Aastiid tagasi tahtsõ ma Tartun ütte vasikanahka parki. Vasik oll’ pia neli kuud vana, aga väega häste kasunu, nii et nahk oll’ küländ suur. Mul es lähä kõrda vastavõtjalõ selges tetä, et tegemist ei olõ lehmänahaga. Nii tä kirjä pand’ki ja määnestki vahepäälset olõkit lehmä ja vasika vahel tä es tunnista. Ma pruuvsõ küll sellätä, mia om õhvakõnõ (kiräkeeli sis mullikas), aga vastavõtja ütel’, et ma ajabõv udujuttu. Nii pidi sis mu zootehnikuharidus hindä maha salgama, et nahk saanu pargitus. Tegelikult vist loetas alla nellä kuu veis siski vasikas, aga nahal jo sünnüaigu pääl ei olõ.

Nahast katstõist, aga hallõ lugu om tuu, et eesti kiilt lastas kujunda säändsiil ammõtnikõl nigu nahaparkja, liharaguja jne. Ma saanu aru, ku jutt om mõnõst erialasõnast, aga vasik, lehm ja õhv omma tävveste avaliku tegeläse, kel sällä takan pikk aolugu. Niisama ka põrss, kesik ja tsiga (immis vai orik (kult)); aga ka vars, sälg ja hopõn.

Aga noist ma kõnõlda es tahaki. Tahtsõ tulõta miilde, et om olõman tallõkõnõ, voonakõnõ ja lammas. Kas tuu om nüüd reklaami süü, aga põrõlt kuulutasõ kõik lambapidäjä, et möövä tallõliha. Edimäne mõtõ om: mis nimä tuust saava, võtku parõmb mõni kodujänes, suurus jo umbõs tuusama. Tõnõ mõtõ tulõ kõrraga: vana lammas jäi rüükmä, tuud piät nüüd nüsmä nakkama. Aga võta näpust, lambapiimä ei müü kiäki. Peräkõrd, ku olõt kõrraldanu poolõtunnilidse ülekullõmise, saa selges, et müvväs tegelikult voonakõisi liha. Tuud söönü vai esiki, tuu ei jää suun ringi käändlemä. Tallõliha ma süvvä ei suta, olgu ma muidu kuitaht suur rüüvli.

Päält sõta tull’ müügile Lastõvorst, tuud ma kah suhvõ es võta.

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit