Mi, võrokõisi Vargamäe om Kõivu Madissõ luud Põlva-lähküne Pekri talo, kon 20. aastasaa alostusõn eläs kuvvõlatsõlinõ pere, kiä om taha Kiuma ja Tännässilmä külä piiri pääle talokotussõ ostnu. Pere olõ-i peris harilik. Esä Jakob om ka pekri ja nii küdsetäs saia ja leibä, midä viiäs müügile Põlvahe ja Võrolõ.

Talolatsõ tahtva oppi, koolin kävvü, iks ütest tõistõ, ministeeriümikoolist gümnaasiummi, gümnaasiumist maamõõtjidõ kuuli, maamõõtjidõ koolist ülikuuli. A miä nii talost saa, kiä saa peremehes!?

Kõivu Madissõ mälehtüisi-uurmisõ raamadu tõnõ jago «Kähri kerko man Pekril» kujutaski joba aigu ja ilma, midä Madis, eestiaignõ lats Pekri talon, esi mälehtäs. Tä om kirotanu, et kotussõ, kohe sa suurõst pääst tulõt, saat sa valli. A nuu kotussõ, kohe sa trehvät latsõpõlvõn, kotussõ, kon mängit, sääl omma kõik as’a absoluutsõ katõgoorilidsusõga, sääl kotsin vältmäldä ja tuu peräst ka igävädse.

Allasõ Tiia

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit