Ungari ja Võromaa vaihõl võinu olla inämb kokkoputmist ja läbikäümist

 
Om väega põnnõv märgota, miä om Võromaal ja Ungarimaal üttemuudu ja miä tõistmuudu. Mullõ väega miildüs Võromaa, selle et seo tulõtas tsipa ka kodotsit künkit miilde, kuigi tan nimmatas naid künkit mäkis.

Ku ma 25 aastat tagasi lätsi Tarto Ülikuuli ungari kiilt oppama, sis mullõ naas’ Lõuna-Eesti luudus väega miildümä. Kats aastat otsõ ja löüdse tsill’okõsõ suvõkodo Võromaal järve kaldõ pääl. Aigõ joosul olõ seoga kokko kasunu ja Võromaa miildüs mullõ õks kõrrast inämb, selle et tan om mõnnus mitmõn mõttõn: veidükese lõunamaalinõ meeleolo, paiklik rahvas om hää nal’asoonõga ja sõbralik ja säälsaman om tunda põh’amaa luudusõ kuninglikkust.

Ku üteldä, mis hoit lahun ja ühendäs Ungarit ja Võromaad, sis aolugu veidükese ühendäs. Näütüses Ungari Hussari omma kunagi siiä tulnu ja tuu om täämbädse pääväni Võromaal perekunnanimi.

Parhilladsõ ao kotsilõ piät märkmä, et õkva läbikäümist om Ungari ja Võromaa vaihõl väega veidü ja mul om tuust kah’o. Mõnõ tandsurühmä käävä vastastikku ja mõni sõprus om Tarto ja Võro ja Ungari tiidläisi vahel, a köüdüssit om iks väega veidü.

Mu hindä jaos om kõgõ huvitavamb, et Ungarin olõ ma väega luudusõlembeline egäl puul, kon ma olõ. A iks tüütä suurõn liinan, katõ miljoni eläniguga Budapestin. Tuu om kotus ummi suurliina uhkuisi ja hulluisiga, midä kõkkõ peetäs normaalsõs. Nii nigu om kõigin suurin liinun. A saman om tuu paik, kon mi elämi, Budapestist 30 km kavvõn, joba vähämbide Eesti liinu muudu paik. A ku Budapesti ümbrusõn käävä inemise rohkõmb kodo magama, sis Võromaal mullõ miildüs seo, et om viil luudusõlähkü elo olõman. Ja määnegi rahulikkus, midä suurõnliinan, kon kõigil om kipõ, inämb ei olõ. Tan näe, et bussi käävä mõnusidõ kirjuga ja hõikusõga, et aigu om.

Taa 20 aasta joosul, ku ma Võromaal käünü olõ, om ütte-tõist ka muutunu. Näütüses om Võromaal ja Võro liinan hulga ilosalõ kõrda tettüid maiu. A seoga üten olõs luudusõ ossa nigu veidü vähämbäs jäänü. Om ehitet ülimuudsit kuubikmajju, määndse mu meelest ei klapi vana võro hinge ja võro luudusõga.

Ja mõtsa raotas kah mu arusaamisõ perrä pall’o. Seo ei olõ õnnõ Võromaal niimuudu, seo om Baltimaiõ vai kogoni kõgõ maailma miinus, et inemise ei saa arvo: mõtsulda ei saa ellä. Pall’o arvasõ, et mõtsast saa ellä: võta mõtsa maaha ja osta hindäle uhkõ auto. Kül mõts kasus vahtsõst. A peris nii seo ei olõ, nigu ilma ja kõik muu halvõmbas muutumisõki näütäse. Mõtsu piät iks hoitma.

Ungarin tege ungarlaisilõ, esieränis latsiga perrile täämbädsel aol rõõmu tuu, et meil om perride sotsiaalolokõrd väega hää. Üts parõmbit Euruupa Liidun. Nii esä ku imä võiva latsõga kolm aastakka 70% inneskidse palgaga kodo jäiä. Ja ku näütüses üliopilasõl om kats last ja tä om opilainu võtnu, sis tä ei piä inämb midägi tagasi masma. Ungari riik väega avitas, et rohkõmb latsi olõs. Pall’o ei usu näütüses, et ku sul om Ungarin kolm last vai nuur pere taht kolmõ last ja ehitäs maja, sis tä saa ligi 31 000 eurot maja ehitämise toetust.

Kehv om kül tuu, et Euruupa Liiduga võrrõldõn omma Ungarin palga madalavõitu. Tuuperäst lätt hulga nuuri Lääne-Euruupalõ tüüd otsma. Saman om tuu ülene hädä kõgõn idapoolitsõn Euruupan. Ildaaigu loi, et tuun nimekirän olõvat Leedu edimäne, Ungari oll’ katsas vai ütsäs. Nii kaiõn olõmi viil peris hään saisun.


Pomozi Péter,
võro- ja eestihuvilinõ
ungarlasõst keeletiidläne

Jaga seod artiklit