Käve ildaaigu Rumeeniä pääliinan Bukarestin ja kõik oll’ nigu iks põnnõv ja tõistmuudu, a mullõ jäi silmä üts asi, miä ma arva, et võinu iinkujos olla kõigilõ ka tan – rumeeniä inemine. Näil om sääl seo olõminõ lihtsämb ja rahulikumb: uulidsa pääl kõndva inemise aigopite, poodin mu käest väikeisi sente kiäki es taha ja tõõsõn poodin noid mulle arvõst tagasi kah es anta. Saman es olõ nii, et kiäki millestki ei hooli. Ku oll’ api vaia, sis tuud panti õkva tähele.

Nii et või-olla ei olõki vaia kõiki juhissit ja direktiive egä kõrd nii täpsehe täütä, ku nä maru ulli omma vai väega tähtsä olõ-i – tõõnõkõrd on inemises jäämine ja rahulikumbalt võtminõ pall’o suurõmb väärtüs.


Rahmani Hebo,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Jaga seod artiklit