Kõik kaos – tuu om inemiisipere igäväne õdagulaul ja tuu omgi kõgõ nii. A tõnõkõrd, ku õnnõs lätt, võit midägi viil är tetä, inne ku tuu kaominõ õkva tulõman om.

Ku taivas kah avitas, sis lätt õnnõs. Ma olõ seo maamuna pääl iks päivi elänü. Nii ütte ku tõist om juhtunu. Mõnõ kõrra olõ saanu hädäliidsi kah avita. Sääl om päämine, et piät ruttu mõtlõma ja kõrraga toimõndama nakkama.

Tuu oll’ aastit tagasi. Ma elli ja tüüti Väimelän. Käve päähuunõn kontorin, õiõndi sääl uma tegemise är ja tahtsõ liinaliini bussi pääle minnä. Buss käve tuukõrd viil tehnikumi päähuunõ iist läbi. Buss tull’ ja ma istõ bussi pääle taadõpoolõ. Bussi tull’ üts tutva miis Eedu. Nätä oll’, et täl oll’ olnu kipõ tulõk, selle veret’ näost. Äkki käve määnegi nõks täst läbi, ai hindä sirgõmbas ja näo värm muutu. Taipsi kõrraga, et asi om halv.

Hõiksi bussijuhilõ, et ärku minemä sõitku, hüpsi bussi päält maaha, üle lillipindre, ja hõiksi päähuunõ etteruumi, kon oll’ inemiisi, et helistäge kiirabi – bussin sattõ inemine kokko – ja tulkõ kiäki mullõ appi. Õkva läts’ müüdä mu tüüseldsiline Maia, kes kuulsõ, mis hädä om. Joosimi bussi, sääl tõmbsimi Eedukõsõ, kes oll’ joba nakanu sinitses minemä, bussi vahekäüki pikäle, käändsemi täl pää nigu vaia ja naksimi tedä tasoma. Bussin mõnõ naasõ kaiva ja ütlivä, et ti jo näeti, et tä om koolnu – jätke no perrä. Bussijuht saisõ keset bussi ja astõ iks üte ja tõsõ jala pääle. Mi muidogi es jätä ja joba tull’ kiirabi kah, a Eedu nakas’ suud liigutama. Abin ütlivä, et tan om tettü kõik, midä oll’ vaia. Tükü ao peräst võtsõ Eedu elo sisse.

Õdagu tull’ Eedu naanõ suurõ ikuga mi poolõ ja ütel’ mullõ, et ku minno sääl bussin es olnu, sis põra näil essä inämb es olnu. Eedu elli päält tuu viil üle kümne aasta.

Tõnõ kõrd juhtu nii, et ma tüüti Raisten, tohtõrdi sääl lautu man eläjit. Lõpõti oma tüü ja naksi kodo poolõ tulõma. Oll’ perädü kuum suvinõ aig. Kavva aigu es olõ joba vihma tulnu. Suurõ Tartu tii päält käändse mi maja iist müüdä ruusatii. Tuu tolmas’ hirmsahe, ku kiäki sõit’. Suurõtii päält oll’ mi kotsilõ mõnisada miitret.

Tuul pääväl sõidiva mi maja iist müüdä ütstõsõ takan suurõ massina liiva ja ruusaga – sääl takanpuul midägi ehitedi. Kavvõmbast näi, ku kallaja läts’ müüdä, tolmupilv nõssi taivani. Sis näi, ku majaussõst tull’ vällä naabri väikene poig Alar (4–5 a), kühvlikene käen, ja läts’ õkva tii pääle sinnä tolmu sisse. Suurõtii päält nakas’ mi tii pääle käändmä järgmäne suur massin. Mi tii kotsil oll’ iks suur tolm nigu pilv.

Joosi sinnä, kohe poiss kattõ. Kuigiviisi näi, et tä istõ keset tiid tolmu seen. Vaivalt jõudsõ tä säält är tõmmada, ku joba puistas’ järgmäne kallaja meid liiva ja tolmuga üle. Mul rõivaski säläh liiku.

Perän mõtlimi, et mitte määndsegi mooduga ei olõs tuu juht meid õigõl aol nännü. Mi õnnõs oll’ tuu kah, et väega väiku tuulõõhk oll’ maja takast ja nii ma näi, kohe poolõ poiskõnõ astsõ. Teno taivalõ, et läts’ õnnõs. Poisist kasvi miis, kes piäs täämbädseni elämä.

Nahkuri Liidia


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit