Oll’ Tartun arstõ man käümise päiv.

Kõgõpäält oll’ aig kinni pantu silmäarstilõ. Sääl uutmist pall’u: järekõrran saisi ilmatu aig, sõs kontrolliti nägemist, sõs uutsõ jäl hulga aigu, ku sai tohtri kabinetti.

Tuu saatsõ umakõrda alumadsõ kõrra pääle aparaatõ ala, kon pidi jäl uutma. Ku peräkõrd vahtsõst üles jõudsõ, oll’ jäl vaia uuta. Aig vinüsi nigu villanõ lang.

Ku tuu kadalipp läbi sai, kai kellä ja hiitü: olõs pidänü olõma joba luuhõrõhust mõõtman. Kupõrjanovist oll’ tükk maad Puusepäni ja ku sinnä jõudsõ, oll’ viil umajagu aigu kulunu.

Valvõlauast saadõti õigõ ussõ taadõ. Uutsõ tükk aigu: es kippu egä kõppu. Sisse es julgu kah minnä: silt ussõ pääl ütel’: sisseminek keeletü. Peräkõrd läts’ müüdä üts valgõn kitlin naanõ, kelle käest uursõ, kuis sisse päsenü. Tä ühmäs’, et uutkõ, ja lännü oll’gi.

Uutsõ edesi, a aig linnas’ nigu tulõjutt. Viimäte läts’ uss lakja ja edimädse sõna, midä kuulsõ, olli: «Kos ti olõti olnu, luuhõrõhusõ mõõtmisõ aparaatki om saisma pantu.»

Seleti, et hummuku varra sai joba tulõma nakatus, a silmäarsti man kulusi aig är. Pikä seletämise pääle panti tuu aparaat õks vahtsõst tüüle.

Säält saadõti viil tohtri manu, kes pidi mullõ seletämä, mis edesi tetä. Lätsi hirmuga tohtri ussõ taadõ. Saigi jäl tõrõlda. Tohtri oll’ peris kuri ja kärät’, kas ma kellä tunnõ-i.

gõ varra vällä, a silmäarsti man kulusi pall’u aiga. Tä es panõ mu juttu tähelegi ja selet’, et tä piät süümä minemä. Ja mugu pahand’ mukka.

Palssi viil kõrd andis. Tä es kullõgi minnu. Saisi ussõ pääl ja mõtli, midä tetä, selle et rummal olõs olnu tagasi minnä: Võrumaalt ju pikk maa tulla ja iin viil pikemb uutmisõ järekõrd arsti manu saamisõs.

Kõrraga kärät’ tohtri: «Kas astut sisse vai läät vällä?» Mul läts’ silmi iist mustas ja ütli: «Olõ Maali Võrumaalt ja viil hobõsõga ja ei tiiä ti kombit.»
Arst jäi mullõ otsa kaema, aigupiten läts’ tä kuri nägu naarulõ. Ütel’, et tä miis om ka Võrumaalt peri ja suvildõ käävä nä Vahtsõliinan suvitaman. Kässe mul sisse tulla, paksõ ilosalõ istõt ja kõik jutu saiva aetus.

Oh kallis Võrumaa, sa avitit minnu hädäst vällä! Kae, kos om ütel sõnal vägi.

Aidma Hele


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit