Imäkeele oppaja and’ latsilõ kodotüüs kirota üts värss, luudusõst vai eläjist. Parõmbil kästi ette kah lukõ.

Üts tragi tütrik, näost verrev, lugi: «Kitsõl kellä, oinal muna, sokul kõkõ parõmba.»

Oppaja nimi oll’ kah Sokk. Tõõsõ naksiva naarma, a oppaja Sokk ütel’: «Ärke naarkõ – seo om vemmalvärss.»

Oleski Villem

Jaga seod artiklit