Ildaaigu ollõv üts Eestimaa miis rängält solvanu Eesti juute ülembvaimulikku. Paugupäält nõssi meedian kangõ tänitämine, kõik kõnõliva millegiperäst määndsestki hirmust. Kiä tuud hirmu tundma pidi, tuu jäigi segätses. Rabi vaivalt küll, Iisrael hoolitsõs ummi inemiisi iist tävve ravvaga. Konkreetselt. Kas mõni arvas, et tuu mehikene nakas’ rabit pelgämä ja kuts’ Hitlerit appi?

Mul tegüsi tuu uudissõ kõrvalõ üts (mitte väega vana) mälestüs. Kiäki laul püüne pääl ilusiid laulõ. Süämest süämele. Sis äkki hõikas üts õllõdsõ helüga miis: «Kulõ, laula «Vanad sõbrad» kah!» Om tuud ültü mullõ ja olõ kuulnu, kuis tõisilõ ültäs. Mis sa tiit, kiäki ei saa jo ütsindä mitma helü pääl laulda nigu Kippari vai Ram-i kvartett. Esiki kui Alango bassi vällä võtat, õks jääs Metssalu tenor puudus.

Aga tuu kõik om pisiasi, pääküsimus om: kas tuul hõikajal oll’ millegi iin hirm. Joodik om teedüperäst üts julgõmpi inemiisi ja tedä es karistõda esiki Stalini aigu. Smuuli Juhangi tiise tuud ja jõi Pasternaki hukkamõistmisõ kuunolõki aos edesilla maha. Häbü õks väiksemp, ku muidu olõs ollu.

Küsümi nüüd vahtsõst: kas nuu kats mehekeist – rabi sõimaja ja «Vannu sõpru» nõudja – pelksivä midägi? Või-olla siski kongi oll’ määnegi vaglakõnõ, kiä uurist’ hinge: kõik kõnõlõsõ ja kitvä, ma piät jo kah midägi ütlema – muidu peetäs ullis.

Mehekese ei tulõ tuu päälegi, et muusikat ja usku ei mõõdõta tarkusõ vai ull’usõga. Nii muusika kui usk omma sis kõgõ parõmbalõ toimõ tullu, ku inemine jääs peris vakka.

Midä sis tetä mehekeisiga? Ma arva, et tähele pandmalda jätmine ei olõki kõgõ halvõmb. Vast saava esi arru, et kapral Aadut ei tasu appi kutsu, tä om täämbädses pääväs peris kimmäle koolu, mitte heil (terve). Ja «Vannu sõpru» ei tasu kah naada kõigil nellä helü pääle laulma, kuigi tuva kõrihäälega ollu vast esiki võimalik.

Nii nigu egä usk pakk meile midägi vajalikku, nii ka egä laulja. Kui tuud ei mõista kinni püüdä, om uma viga.
Om olõman ka säändsiid viku, midä arst ainult haud. Meediä küll vaivalt.

Kui inemine om loomult keku, sis mu kogõmusõ perrä ei arsti tuud ka kolmõkõrdnõ korgharidus. Oppas vast ainult kultuursõlt keku olõma. Asi tuugi (vast).

Kui nüüd kapral Aadu ja vannu sõpru manu tagasi tulla, sis Aadu valitsõmise aigu laul’ eesti rahvas kerigulaulu viie pääl: «Nüüd kiitkem loojat kõigest väest, meid röövel päästis röövli käest.» Vannu sõpru kotsilõ om tsipa ildampa ültü: «Kohe näha, et vanad sõbrad!»

Nuu kats ütelüst võit kokku võtta nii: kui eestläne (eesti rahvas) hinnäst esi ei avida (ei suta vai ei taha), sis vana sõbra (rüüvli) ei avida ammuki, ütskõik kui pall’u ka Luujat kität.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit