Naksi ütskõrd poodin kassan masma, taheti 14 euri. Andsõ kümnelidse paprõraha ja ütli, et uutkõ, ma otsi viil manu. Kassapedäjä ütel’, et seost om joba ülearu, tiä and mullõ siist viil rahha tagasi. Kaiõ sis, mis raha tiäl näpu vahel om, ja naksi hädäldämä, et oi-oi, andkõ tuu mullõ tagasi, tuu om võlss raha. Kassapedäjä visas’ tollõ raha mu ette lavva pääle ja peris rüükse, et võta uma võlssraha.

Ma olli tiäle kogõmada viiekümnelidse rahapaprõ andnu. Mu kadunu esä opas’ iks minnu, ku ma lats olli, et rahakotin piät alasi olõmbõ üts suurõmb rahapapõr, midä ei tohe ilmangi rahakotist är anda, muidu ei tulõ sinnä inämp rahha manu.

Olõ kõik aig pruuvnu sedä iks meelen pedädä ja tuud rahapapõrd mitte vällä anda.

Alopi Ene

Jaga seod artiklit