Tossu Tilda pajatusõ

Värski pilk spordi pääle

Seo suvi oll’ inne olümpiät Eesti kõgõ suurõmb rahvaspordiüritüs telekast jalgpalli Euruupa meistrivõistluisi kaeminõ. Miihi seltskunnan oll’ jututeema nummõr üts iks jalgpall.

Üts Võromaa miis, kedä jalgpall sukugi es huvida, tundsõ hinnäst sandistõ – olõsi nigu ainukõnõ ull’ seltskunnan. Tä otsust’, et nui neläs, kaes vähämbält finaali är.

Pääle süäüüd, ku Portugali miiskund oll’ Prantsusmaa umalõ 1:0 tuulõ ala tennü, kõlist’ tuu miis jalkafännist sõbralõ. «Midägi hullu om juhtunu vai?» hiitü sõbõr.

A jalka-võõras miis kõhist’ tõsõl puul: «Tiiät, kuis seto külh parhilla rõõmustasõ!» «Mille?!» «A Eder lei värehti!» sai jalka-võõras miis kah päävoolu-jututeema sisse uma sõna är üteldä.

Kõva paugu miis

Parhilla om pall’o juttu spordist. Olümpiä jo! Eesti rahvas om iho liigutamist aost aigo tähtsäs pidänü. Muido vast olõs mi väikul rahval olnu rassõ püsümä jäiä.

Aastit peivä Võro ja Valga haridusammõtnigu sõpruskohtumiisi spordin. Tuu mano käve iks ka väiku nali.

Ütskõrd anni Valga naasõ vällä kõva paugu mehe eräavvohinna. Tollõ sai kuulsa Eleranna Vello, kes põrot’ õhupüssäst säändse kõmagu, et võtt’ saina rappuma.

«Hää, et tä pauku teten esi vakka oll’, muido võinu midägi ümbre sata ja katski minnä,» naard’ üts ku tõõnõ, kes Vellot häste tiidse. Vello oll’ kuulsa uma väega kõva helü perrä.

Vankriratta tõiva hädä kaala

Nii kuuma suvvõ es olõ inne perämäst ilmasõta tükk aigu nättü. A vili kasvi illus. Rükä oll’ jo tükk aigu pestü, et siimnevillä saia.

Urvastõ kihlkunnan kõndsõ kats ütekülämiist müüdä tiid. Mõlõmba noorõmbapuulsõ taluperemiihi poja.

Eeläõdagunõ simman kõrvalkülän andsõ tunda. Pää olli olgõ pääl ilmadu rassõ ja suun olli vist kassi kusõl käünü. Möldre veski paisu alt juudu vesi oll’ lämmi ja es taha sukugi pääd ravitsõda.

Üts miis löüdse, et ei avita siin miski, piät koskilt pääparandust saama. Poolõ versta päält nakas’ tutva talu paistma.

Peremiis oll’ vahtsõ vankriratta aidakaartõ veere ala tahenõma säädnü. Tii vei aida takast müüdä ja ku untsandsagu aida kotsilõ saiva, läts’ üte mehekese haigõn pään palama tulõkõnõ. Ega taluperemehel kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lää küsümägi. Võtami parõmb vankriratta üten.

Mehe haari ratta kipõlt kangli ala ja juussõ viil kipõmbalõ mõtsa varju – peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge.

Pääle mõtsa tõmsi pisu hinge ja peivä plaani. Üts miis sis arvas’, et võisi minnä timä naabri poolõ. Tuul suur talu, hulga sulatsit, noidõ jaos õks midägi hoitas. Tõnõ miis oll’ nõun ja nii säetigi sammu sinnä.

Naabrimiis kamand’ aida man, ku untsantsakit näkk’. Edimädse valuga tahtsõ kõlgusõ ala juuskõ, a joba nätti tedä. «Tere, kos sul kipõt? Kae, meil kats vahtsõt vankriratast. Osta är!»

Naabrimiis aiõ vasta, et olõ-i tälle rattid vajja. Hindäl olõman. «Kulla miis. Odavalt annami. Meil pää haigõ. Lövvä üts putõl riigiviina ja ratta omma su uma!»

«No ku pudõli iist, sis võinu jo ärki võtta,» arvas’ naabrimiis ja käve tarõ man är. Nuurmehe kaksiva punni päält, häämeelen tennäsivä ja panniva sis tulistvalu edesi.

Ratta ostnu miis märgut’, et ega na õks õigõ ratta olõ-i, ku nii odavalt möivä, ja tsusas’ ratta aidan salvõ rüki sisse.

Aida kõrval kuivusõn kai kar’apoiskõnõ peremehe tegemisi ja ku tä õdagu kodo läts’, kõnõl’, midä näkk’, ka esäle ja imäle.

Nuu es panõ poiskõsõ juttu edimäste milleski, a ku järgmine päiv kuuliva, kuis külämehel vankriratta selge päävä aigu är olli kaonu, võtsõ esä poja üten ja läts’ vallamajja. Kõik, midä kar’apoiskõnõ nännü oll’, sai konstaablilõ är seletädüs.

Valla konstaabli võtt’ õkva jalgratta ja sõit’ paiga pääle. Vankriratta är käknü mehe sai tä kuivusõ mant kätte – peremiis segäsi villä. Kar’apoiskõnõ kurjam es tulõki hummogu tüüle. «Läämi aita!» kamand’ konstaabliherrä.

Peremiis läts’ näost punatsõs ja es saa sõnnagi suust. Halb aimdus pitsit’ hõngutoru kokku. Ku tä aidaussõ valla tekk’, marssõ konstaabli rüäsalvõ manu, tsusas’ käe vilä sisse ja tõmmas’ vällä vahtsõ vankriratta. Segäsi sis viil paar kõrda rüki ja ku midägi es lövvä, kärät’: «Kos tõõnõ om?» Peremiis võtsõ tõsõgi ratta vällä.

«Panõ hopõn ette, ratta vankri pääle ja sõidat mul takan!» kurjust’ konstaabli.

Konstaabli sõit’ jalgrattaga iin terve külä läbi, käänd’ sisse igä peremehe ja popsi poolõ. Kõigiga tekk’ konstaabli juttu, kül maast ja ilmast. Egas kiäki küsümälda es jätä tuud kah, et mis tuu külämiis sul takan sõit.

«A timä? Timä vii varastõt vahtsit vankrirattid tagasi!» muias’ konstaabli egä kõrd taa küsümise pääle.

Kroonmäe Aivar
Urvastõ khk

Vankriratta
Koha Priidu tsehkendüs

Saigi trahvi är!

Ma sai kah lõpus liiklustrahvi. Tulli Kalamajast, määnegi pulstin pääga ökoimä uma Škodaga sõitsõ Pelguliina piiri pääl õkvalt tii pääle ette, sõs jäi kesk tiid kintsu kraapma. Ma pidurdi, kuis jõudsõ, sõs andsõ veidükese gaasi, sõitsõ kõhvitsõjast müüdä ja kurvõ takan ronisi politsei joba erämassinast vällä ja saisõ mullõ tii pääle ette.

«Kas ti tiiäti, ku kipõstõ tan või sõita?» küsse politseimundrin nuurmiis. No muidoki tiidse, 40ga, egäl puul omma märgi üllen.

Kutsuti politseimassinahe. Nuurmiis ja näio naksiva mullõ trahvi kirotama. Veidükese ands’ak oll’ olla. Politseitütrik kai üle ola mu pääle, nigu olõs mu koolnu tükeslõikmisõ päält kätte saanu.

Ull’ olokõrd, a es taha ulli muljet jättä ja küsse nigu muusiän, kas nä tiidvä, ku pall’o maa orbitaalkiirus om. Kaiva mullõ mõlõmba suuri silmiga otsa. Aviti sis näid ja ütli, et pia 30 kilomiitret sekondin. Õks kaiva suuri silmiga.

Sõs näio küsse, et mis tuust. Ütli, et ma ei tiiä, mispiten maa ümbre käü, a ku juhtumiisi vastapiten mu auto tsihiga, sõs tulõs õigõ tulõmi saamisõs maa orbitaalkiirus mu massina kiirusõst maaha arvada. Mis mõttõn, küsse nuurmiis. Ku ma sõitsõ 55 kilomiitret tunnin ja säält 30 km sekondin maaha arvada, sõs tulõ hoobis teil mullõ massa.

«A ku maa tõistpiten ümbre käü,» pomisi näio. «Pall’o sõs üle läts’?» Sõs om sitastõ, vastsi, sõs pallõ ma väega vabandust, sõs olli ma joba kolmanda kosmilidsõ kiirusõ lähkül, miä om 42 km sekondin ja miä om joba küländ kipõ, et Pääväsüstemist vällä minnä.

Noorõ olli väega tiidmishimolidsõ, kaiva suuri silmiga ja kulssiva, midä hallpää kõnõlas. Sõs võtsõva aparaadi vällä ja käsksevä sinnä sisse puhku. Puhksõ, õhk oll’ puhas. Kaiva aparaati ulli näoga ja ma ütli, et suurõmbat asja puhkpillimiis ma ei olõki, a ku teil kitra olõs, ma mängis kolmõ-nellä duuri pääl Pulga Jaani «Mongoolian om Ulaanbaatar» är.

Olliva joba väsünü näoga ja naksiva trahvi vällä trükmä. Trüksevä vällä ja tsusksiva mullõ nõna ala, et kiroda alla. Ma kaibsi, et tuuga om viil tuu hädä, et ma olõ väega kuulsa miis, ma olõ tunnõt luulõtusõ «Eda ja Litsivedaja» autor ja mu allkiri om täpsele säänesama nigu mu autogramm, kas ma es saanu tuu kotsilõ sõs määnestki papõrd, et mu allkirja sihtotstarbõlisõlt pruugitas.

Joba väega väsünült kaeti. Kurvalt ja väsünült. Nuuril ei olõ inämb säänest võhma nigu vanastõ, säändse inämb üle jaanitulõ ei hüppä. Õnnõ energiäjuukõ pääl ludistasõ.

Vahepääl oll’ joba paarkümmend autot 50–60 kilomiitret tunnin müüdä kupatanu. Mul naas’ nuurist hallõ. Õdak joba käen, nä ei saaki mu peräst niimuudu umma leeväpätsi kätte. Kirodi alla, 60 eurot, seokõrd tõtõstõ mitte niisama, a ausalõ rassõ ja tüütü tüüga vällä teenit.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
trahvitu miis

Eestiaignõ süük

Aastal 1967 olli ma verinuur kokk Seli sanatooriumin. Kiitä-küdsäde tull’ suurõlõ hulgalõ. Sängükotussit oll’ sanatooriumin sada.

Köögi pääpernaanõ (ammõdinimi dieetõde) oll’ Kolt Hildegard, eestiaignõ kodumajandust opnu provva. Kõik tä keelu-käsü tulli täütä karvapäält. Igä päiv oll’ tä majan, ka õdakidõ ja puulbä-pühäbä. Elli tä ütsindä säälsaman üle hoovi majan.

Ütskõrd pidi pernaanõ pühäpääväs liina mineme. Menüü oll’ täl muiduki valmis tettü ja laohoitjal pühäpääväne kaup küüki valmis tuudu. Õnnõ liha jäi hummukini külmä.

Liha, teedäki, kah ette näüdätü – «lehmä korv», küllekontõga edeots. Tuust tull’ tetä kiirklops. Nii saisõ menüün.

Mi olli koolin külh opnu sibulõklopsi ja koorõklopsi tegeme, pehmest lihast, a kiirklopsist es olõ ma uman elun midägi kuulnu.
Telefonni jo tuukõrd es olõ ja pühäpäävä oll’ ka lühikese päävä kokal puhkõpäiv.

No mis mul vaesõl üle jäi. Nülgse ja klopsõ, savvuti ja havvuti. Lõuna aigu es tulõ söögisaali puult külh üttegi kurja sõnna köögirahvalõ.

Ku provva Kolt liinast tagasi oll’ ja teedä tahtsõ, kuis pühäpääväne söögitegu õnnõstu, saimi naarda ja mullõ jäi elus aos miilde, et umal aol oll’ kiirklops hakklihasoosti nimi.

Panga Milvi

Seli sanatooriumi köögirahvas aastal 1967, luu autor om häält puult kaiõn kolmas.
Seli sanatooriumi köögirahvas aastal 1967, luu autor om häält puult kaiõn kolmas. Pilt eräkogost

Võrokõsõ Seto kuningriigi pääväl

6. põimukuu pääväl peeti Setomaal Verskah 23. kõrda Seto kuningriigi päivä. Uma saatkunnaga olli välän ka võrokõsõ. Et võrokõisi siän om vanatehnika avvu seen ja Võro liinan om teküs vanatehnigaklubi Vänt, sis sõitsõ saatkund Setomaalõ krusa ehk GAZ-63 (1960) kastin. Pildi pääl tervitäs Setomaa vahtsõt ülembsootskat Leima Aarnet massina umanik, vanatehnigahuvilinõ riigikogolanõ Padari Ivari, võrokõisi lippu lehvitäs Võro liinapää Allassõ Anti ja kübärät nõst Võro instituudi direktri Kuuba Rainer. Võrokõisi massina kasti mahtu ilosahe är ka Mulgimaa esindäjä ja mulke käen lehvis ka Mulgimaa lipp.

UL

Võrokõsõ Seto kuningriigi pääväl
Võrokõsõ Seto kuningriigi pääväl. Kroonmäe Aivari pilt

Suidsusannanätäl Haanimaal

11.–14. põimukuu pääväni peeti Haanimaal joba kuvvõndat kõrda suidsusannanädälit, kokko tull’pia 300 sannasõpra.

«Ega suidsusannanätäl om olnu uma näoga. Timahava oll’ pall’o sannalisi, kes varõmp kah joba käünü,» ütel’ suidsusannanädäli pääkõrraldaja, Mooska talo pernaanõ Veeroja Eda.

Nelläpäävä tulli sannasõbra kokko Mooska talo suidsusanna, sannaõdagut vidi iist Veeroja Eda ja Kalkuna Mari. Puulpäävä säivä mehe Väike-Palomäe taloh Jalaja (Jallai) Aivari nõvvu perrä alust üte vana sannakõsõ ümbre nõstmisõs ja praavitamisõs. Naasõ teivä kiiku ja vihtu. Iloõdak oll’ päävälidse ilma ja mõnusa meelega. Tulõ pääl oll’ tiipada. Oll’ igihaljast laulu ja rahvalaulu, mida sai üteh laulda, a ka Kalkuna Mari autorilaulõ kontsõrt. Muusiga vaihõl kõnõl’ Viidu Tõnis umast elost Haanimaal.

Puulpäävä küteti sanna ja käüti perre kombide perrä sannah. Pühapäävä kaeti mitmõsugumaidsi sannu, tetti Munamäel ütehkuuh näputüüd, süüdi suurmaputru ja laulti üteh.

UL

Sannanädäli külälise.
Sannanädäli külälise. Veeroja Urmassõ pilt

Piiri Küük – viis aastakka võromaist mekki

Vahtsõliinast peri sõsaridõ Guerrin Triinu (42) ja Karu Kadri (33) võromaisõ söögi valmistajal Piiri Köök sai täüs viis aastakka.

«Edimält teimi Vahtsõliina kandsih Piiri kõrdsih keskao süüke, a sis saimi arvo, et meid huvitas kõgõ inämb Võro küük,» kõnõl’ Guerrini Triinu.

Naasõ käve kats aastat Vana-Võromaa söögimeistriid pite söögioppust korjaman ja panni kokko «Võromaa söögiraamadu» (2014). Huviliidsilõ tetäs uma söögi laudu, umma söögitarrõ ei olõ julgunu nä viil valla tetä.

Triinu ütel’, et Võromaa süüke tegemist om olnu laapsamb är oppi – oppajit viil om. «Keskao retsept om kirän sakõst säänest muudu: võta üts suur härg ja panõ patta, noid ja noid asjo mano,» muheli tä.

«Ku saat sändse meki kätte, et inemine tund, et täpselt säänest tekk’ vanaimä, sis lätt õkva määnegi uss kõrras vallalõ: inemisel tulõva miilde latsõpõlv, juurõ, vana luu,» ütel’ Triinu. Üts sääne ussõ vallalõtegijä om olnu kõrnõvõiuleib, a ka kanõpist tettü söögi.

Triinu ütel’, et söögi täpsä mekk ja vällänägemine om inemiisi jaos armõdu tähtsä: «Üts inemine kõnõl’, et timä imä oll’ tennü mehe puhtõlavva pääle täüdetüid tsiajalgu. Tsiajala otsah omma sändse väiku luuotsakõsõ. Kiäki oll’ nuu otsakõsõ är võtnu ja tuha sisse visanu. Säält tuha seest oll’ imäkene nuu üles kor’anu, puhtas mõsknu ja jäl tagasi tsiajalgu otsa pandnu – et olõs nii, nigu om kõik aig olnu, ja kaonu miis olõs rahu olnu.»
Söögikraami kasvatasõ Triinu ja Kadri päämidselt esi, piimä-lihha otsitas külä päält.

Määne om sõsaridõ meelest hää suvinõ uma süük? «Haara kõkkõ, miä uman aian kasus, mõtsast siini mano, üten lihaga patta hauduma ja väega hää saa,» kitt’ Triinu.

Karu Kadri praadileevätort «Tsiga hää!» sai 2014. aastal Nami-Nami söögiportaali esämaaliidsi tortõ võistlusõl kõgõ parõmba sooladsõ tordi preemiä.
Karu Kadri praadileevätort «Tsiga hää!» sai 2014. aastal Nami-Nami söögiportaali esämaaliidsi tortõ võistlusõl kõgõ parõmba sooladsõ tordi preemiä. Pilt eräkogost

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

Edimäne võrokõnõ juussõ 100. maratoni

Pangi Annika: vintskus ja tahtmisõ vägi tulli maatüü tegemisest

«Puulahkmisõst ja muust maatüüst omgi tuu vintskus ja tahtmisõ vägi tulnu!» selet’ Mehkamaa naanõ Pangi Annika (48) tuud, kuis tä om jõudnu sada kõrda maratoni är juuskõ (maraton = 42,195 km).

Annika jaos pidolidsõ numbriga Mispo maastigumaraton oll’ 30. hainakuu pääväl Pärnumaal. Õkva Uma Lehe intervjuu pääväl sai tä sälgä aia Eesti 100 maratoni klubi hammõ ja panda kaala medäli.

Uhkõ iks – edimäne võrokõnõ, 2.–3. naanõ ja 13.–14. eestläne, kiä sändse vägitüküga toimõ om tulnu. Noid tõisi kotussit jaga Annika uma Harjumaalt peri Valga sõbranna Kaldami Viiaga (43).

«Mi olõmi 95 maratoni kuun juusknu, ütenkuun naksmi pääle ja 100. maratoni juussõmi kah kuun,» kõnõl’ Annika. Edimäne maraton oll’ 12 aastakka tagasi. «Ku tuu läbi sai, sis mõtli külh, et no oll’ edimäne ja perämäne,» muheli Annika. «A sis juussõ järgmäne aasta tõsõ ja nii tuu läts’. Ütskõrd leüdsemi, et ei olõki inämb saani pall’o maad, ja mõtlimi, et teemi sis är.»

Annika ütel’, et tä olõ-i olnu määnegi suur sportlanõ. «Varstu keskkooli iist käve umal aol külh võistlõman ja kohalikul võistlusõl olõ tulnu Mehkamaa Hipõs,» muias’ tä.

Mõnistõst peri Annika eläs parhilla Sarun. Trenni tä suurt ei tii: mõnikõrd juusk väiku tsõõri, sõit rattaga imä poolõ vai tege kepikõndi. «Maratonil om mu tsiht lõppu jõuda, mitte tulõmust takan aia,» ütel’ tä.

«Annika juusk maratoni väega targalt,» kitt’ luulõ- ja joosumiis Contra, kellel om läbi joostu 52 maratonni. «Umal 100. maratonil sai tä must veidükese iist är tõsõ poolõ algusõn, ja kül ma püüdse, a aigupiten tä mul iist är läts’. Ma juussõ esi jummalast kinäste, vällä arvada paar silmäpilku, ku är vässü, a Annikal oll’ iks must kimmämb samm ja aigupiten tekk’ mukka vahe suurõmbas. 9 minutit (Annika aig 4:59:14) sai lõpus.»

Annika om nii kimmäs naanõ, et olõ-i üttegi maratonni poolõ päält katski jätnü. Pia viis tunni jutti om külh ikäv juuskõ, no Annika märgotas tuust, midä koton vaia tetä, vai kaes luudust. Tuud esieränis vällämaal juuskõn.

«Vahepääl tekkü meil sääne maratoniturism,» jutust’ tä. «Kävemi ilma pite: maraton üten kultuuriprogrammiga. Iisraelist New Yorgini.» Päält juuskmisõ miildüs tälle aiatüü ja mälumäng, tä om ka naiskodokaitsja.

Annika tüü om Eesti piiri valvminõ. «Pääle naksi Vahtsõn-Roosan, sis lätsi Valka ja no olõ Luhamaalõ jõudnu,» ütel’ tä. «Vastapidämist and tüü juuskmisõlõ ja juuskminõ tüüle.»

Annika härgüt’ ka paari tüükaaslast maratonni är juuskma. «No nä võti iks päält tuud lühembä maa pääle tagasi,» muias’ Annika.

A tälle miildüs hinnäst proovilõ panda. Annika om läbi tennü sändse rassõ võistlusõ nigu Võhandu maraton (100 km vii pääl sõitu) ja Haanja 100 (100 km juuskmist). ««Kõva mehe joosuga» saa kah toimõ, eesti naanõ om kimmäs!» muias’ tä. Tuu võistlus tähendäs kümmet kilomiitret üle hainapallõ virna, läbi jõõ, mua, võsu jne juuskmist.

Annika kolmõst latsõst omma kats noorõmbat kah maratoni läbi juusknu. A miis Margus om hoobis lõõdsamiis. Ildaaigu meisterd’ tä hindäle esi ka Teppo tüüpi lõõdsa (Tartese Heino abiga).

«100. maratoni man tull’ meil luulõtus: mees see mängib lõõtsapilli, naine jookseb varbad villi!» muheli Annika. «Mullõ miildüs ka sõpru ütlemine, et ku naanõ juusk maratoni, ei jõvva miis egä kilomeetri kotsilõ kannu õlut är juvva. Taa ütlemine om tulnu ka tuu pääle, et Margus korjas õllõpudõliid: nii 1300 tükkü om joba kokko.»

Järgmäne võrokõnõ 100 maratoni klubin om arvada Põlva naanõ Suurõ Maichl (40) – juuskõ om täl tuus viil kümme maratoni.

Seo pildi pääl om Pangi Annikal 100. maratoni hamõ edimäst kõrda sällän.
Seo pildi pääl om Pangi Annikal 100. maratoni hamõ edimäst kõrda sällän. Harju Ülle pilt.

Võrokõisi juustu maratoni:

Pangi Annika – 100
Suurõ Maichl – 90
Hendriksoni Tõnu – 75
Tupõ Ain Ivar – 56
Contra (Konnula Margus) – 52

Kipõ seto:

Obinitsa miis Ivanovi Ivar (32) juussõ sügüse vahtsõ Võro maakunna rekordi (2:24.03) ja oll’ minevaasta Eesti 4. maratonimiis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

Youngi Aigi: kotun jõudsõ paiga vägi peräle

13 aastakka Inglüsmaal elänü Youngi Aigi (35) kolisi aasta tagasi Paganamaalõ vanalellä tallo ja naas Misso valla «Tulõ maalõ!» projekti juhtma.

Mille tagasi tullit?

Oll’ sääne tunnõ, et Inglüsmaa es olõ inämb tuu, midä mullõ vaia om. Sündü tõnõ lats, a latsõhoitminõ mass sääl nii pall’u et kolm aastat, seeni kooni noorõmb lats kuuli saanu, ei saanu mi esi Eestimaalõ sõita ega mu immä hindäle küllä kutsu. Pidimi nigunii kolima kas Inglüsmaal odavamba kotussõ pääle vai hoobis är.

Et Võrumaalõ elämä tulla, tuud paksõ mu miis. Tä om Lõuna-Aafrikan kasunu ðotlanõ ja sääl elämist es saanu ma kuigi är siiti. Meil oll’ uma kotus Paganamaal – Vana-Loksi talu Mügrämäe kinnistül – ja sääl oll’ vähä remonti joba tettü.

Paiga pääl jõudsõ mullõ peräle viil üts suur põhjus, mille oll’ õigõ kodu tagasi tulla: vanavanõmbidõ roll latsi elun. Ma näe köüdüst kasuman, rõõmu nii vanõmbidõ ku latsi silmin…

Tundsõ, et olli vällämaal lännü nigu vähä «kaoma». Ummi juuri manu tullõn tundsõ, et elä sääl, kon saias must arru ja kon ma saa tõisist arru. Tundsõ, määne om uma kotussõ vägi.

Tuu om sääne õnn, et saat maal ellä. Inglüsmaal piät maal elämises kas olõma sündünü sinnä vai olõma ulli rikas – maa om sääl väega kallis.

Kuis latsil Võromaal lätt?

Latsõ omma 2 ja 6, käävä Varstu latsiaian. Ku tullimi, sis vanõmb tütär es kõnõlõ pia sukugi eesti kiilt. No kolmõ kuuga sai eesti keele suuhtõ ja teno Kalkuna Mari «Upa-upa, ubinakõsõ» plaadilõ miildüs latsilõ väega ka võru kiil. Tütrele miildüs kah laulõ tetä ja mu süäme rõõmus tulõva tassakõistõ ka võrukiilse laulu.

Kuis koton tüüd sait?

Inglüsmaal avidi reklaamiagentel kampaaniid tetä. Näütüses kuis üts puust pleiäts, millel seedripuuseeme otsa krutit, saata müügile üle terve ilma.
No säänest tüüd muiduki Võrumaal ei olõ. Taad «Tulõ maalõ!» projektijuhi ammõtit soovitõdi Võru maavalitsusõst, kohe ma üte tüükotussõ pääle kandidiirse. Nä arvsi, et mul om ülearvu pall’u energiät kontoritüü jaos. Lätsi sis Misso valda Niilo Tiidu manu kõnõlõma ja nii taa läts’.

Miis tüütäs parhilla viil Inglüsmaal. Talu kõrdategemises tulõgi raha Inglüsmaalt, ma uma palgaga piä peret üllen. Pikemb plaan om uma talu hindä jaos tüüle panda: meil om maad 13 hektärri – küländ pall’u, et koskilt pääle nakada.

Küsse Harju Ülle

Young_Aigi
Youngi Aigi. Harju Ülle pilt.

Luiga Urmo ja Kati: uman majan om iks hää ellä

Stokkeri tüüriistapoodi Võro müügipiirkunna juht Luiga Urmo (43) eläs üten politseiuurjast naasõ Kati (44) ja noorõmba poja Robertiga (8) joba aastak aigu vagivahtsõn majan Rõugõn. Kodokotussõlõ tagasikoliminõ läts’ laapsahe, ku majaehitüse kiuslik paprõmajandus vällä arvada.

Mille Rõugõlõ tagasi tulliti?

Kati: Mi ei olõ Rõugõst kunagi peris är lännü. Võro liina kortõrilõ lätsimi sis, ku vanõmb poig Kristen (23) oll’ nelä-aastanõ. A nädälivaihtusõ, suvõ olõmi kõik aig Rõugõn olnu: ma ei suta iks kortõrin ellä.

Ma arva, et innekõkkõ tulõvagi maalõ tagasi nuu, kelle juurõ omma maal. Mi kävemi häste pall’o ümbre Võro liina kah maatükke kaeman. A ma piät iks hingen tundma, et seo om «mu kotus». No es olõ sääl säänest kotust.

Urmo: Mu vanõmba eläse Rõugõn kortõrmajan. Ku säält vällä sõitsõ, näi kõik aig vallavalitsusõ plakatit, et pakku om neli krunti. Ku peräkõrd valda kõlisti, olli nuu joba tõisilõ är lubatu, a sis kõlist Tiit (vallavanõmb Tootsi Tiit – UL), et krundi jäivä vabas. Rõugõ vald pand iks väega pall’o nuuri maalõ tuumisõ sisse. Vallal om sääne kampaania, et ku ehität viie aastaga maja pääle, saat krundi pia ilma iist. Mi massõmi 2475 m² iist 247 eurot ja 50 senti. Hinna seen oll’ tii ehitämine ja tsolgiviitorostigu krundi piirini tuuminõ. Notaritasu oll’ tuu iist kats kõrda kallimb ja Eesti Energiä küsse 2200 eurot!

Ku pallo aigu maja ehitamise pääle läts’?

Urmo: 29.06.2013 lüüdi kopp maa sisse, aasta tagasi kolisimi sisse – olõ-s aigu uuta (muhelõs). Kati: Eelektri-, ventilatsiooni- ja muid väikeisi töid teivä firma, a päämine tüümiis oll’ mu unu siist lähküst. No mi esi saimi kah kõvastõ mässädä.

Miä ehitämise man kõgõ rassõmb oll’?

Urmo: No inämb külh es tahtnu säänest paprõmajandust läbi tetä! Ehitüslua saimi vallast laapsahe, a et krunti hindä nime pääle saia, pidi olõma valmis maja kasutusluba. Sis nakas’ jandal pääle.

1.07.2015 pääle mass vahtsõnõ ehitüssäädüs. Edimädse huuga kai vallaammõtnik tuust säädüstigust, et kuna majja ei olõ ehitänü litsentseeritü ehitäjä, sis kasutuslupa ei saaki. Ma ütli, et hallo, ku andsõti ehitüslua, sis es olõ tuust juttugi. Kõik aig omma inemise esi hindäle majju ehitänü ja nüüt piät firma ehitämä. Tuu om absurd! Õnnõs pand’ vald pää tüüle ja tekk’ komisjoni, miä maja üle kai ja vasta võtsõ.

Järgmäne asi, miä vällä tull’: majal piät olõma energiämärgis. No ma lämmisti umma majja iks kimmähe: ku om üteldü, et tõsõ kõrra saina lüü villa 20 cm, sis ma pandsõ 35.

No sai sis majalõ märgise C! Olõs olnu pääväpaneeli katussõ pääl vai maaküte, olõs vast saanu B! No meil om uma väiku katlamaja ja põrmanduküte.

Kas mõtlit esi vällä, määne maja tetä?

Urmo: Kati mõtõl’ vällä, määne piät olõma, ja ma olli nõun. Rehkendimi, et katõkõrdsõ maja tegemine tulõ iks odavamb.

Kas kaaldsõt ka vana maja ostmist ja kõrdategemist?

Urmo: Mul om pall’o tutvit, kes omma ostnu vana maja ja nakanu kõrda tegemä. Pall’o omma mändselgi aol ütelnü, et olõssi tiidnü, et tuuga nii pall’o janti om, olõssi vahtsõ ehitänü.

Kuis poja koolinkäümine kõrraldõt om?

Kati: Robert läts’ eelmine aasta Kreutzwaldi kuuli. Mul oll’ väega suur dilemma: olõssi tahtnu panda tedä Rõugõ kuuli, kon ma esi käve. Kävemi kaeman, väega kinä oppaja oll’ ja kõik. A poiss käve liinan latsiaian ja peräkõrd jäi tuu pääle, et tä saa sõpruga kuun kuuli ja liinast om hää muusigakuuli minnä. Nüüt om teedä, et meil om külh kergemb, a latsõl olõssi parõmb minnä esi kotost kuuli ja perän kodo. Maakoolin om hoobis tõnõ õhkkund ja mu süä seoniaoni haltas…

Kas maalt liina tüüle käümine võtt inämb aigu är?

Urmo: Kimmähe mitte!
Kati: Ands’ak, a ma jõvva tüüle parõmbalõ, ku kortõrist jõudsõ. Mi ei olõ ainukõsõ, kes tuud kõnõlõsõ. Politseisse käävä inemise Vahtsõliinast ja muialt, nä jõudva inne tõisi.

Mis Rõugõ elo man miildüs?

Kati: Väiku kogokunna elo om peris põnnõv, suurõmba üritüse käümi kõik läbi.
Urmo: Ma lätsi priitahtligus pritsimehes, a ei olõ jõudnu viil midägi är tetä. Mullõ miildüs, et ku ma taha grilli, lää terrassi pääle ja panõ grilli tüüle. Liinan panõt kana ahju, a tuu ei olõ tuu. Mullõ miildüs mõtsan seenen kävvü, olõ jahimiis. A ku ma Võrolt lää jahti, sis piät tunn aigu varramba säädmä nakkama. Rõugõst lää ütskõik kellega, liinast ütsindä läät ja ütsindä tulõt…

Kas olõti elon mõtõlnu hoobis tuu pääle, et minnä elämä vällämaalõ?

Urmo: Ma käve kunagi Ahvenamaal tüül. A mullõ es passi: tahtsõ iks koton perre man ellä. Perrega elänü vällämaal külh: sääne tunnõ tekkü, ku ellimi kuu aigu Ameerikan Linda-tädi man.
Kati: Mul iks es tekü tunnõt, et tahassi sinnä jäiä. Ma taha ummi inemiisi, ummi sõpru hindä ümbre.

Mändse plaani omma?

Kati: Ku pensionilõ saa – politsein saa 50aastadsõlt –, sis äkki nakka maasikit ja tomatit kasvatama. Kõgõ parõmb olõssi kävvü kolm päivä tüüle ja vahelusõs tennü midägi füüsilist.

Küsse Harju Ülle

Luiga Urmo ja Kati üten poja Robertiga vahtsõ kodomaja man Rõugõn.
Luiga Urmo ja Kati üten poja Robertiga vahtsõ kodomaja man Rõugõn. Harju Ülle pilt