Naabriperrel oll’ paar tarro mehitsidega. Peremiis esi õiõnd’ näidega, pernaanõ peläs’ mehitsit ja es lää manogi.

Peremiis kuuli är ja nii jäivä mehidse ummapääd. Edimädse aasta sügüseni es olõ midägi hätä, a vahtsõl keväjäl es linda tarost inämb kedägi vällä.

Ku ma suvõl ütskõrd naabri poolõ lätsi, nakas’ naabripernaanõ seletämä: «Kae, mehidse umma tan taron ja lindasõ hoolõga, a ma ei mõista näidega midägi tetä. Parõmb om, ku näid siin ei olõ. Sa nigunii õiõndat mehitsidega, võta ja vii naa ka siist ärä.»

Ma kai, et lindasõ jah ja näid om peris hulga. Mõtli, et taha tarro om tulnu vahtsõnõ süllem. Taro esi oll’ kül kehväkene, aga vast kand ärä liiguta. Päivä näid puttu ei saa, aga üüse, ku kõik mehidse taron umma, saa lindämismulgu kinni panda, et nä vällä es päsnü. Sis saanu nä taroga ärä viiä.

Kotoh seleti tütrele, et sääne asi om. Tä oll’ nõuh abimehe ja käroga tarolõ perrä minemä. Ma ütli viil, et kaegu pümmega ette, pinikuut ei olõ ka säält väega kavvõh. Tuud ei olõ vaia tuvva.

Mõnõ ao perast tulti taroga joba hoovi pääle. Abimiis ütel’, et väega vagadsõ omma, määnegi pirrin kül om, aga rohkõmb ei midägi.

Hummogu naksi ma tarro kaema, aga sääl es olõ kedägi. Üte katskidsõ raami pääl istõ üts mehiläne ja pirisi kõvastõ – vast pahand’, et tedä segäti.

Arvssi tuu perrä, et päivä oll’ lindajit pall’o selle, et taroh oll’ viil vanna minevä-aastast mett ja määndsegi miivarga mehidse olliva tuu üles löüdnü. Peret, kes tuu mineväl aastal koras’, es olõ inämp.

Nii saivaki varga hoolõga toimõndama naada – kiäki es sekä. Naksiva tuud vanna mett umma tarro kandma. Üüses lätsivä iks umma kotusõhe, aga päivä tulliva jälki vargilõ. Selle oll’gi üüse taro tühi.

Mi ollimi hindä hoovi pääle toonu katskisõ tühä taro. Vargidõ saak oll’ ka otsa saamah ja hiire olliva miiraamõst suurõmba jao katski jüränü.
Nii saimiki tuukõrd pikä nõna. Pikä nõna saiva ka varga-mehidse, ku hummoku inämb saaki es lövvä.

Nahkuri Liidia
Väimälä

Jaga seod artiklit