No omma naa ussõ vallalõ üle ilma, mine kohe tahat ja kuis tahat. Ollimi tütre käest kingis saadu tuusikuga Itaaliamaad avastaman, katõkõrdsõ reisibussiga.

Sääl tuu seltskund oll’ väega kirriv ja põnnõv. Mi, kõgõ vanõmba, iks andsõmi teedüst siist ja säält. A reisnüid inemiisi oll’ seltskunnan viil.

Üts Karksi-Nuia miis Kalle kõnõl’, kuis nä naasõga olli mõtsikul moel Norramaal ümbre tuianu ja nännü egäl puul kinnitsit erävalduisi. Üten paigan kaiva, et midägi iin ei olõ, pandsõva massina saisma ja lätsivä uurma, miä ja kuis.

Tulliva tagasi ja näivä, et üts õnnõdu olõmisõga miis sais näide massina man. Hiitü Kalle är, et no tulõ trahv. Naas’ uman kehvän inglüse keelen küsümä, kas tan iks või olla.

Tuu miis oll’ viil hullõmba keelega. Sis naksi mõlõmba arvo saama, et kurat, taa miis om külh kah vist eestläne esi.
Oll’gi. Naaru jakku kavvõmbas.

Raudkatsi Ene

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit