Tullimi poiskõisikooriga esinemäst. Jõudsõmi intrahe ilda, kotost koolihkäüjä pidimi kah är jaotama tarri vahel. Kellelgi tull’ mõtõ minnä tõsõ kõrra pääle tütrigõ mano.

Lätsimi kõgõ suurõmbalõ tarrõ, kiäki pandsõ tulõ palama. Iistlaulja kisksõ türigõl tekke päält. Tütrigu karksiva üles ja naksiva vasta ründämä. Tooli lintsi, lagi rappu, tütrigu kiljati tävvest väest.

Äkki kuuldu trepist üles juuskva oppaja möirgamist: «Oinakari, üüse kah ei anda rahhu!»

Poiskõsõ säeti saina viirde ritta nigu surmamõistõdu. Nime kirotõdi üles ja kästi järgmine päiv klassijuhatajalõ är kõnõlda.

Klassijuhatajas oll’ ildaaigu pant naisoppaja, kedä ma pelksi. Saisi timä iih, nika ku tä mu segädse jutu katkõst’. «Ma tiiä kõkkõ! Ku ütskõrd naasõ võtat, kutsu minno kah pulma,» ütel’ tä läbi naaru.

Oleski Villem

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit