Jutt käü 1970. aastidõ edimädse poolõ kottalõ. Ma tüüti Võro ainukõsõn raadiopoodin. Tuukõrd oll’ sääne säädüs, et ku ostõt pildinäütäjä vai lustikummut lühkü ao peräst tossu vällä visas’, saie tuu kimmä ao joosul massulda remonti viiä. Tüükotta sis. Ku pill iks viil sõra vasta aie, ni kats kõrd jo kõpitsõt oll’, saie kundõ voli hindäle vahtsõt nõuda.

Muidogi pidi inne õks portso paprit määrmä. Ütskõrd astsõgi sirgõ sällä ni tähtsä näoga meesterahvas puuti, nõstsõ raadio saina viirde. Esi käräht’ füüreri helüga, et pill ei plärise, antagu tälle karvapäält vahtsõnõ.

Juhatajaherrä juhtu esi leti takan saisma, seleht’ viisakahe, et kõrraga saa ei vahtsõt, inne piät tüükotta massulda remonti viimä. Miis turtsaht’, et viige esi, ni visas’ laja kaarõga verevä kaasõ leti pääle. Ega tuu olõki es tähtsä ministri bumaaga, õnnõ riaparteilasõ pilet. No loosungidõ perrä olliva tan tüürahva riigin kõik võrdsõmbast võrdsõ, olkõ kojamiis vai parteigenossõ. Peris elon vehkse mõni miis noidõ verevide kaasiga kõvva ni aie ummi õiguisi takan.
A juhatajaherr es lääki näost plassis, paras vaim tull’ kah õigõl aol pääle, ni ütel’ väega tasalidsõ oppaja-helüga: ega taa papõr olõ õi teile pildmises antu, taad tulõ kõrralidsõlt hoita. Miis kaie kipõn ulli näoga otsa, kor’as’ piledi karmanihe ni astsõ ussõst vällä. Raadio jätse külh saina viirde saisma.

Nädäli jao tuu saisõ sääl, sis nõstimi leti taadõ, olõ-s meil aigu passi, nika ku mõni kurikaal viil minemä vidä. Täpsehe olõ õi meelen, no läts’ uma jupikõnõ aigu, ku tuusama meesterahvas astsõgi leti ette ni jälki käräht’: mul jäie siiä raadio, kon om. Nõstimi leti takast aparaadi vällä, köidimi kõvva kinni, et hää nõsta olõssi, ni ütlimi: pallõsi väega. Süämen olõssi tahtnu kablalõ viil narmisõs suurõ sleihvi kah köütä, a pidi iks akuraat olõma.

Miis tekk’ küländ hapnõ näo, et pill olõki es kaonu, es ütle üttegi sõnna. Haardsõ aparaadi ni kattõ. Vet tä olle kõik tuu ao uma verevä piletiga noid tõistmuudu õiguisi takan ajanu, a seokõrd es jopastu.

Tõõnõ sääne juhus sattõ mullõ hindäle kaala koski 20 aastat ildampa. Sis hõõrsõ kah üts tegelinski verevä kaasõ nõna ala. Tull’ vällä, et nuu olliva õks kõvõmbat masti kaardi. KGB uurja uma, paistu tõõnõ umbveneläne. Ma tiidse, et mul om õigus, koskilt kinni naada ei saa, Siberile kah inämb ega as’a perrä es saadõda, es lüü vedeläs. Ütli rahuligult: taa teid ei avita. Tä vasta es õiõndagi. Kolmõ päävä peräst tulle tagasi, hindäl kõik as’a kõrda aedu. Tä pidi üte paprõ viil täütmä. Ma ütli, et või ka vinne keelen. Ime külh, seenimaani umbvinläne kirot’ terve jutu sulaselgen eesti keelen.

Ku kipõn poliitiga-värki puttu, sis Vinne aigu võisõt sa päält «roosa» olla, kas sa seestpuult ollit «verrev» vai «valgõ», tuu oll’ hindä asi. Ega rohkõmb puuli olõki es valli. Täämbädsel pääväl vahetõdas naid parteisit sakõmbahe ku sukkõ…

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit