva ma tuud jonmist inämb kullõlda ja andsõgi tuulõlohe Gemma kätte.

Õkva tull’ kõva tuulõhuug ja tõmmas’ tuulõlohe Gemma käest vallalõ. Mi maja kõrval kasus korgõ vahtrapuu. Lohe käepide jäi puu latva kinni.

Olli väega kurb ja vihanõ. Iksõ ja ütli sõsaralõ, et ma ei olõ inämb timä sõbõr ja ummi asju tälle mängmises ei anna. Vanaimä püüdse kül trüüsti, et tuulõlohe saa jo vahtsõ osta. Es avita tuu sukugi.

Vanaesä om meil nupikas miis. Tä nakas’ mõtlõma, kuis tuulõlohet kätte saia.

Vanaesä tõi vibu ja pandsõ noolõ külge nööri: ku laskõ vibuga üle tuulõlohe nüür, sõs saanu lohe alla tõmmada.

Kül oll’ pall’o pusimist. Nii müüdäminejä ku mi esi saimi kõvva naarda. Lõpus saigi vanaesä tuulõlohe kätte. Ma olli peris õnnõlik.

Vanaimä ütel’, et egäst olukõrrast tulõ kuigi vällä päsedä. Vanaesä es ütle mitte midägi, timä õnnõ teguts’. Mõlõmbil oll’ vast õigus.

Michelsoni Gerda
Parksepä keskkuul

Tegijil juhtu joba vanastõgi

Esä kõnõl’ ummamuudu luu, mis juhtu nõuka-aigu. Üts süküs käve kolhoosin jälki kipõ viläkoristus. Kombaini vurasiva põllu pääl ja hulk veomassinit käve nondõ alt villä är kuivatilõ vidämän.

Ka üts noorõmbapuulnõ sohvõr Kusti oll’ uma veomassinaga joba mitmõndat tsõõri tegemän.

Oll’ tõsõl üts vanõmp massinaloks, miä tahtsõ kõik aig putitamist. Kiä sõs noorõlõ mehele vahtsõ massina and. Vahtsõ massina anti vannu juhtõ kätte, kiä olliva eesrindliku tüütegija.

Lõuna paiku panti tüü saisma ja sohvritõlõ tuudi vana UVAZiga (nõuka-aignõ džiip) majandi sööklast mannõrgidõga süük põllu pääle – olõ es kipõl tüüaol aigu tüüliisi sööklalõ vitä.

Tulli kõik kombainõri ja autojuhi kokko kihäkinnitüst võtma. No sai ka umavaihel juttu aia. Kiteti vai laidõti tehnikat. Kõnõldi maast ja ilmast vai lõõbiti niisama.

Ku nüüt kõrras üts vaikusõhetk tull’, otsust’ ka Kusti, kiä siiäni vakka oll’ olnu, umma murõt kurta.

«Ei tiiä, mis hädä mul taa massinaga jälki om? Mootorin vesi tüküs väega lämmäs minemä. Ei mõista inämp, kõkkõ om proovitu,» vinüt’ Kusti umma juttu.

Üts vanõmp kombainõr nõstsõ nõna kausi kotsilt, kai Kusti massina poolõ ja põrut’ tälle õkva: «Kos tä sul sõs mootorit jahutas, ku su autul omma nii pikä porilapadsi.» Kiäki es ütle tuu pääle midägi. Muiassiva niisama ja rehksivä käega.

Ku kõtu täüs, minti ummi massinidõ manu ja tüü käve tävve ravvaga edesi. Kusti vinüt’ kah uma rüsäga õdakuni vällä. Tõsi külh, jätse mõnõ tsõõri vaihõlõ ja putit’ massina kallal.

Õdaku inne pümmes minekit tulliva mehe viil ummi massinidõga põllu viirde kokku. Olli tõsõ peris väsünü ja ega pikkä juttu inämp es aeta.

Kusti tull’ uma murrõga vahtsõst vällä: «No lõiksi noid lapatsit kõrrast lühembäs, a ei midägi. Mootor õks pall’o kuum, ei jahuta maha.»

Mehe kaiva ütstõsõlõ otsa ja pursksõva naarma. Väsümine nigu peoga pühit. Usu es kiäki lõuna aigu, et Kusti nall’a tõsitsõlõ võtt.
Vaenõ Kusti tollõga es päse. Säänestmuudu juttõ kogosi sovhoosiaastidõ joosul timä arvõlõ tõisigi ja noid kõnõldas seoniaoni.

Pääkangõlast hinnäst naa juhtumisõ väega es kõiguta. Sai tõnõ elun kõgõga toimõ ja kae, et jõudsõ noist jutumiihist rohkõmpki.

Krulli Franz
Parksepä keskkuul

Tegijil juhtu joba vanastõgi
Koha Priidu tsehkendüs

Inne ull´ ja perän ull´

Täämbä hummogu lasti sünnütüsmajast vällä. Vahtsõstsündünüid viiäs turvahällen ja üsän ussõst vällä, mul tull’ esi jala ala võtta.

Ku ull’ olt, sõs jummal and tõnõkõrd võimalusõ ümbre sündü. Nigu viko parandus, et sünnüt vahtsõst ja olõt terävämbä mudsoga. Ku joppas.

Mul nii es lää: niisama ull’, ku olli sisse tullõn, niisama ullilt vahi perrepalatist vällä päsenült. Punnita silmi ja ei saa millestki arvo.

Oll’ taad vajja? Mis edesi saa?

Mõtli hindäle pini võtta, et sõs tä vii minno hummogidõ vällä jalotama, värskit õhku ja nii edesi, a tull’ lats. Kost tä tull’? Mu inne-sünnütüst-stress om kõrraga pääle-sünnütüst-stressis saanu.

Kae latsõlõ otsa ja ikk tulõ pääle. Häämeelest latsõ peräst ja halõtsusõst esihindä vasta. Timä ei olõ süüdü, et ma ull’ olõ. Tävveste huulmalda om üte poliitigu röögätüse «kats miljonit eestläst» pääle last tegemä naada.

Maailm om nii kur’as lännü, inämb ei olõ tan ilman võlur Ozi, väikeist nõida, muumitrollõ ja muud säänest pehmet värki. No om nõid Merkel, majanduskriis majanduskriisi otsan, Donald Trump, Euribor om pikembät aigu nullin… Kae, mis Süüriän sünnüs…

Hallõ om hindäst. Mul ei olõ viil keskiäkriisigi olnu, ma ei olõ viil keskiälidse muudu rasva lännü. Mul oll’ plaan maaha rahunõda, tervüsele halva süüki süümä naada, jäl telekat kaema oppi ja selges tetä, mis jalgpallin säänest om, miä inemiisi köüt.

Jah, ma tahtsõ säänest ello elämä oppi, nigu mu vannudsõ eläse. Ammus ma sai liinapää käest ordõni. Inemiisile, kelle tüü om tettü, antas säändsit. Mul oll’ plaan ülejäänü elo sohva pääl videldä ja no…

Jäl pampõrsi, leetri, sarlaki, tatt, briljantrohilidsõ täpi, mille pini ei olõ jänes, issi, mille kass põrmandut kraap, mille ja mille…

Ma olõ seo kõik joba kõrra läbi elänü. Miljon küsümüst, millele ma vastust anda ei mõista.

Edimält jätt lats sullõ tundõ, et olõt maailma kõgõ targõmb. Sõs kõrraga küsüs ütskõik kelle käest pääle su, ja sõs ku suurõmbas saa, kullõs su är, noogutas hallõlidsõlt pääd ja tege nii, kuis esi hääs arvas.

Minevä aasta nõstsõ mu vanõmb poig mu maast vallalõ ja irvit’ õnnõ, ku ma jalgu siputi ja maahapandmist nõudsõ. Ma sai vihatsõs ja lubasi hindäle vahtsõ tetä. Ja teigi. A noh, kavvõmbalõ, nigu õks, ull’ ette es mõtlõ…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
värski esä

 

 

Kallis pill

Võromaal Misson suvitanu kontrabassimiis Juht Ludvig (1894 Väägvere – 1957 USA, Boston) jäi 80 aastat tagasi aokirändüsele silmä tuuga, et ostsõ hindäle väärt kontrabassi – 3000 dollari ehk umbõs 11 000 tuuaigsõ Eesti krooni (umbõs 36 600 eurot) iist.

Tuust kirot’ aoleht Elu (8.07.1936). Kontrabassi möi pillimehele üts Inglüsmaa lord. Pilli oll’ tennü Itaalia Cremona meistri Francesco Rugger (1645–1700).

Elu kirot’, et ku Luht sai mitusada aastat vanna pilli pruuvi, oll’ tä olnu väega herevällä. Tä elli suurõ osa aost USAn ja oll’ saanu sääl mitund hääd kontrabassi mängi. Tekkü suuv hindäle kah kõrralik pill saia.

Kõgõpäält tahtsõ tä laskõ pilli Eesti riigil är osta, hindäle saia õnnõ tuu pruukmisõ õigusõ. Eesti riik es ihna rahha vällä kävvü ja Juht ostsõ pilli esi är. Tsipa ao peräst hinnati pilli väärtüses 25 000 dollarit.

Ku Juht Võromaal puhkaman käve, sis sai ka mi kandi rahvas hääd kontrabassimängu kullõlda. Võromaa muusõumin om kats timä kontsõrdi kavalehte. Edimäne oll’ aastal 1927 timä solistitegevüse 10. aastapäävä puhul (kae pilti), klavõrit mängse Võro oppajidõ seminäri muusigaoppaja Laja Piitre. Tõnõ kontsõrt oll’ aastal 1935 ja tuu oll’ ka sis ainukõnõ kontsõrt Eestin.

Kuulsal kontrabassimängjäl oll’ Eesti riigile kats suuvi: et Eestihte jõudnu nii timä põrm ku kontrabass. Edimäne suuv läts’ täüde aastal 1994, a tõnõ jäi täütmädä. Ludvigi lesk paksõ pilli Eesti riigile 10 000 dollari iist, a es saa eski vastust. Pilli ostsõ är kontrabassikunstnik John Mattews ja aastal 1995 hinnati tuu väärtüses 300 000 dollarit.

Ruusmaa Arthur,
Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja

Misson suvitanu Juht Ludvig kontrabassiga
Misson suvitanu Juht Ludvig kontrabassiga. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Võro maakunna kooli saava kingis kooliasjo täüs kasti

1. septembril kink Saagu Valgus Võro häätegemise keskus egäle Võro maakunna koolilõ kastitävve kooliasjo. Nii ei sekä puudu ollõv tüüriist latsil koolitunnin opmist.

«Kastin omma kõgõ harilikumba as’a, midä egä päiv koolin vaia lätt: vihu, pleiädsi, juunlavva, tsirkli ja malli,» ütel’ ettevõtmisõ vidäjä, MTÜ Hoiame Valgust üts juht Haljendi Piret. Tä pakk, et tuu kast võissi olla oppajidõ tarõn ja ku latsõl om midägi puudu, saa säält õkva otsi.

«Ku as’a õkva latsilõ hindäle anda, sõs nä tüküse noid är kaotama inne, ku kuuli jõudva,» tiidse Piret hindä kogõmusõst. Täl om hindäl kolm poiga ja tä tiid, kuis näil kooliasjo kõik aig puudu om.

Kasti pääl om keskusõ nummõr ja ku kast tühäs saa, sõs või kuul tälle teedä anda ja saa sinnä asjo mano osta.

«Vast ei tulõ tuud hätä, et latsõ nakkasõgi, kats kätt karmanin, kuuli käümä, ku tiidvä, et Saagu Valgusõ hädäabi kast olõman om,» arvas’ Piret.

Kingikastõ tegemises kor’as’ Saagu Valgus rahha nii uma poodi müügist ku laatu pääl õnnõloosiga.

Puut om näil Võro polikliinigu edimädse kõrra pääl, kohe hää inemise koton üle jäänüt kõrralikku kraami toova. Kel api vaia, saava säält sis odavalõ osta.

Peris ilma iist antas asjo harva: «Ku ilma saa, sõs võetas ka noid asjo, midä periselt vaia ei olõ,» tiid Piret inemise mõttõviiest kõnõlda.

Massulda saa õnnõ sõs, ku inemisel om täpsele teedä, mis täl õkva puudu om, ja sotsiaaltüütäjä kinnitäs, et tuud inemist om tõtõst vaia avita.

Poodist ja laatu päält saad raha lätt latsi ja perride avitamisõs. Näütüses inne kooliasjo ostmist kõrrald’ keskus tervüseviaga latsilõ ja tõisilõ tahtjilõ sõidu latsi teemaparki.

Tüüd tetäs keskusõn õnnõ priitahtligult, mitte palga iist. «Priitahtlikkõ avitajit om keskusõst sato läbi käünü, a om ütsjago inemiisi, kellele või kõgõ kõlista, ku api vaia om,» kõnõl’ Piret.

Üts nuurmiis lubasi avita kodolehe tegemisega. Sõs saava inemise ka teedüst parõmbalõ kätte: et keskus uut latsi mängutarrõ ja ilosan tarõn lubatas massulda häid oppuisi ja muid ettevõtmiisi kõrralda.

Pia tulõ jäl joulupakkõ tegemise aig. Minevaasta ostiva inemise hää meelega latsilõ kingitüisi ja timahava kõrraldas keskus tuu vahtsõst.

Lõpõtusõs ütel’ Piret, et häätegemisen es pidänü olõma konkurentsi. Kõik häätegijä võinu sälä kokko panda, et saia kimmäs häätegemise võrk.

Säinasti Ene

Sändse kasti saava kingis 20 Võromaa kuuli.
Sändse kasti saava kingis 20 Võromaa kuuli. Harju Ülle pilt.

Opp esi ja oppas latsilõ

Võro liina Päkäpiku latsiaia võro keelepesärühmä oppaja Saarnits Helen (38) paistus vällä ku teküs opja – opsõ kondiitrist oppajas ja no opp huuga edesi.

«Taha kultuuri ja juuri edesi viiä,» selet Helen tuud, mille naas’ latsiaiarühmän võrokeelist oppust iist võtma. Et tuud häste tetä, opp tä esi kõgõ mano.

«Mullõ miildüse kõgõ inämb perimüskultuuri oppusõ, midä kõrraldas Võro instituudi keelepesäosakund,» selet’ Helen, kellel lätt latsiaian kuvvõs aasta. «Näütüses savvusannaoppus. Ma es olõ seoniaoni naisikar’aga sannan käünü. Päält tuud oll’ tunnõ, et ei olõ elu seen nii kavva sannan olnu ja nii puhtana vällä tulnu! Üts keelepesärühm om joba vanno kombidõ perrä sannankäümise oppust saanu. Ku mi rühmä latsõ tsipa suurõmbas kasusõ, vast kõrraldami näile kah.»

Päkäpiku latsiaia Himpli rühmän aias egä tõsõpäiv kõiki asjo uman keelen. Egä nätäl om võro keele pääväl uma teema: märdipäävä aigu kõnõldas santmisõst, munapühhi aigu tuu ao kombist, tetäs vana ao mängõ ja laultas rahvalaulõ.

«Et meil om poiskõisi rühm (15 poissi, 5 tütärlast), sis tulõ tetä sändsit elävit mängõ – poiskõsõ jo paigal ei püsü,» muheli Helen.

Mõistminõ nakkas pääle kullõmisõst

Keelepesälatsõ pruuvva sõnno võro keelen perrä üteldä. «Nä omma siski rohkõmb kullõja,» ütel’ Helen. Tä esi sai kah võro keele niimuudu selges, et kullõl’ vanaimä juttu.

Vanaimäst om Helenil meelen ka üts lustlik lugu. «Kadunu vanaimä oll’ Mehkamaalt peri ja ku ma tsill’ukõnõ lats olli, lätsimi bussipiätüste bussi uutma,» kõnõl’ tä. «Ma küsse iks mitu kõrda, et no kuna tuu buss tulõ, no kuna umõtõ tulõ. Sis vanaimä küsse: kas sa kõivusõira tahat? Ma tiidse, et sõir om juustu muudu asi, ja ütli: taha iks! Kõik naasõ naksi bussipiätüsen naarma. Tuud luku ma iks kõnõlõ, nii et mu rühmä latsõ tiidvä, et ei tasu kõivusõira tahta (kõivusõir = vits – UL).»

Käänüline tüütii

«Opsõ kõgõpäält Tarton kondiitris, a taa tüü oll’ rassõ,» jutust’ Helen. «Jäi last uutma ja perän lätsi hoobis rõivit umblõma. Sis tull’ masu pääle ja tüü kattõ är. Käve töötukassan ja karjäärinõvvuandja man. Pruuvsõ latsõhoitmiskoolitust.»

Sis sai Helen kodoliina tüüle – Päkäpikku oppaja abis. «Ma olõ esi seon latsiaian käünü ja mukka naksi tüüle nuusama oppaja, kes minno opsiva,» muheli tä.

Tüü miildü ja Helen läts’ Tal’na ülikooli Rakvere kolledþihe latsiaiaoppajas opma. «Kavva aigu es olõ midägi opnu ja kerge es olõ,» tunnist’ tä.

Koolilõputüü jaos uursõ Helen võro keelepesäoppust latsiaidun. «Mis vällä tull’: oppaja omma suurõlt jaolt vanõmban iän ja muusigaoppaja ei taha taa ettevõtmisõga väega üten tulla,» kõnõl’ tä. «Nä taha ei arru saia, et ku nä eski kiilt ei kõnõlõ, sis mi ummi tandsõ ja laulõ saava iks edesi anda.»

Helen esi om tahtmisõ väke täüs ja päält umakultuuri huvitas tedä inglüse kiil. Tuud opp tä Reederi Ulvi man Võro kiilikoolin.
«Opmisõ man om iks väega tähtsä, et kodudsõ sinnu toetanu,» ütel’ Helen. «Eski ku latsi nii pall’u ei olõ, iks tunnõt, et kodu ja perre jaos jääs veidü aigu.»

Harju Ülle

Saarnits Helen
Saarnits Helen. Harju Ülle pilt.

Nigu suurõ perre imä

Põlva maakunna aasta klassijuhatajas valiti Põlva ütisgümnaasiumi saksa keele oppaja ja 8. klassi juhataja Villako Tiina (45).

«Tulõ jäiä esihindäs ja olla nigu suurõ perre imä,» märgot’ Tiina tuu kotsilõ, kuis olla hää klassijuhataja. «Hinnäst pääle pressi ei tohe, tulõ panda latsõ üten mõtlõma, pitä läbikõnõlõmiisi ja leüdä paras välläpäsemine. Tähtsä om avvustaminõ ja kõnõlõminõ mõlõmbalt puult.»

Tiinalõ om miilde jäänü, kuis nä teivä uma klassi latsiga videot «Tubakavastanõ reklaam». Tuuga võeti ossa Mikitämäe kooli filmikonkursist ja saadi kaejidõ avvohind.

Keväjä viimätsen klassijuhatajatunnin teivä latsõ Tiinalõ uutmalda ettepanõgi suvõl ka kokko saia ja nii kävevä nä hainakuul katõpäävätsel rattamatkal.

Tiina hindä kats last omma tuuga harinu, et imäl om näile lisas viil pall’o latsi. Sakõhe omma nä imä klassiga välläsõitõl üten käünü. «Vanõmbas saiõn olõ opnu parõmbilõ aigu säädmä ja harilikult ma nädälivaihõs tüüd kodo üten ei tuu,» selet’ Tiina. «Puulpäiv ja pühäpäiv jääse iks mehe ja latsiga ütenolõmisõs.»

Tiina hinda ello om kah mõotanu keskkooliaignõ klassijuhataja, kuulsa saksa keele oppaja Landsbergi Silva. Timä kutsõ Tiina õkva päält keskkuuli tüüle. Nii pidi Tiina tüü kõrvalt kavvõltopmisõga ülikoolin käümä.

Tõsõs suurõs iinkujos oll’ Tiinalõ vanauno naanõ Dagmar, kiä oll’ pikkä aigu Urvastõ kihlkunnan Kraavi kooli oppaja ja juhataja. «Mäletä, et jo viiendän klassin kiroti kirändi, et taha oppajas saia,» kõnõl’ Tiina. «Edimält miildü mullõ eesti kiil. Perän mõtli käsitüü pääle, a et pääliina opma es taha minnä, sõs jäi ülikuul ja saksa kiil.»

Tiina om iks umalõ koolilõ ja ammõtilõ kimmäs jäänü. «Oppaja ammõt om kõik aig rassõ olnu, a tuu iist põnnõv,» arvas Tiina. «Ütski tüüpäiv olõ-i täpsele säänesama. Pall’o saa inemiisiga läbi kävvü ja esi mano oppi.»

Pääle egäpäävädse koolitüü om Tiina olnu Põlva ütisgümnaasiumin klassijuhatajidõ ainõsektsiooni esimiis ja vahtsõn Põlva Koolin nakkas juhtma võõrkiili ainõütisüst.

Mitmõl aastal om Tiina olnu kooli tervüsenõvvokogon ja pruuv ka esi pall’o värskin õhun liiku.

«Vastakaalus pääga tüütämisele om hää hinnäst liiguta. Suvõl ujo, sõida rattaga, kõnni ümbre Põlva järve, talvõl käü Pilatese trennin ja egäl nädälilõpul sannan,» kõnõl’ Tiina. «Elä uman majan ja aid võtt keväjäst sügüseni peris suurõ tükü mu vabast aost.»

Säinasti Ene

illako Tiina (kuralt puult edimäne) uma klassiga.
Villako Tiina (kuralt puult edimäne) uma klassiga. Pilt eräkogost.

Opilasõ ütlese Villako Tiina kotsilõ:

Lutsari Merit: Mu klassijuhataja om õkva selle hää klassijuhataja, et tä om lahkõ ja rõõmsa ja täl om hää empaatiavõimõ. Tä mõist mõtõlda tuu pääle, midä mi sääl pingin tunnõmi, ja hoit klassin kõrda. Tä om aktiivnõ. Tä om väega usaldusväärnõ.

Kooskora Kristin: Mi olõmi käünü pall´o ekskursioonõl ja tennü pall´o klassiõdagit. Tä om sõbralik, lahkõ ja ku om määnegi hädä, sõs levvämi kõgõ ütidse välläpäsemise.

Semmi Kristin: Tä om usaldusväärne ja lahkõ, hoolitsõs mi klassi iist väega pall´o.

Villako2
Villako Tiina. Säinasti Ene pilt.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kiri

Är tapku hüürläisi!

Ma lugõsi Umast Lehest kirotust hüürläisist ja seletä, kuis ma kaidsa umma aida rästide ja hüürläisi iist.

Ma võta katteloori, köüdä külgipite kokko, et saasi nii suur ku vaia. Panõ pääle kirsele, murõlitele ja kõgõlõ, midä hüürläse ründäse. Köüda tüve ümbre kokko ja ku vaia marju kor’ada, tii mõnõ sõlmõ vallalõ ja peräst köüdä jälle kinni. Ei saa ütski hüürläne ega paskrästäs marju kätte.

Ku mar’a otsah, sõlmi vallalõ ja om hüä panda luur keväjä tomatide ja kurkõ pääle.

Maasikitega tii niisama. Ku lagja luur, laota pääle, veere pääle panõ mõnõ puuhalo. Kerge vallalõ võtta, ku vajja marju kor’ada vai kitsku.

Ubinit om nii pall’o, et las söövä mõnõ. A ku häid marju saia ei olõ, ega nä sis pessä kah ei tii. Ma ei tiiä umah aiah üttegi hüürläsepessä.

Pall’o noid aiavilju õks om, et loori osta ei jõvva. 10 aastat pidä vasta.

Mullõ koolih opati, et hüürläne om ainumanõ putukas, kes süü ubina röövikit. Nii et ku tahat, et ubina ei olõsi vaklu täüs, är tapku hüürläisi.

Pressi Heli

Illus jutt, sant kaup

Tõnõkõrd loet lehist, et otsitas kedägi vanainemist avitama vai ka suurõmbat majapedämist kõrran hoitma. Pakutas, et sääne tüüline või säälsaman ellä ja prii üllenpedämine andas taalõ kah.

Olõ õks märgutanu, kost külh löüdäs põra säändseid inemiisi, kiä niimuudu tõsõ manu elämä lätvä ja omma nõun kõkkõ tegemä, miä tüüandja käsk, 24/7, nigu nüüd moodun üldä.

Mõnikõrd omma majapedämisega hätta jäänüil vääga suurõ plaani, kuis talu ja sissetulõk alalõ jääs, ku esi enämb ei jovva ja uma latsõ asjast huvitõt ei olõ.

Keväjelt oll’ Maalehen lugu, kuis tragi naanõ, kel hulga eläjeid, aga tervüs viimätsel aol hõel, pedä plaani võtta tallu sääne virk inemine vai nuur perekond, kiä kõik tüü ärä tege, medä tä esi enämb ei jovva. Ja ku häste läbi saias, and proua tüüperele umaette maja, konh külh edimält peris meheste remonti tulõ tetä.

Prii üllenpedämine om muiduki tüülisile plaanin anda ja ku kõik häste lätt ja nä pernasõlõ meele perrä omma, sis raha kah…

Tull’ sääne tunnõ, et talupernanõ om pall’u säändseid romaanõ lugõnu, konh saa aasta tagutsõst Eestimaast kirutõt.

Kost ta löüd praegutsõl aol purupall’a inemise, kiä omma nõun võõra man tüüd rabama egäs juhus – et vast saat raha kah ja konagi koguni uma maja, ku häste läbi saat!?

Muiduki või tuust kaubast asja saia, ku nuu tulija pernasõga kõik paprõ pääle ja säädüse järgi kirja pandva, kona ja ku pall’u tüü iist mastas, ku pall’u tuu ärä kinki lubatu maja remont masma lätt ja kona katusõalunõ remontjaidõ umas saa.

Aga arvada om, et säänest plaani nakasõ pelgämä ja maha tegemä pernasõ latsõ ja kõgõst tuust as’ast tulõ ennegi suur tülü.

Säändseid jantõ om kõrvalt nättü mitmaid. Lätt nuur pere mõnõlõ vanainemisele hääst söämest appi, nakas taalõ miildümä, kuts naid hendä manu elämä vai lupa maja perändüses…

..ja sis, ku tervüs peris hõel ja majapedämist õigõdõ enämb ei olõki, tulõva sugulasõ appi ja kõrraldasõ nuu as’a nii ärä, et abilitsil om parõmb kauõdõ hoita, ku pahandust ei taha.

Lakõ taiva ala ei olõ avitaja külh jäänü, enämbüisi om lüüdü naardõn käega – tüü olla ju ahvist inemise tennü!

Noorõn olõmi mehega ka suladsõ, tegelikult poolõteräkese ammatit pruuvnu, ku liinan oll’ väikene korter ja viil vähämb aiamaa.
Üts vanaproua, kel uhkõ maja ja suur aid, pand’ lehte kuulutusõ, et ots aialõ huuldajat.

Saimi nuu kolm aastat, ku kõkkõ õkva nii teimi, nigu proua käsk’, vääga häste läbi.

Sügüse jaeti meile pea kõik ubina, kreegi ja ploomi, ütest tüküst kutsuti kohvi juuma ja muiduki es jää tulõmalda ka tuu jutt, et koligõ timä manu elämä…

Nii pall’u õks tuul aol mõistust oll’, et nõun es olõ. Liinast sai suurõmba korteri peräst ärä tultus.

Aga tuu uhkõ maja henele saamisõ peräst läts’ varsti valla sääne jant, millest puul ilma teedä sai!

Hallõ om tuud üldä külh, aga ku hendäl enämb tervüst ei olõ ja uma latsõ appi ei saa tulla, om targõmb suur majapedämine kokku tõmmada, ku ei taha maid jaka sääntse tüürahvaga, kel mõtõ ainult õllõ poolõ liigus ja jõud kah joba tuusama podõlikaala kaudu ärä lännü…

Sannamehi ja poolõteräkeisi aig om läbi.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri